©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

kolmapäev, 12. märts 2008

Filmikunst&Pärt


Esmalt selgitus: Pärt ei ole filmimuusikalooja. Ehkki iga soliidne, mõjukuselt PÖFF-i ja Cannes'i vahele jääv filmifestival, pakub huvilisele tänapäeval alati mõne Pärdi muusikaga mängu- või tõsielufilmi. Ja Pärti jagub mitte üksi filmiilma koorekihile, seda settib ka põhja (nt Venemaa välisesinduse levitatud räpakalt Eesti-vastane kihutustöö “Ajaloo ristteel”) Kes võikski teada, mil määral ekspluateerib Pärdi muusikat kogu see üüratu filmitööstus, mis iga aasta paiskab maailma tele- ja kinoekraanidele audio-video-toodangut üle 4000 nimetuse?

Üks poola filmiveeb on ühtsesse nimekirja saanud 66 Pärdi muusikaga filmi ning üldse leidub veebiandmeid sajakonnast Pärdiga seotud ekraanitööst. Aga see on vaid üleilmne tipp, st peamiselt ingliskeelsesse teabevälja ulatuv osa filmiloomingust. Ja nagu jäämassiivistki pole 7/8 sest vee pealt näha. Jäämäe-võrdlust edendades tuleks pigem uskuda kui mitte, et

neid filme ja telesaateid, mille helirida sisaldab Arvo Pärdi loomingut, on tänaseks juba üle poole tuhande.

Muidugi on tegijaid, kes muusika filmis vaid oma taotluste rakkes pelgaks heliefektiks suruks. Pärdi salvest on filmiilm enim noppinud meditatiivseid palu, nagu “Vennad” (Fratres, 1977/80/82/83/91) või “Aliinale” (Für Alina, 1976), kus muusika süüvib inimvaimu olemusse, jaatades selle jumalikkust.

Peamiselt tänu aastal 1999 sarjas ECM New Series üllitatud albumile “Alina” pianist Alexander Malteri neli aastat varem salvestatud variatsioonidega sai Aliinast sajandihaku filmitegijate üks menupalu. (“Aliinale” on sattunud ka U-tube’i amatöörfilmidesse) Kõrvuti pisut varem ilmunud viiuli—klaveriduoga “Peegel peeglis” (Spiegel im Spiegel, 1978), mis on köitnud näiteks režissöör Mike Nicholsit Pulitzeri auhinna võitnud näidendi “Ta;p” filmiversiooni (W;t 2001) luues, samuti Gus Van Santi “Gerry” (2003) puhul, kus kuuleb ka Aliinat (kuula ja vt “Gerry” treilerit U-tube'is). “Vennad” kujundavad helirida peale hulga teiste väärtteoste viimati Paul Thomas Andersonile loorbereid toonud mängufilmis “Veri hakkab voolama” (There Will Be Blood) Daniel Day-Lewisega peaosas (kuula ja vt filmitreilerit YouTube'is).

Kokku sõlmub meid huvitavate mängufilmide ring, mille alguseks ja otsaks on aastad 1987—2007. Siin on mõnest minutist mitmetunnisteni, sündmustiku geograafias Aasiast Ameerikani ja autorite päritolult jaapanlasist juutideni ulatuvad tööd. Mis võiks neid siduda peale Pärdi muusika? Eritlus jääb edaspidiseks, ei ole kõiki näinud. All ongi nimistu mitte niivõrd filmi- kui muusikafännile: vaata neid filme ja pane tähele, kus, kuis, millal, miks on neis Pärdi muusika. Ent intuitsioon tabab ühetähendusliku kokkusattumuse ses, et “pühakotta (hram/church) viiv tee” ja selle minetamine kõlab — veriselt sotsialismivastases “Patukahetsuses”, nagu kapitalismivastases “Vereski...” — mõlemas võtmefraasina.

Jäägu sellega kolm punkti neile 20 aastale, mil Pärdi muusika näib olevat sobitunud filmidesse, kus ühel või teisel moel kajastub inimese suhe Igaviku, Armastuse ja/või Jumalaga.

Kuuskümmend mängufilmi, kus kõlab Pärdi muusika:

There Will Be Blood/Veri hakkab voolama (2007 Paul Thomas Anderson) — Fratres for Cello and Piano.

• Elegy/Eleegia (2007 Isabel Coixet) — Spiegel im Spiegel.

• Izgnanie/The Banishment/Pagendus (2007 Andrei Zvjagincev) — Für Alina.

• The Good Shepherd/Ložnoe iskušenie/Hea karjane (2006 Robert De Niro) — Litany, Salve Regina, Silouan’s Song.


• Bes vakit/Times and Winds (2006 Reha Erdem) — Pärdi sümfooniad.

• Bruderliebe/Vennaarm (2006 Oliver Kartak)

• Le Temps qui reste/Time to Leave/Aeg lahkuda (2005 Francois Ozon) — Sümfoonia nr 3, Für Alina.

• Candy (2005 Neil Armfield) — Cantus in memoriam Benjamin Britten.

Umoregi/The Buried Forest (2005 Kōhei Oguri) Helilooja nimekuju tiitrites Aruvo Peruto — Silouan’s Song (ECM Te Deum).

• Másnap/After the Day Before/Tuna (2005 Attila Janisch) Triller patu psühholoogiast, kus aitavad hinge sügavust kompida — Pärdi koraalid.

• Dead Man’s Shoes (2004 Shane Meadows) — De Profundis.

• Dear Frankie (2004 Shona Auerbach) — Spiegel im spiegel.

• Promised Land/Tõotatud maa (2004 Amos Gitai) — Peace Upon You, Jerusalem.

• Notre Musique/Meie muusika (2004 Jean-Luc Godard) — Silouan’s Song.

• Dead Man’s Shoes (2004 Shane Meadows) — De Profundis.

• Dag och natt/Day and Night/Ööd ja päevad (2004 Simon Staho) — Cantus in memoriam Benjamin Britten.

• Für Maria (2004 Waldo Capote, Armando Guerra)

• Caius (2004 Marco Piana)


• Feux rouges/Red Lights/Punased tuled (2003 Cédric Kahn) — Für Alina.

• La Petit Lili/Little Lili (2003 Claude Miller) — Fratres, Für Alina, Summa.

• Depuis qu’Otar est parti/Since Otar Left (2003 Julie Bertucelli ) — Für Alina, Spiegel im Spiegel (ECM Alina).

• Ma mort dans tous ses états/My Death in All Its States (2003 Roberto Garzelli) — Trisagion (ECM Litany).

• Soldados de Salamina/Salamise sõdurid (2003 David Trueba) — Spiegel im spiegel.

• War Photographer/Sõjapiltnik (2002 Christian Frei) — Silouan’s Song (ECM Te Deum), Psalom (ECM Litany).

• Swept Away/Travolti dal destino/Kirest haaratud (2002 Guy Ritchie) — Spiegel im spiegel.

• Out of Control (2002 Dominic Savage) — Für Alina, Spiegel im spiegel.

• Les invasions barbares/Invasion of the Barbarians/Barbarite sissetung (2002 Denys Arcand) — Psalom, Trisagion, Ein Wallfahrtslied.

• Saenghwalui balgyeon/On The Occasion of Remembering the Turning Gate (2002 Sang-soo Hong) — Spiegel im spiegel.

• Reflexion (2001 Jan Troell) — Fratres for Strings and Percussion.

• Wit/Taip (2001 Mike Nichols) — Spiegel im Spiegel (ECM Alina).

• La Chambre des officiers/Ohvitseride palat (2001 Francois Dupeyron) Väljaanne Time Out Film Guide märgib: Perhaps it’s a little more offbeat than it first appears: when did you last hear Arvo Pärt used for a sex scene? — (ECM Alina).

• Bella Martha/Mostly Martha/Drei Sterne/Ricette d’amore (2001 Sandra Nettelbeck) — Für Alina.

• Uprising/Ülestõus (2001 Jon Avnet) — Cantus in memoriam Benjamin Britten, Fratres, Für Alina, Tabula Rasa.

• Japón (2001 Carlos Reygadas) — Miserere, Cantus in memoriam Benjamin Britten.

• Gerry (2001 Gus Van Sant; kaader on postituse päises) — Spiegel im spiegel, Für Alina.

• Heaven/Taevas (2001 Tom Tykwer) — Spiegel im spiegel, Für Alina (ECM Alina), Variationen zur Gesundung von Arinushka (David Arden).

• C’est la vie (2001 Jean-Pierre Améris) — Für Alina.

• Éloge de l’amour/Armuülistus (2001 Jean-Luc Godard)

• I Cento Passi/One Hundred Steps/Sada sammu (2000 Marco Tullio Giordana) — Silouan’s Song.

• The Insider (1999 Michael Mann) 151-minutise filmi helireal kuuleb 36 minuti kestel Pärdi helindit — Litaania (ECM Litany).

• Les Terres Froides/The Cold Lands (1999 Sébastien Lifshitz)

• The Thin Red Line/Peenike punane joon (1998 Terrence Malick) Filmi heliavang on mõnesekundiline moonutus Pärdi orelitööst — Annum per Annum.

• Meet Joe Black/Saage tuttavaks Joe Blackiga (1998 Mitchell Leisen) Filmi helilooja Thomas Newman on selgelt tõukunud Arvo Pärdi tsüklist Fratres, nii jääb helirea malliks filmi alguskaadrist sõlmituse lõpuni Fratres for cello and piano. Ka Toronto filmimusafänn, aka
Saareman ütleb: Pärdi nime filmi lõputiitreis ei esine, ent loodan väga, et ta ikka saab autoritasu, sest muusika meenutab sageli Fratrest… Kuulake klippe Yes & Meet Joe Black, mis Pärdist sugugi ei erine — Fratres!

• Winterschläfer/Winter Sleepers/Talveuni (1997 Tom Tykwer) — Fratres (3 varianti): viiulile ja klaverile (ECM Tabula Rasa), keel- ja löökpillidele ning kaheksale tšellole; filmi puänti võimendab Cantus in memoriam Benjamin Britten (Naxos Fratres).

• Hamsun (1997 Jan Troell) — Fratres (5 varianti), Trisagion, Psalom.

• Johns (1997 Scott Silver) — Annum per annum.

• A Kind of Hush/Ole kuss! (1997 Brian Stirner) — Cantus in memoriam Benjamin Britten, Untitled for Saxophone and Keyboard.

• Mother Night/Emand Öö (1996 Keith Gordon) Uudselt kokkumiksitud palad — Spiegel im Spiegel, Cantus in memoriam Benjamin Britten, Fratres.

• Après la pluie (1995 Jacques Dubuisson)

• Little Buddha/Väike Buddha (1994 Bernardo Bertolucci) Tähenduslik stseen mediteeriva Llama Norbuga kulgeb Pärdi kirjutatud trummisoolo saatel — Sarah was 90 years old.

• Little Odessa (1994 James Gray) — Sanctus (Berliner Messe), Silouan’s Song (ECM Te Deum).


• Lessons of Darkness/Lektionen in Finsternis/Pimeduse õppetunnid (1992 Werner Herzog) Peale Kuveidi naftaväljade põlemise stseeni taustaheli on Arvo Pärt koos Paul Hillieriga ka filmi DVD Extras menu saatemuusikaks — Stabat Mater (ECM Arbos).

• La belle et la bête/Kaunitar ja koletis (1992 Mona Hoel)

• Le Puits/The Well (1992 Pekka Lehto)

• Les Amants du Pont-Neuf/The Lovers on the Bridge/Pont-Neufi armastajad (1991 Léos Carax) — Cantus in memoriam Benjamin Britten.

• Elossa/Elus (1990 Jukka-Pekka Siili) — Fratres.

• Rachel River (1988 Sandy Smolan) — Fratres, Cantus in memoriam Benjamin Britten, Variationen zur Gesundung von Arinushka, Tabula Rasa (ECM Tabula Rasa).

• Montalvo et l’enfant (1988 Claude Mouriéras)

• Monanieba/Pokajanie/Repentence/Patukahetsus (1987 Tenghiz Abuladze) — Tabula Rasa.

Ja Arvo Pärdi originaalmuusikaga mängufilmid — kõik made in Estonia (USSR):


• Navigaator Pirx/Test pilota Pirksa (1979 Marek Piestrak)

• Briljandid proletariaadi diktatuurile/Briljanty dlja dictatury proletariata (1975 Grigori Kromanov)

• Värvilised unenäod (1974 Virve Aruoja, Jaan Tooming)

• Ukuaru (1973 Leida Laius)

• Inspiratsioon (1972 Valdur Himbek)

• Mäeküla piimamees (1965 Leida Laius)


Mis ikkagi Pärdi muusika nii maagiliseks teeb filmiloojaile?

Pärdist kõneldes on parem unustada eesti filmikunst koos ta väikese motorolleri ja navigaator Pirxiga. Hoolimata sovetiajal Eestis loodud legendist filmimuusikaga tuule tiibadesse saand heliloojast ei leidu Pärdis filmimusalooja natuuri. Illustratiivsus ta loomeviljes puudub. Pärdi teosed ei sobi ilmaski taustamuusikaks.

Mängufilmidele tegi ta spetsiaalmuusikat leiva nimel (à la Dmitri Šostakovič Stalini ajal), talle sümfoonilise fantaasia Credo (1968) sünni järel peale sunnitud vaikajal. Jah vaikimise, mitte muusikavilje eest määrati talle viimaks, aasta enne välispagendust Eesti NSV teenelise kunstniku autu tiitel, salakavalasti — õõnestamaks tema renomeed erimeelsena (Arvo Pärdist teisitimõtlejana vt Neeme Järvi usutlust Ameerika Hääles 13. veebruaril 1979).

Mis ta muusikas filmitegijat paelub, on Pärdi vaimsus ja sellest sündiv piiritu avarus. Pärdi muusika avab kuulajale elava universumi. Ta viib meid oma helidega valgusilma ning rajab meile subjektiivsuse ja objektiivsuse vahelisi sildu. Oma muusikas on Pärtki filmikunstnik, kelle vahendiks on helidesse kätketud vaimne valgus.

Ja arvatagi mängib kaasa filmiloojate soov evitada sedasama igavikulist mõõdet, mida ärgitavad Arvo Pärdi helitööde võluv lihtsus, selgus ja universaalsus. Viimasest — Pärdi üldmõistetavusest räägib muide Pärdi sõber Björk briti telesaates, mis on vaadata U-tube’i videos.


ILLUSTRATSIOON: kaader filmist “Gerry” (vasakult nimiosatäitja Casey Affleck ja Matt Damon)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar