VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.