RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (I)

AJALOOLINE ISEKIRI: LÕPETAGE EESTI TV VENESAMINE
Isekiri nr 3 (juuli—august 1983) vahendas Rakvere televaataja kevadel 1983 Eesti TV programmi peadirektorile Lindströmile jt telekava koostavatele sm-idele saadetud kirja

Tänapäeval võiks pea samasuguse kirja vabalt saata end rahvusringhäälingu juhtkonnaks nimetavale tegelaskonnale, alates Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Andres Jõesaarest ja lõpetades ERR-i juhatuse liikmetega: Margus Allikmaa, Hanno Tomberg, Joel Sarv, Urmo Männi, Jaak Raie

RAKVERE TELEVAATAJA KIRI EESTI TV-LE

Lp Voldemar Lindström
Lp Eesti TV programmide koostajad

Oleks loomulik näha TV ülesandena ausat [teabe-] vahendust. Kahjuks on meie TV ülesanne hoopis teine. On loomulik, et meie TV puhul objektiivsusest rääkida ei saa: kõik jõuab kuulaja—vaataja ette justkui läbi punase värvusfiltri. Ideoloogiliseks relvaks muutunud ETV, mida sm [Rein] Ristlaan oma sellekuisel [juunis 1983] pressikonverentsil rõhutas, tegeleb samas ka eestlaste rahvusliku eksistentsi innuka torpedeerimisega.

Eesti TV sõdib ägedalt russifikatsiooni rindel. Illustratsiooniks mõned näited.

Lausa optilise sihikuga on TV-relv sihtimas eesti noori. Kõik on nii tehtud, et koolinoor ei saaks eesti keelt õppides abi ETV telekoolilt. Kas arvukate eri kaliibriga vene keele õpetamise saadete kõrval on üldse selliseid, kus noor saaks lisa kooliprogrammile eesti keele alal? Ei. On üksnes erialasemaid telekoolitunde, mis oma akadeemilise kuivusega on mõeldud vaid õpetajatele jt spetsiifilisemate keeleprobleemide huvilistele. Ja kui eesti keele tund taas just ära ei jää, nagu tihti viimasel ajal on juhtunud, siis see kestab kõigest 20min nädala kohta.

Telekooli-tunnid, mis vene koolide õpilastele eesti keelt õpetama määratud, puuduvad hoopis.

Seejuures on vene keele õppesaadetele jäetud nädalas 40-60min saateaega. Peale spetsiaalselt keskkooli- ja keskastme õpilastele mõeldud saadete pommitatakse mudilasi ja algklasside õpilasi iga nädal seriaalina esitatava teatraliseeritud muinasjutu-näidendiga. Sinna on haaratud 8 näitlejat, saatetehniline grupp koosneb kuni 14 isikust. Samas teeb eesti keele tunni eetriküpseks kõigest 3-4 inimest. Vanematele õpilastele demonstreeritakse vene keele õpetuseks huvitavaid õppefilme. Samas on eesti keele teletund üles ehitatud kuivale kõnetekstile.

Muidugi on meeldiv, et algas uus saatesari “Õpime eesti keelt”, kuid kahjuks on see ainult täiskasvanud mitte-eestlastele mõeldud. Ka pole keele õpetamine selles saates küllalt läbi mõeldud. Esineb jämedaid eksimusvigu, kuna saadet viivad läbi diktorid, mitte oma ala spetsid. Lavastuslikke etüüde esitatakse halva diktsiooni ja triviaalse kõnekeelega, millest isegi eestlasel on raske aru saada. (Teen ettepaneku vähemalt Jõgi, Priitu saadetes mitte kasutada, sest tema mokaotsast pobisetust arusaamiseks peab end liialt pingutama.) Et olla teisest rahvusest eesti keele huviliste vastu lugupidav — ja lugupidamist nad väärivad — teen ettepaneku suhtuda veelgi asjalikumalt sellise saate toimetamisse.

Telekooli eesti kirjanduse saated on vaid korra kuus, tihti harvemgi. Ometi olid need veel 1977.-1978. õppeaastal eetris pea iga nädal. Samas on vene ja Nõukogude kirjandust tutvustavad saated ainult venekeelsed.

Telekooli tsiviilkaitse-tunnid on üksikute eranditega jällegi umbkeelsed. Tekib küsimus, kas vene keelt mittevaldaval elanikul pole õigust tsiviilkaitsele. Tehniliselt oleks ju saate varustamine subtiitritega teostatav.

Rääkides ETV saadetest üldse, peab mainima eesti keele üldise osakaalu järjepidevat vähendamist. Seoses olümpiaregatiga täienes Tallinnas TV tehniline varustus lausa revolutsiooniliselt. Nii eesti keele mittevadajate kui ka eestlaste jaoks oli meeldiv, et nt [eestikeelses] saates venekeelse intervjuu ajal ei lugenud eestikeelset tõlget enam diktor, vaid see esitati subtiitritena. Aasta 1981 lõpust on asjas toimunud aga sootuks ebameeldiv pööre: venekeelsete intervjuude, vestluste, kommentaaride juurde sellistes saadetes, nagu infosaated “Aktuaalne kaamera”, “Aeg luubis”, spordisaated, kultuurisaated, meelelahutussaated (eelkõige “Reklaamiklubi”), laste- ja noortesaated, eestikeelset tõlget enam ei lisata. Juba ammu ei anta eestikeelset tõlget dokumentaal- ja mängufilmidele, kui need saatekavas jäävad hommikusse. Kummaliselt põhjendatakse seda nüüd tehniliste või koosseisuliste probleemidega. Tundub aga, et nende probleemide kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid ei rakendata sihilikult.

Sellise, publikut mitteaustava taktika eesmärgiks ei ole mitte vene keele laiaulatuslik õpetuskampaania, nagu ehk küünilise naiivsusega võiks arvata, vaid eestikeelset vaatajaskonda solvav lugupidamatuse ilming eesti keele vastu, selle tembeldamine alaväärtuslikuks teise järgu keeleks...

Leian, et võõrkeele õpetamise seisukohalt oleks kindlasti tulusam mitte ignoreerida eestikeelset publikut, vaid esitada sünkroontõlge, mis kuuldud kõne ja tõlketeksti kõrvutamise kaudu annaks positiivselt õpetliku efekti.

Aktiivse televaatajana märkan eestikeelsete toimetuste järk-järgulist hääbumist. Kadunud on laia poolehoidu võitnud saateid, nagu “Stoppkaader”, “Nõuandetund”, “Pere piiris”, “Horoskoop”, “Järjehoidja”, “Tarkade kivi”, “Tark mees taskus”, “Vana Hõbe”, “Varakamber”, “Ars longa”, “Vikerkaar”, “Tiritamm”, “Miksiku kool”. Loomulikult ei saa iga saatesari olla igavene, kuid asemele on tulnud valdavalt hallid, argised, kroonumaigulised ja tülgastavalt šabloonsed saated. Meelelahutussaateid kiputakse ära segama propagandaga. Muhedalt huumorilt minnakse üle labasele ja väsinud lollitamisele (nt “Kitsas kingas”).

Oma levimuusikasaatega “Heli jälg” populaarseks saanud ajakirjanik Tiit Karuks tagandati 1980. aasta lõpus toimetusest ning põhjusega arvatakse: see sündis maailma muusika käsitlemise avameelse tooni pärast tema saadetes.Välja on nuputatud uusi võtteid vaatajate petmiseks TV kaudu. Võtkem või saade “Sõna vastuseks”, mille tegelikuks eesmärgiks oli avaliku arvamuse uurimine, aga mitte omakasupüüdmatu vastamine elanikkonna küsimustele. Vastupidi lubadustele lõppes saatesari juba pärast esimest hooaega 1981-1982. Milleks veel vaeva näha ebamugavust tekitavate küsimuste vastamisega, kui siseluureks vajalik andmepank juba kogutud?

Kunagi menukad saated on kaotanud endise populaarsuse. Jahmatava languse tegi läbi noorte viktoriinisaade “Turniir” pärast seda, kui saatejuhi roll läks väliskommentaator Tõnu Kõrdale ja saatesari ideologiseeriti lõplikult. Endised eduka taidlusmainega koolid loobusid osavõtust sootuks, noor publik praktiliselt kadus.

Muuseas veel üks kummaline fakt. Eesti TV-s on praktiseeritud spetsiaalselt vaid venelastele ehk vene keele valdajaile määratud teabe edastamist. Teade 1. detsembri Vaiksest pooltunnist osa võtnud nelja isiku arreteerimisest 1981. aastal ning streigi ebaõnnestumisest anti sihilikult edasi ainult vene keeles.

(jätkub siin)

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (II)

TULEB TUTTAV ETTE! • Olümpiajärgne ETV-2 avamise lootus luhtus juba aastaks 1983 • Eestimeelsuse taandumine vene keele pealesurumise arvel • Eestlaste ärapööramine ETV-st kui võimalik protest • Sat-TV-ajastu ootused

LÕPETAGE EESTI TV VENESTAMINE, II.

Rakvere televaataja kirja lõpp

Isekiri nr 3 (juuli — august 1983)

• • •

(kirja algus)

Lisaks saadete sisulise kvaliteedi hääbumisele jätkub eesti keele asendamine vene keelega. Eesti TV-s toodetud telefilmidest hakkavad tasapisi tooni andma venekeelsed. Seda põhjendatakse enamasti üleliidulise publiku arvestamisega — kodupublikut peetakse ilmselt teisejärguliseks. Minnakse isegi nii kaugele, et ka kodus demonstreeritakse “Eesti Telefilmi” (ETF) toodangut eestikeelse tõlketa (nt 11. mail k. a [1983] näidati vene keeles ja ilma eesti tõlketa ETF-i muusikalist mängufilmi “Teisik”).

Teinud “Telelehtede” põhjal kokkuvõtteid eelmise aasta ETV programmist, jõudsin järgmiste tulemusteni:

• Eesti TV saadete üldmaht — 90 tundi nädalas;
• Eesti TV ülekanded Kesktelevisioonist (mõistagi umbvenekeelsed) — 30 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saateid, kaasa arvatud ETV-s edastatud venekeelsed saated, välja arvatud KTV ülekanded, — 60 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saadetest (60) eestikeelseid saateid — 35 tundi nädalas.

Kuigi olin arvestustes väga ettevaatlik ja ümardasin tulemused alati eesti keele suurema osakaalu poole, on siiski arvud pehmelt öeldes paljuütlevad. Nende kontrolliks piisab eelmise aasta [1982] “Telelehtede” läbivaatamisest.

Kui soovime aga 'rahvaste võrdõiguslikkuse' täielikku pilti, tuleb võtta tähelepanu-orbiiti ka KTV I, II ja Leningradi TV programm. Kõige tagasihoidlikumal arvestusel tuleb eesti- ja venekeelsete saadete suhe 1:5 vastu, seda mõistagi eestikeelsete kahjuks. Põhjendus, nagu hoolitsetaks nii kõigest kohalike muulaste kultuurivajaduste eest, tundub kohatu. Tegemist on ilmselge russifitseerimisega, eestikeelse kultuuri piiramisega.

Tõestuseks veel mõned tehnilist laadi näited. Aastal 1979 valminud uuele teletornile pandi suuri lootusi. Kõneldi ETV II programmi avamisest tulevikus, kuna teletorni paigaldati seadmed nelja teleprogrammi edastamiseks. Praeguseks on aga võimalused juba ammendatud: edastatakse üht ETV programmi ja kolme vene teleprogrammi. Kui varem räägiti lootustandvalt uuest eesti teleprogrammist, siis nüüd teatatakse: “Praeguste kavade järgi ETV uut programmi ei ole ette näha.”

Praegu käib [ENS] vabariigi ulatuses töö KTV I programmi levi täielikuks tagamiseks, mis on fikseeritud selle viisaastaku rahvamajandus-plaanides. Jätkatakse töid KTV II programmi ja Leningradi TV levi suurendamiseks. Eesti TV II programmi kohta on plaanijad mõistagi vait.

Ääremärkusena olgu öeldud, et telepoliitikaga kujundatud olukorda kasutatakse ära russifitseerimiseks ühiskondliku elu teistes valdkondades. Nii seletati 1981. aastal, et vene keele õpetamise alustamine eesti kooli esimesest klassist on tingitud laste poolt vene keele passiivse pagasi varajase omandamisega ning seda tänu venekeelsete lastesaadete ja multifilmide vaatamisele telerist (vt “Vene keel kooli õppeprogrammis” Küsimused ja Vastused nr 3, 1981). Niisiis, ühte põhjendamatut püütakse põhjendada teise põhjendamatuga, et kunstlikult luua paratamatuse nõiaringi, eesmärgil iga hinna eest russifitseerimist õigustada.

Ma ei usu, et minu kiri asja paremusele suunaks. Eesti TV ja Eesti NSV Teleraadiokomitee katavad russifikatsiooni rindejoonel vaid üht lõigukest, rinnet aga juhitakse kõrgemalt. Siiski kirjutan, sest vaikimine tähendaks minu nõusolekut. Ja veel soovin ma Teid hoiatada. On aeg mõista, et kui olulist muudatust senises arengusuunas ei toimu, kaotab Eesti TV peagi suure osa vaatajaskonnast.

Meie ainukeseks kaitsevahendiks mitmesuguste ideoloogiliste relvade rünnete eest on kollektiivne endassetõmbumine. Seda näitavad hiilgavalt kas või rahvaloenduste tulemused. Kui 1970. aastal oskas vene keelt 29% eestlastest, siis 1979. aasta rahvaloenduse põhjal langes see arv 24,2%-ni. Tegemist ei ole mitte vene keele massilise äraunustamisega, vaid [eestlaste] kollektiivse protestiga. Vaatamata keeleoskusele, keeldutakse seda tunnistamast ja keelt kasutamast. Kui meid ignoreeritakse, vastame omapoolse ignoreerimisega.

Aja jooksul asub eestlaskond üha massilisemalt ignoreerima ka russifitseerunud—russifitseerivat ETV-d. Selle asemel jälgitakse objektiivsemat ja seda enam omast Soome TV-d. Põhja-Eestis kasvab iga aastaga Soome poole küünitavate antennide mets. Viimase 10 aastaga on Yleisradio TV-programmide jälgijate arv Eestis kasvanud 75 tuhande pere [võrra]. Rõõmu teeb kosmose-TV võidulepääs. Ootame Eestis pikisilmi Põhja-Euroopa telesatelliidi Nordsat tööle rakendamist. Paarikümne aasta pärast saab ülemaailmne TV sama igapäevaseks nähtuseks kui ülemaailmne raadioside. Kuna pilt on mõistetavam kui võõrkeelne kõne ega vaja tõlget, kasvab TV-side maailma rahvaid ühendav jõud ning, võrreldes raadio võimalustega, suurenevad teabelevi ja -vabadus tunduvalt.

Eesti TV-st oma praeguse piiratusega ei saa lähenevas konkurentsitulvas võitjat, seepärast on viimane aeg lõpetada senine saatepoliitika.

Ainult head soovides,

R[...] T[...] 12. juunil 1983.

Juubeliaasta pühalik lõppakord

“Joonalähetus”* Estonias 21. XI 2008 Neeme Järvi juhatusel

Rudolf Tobiase (1873–1918) saksakeelne oratoorium «Joonase lähetamine» (Des Jona Sendung - esiettekanne 26. XI 1909 Leipzigis) sai EV90-pidustuste kulminatsiooniks. Samasse oratooriumi kuuluva “Sanctusega” pühitseti ka Estonia teatri avamist 1906.

Momendi pidulikkust rõhutas kultuuriministri pisut ülekeeratud vindiga kõne.

( Kõne võinuks vabalt ära jätta, seda enam, et see mitmeti logises: nii võrdles Laine Jänes Eesti riigi tänavuse juubeli tähtüritusi “vaaladega”, neid vaalu nimetas aga “suurteks kaladeks”,** kontserdist valmivat DVD-d mainides hääldas ta seda miskipärast “đji-vji-đjiiks”, samuti ei suutnud ta välja rehkendada enda sõnutsi saalis viibiva ja just kontserdipäeval väidetavalt 20a vanuseks saanud noormehe... looteaega — see ei kipu kuidagi jääma aastasse 1989, mil olnud sessamas saalis sama teose ettekandel noormehe titeootel ema + siis veel oma sündimise päeva ootav inimesehing ise )

Muidu oli kontsert täiuslik, ent enam kui täiuslikult kõlas kordusele tulles “Sanctus”, millest Neeme Järvi on lisapala teinud varemgi mujal ilmas “Joonat lähetades”. Tänu talle! Tänu laval olnud koosseisule:

Sajaliikmeline orkester + 150 koorilauljat + organist Piret Aidulo + 5 solisti: sopran Pille Lill, metsosopran Merle Silmato, tenor Juhan Tralla, bariton Rauno Elp ja bass Johann Tilli Soomest! Oratooriumikoor: Eesti Rahvusmeeskoor + kammerkoor Voces Musicales + rahvusooperi poistekoor + projekti tarvis kokku kogutud naiskoor!

Piibliaineline*** “Joona lähetamine” on uhke ja dramaatiline oratoorium, oma žanris paljude arvates kõrvutatav selliste lääne klassikute heliviljega, kui Schumann või Brahms. Eesti saalides viimati 1999 kõlanud oratooriumi loeb maailma-taseme heliteoseks ka Neeme Järvi, kes kogenud seda mitu korda ka välismaal dirigeerides. Eks tema juba tea ega ole kaugelt ainus, kes nii arvab. Nii on ameerika melomaanide ajakiri Fanfare (1996) tõstnud Rudolf Tobia suurtöö, tänu Martin Andersoni kiidulaulule, Johann Sebastian Bachi “Passioonide” ning Johannes Brahmsi ja Hector Berliozi reekviemide kõrvale. Anderson tegi seda täis veendumust, et...

... kui Eesti ei kerkiks maailma muusikakaardile millegi muuga, siis “Joona lähetamisega” kindlasti.

Teost on ennastsalgava pühendumusega taastanud ja täiendanud Vardo Rumessen. Õnnitlus tallegi ühtlasi 2 vastilmunud Joona-raamatu puhul (kirjastustelt Varrak ja Gehrmans Musikförlag).

Klassikaraadio (ERR) edastas 3-tunnise kontserdi ka välismaale. Loodetavasti kandus see — või kandub pea — nii soome, rootsi, norra, taani, islandi, läti, leedu, čehhi, inglise kui hollandi mõnegi kuulajani. Põhjala ja Baltikumi kontsertide raadioseeriat Nordic—Baltic Concert Season, mis 13 hooaja eest käivitus, vahendab kas otse-eetris või helifailitsi osalevate maade ringhääling.

* ** *** Jah, pärimuse järgi olnud vaal too loom ( st imetaja, mitte kala ), kes neelas alla merehätta heidetud Joona-nimelise tõrksavõitu prohveti. Aga Vana Testamendi järgi ei olnud tegu siiski vaala, vaid lihtsalt “suure kalaga”. Piibli järgi oli Joonas 3 päeva kala sisemuses vangis, kuni too sai kõrvetised, viskus valus kuivale ning oksendas prohveti välja. Siis Joonas mõistis, et oli terve nahaga tänu taevale pääsenud ning siirdus viivitamata jutlustama sinnasamasse Niinive linna, kuhu Jumal teda algusest peale oli tahtnud lähetada... Siit ka oratooriumi pealkiri — “Joona(se) lähetamine”

Osoonirikkast keskkonnaeetikast

Viimases ETV “Osoonis” leidus saatelõik, mis muuseas soovitas metsas prahihunnikut nähes see põlema pista. Jutt pole üksiku leivakile või plastpudeli pistmisest tulikuuma ahju, kus temperatuur kõrge ja põlemine eeskujulik, vaid plastikuhja sussutamisest madalal temperatuuril.

Kõne all on keskkonnasaate “Osoon” portreelugu, mis jutustas ERR-i saatejuhist Elgulast kui maa- ja kalamehest, seega loodusesõbrast. Seda veidramalt kõlas Jaan Elgula ja veel ühe ERR-i saatejuhi Kadri Hinrikuse eetikavaba üleskutse vabas õhus julgelt prügi põletada. Nende üle 9-minuti kestev lugu oli ülbeks irvituseks ka seadusekuulekate kodanike ning Jäätmeseaduse üle, mille §120 kohaselt tuleks kõigil eriloata jäätmepõletajail kuni 18000kr trahvi maksta.

Eesti TV saate moraal oli ajalehe Postimees meediakriitiku hinnangul üsna äraspidine:

Järvekaldal sügismaastikku elavdanud suitsupilv kinnitas, et Eesti korrastuv jäätmemajandus on vaid prügifirmade ja valitsuse vandenõu rahva viimaste kroonide väljapigistamiseks. Prügihädale on ju sootuks lihtne lahendus — tuli otsa! Ja keskkonna-keemikud keedame sel tulel seebiks!

Saatelõik õõnestas telepubliku keskkonna-teadlikkust. Vastuväitjad kinnitavad muidugi, et leidub kilepakendeid ja plastpudeleid, mis loodust ega inimest ei mürgita. Oleks sellegipoolest naiivne Elgula—Hinrikuse prügikuhja koostist oletada paljalt telepildi põhjal ja loota, et mõni maa- või kalamehest isetegevuslane Hinrikuse—Elgula eeskuju järel võtab eritella, mida tohib põletada, mida ei tohi mitte.

Isegi Osooni-saate fännide seas leidus neid, kes veebikommentaarides 17. XI 2008 eetrisse antud saatelõiku kahetsesid, kuna see murendas nende lugupidamist ja huvi “Osooni” vastu. Kommentaator Serena tänas aga õnne, et tema lapsed seda saadet ei näinud.

Telekriitik Martin Pau Tartu Postimehest soovitas saate toimetajal Õie Arusool romantilisest ilulemisest üle saada ja mõni keskkonnakoolitus isiklikku ajakavva võtta. Aga...

Süüdimatu saatelõiguga tekitatud moraalse kahju hüvitamine on paraku võimatu.

Pauga on raske mitte nõustuda.

Allikana on kasutatud Martin Pau telekriitilist eritlust “Riigitelevisiooni mürgituskursus” 19. XI 2008 Tartu Postimehest

Võõpame pronkssõduri vapsisambaks?

Aktuelle Kamera — uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK — keerutab jälle tolmu pronkssõduri ümber

Hobusepea galerii näituse avamist skulptor Roosi 100. sünniaastapäevaks kommenteeris AK 14. XI 2008 sõnadega:

Skulptor Roosi tütarde sõnul oli pronkssõduri kipskavand valmis veel enne sõda ja mõeldud Vabadussõja mälestisele...

 

Kelle käsul või soovil niisugune ajaloputus käib, on võib-olla ülearu küsida, kuid ikkagi... Delfi kommentaariruumis tabas vastupanuveteran Mart Niklus täkkesse:

Tagantjärgi tarku palju. Võib-olla leitakse ühel päeval isegi Kalevipoja parteipilet üles!

 

Nikluse meenutet veneaegne anekdoot Kalevipoja parteipileti otsimisest sobib muide ka Vabadusplatsi tänavuste kaevetööde kommentaariks keskerakondlikus Tallinnas.

 

Ja skulptor Roosi — muuseas Eesti NSV teenelise kunstitegelase — pärandist rääkides... Intervjuus Kadi Alatalule rääkisid kujumeistri kunstnikest tütred Aino Saan ja Linda Himma asjast enam kui umbmääraselt, kolmandas isikus, nagu polekski allikaks oma isa. Too aga avanes nende jutust liiga ara mehena isegi selleks, et oma lähikondsetelegi pronkssõduri tausta valgustada. Isa kartnud nimelt Siberisse saatmist — NB! — Ka enne oma surma — aastal 1990! Aga kes siis sellest Roosi peretütreile rääkis? Ja üsna hiljuti, sest varemais usuteludes ei ole kujumeistri tütred sellest õhanudki (vt näiteks 14. IX 2004 Eesti Päevalehte) Vahest rääkis pronkssõduri monumendiansambli kolmas autor, praegune emeriitprofessor Arseni Mölder (*1919) ??? Ja siiski on midagi viltu ses loos, kui mees jutuga ise esineda häbeneb.

 

Seevastu intervjuus, mis sai 4 aasta eest antud, tuletasid kujumeistri tütred meelde, et pronkssõdur oli nende isa jaoks esimesi suuri tellimusi... Ei mingit juttu sõja eel koos Arnold Alasega alustet vapsisamba kavandist, mida AK nüüd — AD2008 — usaldusväärse tõdemusena lansseerib.

Kas Roos ja Alas ikka olid juba toona loomepartnerid? Või said siiski Moskva tahtel kokku — alles nn riiklikes kunstiansamblites (ERKA), mis baseerusid Jaroslavlis. Sest nagu Enn Roos (1908-1990), nii pühkus ka Arnold Hoffart-Alas (1911-1990) sõja ajal punapagulusse ja oli sestpeale Kremli poolt pukki pandud nukuvalitsuse pajukil.

 

Alas sattus 1941 Punaarmeesse ja kuulus 1943-1944 Jaroslavli-punti nagu Rooski. Pärast II maailmasõda osales Alas tõesti mälestussammaste loomises, kavandades nende arhitektuurseid osi. Varem, enne sovettide saabumist oli Alas puutes vaid pargi- ja aiakujundusega, mitte ausammastega.

Reporter Kadi Alatalu ja AK vahendatud väide kahe mehe varasemast koostööst on niisiis samuti ülimalt küsitav.

 

Vahepalaks teine, seekord anonüümne, kuid mõttekas kommentaar samast Delfist:

Hindan pigem Roosi loomakujusid. Paraku saab enim tähelepanu ikka see solbakas, mis ometi on saanud [sõjaväekalmistul] õigema asukoha. Ja ammu pole küsimus kunstis, kõik on ära solkinud ideoloogia. Pole oluline, mida kunagi kuhugi on kavandatud, kui sellest on saanud võõrrežiimi propagandariist. Kui asi oleks olnud nii sini-must-valge ja eestimeelne, oleks [kujuri tütrepoeg] Ken Saan sellest koos asjaosaliste pajatustega ammu filmi teinud. Miks ta vaikib?

Põhjus on lihtne, see pronkslooke vabadussõjalase kipskujust on tõest kaugel.

Kui alasti tõde jääb nigelaks, siis tuleb legende üha lisada.

Ja Eesti TV (ERR) on millegipärast vale ülespuhujatega sama teed läind. Miks? Sõjaaja punapagulasena Venemaalt naasnud Enn Roosi (ja K^o) sõdurikuju on tõesti üks ta vähem õnnestunud taieseid.

Sovetiajal, kui autor veel elas, ei meenutatud tema auks juubeldav ensvenkulik ajakirjandus pronkssõdurit Roosi tippsaavutuste seas kunagi.

Vt ülevaateintervjuud Roosiga “Sirbist ja Vasarast” (AD1973), kus elutööst ja loomingust juttu pikalt ja laialt, aga mitte “vabastaja” kujust, millest nüüd suisa vapsisammast proovitakse teha.

Kas Kristjan Palusalu modelleerimise müüt on juba liiga kulunud?

Või on ajad punasemaks läinud? Enn Roos võis, jah, oma teenelise tegelase tiitli nukuvalitsuselt saada pronkssõduri eest, aga ega tollane kultuuriajakirjandus koos kriitikutega teda siis s e l l e pärast kilbile tõstnud! Vene aeg kaasneva vastupanumoraaliga ehk polnudki nii hull kui praegune — n i i ü t e l d a — e e s t i — a e g

 

Nagu ikka veel elujõus AK meile tõestab, võib kommunistide roimade mahavaikimine (k. a ajuloputus) veel kaua mõrusid vilju pakkuda.

Järelehõige õhtumaa targale

AJUJAHT. Eesti Meedial on kombeks iga ettesattuv välismaine pahempoolne arvamusliidriks pühitseda. Viimati sai see au osaks Noam Chomskyle (*7. XII 1928) USA-st.

Chomsky on küll XX sajandi teoreetilise (Marxile tugineva) lingvistika klassik, aga poliitika vallas pole teda kuigi tõsiselt võetud. Chomsky arvamusi pole igav lugeda, kuivõrd ka poliitiline rumalus pakub mõtteainet. Vaadakem või Noam Chomsky usutlust 18. X 2008 Postimehes (“Venemaa on meie enda loodud oht”)

Ta möönab küll sõnavabadust USA-s, ent rõhutab selle piiramist. Venemaa sõnavabadus tema südameni teed ei leia. See-eest õigustab ta Moskva meetmeid USA kui Lääne peakantsi vastu ja leiab, et Eestil olevat suurem oht saada pihta asteroidiga kui ida poolt tuleva rünnakuga. Veebikommentaator WS märgib seepeale, et...

... asteroid on viimase 1000 aasta kestel teadaolevalt Eestit tabanud 0x (loe: null korda), Venemaa on aga Eesti territooriumi rünnanud 47x (loe: nelikümmend seitse korda)...

Mis on ilmses vastuolus Chomsky arvamusliidri-tiitliga.

Kuna USA imperialism on pärispatt, siis tuleb Chomsky arust leppida vene imperialismiga ja end selle alla heita. See on Noam Chomsky imperialistlik=antiimperialistlik sõnum.

ARURÜNNAK. Von Krahli Akadeemias toimus 5. XI 2008 ka sajakrooniste pääsmetega videokonverents, kus Chomsky sai suhelda kuulajate—vaatajatega silmast silma. Tema siinseile põlvkonnakaaslasile - sovetirežiimi kollaborantidele avanes meeldiv šanss mälestada niihästi oma helget minevikku kui ka oktoobripööret.

Revolutsiooniaastapäeva üritus nagu sari “Elu pärast kapitalismigi” sobitusid EV90 juubeliaasta-rodusse valutult ja toimusid tihedas koostöös ERR-iga. Endise von Krahli teatri saal kujunebki selle juhi Peeter Jalaka sõnul jooksval hooajal telestuudioks, sest Eesti TV võtab siin üles kõik küllatulevad arvamusliidrid ja ERR-i "Ööülikool" salvestab nende ergastavad loengud.

ALLIKAD: Eesti Elu ja Vaba Eesti Sõna vahendatud 7. XI 2008 meediakriitiline eritlus “Arvamusliidrid eesti ajakirjanduse veergudel”, mille autor on Vello Helk

ILLUSTRATSIOON: Taylor Jonesi karikatuur klosetikapitalist Noam Chomskyst