Tartu rahu aastapäeval meenub mullegi kõigepealt aasta 1988. Olin siis ise Tallinnas, mitte Tartus. Aktuelle Kamera [uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK] kõneles tol 1988. aasta 2. veebruari õhtul vaid sellest, et mingite lendlehtede pärast vahistati Sievert Žoldin. See juhtus Tallinnas. Mis Tartus sellal toimus, jäi tollal liiga hämaraks. Ärevust oli, ähvardusi oli, kuid mitte aimugi sellest, kes-kus-kuis vahistati, ikka seal - Eesti tähtsaimate sündmuste tulipunktis… Selgust sai alles väga pikkamööda.
Eesti Rahvusringhäälingu poliitilised vaatlejad leidsid tänavu ühes oma poliitikasaates justment 2. veebruaril, et ei Tartu linnamuuseumis peetav ettekandekoosolek Tartu Rahu tähistamise vastasseisust 1988, nagu see tollane vastasseis isegi, ei vääri tähelepanu, kuna niikuinii see konverents midagi faktilist meile ei esita. See pidi tähendama, niisiis, et ajaloolane Viktor Niitsoo, kunagiste sündmuste asjaosalised Lagle Parek, Andres Mäe, Jüri Adams, Rünno Vissak jt kavatsesid, nagu Rahvateener Peeter Kaldre ennustas tund aega hiljem samal päeval algava konverentsi kohta, jah – et nad kavatsesid seal valetada ja vassida. Vaat kus lops!
Hobihiromant Kaldre on peale kõige muu ka praeguse AK toimetaja. Kahekümne aasta eest polnud Kaldre vist aga telenägu, vaid Üleliidulise Raadio kohaliku allüksuse eestikeelsete saadete poliitiline vaatleja. Ei imesta, kui paarikümne aasta tagused asjad sel iseäranis niiskel aastaajal kellelegi tõsist kondivalu teevad. Mitte talle, so Kaldrele üksi.
Talumatut kondivalu toob ajalooline 2. veebruar ühtviisi nii vanadele kui uutele Moskva-meelsetele, kel Tartu rahu aina silmapinnuks ja salgamist väärinud on.
Žoldini lugu oli KGB aktivnoe meroprijatie - spetsiaalselt ajastatud sündmus, millest pidi saama vastulöök Eestis pead tõstvate rahvuslaste, stalinismisohvrite mälestamist, MRP avalikustamist ja rahvusliku sõltumatuse erakonda algatada julgenute vastu. Toona 28-aastase bussijuhi vahistas KGB koos oma abilistega 1988. aasta 2. veebruaril otse ühel pealinna tänaval Eesti iseseisvust pooldavate lendlehtedega. Lendlehti olnud umbes 1000 eksemplari, tähendab täispakk, nii et Sievert oli alles nende laialitassimise marsruuti alustamas, polnud veel midagi postkastidesse pista jõudnud. See oli sovetliku salateenistuse operatiivtöö suur õnnestumine ja koordinatsiooni tipp. Mis kandis vilja vaid nii napisti, et vahistamise järelkõmu (kaasa arvatud stalinlikus stiilis hukkamõistu nõudvad koosolekud töökollektiivides, millest AK nii hoolsasti teavitas) aitas erimeelsete rühmituse n-ö kriminaalset aktiivsust mõne nädala ametlike uudiste orbiidis hoida.
Žoldini kriminaalasi lõpetati pool aastat hiljem ilma kohtuta, seoses poliitilise olukorra muutumisega. Aktuelle Kamera sellest aga toona millegipärast ei teatanud, vaatamata poliitilise olukorra muutustele. Ning millal meie (umb)avalik-(vaeg)õiguslik AK oma võla lunastab? Oleks see tal siis meeleski. Ei teeni need Rahvateenrid kedagi muud kui oma määrdunud süümet.
Autorist: Mälk osales juba koolilapsena TRÜ rahvusvaheliste suhete ringis ja olla juba siis huviga kuulanud välismaa ringhäälingut ja näidanud üles informeeritust. Toona täiesti ebaavalik-mitteõiguslikku Eesti Raadiosse oli tal hiljemalt 1976 vabapääs tagatud, k. a salajasse seiretoimetusse, millest enamus raadiorahvast siis ei teadnudki, Eesti Raadio süütuist kuulajaist rääkimata. Seal aitas ta EKP KK ja ühe kuriametkonna jaoks üles kirjutada eestikeelse Ameerika Hääle tekste. (Aastal 1988 eelistas Raadio Vaba Euroopat). Ametlikult tuli raadiosse poolteist aastat hiljem ja täitis seal asepeatoimetaja ja peatoimetaja kohta. Kuulus aastast 1980 ka komparteisse. Hariduselt majandusküberneetik ja seega humanitaaridest kolleegide seas unikaalne. Välisinfotoimetuses oldi Peeter Sookruusi ajal (ja koos nimetatuga) 2,5 päeva järjest valvetoimetajad, seejärel oli ette nähtud 3,5 päeva puhkust. Kuid Mälk olnud juba teisel puhkepäeval tööl tagasi, et teada saada, mis maailmas juhtub. Mälgiga juhtuski ühes “Maailm täna” hommikusaates too koomiline köhanupu asemel korduva gonginupule vajutamise lugu. Hiljem saab Raul Mälgist Rüütli kantselei ülema asetäitja ning välisministeeriumis ministri nõunik, kantseleiülem, asekantsler, EV Londoni-suursaadik , välisminister, taas suursaadik ja viimati poliitika planeerimise osakonna peadirektor. Suursaadik Mälk oli võtmeametnik Eesti ja Venemaa piirikõnelusil 1994-2005 ja seega Tartu rahu üks peamisi mahaparseldajaid.
VastaKustutaAitäh ka fotograafile, sest illustratsiooniks on kasutatud detaili Malev Toomi 1988.a 2. veebruaril Tartus tehtud fotost.
VastaKustuta