kolmapäev, 30. aprill 2008

Dissidendi sissetung eesti teabevälja

Komar & Melamid Mis teha?
Maailm nägi sovetiimpeeriumi kuulsaima dissidendi sündi aastal 1968. Andrei Sahharov oli ennekuulmatu juhtum. Kujutada vaid, vene tuumafüüsik, N Liidu vesinikupommi isa võttis kätte ja esitles üldsusele oma erimeelt, mõtteid, mis vapustasid nii Kremlit kui Läänt, kumbagi oma sügavalt erineval moel.
Akadeemik kutsus üles arvestama üleilmastumise ja sotsialismi—kapitalismi konvergentsi võimalikkusega ja kinnitas koguni, et N Liit põhilises ei erinegi USA-st või muust maailmast ega ole — sovetliku enesereklaami kiuste — sugugi eesrindlik ehk progressiivne.

Sestap kõrvaldati ta juba augustis 1968 N Liidu tuumaprogrammist. See ei pidurdanud aga sugugi Sahharovi ühiskondlikku tegevust, vastupidi... salajase töö lõpuga söandas ta oma tutvusringi laiendada...
Millal ja kuidas see dissidentluse musternäide, ehk eeskujugi eestlasteni ulatus?

Sahharovi tegi dissidendina tuntuks rohkem kui tuhat sõna sisaldav traktaat “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” (teisal tõlgitud ka pealkirjaga “Arutlused progressist, rahulikust kooseksistentsist ja intellektuaalsest vabadusest”). Autor ja ta vabatahtlikud, reeglina anonüümsed abilised, ühesõnaga omakirjastus ehk samizdat levitasid teost alul käsikirjana, hiljem tegid seda juba vaba maailma meediumid.

Eesti keeli leidis Sahharovi juhtum populaarselt käsitlust Ameerika Hääle saateis juulikuul 1968. Esiteks 12. juulil New York Timesi (Raymond H Anderson, Soviet Expert Asks Intellectual Liberty. NYT, 11. juuli 1968) vahendusel:

Tsivilisatsioon on tuumahävingu, nälja ning ideoloogiliste müütide ohus. Need jätavad maailma rahvad karmide ja riiklike ideoloogide meelevalda. Sestap nõuab inimkonna püsimine intellektuaalset vabadust saamaks ise ja edastamaks teistele informatsiooni (...) Selline vabadus on ainus kaitse ohtlike müütide eest, millest kasvavad välja diktatuurid. Ühteaegu on see ainus garantii teaduslikuks (ja) demokraatlikuks lähenemiseks poliitikale, majandusarengule ja kultuurile. Sahharov ennustas samas kirjutises mitmeparteilise süsteemi tulekut N Liidus ja evolutsiooni sotsialismi suunas USA-s ja teistes kapitalistlikes maades. Ta lükkas samas tagasi marksistliku idee, et kapitalistlik kord varisevat kokku.
- eestikeelne VoA 12. juulil 1968.

Samuti Ameerika Hääle 14. juuli kommentaaris:

Kerkib küsimus, kas teadusliku uurimise vabadust saab eraldada intellektuaalsest vabadusest, teiste sõnadega kas saab füüsik olla vaba, kui poeet, romaanikirjanik või ajaloolane ei või olla vaba? See on üks peaküsimusi, mida professor Sahharov kergitab oma töös. Sest kuigi leninlikstalinlik vanausklikkus on kaotanud teataval määral toetuspinda teadlaste seas, võitleb see ikka veel visalt teiste intellektuaalide vastu...
- eestikeelne VoA 14. juulil 1968.

Kaks nädalat hiljem, 28. juulil osundas Ameerika Hääl New York Timesis 22. juulil avaldatud sõnasõnalist “Mõtiskluste...” tõlget (Text of Essay by Russian Nuclear Physicist Urging SovietAmerican Cooperation), loetledes mh perspektiive kuni aastani 2000 ja lugedes kaasajal Čehhoslovakkias toimuva liberaliseerimise tähtsaks sammuks kapitalismi ja kommunismi vahelise ühisaluse loomisel. Nõudes täit vaimset vabadust, ütles Sahharov Ameerika Hääle sõnul, et haritlased ja töölised on ühiselt vastu sellele, mida ta nimetas “bürokraatliku oligarhia lubjastunud dogmatismiks” ja selle lemmikrelvaks olevaks “ideoloogiliseks tsensuuriks”...

“Mingit põhjendust ei leidu väitele, et haritlased peaksid oma tahte ja huvi allutama töölisklassi omadele, kuna erinevust ei ole. Tegelikult nõutavat alistumist partei tahtele ja täpsemalt partei keskaparaadile ja selle ametikandjatele,” ütleb Sahharov. Seesugune olukord valitseb Sahharovi arvates N Liidus, Poolas ja teistes nn sotsialistlikes maades. Ühenduses sellega hoiatab ta uusstalinismi ohtliku visaduse eest. Ta ütleb, et Mordva Nõukogude Autonoomses Vabariigis on ikka veel sadu vangilaagreid, kus kinni peetakse ligikaudu 50 tuhat inimest, peamiselt poliitilist vangi. Sahharov mõistab hukka kõvemat tsensuuri, mis halvab N Liidus kunsti ja kirjandust ning avaldab protesti üha tihenevate katsete vastu rehabiliteerida Stalinit ja ta kaaslasi. Akadeemik Sahharov nõuab, et riigikorda progressiivselt ümber kujundataks vaimse vabaduse alusel. Tema arvates võib see teed sillutada tihedale koostööle kahe süsteemi vahel, mis võivad lähemail aastakümneil teineteisele läheneda...
- eestikeelne VoA 28. juulil 1968.

Välissaateist ja angloameerika ajakirjanduse toortõlkeist kleepus dissidentluse, etemal juhul teisitimõtlemise silt külge ka eesti rahumeelsele vastupanuliikumisele. Aga kuna Lääne välisringhäälingu kõrval jõudsid Sahharovi “Mõtisklused...” meieni ka otseteed Moskvast, venekeelse käsikirja kaudu, ei olnud Lääne mõju siin primaarne. Sahharovi töö eestindati 1968. aasta suve lõpuks Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) poolt ja liikus siin nii ka terviktekstina, ehkki salamisi, õrnale paberile trükituna, käest kätte... Ta kohtas mitte üksi kriitikavaba heakskiitu, vaid kohati ka pettumust autori režiimimeelsuse üle. Sel pinnal tekkinud diskussioon vene dissidentlusega kandus omakorda isegi üle piiri, peale Venemaa ka Läände, nii et kriitiline vastukaja Sahharovi “Mõtisklustele...” ulatus ühe Eesti haritlaste kirjaga juba 1968. aasta lõpus näiteks Lääne-Saksamaa trükiajakirjandusse ja Vabadusraadio vene saateisse.
Lääne siiras vaimustus dissidentide üle sundis Kremlit koos oma käealuse KGB-ga uut rahvavaenlase kuju looma ja see oli nüüd lihtsamgi, sest teda ei tulnud enam välja mõelda.

Sovetlik vastupropaganda soodustas niisiis dissidentluse retseptsiooni ka ise, eriti 1970. aastate algul sagenenud kihutusrünnetega N Liidu dissidentide pihta. Seejuures ei teinud kihutustöölised oma publikus matsidel ja vurledel erilist vahet. Nii pidi ka teadusteakadeemia oma allasutustes kehutama kollektiivset hukkamõistu ja EKP KK-le pärast aru andma koosolekuist, kus teadlasi oli sunnitud Andrei Sahharovi tegevust taunima Tallinnas oli üksikuid keeldujaid! Eesti ametlik ajakirjandus tegeles rahvaviha õhutamisega, kopeerides dissidentide antireklaami enamasti nn kesk-ajalehtedest, so Moskvalt.

Alati millegipärast just “müüdavate” Vladimir Bukovski, Andrei Amalriki jt erimeelsete vastast sõimu tõlgiti siis ka eesti keelde. Nii oldi Tallinna Raadiomajas eestindatud ja 11. jaanuaril 1971 ER-i I programmis edastatud artiklis suisa nördinud, miks N Liidu erimeelsed üldse üle vaba maailma uudistekünnise pääsevad. Vene romaani suursuguse traditsiooni ülesäratuse eest äsja Nobeli kirjandusauhinnaga vääristatud Aleksandr Solženicõnit nimetati samas saates vaimseks emigrandiks jne jms.

Teises kodueetrist pärit näites võttis dissidendid ette harduspublitsist Ivar Trikkel (ühtlasi üks sovetiaja suurimaid kohalikke meediateoreetikuid ja samas muide ülihästi tasustatud raadiomees, kes sai osundatud 9-minutise saate pealt lisatasuna honorari 33rbl — kuupalgale enam kui 20% juurde!)

Viimastel nädalatel oleme pidanud taas eriti teravalt tunnetama, kui suur on iga kodaniku vastutus oma maa ja rahva, temale kalli ühiskondliku korra eest. Meenutagem akadeemik Sahharovi käitumist, kelle mõistsid hukka mitte ainult Nõukogude inimesed, vaid ka kogu muu maailma progressiivne avalikkus.
- Ivar Trikkel ER-i I pr saates “Reporteriminutid” 8. septembril 1973.

Trikkel ülistas seejuures taevani kodumaist ajakirjandusvabadust, esitades toonases Eestiski naeruväärse väite et tallinlane saab ju kohalikust raadiost kuulda menukat “Päevakaja” saadet, ja kui sellest vähe, osta lehekioskist briti (kompartei) ajalehte Morning Star (pdf Morning Star täna)!

Psühholoogiline sõda hoogustus. See toimus käsikäes KGB võimukindluse kasvuga ja selle V (dissidentlusega võitleva) osakonna tahte üha tõhusama surumisega ametlikku ideoloogiasse.
Kui 1970. aastate algul süüdistas sovetlik propaganda CIA-d ainult kaudses kaasaaitamises dissidentidele, siis kümnendi lõpuks süüdistati Lääne salateenistusi juba dissidentluse mahitamises.

Nii väitis Pravda 17. septembril 1973, et põhjus, miks välismaal N Liidu erimeelsete vastu osavõtlikkust üldse ilmneb, on tervenisti osavalt organiseeritud üritus, mille taga on CIA inimesed ja avaliku arvamise seadmise kunsti eriteadlased, st Lääne valitsusvõimude ideoloogilisi huve teenivad piiarid. Tolles väites ühines selgelt bolševistlik antiamerikanism ja salateenistuste abiga ammu tasalülitet masside omaksvõetud kollektiivne luul, justkui polekski kodanikujulguse sõltumatud aktid sotsialistlikus ühiskonnas (loe: totalitaarses keskkonnas) võimalikud.

Seitsmekümnendate õitsva sotsialismi apologeedid ei tahtnud siis ega taha nüüdki mõista, et erimeelsete ja dissidentluse teke sovetiimpeeriumis oli rahva süveneva massistumise, sotsiaal-majandusliku ja kultuurilise tasalülituse ning lõpuks ka sotsialistliku massikultuuri leviku loomulik järelm. Elava vaimu vastuhakk. Sest massile suunatud ideoloogia kipub teisitimõtlejaid ka ise looma ja esile tooma, kuna mass on agressiivne kõige vastu, mis tast erineb.

Stagnatsiooniga hoo sisse saanud rünnak erimeelsete ja dissidentide vastu kordas miniskaalal stalinistlikku sõda rahvavaenlastega. Sellistel puhkudel ei kujune massist pelgalt manipuleeritav ohver, pigem kaasosaline, unifitseeriva massiteadvuse kandja, kelle tahe teostub tõhusamalt niisuguse valitsusvõimu või valitseja käes, kes parima meelega karistaks karmilt iga kiilulööjatkõrvalekaldujat. Seejuures tuleb massi all silmas pidada rahva hädaseisundit ajalooliselt uutes oludes, kollektivistliku ideoloogia pealetungi all, mis täiseverelist inimisiksust eitab ja halli massiinimest paljundab, sest... “Massiks on” José Ortega y Gasset järgi “iga säärane inimene, kes ei väärtusta ennast (...) eripära alusel, vaid tunneb end 'nagu kõik' ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, kogedes, et on teistega ühesugune.” (Masside mäss. Tln, 2002, lk 15) Rahvas massist aga sellega erinebki, et ta pole ühenäoline, vaid moodustub paljudest eripalgelistest, elavatest ja seega arenguvõimekatest isiksustest.

Letargiasse suletud sovetisootsiumis sai erimeelsete rolliks elus hoida kollektiivset süümet, hoida ühiskonna jätkusuutlikkust ja olla ühiskondliku taassünni korral rahva algosaks. Ega muidu oleks akadeemik Sahharovis nähtud sovetiimpeeriumi südametunnistust.
Eestis dissidentlus kas puudus sootuks või hingitses vaguramalt kui naabermaal N Liidus ja pigem siis loomeharitlaste ja teise ešeloni kommunistide seas, kes leidsid ühiskondliku väljundi viimaks 1988 loomeliitude pleenumil ning Rahvarindes Perestroika Toetuseks Eestis.

Tehnikadoktor Johannes Hint võinuks n-ö eesti sahharoviks saada sobida dissidendiks, kui ta antisovetlik tegevus enne saatuslikke repressioone 1981-1985 oleks olnud pisut poliitilisem ja märksa avalikum. Eesti vastupanuliikumist uuriva ajaloolase Viktor Niitsoo sõnul ei olegi meie vastupanuliikumise puhul õige kasutada mõistet dissidentlus kuna “vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike.” (vt Eesti Päevaleht - Tln, 9. september 1996)

Sõnum akadeemik Sahharovi dissidentlusest jõudis eestlasteni seega peaaegu viivituseta, juba 1968. aasta teisel poolel. Laiem avalikkus kuulis temast kõigepealt tänu New York Timesist tõlgitud Ameerika Hääle ülevaateile. Kitsam, kuid tihedamalt vastupanuga seotud ringkond tundis Sahharovi läbimurdelist esseed tänu EDL-i operatiivsele valgustustööle. Hoolimata dissidendi julguse imetlusväärsusest ja eestlaste hilisemast koostööst temaga inimõiguste vallas, ei saanud dissidentlus Eestit anastava võõrvõimu vastasrinnale järgimisväärseks malliks kujuneda.

Illustratsioon: Vitaly Komar & Alex Melamid “Mis teha?” (1978)

1 kommentaar:

Holger ütles ...

Märkuseks Eesti tehnilise intelligentsi kirja retseptsioonist ja N Liidus. Lühiülevaated nii Eestist tulnud vastusest ta kirjale kui Sahharovi "Arutlustestki..." ilmusid operatiivselt ka Moskvas ja nimelt 1968. a detsembris kuulsas "Jooksvate sündmuste kroonikas" (Hronika tekuščih sobytii) nr-s 5/1968 samizdati rubriigis (ОБЗОР САМИЗДАТА 1968 ГОДА) punkt 6 all. Vt veebiaadressil www.memo.ru/history/diss/chr/index.htm

Jooksvate sündmuste kroonika hakkas samuti ilmuma just 40 aastat tagasi - veel üks juubel!