RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (I)

AJALOOLINE ISEKIRI: LÕPETAGE EESTI TV VENESAMINE
Isekiri nr 3 (juuli—august 1983) vahendas Rakvere televaataja kevadel 1983 Eesti TV programmi peadirektorile Lindströmile jt telekava koostavatele sm-idele saadetud kirja

Tänapäeval võiks pea samasuguse kirja vabalt saata end rahvusringhäälingu juhtkonnaks nimetavale tegelaskonnale, alates Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Andres Jõesaarest ja lõpetades ERR-i juhatuse liikmetega: Margus Allikmaa, Hanno Tomberg, Joel Sarv, Urmo Männi, Jaak Raie

RAKVERE TELEVAATAJA KIRI EESTI TV-LE

Lp Voldemar Lindström
Lp Eesti TV programmide koostajad

Oleks loomulik näha TV ülesandena ausat [teabe-] vahendust. Kahjuks on meie TV ülesanne hoopis teine. On loomulik, et meie TV puhul objektiivsusest rääkida ei saa: kõik jõuab kuulaja—vaataja ette justkui läbi punase värvusfiltri. Ideoloogiliseks relvaks muutunud ETV, mida sm [Rein] Ristlaan oma sellekuisel [juunis 1983] pressikonverentsil rõhutas, tegeleb samas ka eestlaste rahvusliku eksistentsi innuka torpedeerimisega.

Eesti TV sõdib ägedalt russifikatsiooni rindel. Illustratsiooniks mõned näited.

Lausa optilise sihikuga on TV-relv sihtimas eesti noori. Kõik on nii tehtud, et koolinoor ei saaks eesti keelt õppides abi ETV telekoolilt. Kas arvukate eri kaliibriga vene keele õpetamise saadete kõrval on üldse selliseid, kus noor saaks lisa kooliprogrammile eesti keele alal? Ei. On üksnes erialasemaid telekoolitunde, mis oma akadeemilise kuivusega on mõeldud vaid õpetajatele jt spetsiifilisemate keeleprobleemide huvilistele. Ja kui eesti keele tund taas just ära ei jää, nagu tihti viimasel ajal on juhtunud, siis see kestab kõigest 20min nädala kohta.

Telekooli-tunnid, mis vene koolide õpilastele eesti keelt õpetama määratud, puuduvad hoopis.

Seejuures on vene keele õppesaadetele jäetud nädalas 40-60min saateaega. Peale spetsiaalselt keskkooli- ja keskastme õpilastele mõeldud saadete pommitatakse mudilasi ja algklasside õpilasi iga nädal seriaalina esitatava teatraliseeritud muinasjutu-näidendiga. Sinna on haaratud 8 näitlejat, saatetehniline grupp koosneb kuni 14 isikust. Samas teeb eesti keele tunni eetriküpseks kõigest 3-4 inimest. Vanematele õpilastele demonstreeritakse vene keele õpetuseks huvitavaid õppefilme. Samas on eesti keele teletund üles ehitatud kuivale kõnetekstile.

Muidugi on meeldiv, et algas uus saatesari “Õpime eesti keelt”, kuid kahjuks on see ainult täiskasvanud mitte-eestlastele mõeldud. Ka pole keele õpetamine selles saates küllalt läbi mõeldud. Esineb jämedaid eksimusvigu, kuna saadet viivad läbi diktorid, mitte oma ala spetsid. Lavastuslikke etüüde esitatakse halva diktsiooni ja triviaalse kõnekeelega, millest isegi eestlasel on raske aru saada. (Teen ettepaneku vähemalt Jõgi, Priitu saadetes mitte kasutada, sest tema mokaotsast pobisetust arusaamiseks peab end liialt pingutama.) Et olla teisest rahvusest eesti keele huviliste vastu lugupidav — ja lugupidamist nad väärivad — teen ettepaneku suhtuda veelgi asjalikumalt sellise saate toimetamisse.

Telekooli eesti kirjanduse saated on vaid korra kuus, tihti harvemgi. Ometi olid need veel 1977.-1978. õppeaastal eetris pea iga nädal. Samas on vene ja Nõukogude kirjandust tutvustavad saated ainult venekeelsed.

Telekooli tsiviilkaitse-tunnid on üksikute eranditega jällegi umbkeelsed. Tekib küsimus, kas vene keelt mittevaldaval elanikul pole õigust tsiviilkaitsele. Tehniliselt oleks ju saate varustamine subtiitritega teostatav.

Rääkides ETV saadetest üldse, peab mainima eesti keele üldise osakaalu järjepidevat vähendamist. Seoses olümpiaregatiga täienes Tallinnas TV tehniline varustus lausa revolutsiooniliselt. Nii eesti keele mittevadajate kui ka eestlaste jaoks oli meeldiv, et nt [eestikeelses] saates venekeelse intervjuu ajal ei lugenud eestikeelset tõlget enam diktor, vaid see esitati subtiitritena. Aasta 1981 lõpust on asjas toimunud aga sootuks ebameeldiv pööre: venekeelsete intervjuude, vestluste, kommentaaride juurde sellistes saadetes, nagu infosaated “Aktuaalne kaamera”, “Aeg luubis”, spordisaated, kultuurisaated, meelelahutussaated (eelkõige “Reklaamiklubi”), laste- ja noortesaated, eestikeelset tõlget enam ei lisata. Juba ammu ei anta eestikeelset tõlget dokumentaal- ja mängufilmidele, kui need saatekavas jäävad hommikusse. Kummaliselt põhjendatakse seda nüüd tehniliste või koosseisuliste probleemidega. Tundub aga, et nende probleemide kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid ei rakendata sihilikult.

Sellise, publikut mitteaustava taktika eesmärgiks ei ole mitte vene keele laiaulatuslik õpetuskampaania, nagu ehk küünilise naiivsusega võiks arvata, vaid eestikeelset vaatajaskonda solvav lugupidamatuse ilming eesti keele vastu, selle tembeldamine alaväärtuslikuks teise järgu keeleks...

Leian, et võõrkeele õpetamise seisukohalt oleks kindlasti tulusam mitte ignoreerida eestikeelset publikut, vaid esitada sünkroontõlge, mis kuuldud kõne ja tõlketeksti kõrvutamise kaudu annaks positiivselt õpetliku efekti.

Aktiivse televaatajana märkan eestikeelsete toimetuste järk-järgulist hääbumist. Kadunud on laia poolehoidu võitnud saateid, nagu “Stoppkaader”, “Nõuandetund”, “Pere piiris”, “Horoskoop”, “Järjehoidja”, “Tarkade kivi”, “Tark mees taskus”, “Vana Hõbe”, “Varakamber”, “Ars longa”, “Vikerkaar”, “Tiritamm”, “Miksiku kool”. Loomulikult ei saa iga saatesari olla igavene, kuid asemele on tulnud valdavalt hallid, argised, kroonumaigulised ja tülgastavalt šabloonsed saated. Meelelahutussaateid kiputakse ära segama propagandaga. Muhedalt huumorilt minnakse üle labasele ja väsinud lollitamisele (nt “Kitsas kingas”).

Oma levimuusikasaatega “Heli jälg” populaarseks saanud ajakirjanik Tiit Karuks tagandati 1980. aasta lõpus toimetusest ning põhjusega arvatakse: see sündis maailma muusika käsitlemise avameelse tooni pärast tema saadetes.Välja on nuputatud uusi võtteid vaatajate petmiseks TV kaudu. Võtkem või saade “Sõna vastuseks”, mille tegelikuks eesmärgiks oli avaliku arvamuse uurimine, aga mitte omakasupüüdmatu vastamine elanikkonna küsimustele. Vastupidi lubadustele lõppes saatesari juba pärast esimest hooaega 1981-1982. Milleks veel vaeva näha ebamugavust tekitavate küsimuste vastamisega, kui siseluureks vajalik andmepank juba kogutud?

Kunagi menukad saated on kaotanud endise populaarsuse. Jahmatava languse tegi läbi noorte viktoriinisaade “Turniir” pärast seda, kui saatejuhi roll läks väliskommentaator Tõnu Kõrdale ja saatesari ideologiseeriti lõplikult. Endised eduka taidlusmainega koolid loobusid osavõtust sootuks, noor publik praktiliselt kadus.

Muuseas veel üks kummaline fakt. Eesti TV-s on praktiseeritud spetsiaalselt vaid venelastele ehk vene keele valdajaile määratud teabe edastamist. Teade 1. detsembri Vaiksest pooltunnist osa võtnud nelja isiku arreteerimisest 1981. aastal ning streigi ebaõnnestumisest anti sihilikult edasi ainult vene keeles.

(jätkub siin)

TABEL: Eestis terrestriaalsete saatjatega levitatud tele- ja raadiokavade keeleline analüüs (näitajad võivad kattuda TV-s, kus osa programmi oli tänu subtitreerimisele arusaadav nii eesti- kui ka vene keeles) Autor Holger Kaljulaid

FOTO: Tallinna TV-töötajad sm-d Aarne Rannamäe, Katrin Saks, Katrin Seppel, Hagi Šein ja Aune Unt 1983 maiparaadil kommunistlike loosungite all meelt avaldamas - venestava sovetirežiimi auks!

NB! ILLUSTRATSIOONID TEHNILISTEL PÕHJUSTEL EEMALDATUD