Mida tähendab partokraatia?

Käesolevail valimisil on vähemalt 2 Eestist europarlamenti pürivat üksikkandidaati püstitanud partokraatiavastaseid loosungeid. Isegi kui ükski neist rahvaesindajana Brüsselis ei osutu päris E-ainete-vabaks patrioodiks, võlgneme neile tänu küsimuse eest. Mida niisiis peaks tähendama vastandumine partokraatiaga Eesti oludes, kus teadagi valitseb esindusdemokraatia?

Esindusdemokraatia on asendustermin esinduslikule võimukorraldusele, esindusvalitsemisele. Sisuliselt pole mitte-esinduslik demokraatia võimalik, sest igasugune demokraatia on mingil määral esinduslik, sh ka meile hästi tuntud sovetlik pseudodemokraatia, mis oli kommunistliku partokraatia üks elemente.

Nii tähendas sovetistiilis esindusdemokraatia muu seas otsejoones ülalt määratud kvoote eri elualade ja ka parteitute toomisele käetõstjate hulka nukuparlamentides ja töörahvasaadikute nn nõukogudes (sovettides), samas kui kandidaadid eelnevalt sõelus põhjalikult läbi salapolitsei, mida viimati tunti nime all KGB. Sealsamas on ka postkommunistliku võimukorralduse lätted.

Eestis kujunes XXI sajandi alguseks välja küll mõnevõrra pluralistlikum, ent siiski partokraatlik esindusdemokraatia. Seega jõudsime vihma käest räästa alla, kuna ühiskond on endiselt ainuparteilise süsteemi nomenklatura-hiilguse lummuses. Samuti on see külge jäänud postkommunistlike maade enamikule.

Partokraatia mõiste evitas esiteks Abdurahman Avtorhanov (The Communist Party apparatus. Chicago, 1966; NY, 1968) kommunistliku režiimi käsitamiseks. Tema sõnul tekkis partokraatia neljanda valitsusviisina veel Aristoteles ajast tuntud kolme — autokraatia, aristokraatia ehk oligarhia ja demokraatia — kõrvale XX sajandil ja siis juba sellise väega, et vallutas "14 riiki üle kolme mandri ja allutas enam kui kolmandiku planeedi rahvastikku". Avtorhanov annab meile partokraatiat kirjeldades ka universaalse ja ammendavalt üksikasjaliku kaasaegse tausta:

"Otse-demokraatiast", mille juurde naasma kutsus ka Rousseau, sai [paraku] "kaudne demokraatia", kus rahva nimel valitsevad parteid. Üldine ja otsene valimisõigus muutus sisuliselt ka Lääne parteiametnike õiguseks tulevaste rahvaesindajate äramääramiseks ammu enne kandidaatide astumist valija ette. Rahvas ei valigi inimest, kuna ka erakond lähtub rahvasaadiku isikuomaduste asemel partei valimisprogrammist. Veelgi enam. Rahvaesindajaks saanuna on parteilane seotud oma fraktsiooni distsipliiniga ja hääletab seaduste tegemisel parlamendis mitte nii, naga ta ise tahab, vaid nagu fraktsiooni juhatus käsib. Tõsi põhiseadus väidab muud. Nii on Saksamaa LV põhiseaduses kirjas: "Saksa Liidupäeva liikmed (…) esindavad kogu rahvast, neid ei seo korraldused ega suunised ning nad vastutavad üksnes oma süüme ees" (§38) Kuid rahaesindajat, kes võtab seda sätet tähes ja vaimus järgida, eirates erakonna "korraldusi" ja "suunised", teda ei esita erakond enam järgmistel valimistel kandidaadiks ning pääseda parlamenti väljaspool parteinimekirju on praktiliselt võimatu.

A. Avtorhanov, Происхождение партократии/Partokraatia lätted (FamM, 1983)

Partokraatlikkuse avaldusvorme Eestis on kirjeldanud mitu autorit, teiste seas orientalist ja protsessianalüütik Ivo Vahur oma new-age'ilikus politoloogias “Eesti ajalookanga kude” (Viimsi, 2005, vt lk 68), millega haakub partokraatliku demokraatia siinne iseloomustus.

Postsovetlik partokraatia Eesti moodi:

• Erakondade kahtlased rahastusskeemid (nt parteikümnis, sularahapesu variisikute kaudu) ja suurparteide kartelli poputamine riigieelarvest (vt tabelit), on kümnekonna aastaga muutunud praktiliselt tabuks e pühaks keeluks, mille arvustamist partokraadid peavad rüvedaks, kuigi nad sisuliselt rahva tagant varastavad.

  Aastal 2003 algatatud suur ja väliselt JOKK (juriidiliselt on kõik korras) riigivargus on kujunenud praegusaja suurimaks korruptsioonijuhtumiks ja loonud nähtuse, mida Eesti politoloogid on hakanud nimetama poliitkartelliks. (Jüri Adams 21.11.2012 EPL-is)

• Ametikohtade jaotamine parteikuuluvuse alusel ning ametnike ja teatud ametkondade politiseerimine. Nii aheneb avalik sfäär pealesunnitud politiseerimise, kroonu- ja võimumeelsuse leviku arvel.

  Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.(Silver Meikar märtsis 2012: Nii nad tapsidki teema)

• Parlamendiliikme-kandidaatide määramine parteisiseselt, kusjuures iga partei otsustab ise, kes nende valituist parlamenti läheb. Riigikogu- ega volikoguliige seetõttu pole vaba oma tegevuses, mida ahistab tema parteisõltlus.

  See on pärisdemokraatia esimese põhimõtte eiramine: tegemist pole mitte rahva-, vaid parteisaadikutega.

• Omavalitsuste (valdade) arvu vähendamine.
• Valimisliite keelustava seaduse taotlemine kohalikel valimistel, mistõttu peale parteinimistute osaleks valimisvõitluses vaid üksikkandidaadid, kel ilma valimisliiduta on ühestki erakonnast kordi vähem võimalusi.

  Riigikohus tunnistas 15. VII 2002 põhiseaduse vastaseks kohalike valimisliitude keelustamise kohalikel valimistel. (Kohtuasi 3-4-1-7-02)

Aastal 2003 riigikokku valitute algkoosseisust muutus 4 aasta jooksul 3/4 — mõelge selle üle! Euroopa Liitu minnes tugevnes Eesti demokraatia asemel hoopis siinne poliitikuteklass või -seisus, kelle side rahvaga on aina nõrgem ja kes ähvardab kodanikühiskonda tasalülitamisega — nt DASA/PASA/MVSA-projekt. Seega on Eesti partokraatlik kartell võtnud sihiks suletud ühiskonna, kus enda maailmavaate tunnistamine ja kuulutamine on muudetud partokraatlikuks (režiimi-truuduse) küsimuseks.

… silmakirjatsemise ja vassimise paraad… [kui] häbenetakse oma [ega] sallita tingimusteta teiste maailmavaadet… (Martin Pau, Lõpp sularahas annetamisele! PM, 28. V 2012)

Vaba valik puudub

Nii eritles sotsioloog Ülo Vooglaid Eestis võimutsevat partokraatiat ühiskonna ja inimese vaatevinklist:

Miks ei või veel rääkida, et Eestis on toimunud vabad ja demokraatlikud valimised, millele tänu on rahvas saatnud riigikokku oma kõige väärikamad esindajad looma ja täiustama seadustikku, hoidma silma peal valitsusel ja edendama rahvusvahelisi suhteid? Nimetan siin 4 põhjust, mis toimivad vastastikustes seostes.

1. Kehtiva valimisseaduse järgi saab tegelikult eelistada vaid erakondi, mitte isikuid.
2. Koht valimisnimekirjas oleneb mitte saadikukandidaadi asjatundlikkusest, tema ühiskonna- ja kultuuriseostest, iseseisva mõtlemise võimest, reaalset panusest ühiskonnaelu edendamisse ning kõlbelisest korrektsusest, vaid mitmest n-ö salajasest asjaolust: isiklikust sõprusest, valimiskampaaniasse pandud rahast, tuttavate tugevusest ehk "seljatagusest" jms.
3. Eestis ei ole ühtki teksti, mille varal saaks keegi valmistuda produktiivseks ja efektiivseks tegevuseks oma rahva esindajana ja teenijana seadusandja vm rollis.
4. Elanikkond ei ole küllalt haritud, informeeritud ega kogenud selleks, et eraldada "sõklaid teradest", näha probleeme ja saada aru probleemide tekke ning püsimise põhjustest jm seostest, hinnata erakondade programmilisi seisukohti ja langetada nn valimiste päeval eelistusotsuseid.

Sestap tunneb suur osa elanikkonda end absurdses sund- või mängu-olukorras, mitte tõeses valiku-olukorras.

Kui kodanik ei saa kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ega vabalt otsustustada, siis tunneb ta end petetuna. Suur osa elanikkonnast on tõdenud, et riigikogu ei muretse riigi ja rahva eest, vaid ajab erakondade ning iseenda asja. Eesti on kriitilisel teel, sest juhtkond ei ole enam usaldusväärne.

Vt “Eesti ühiskond on kriitilisel teel” (I osa ja II osa Delfi.EE-s 2. ja 3. I 2011)

Mis selle tõve vastu aviataks?

Millist ravimit manustada või kuidas ähvardav tõbi ka ei kulgeks, diagnoos on siin:

Eesti praegust esindusdemokraatiat on õigem nimetada asendus- ehk surrogaatdemokraatiaks.

Ahto Lobjakas märkis selle kohta tabavalt, et “Eesti kell seisab” ja lisas:

Pikka meelt, millega Eesti avalikkus on lasknud poliitikute tsunftil monopoliseerida tee võimu juurde, saab seletada vaid võõrandumisega leevendavalt soodsates majanduslikes oludes.

Vt Eesti Päevaleht (Tln) 13. III 2007

Paari aastaga poliitilisele võõrandumisele lisandunud majandussurutis annab tervistamise lootust mitte üksi partokraatiat raputava poliitilise mullistuse, vaid ka ses mõttes, et võimulatva jõuavad täiesti uued näod.

ILLUSTRATSIOON: Riigi eelarve-eraldised parlamendiparteidele (EE 22.12.2011 tabel)