Eesti Raadio juubeldab — “Päevakaja” saab 50-aastaseks, sestap alustame pidulikult ERR-i andmestikuga:
“Päevakaja” on rahvusringhäälingu keskne, neljal programmil edastatav päevasündmuste kokkuvõte + analüüs + usutlused + küsitlused
“Päevakaja” ristiisaks peetakse Valdo Panti, kes ses saates oli ka reporteriks
Täna jõuab eetrisse “Päevakaja” №17326
Ent keskne päevauudistesaade on varasemail kümnendeil sageli ära jäänud, nagu näitab 50 tegevusaastale mittevastav järjenumber, ning saadet jäetakse kavast välja tänapäevalgi. Nii lükati veerandtunnine “Päevakaja” välja ER-i põhiprogrammist
Valter Ojakääru tänavuse juubeli tõttu. Muusika koos selle autori ja ta juubeliga võib olla tähtsam kui päeva keskne uudistesaade.
Eks laulgem siis seitsmekümnendate lorilaulu:
Pole vaja “Päevakaja”… Kus tegelikult puudub ka analüüs… Kus stiilipuhtad usutlused on harvad… Ja küsitlused — pole sugugi raadioküsitlused, vaid aeg-ajalt ette tulev kuiv, statistilisi andmeid esitav (diktorikoolituseta esitatav) diktoritekst.
Loomulikult tähendas “Päevakaja” eetrisse tulek progressi ja tähelendu, mitte ainult sovetliku reporterimalli loonud Pandile, kes muide hindas skeptiliselt talle omistatud “Päevakaja” vaderi seisust. Eks eesmärk oli ikka kompartei ohjatud ER-i (tänases ERR-is 'ohjamise' tähendust ei taibatagi) propagandatöö parendamine, voolujoonelisemaks muutmine, selle inimlikustamine. Vaimu ja võimu, tõepeegelduse ja agitpropitruuduse pihtide vahele surutud “Päevakaja” oli esialgu ka väga kaleidoskoopiline. Ja kui ta, so “Päevakaja”
kellegi hubase õhtu sisustaski, siis ikkagi jäi ta…
“ER-i saatekavas keskseks ideoloogilise mõjutamise [---] kanaliks”, kuna ülejäänud “propagandasaadete kuulatavus oli 1960. aastail “Päevakajast” märksa madalam”.
Ivar Trikkel “Päevakajast” Eesti Raadio arenguloos. – Päevakaja. Tln, 1988, lk 9-12.
Tänaseks on “Päevakaja” soliidne, saate nimi sama suupärane kui kulunud. Tal on aga segasevõitu päritolu, mida keegi ei taha mäletada, ja läbinisti kontrpropagandistlik kasupõli, mida meenutatakse harva. Olgu sõjaaja Leningradi Raadios või 1950. aastate Ameerika Hääles (VoA) – mõlema eestikeelseis välissaateis nimetati “Päevakajaks” alati vastupropagandistlikku rubriiki, mille leivaks oli reeglina satiir võõrvõimu kollaborantide vastu: Leningradist pilgati Hjalmar Mäed, Münchenist Ivan Käbinit. Ka Tallinna raadio “Päevakaja” polnud päris teabeveski, vaid jahvatas tihtilugu kontrpropaganda saadusi. Esma-sihtmärke nähti pagulaskonnas ja EV diplomaatides, keda rünnati koostöö-süüdistusega Lääne salaluuretega. “Päevakaja” eripära ahvatles KGB-d neid saateid ära kasutama ka erilistes desinformatsiooni-üritustes (
aktivnye meroprijatija). Näide külmast sõjast mitte ainult oma rahva vastu, vaid… Külm sõda klassikalisel kujul.
Poolsajandi eest osales eesti teabeväljas ja meie rahvusringhäälingus loomulikult teisigi tegijaid peale Moskva-meelselt tuututavaeesti–vene keelse raadioanastatud Eesti pealinnas. Ameerika Hääl oligi üks neid olulisi takka sundijaid, kelle mõjul suurenes kohalike eestikeelsete saadete maht ning tänasel päeval jxuubeldav “Päevakajagi” näiteks asus välispoliitikat kajastama paeluvamalt ja sagedamini. Aastail 1960-1966 pidi sama saade aga otseselt katma eestikeelset VoA-d.
Seda illustreerib sobivaimalt EKP KK ja Kremli
kirjavahetus (pdf-dokumendid), kus üks kohalikke parteibosse Leonid Lentsman andis novembris 1960 nelja kuu eest kõrgemalt saadud parteiülesande täitmise kohta aru:
“Eesti raadio programmi on tehtud muudatusi. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete ajal kantakse üle kõige populaarsemaid kohalikke informatsioonisaateid: kl 21.30 – “Päevakaja” ja 23.00 – päevauudised ja spordisaated.”
Moskvast Keskkomitee sekretariaadist oli allstruktuuridele kohustuseks tehtud nimelt — korraldada Washingtonist iga päev N Liitu antava VoA vastava programmi ajal vastukaaluks oma “sisukaid huvitavaid poliitilisi saateid” kohalikus ringhäälingus. Kontrpropaganda jäi Lentsmani kinnitusel väliskommentaatorite ülesandeks, need pidid hakkama “Päevakajas” esinema kuni neli korda nädalas. Endiselt kuulusid kihutustöö kõige plahvatuslikuma laengu retseptuuri käsitlused eesti pagulasist, kelle hingel olevat (Lentsmani järgi)…
“fašistliku okupatsiooni aastate kuriteod ja praegusaja reaktsiooniline tegevus”
Kui VoA muutis vahepeal oma põhisaate aega, tuli Tallinna raadio ülemusilt pakiline korraldus samamoodi nihutada “Päevakaja”. Ent kuulatavusuuring näitas, et “Päevakaja” kaotas järsult kuulajaid, kes saatekava poliitilise manipuleerimisega sama ruttu kaasa ei läinud.
Pärast uue eestikeelse programmi loomist ametliku, patriarhaalsema stiiliga I programmi kõrvale, jätkus too vastupropaganda II programmis ehk Vikerraadios ja eeskätt “Maailm täna” saates. “Päevakaja” institueerus 1970. aastail eesti ringhäälingu ühe tõenäoliselt rahvalikuma uudistesaatena, mis aga ei säästnud teda sovetipärandist, mh võimalikust rollist kattesaatena Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti kava esimese saatetunni ajal (20.00-21.00Eaj) sovetiaja lõpus.
Külma sõja aastad ja mõjud meie ringhäälingu kujunemisloole vääriksid põhjalikku lahtikirjutamist. Seni piirdugem tõigaga, et propagandataaka on tagasivaates püütud seostada ennemini välismaise (Lääne) kui kodumaise (Tallinna) eetrimeediaga. Tasub siiski tähele panna, et just siis, kui Eesti taasiseseisvumise, NATO ja EL-iga liitumise, samuti ameeriklaste kokkuhoiu tulemusel 27. II 2004 kadusid eetrist VoA eestikeelsed saated, lõppes justkui ootamatult ka moderniseerunud “Maailm täna”… Vastupropaganda tuhin läks viimaks üle? Ehk oodatakse äkki eestikeelsete saadete taastamist Moskvas või Peterburis?
Kokkuvõttes võinuks Külma sõja aegse ER-i saurusekarja jäänukitest pigem ellu jätta mingi klooni “Maailm tänast” kui koomas “Päevakaja”.
Viimane on kaotanud endise rahvalikkuse, ent vähimgi intellektuaalne säde on endistviisi lootusetult puudu. Kunagi nii kaleidoskoopiline “Päevakaja” on tänase seisuga sootuks fragmentaarne ega oma nimepärast nägu, mis kuidagiviisi õigustaks “Päevakaja” eristamist riigi- (eelarvelise) raadio päevauudiste muist pikemaist saateist.
Olgu see pisku ühtlasi lisanduseks “Päevakaja” ning ERR-i õigustamatult salatud punaminevikule.
