Miks saab riigieelarvelises meedias volilt — KGB-sse ja vaenuliku salateenistuse mõjuagentuuri kuulumist maha salates — koguda mainepunkte ja toetust Euroopa Parlamenti valimiseks?
Ühegi eestikeelse "Valimisstuudio" saatejuhid (Mart Ummelas, Andres Kuusk, Indrek Treufeldt) ei ER-is ega ETV-s ei teinud tänavu märkamagi, et neil vastas istub tegelikult teada—tuntud gebist, NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (Eesti allüksuse) välisluure-osakonna operatiivtöötaja Vladimir Illjaševič (*1954)
VALIMISSAATEIS lasti tal end esitleda kui põlist ja eesti verd literaati ning perspektiivitundlikku poliitikaspetsi. Aga endisi veresidemeid ega leivaisa ei tuletatud meelde. Miks? Kas sovetliku kollaboratsiooni meenutus ei ole täna enam poliitiliselt korrektne? Või ei olnud küsitlejaist saatejuhtide enda taust piisavalt puhas, et seda tõstatada. Lihtsalt KGB ei torkagi silma meie avaliku õiguslikkuse (k. a ERR-i) loomulikul foonil? Või hoopis peetakse Euroopa Parlamenti aupaklikult vene luurajate pärusmaaks⁉ Sestap mis pagana pärast see peakski olema meie (EV maksumaksja rahastatud meediumi) asi olema sekkuda, kui suur Moskva laiendab positsiooni Brüsselis⁈
Mis iganes, ent poliitkorrektsus või viisakus vaevalt saatejuhtide mureks oli. Sootuks süütumale üksikkandidaadile, kes oli varem kuulunud ühte vuntsikandjate parteisse, tuletasid saatejuhid endist erakondlikku sidet meelde suisa igas saates, kuhu teda Ringhäälingunõukogu ja ERR-i armust esinema lasti.
SÜÜTU VÕI KURITEGELIK? Miks siis pääses ilma minevikukriimudeta võõrriigi salaluuraja Illjaševič ehk Илляшевич ehk Iljashevich ehk Iljaševitš, alias Vladimir Ivlev, alias Olev Miil (tema ema Margarete Miil-Illjaševiči neiupõlvenime võetus)
Kelle perekondlik taustki on kõnekas: Margarete ja Nikolai Iljaševiči hooles ja sovetlike salateenistuse rõõmuks kasvas selles peres üles teinegi poeg — Vladimiri vanem vend Viktor Illjaševič, kes toimetas pikalt KGB uurimisosakonnas... Selle europarlamendi-kandidaadi taust on läbi ja lõhki kagebeelik.
Võõrriikide repressiivasutuste mineviku ametlik (avaõiguslik) salgamine ei saa vähegi nõudlikku ajakirjanduse tarbijat rahuldada, mistap Isekiri siin esitab Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirja kandidaadi tegeliku elukäigu.
Riigieelarvest rahastatud meedia mälu ja süüme on nadivõitu, kui seal sõnaõigus vanaviisi KGB-le kuulub.
Ühegi eestikeelse "Valimisstuudio" saatejuhid (Mart Ummelas, Andres Kuusk, Indrek Treufeldt) ei ER-is ega ETV-s ei teinud tänavu märkamagi, et neil vastas istub tegelikult teada—tuntud gebist, NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (Eesti allüksuse) välisluure-osakonna operatiivtöötaja Vladimir Illjaševič (*1954)
VALIMISSAATEIS lasti tal end esitleda kui põlist ja eesti verd literaati ning perspektiivitundlikku poliitikaspetsi. Aga endisi veresidemeid ega leivaisa ei tuletatud meelde. Miks? Kas sovetliku kollaboratsiooni meenutus ei ole täna enam poliitiliselt korrektne? Või ei olnud küsitlejaist saatejuhtide enda taust piisavalt puhas, et seda tõstatada. Lihtsalt KGB ei torkagi silma meie avaliku õiguslikkuse (k. a ERR-i) loomulikul foonil? Või hoopis peetakse Euroopa Parlamenti aupaklikult vene luurajate pärusmaaks⁉ Sestap mis pagana pärast see peakski olema meie (EV maksumaksja rahastatud meediumi) asi olema sekkuda, kui suur Moskva laiendab positsiooni Brüsselis⁈
Mis iganes, ent poliitkorrektsus või viisakus vaevalt saatejuhtide mureks oli. Sootuks süütumale üksikkandidaadile, kes oli varem kuulunud ühte vuntsikandjate parteisse, tuletasid saatejuhid endist erakondlikku sidet meelde suisa igas saates, kuhu teda Ringhäälingunõukogu ja ERR-i armust esinema lasti.
SÜÜTU VÕI KURITEGELIK? Miks siis pääses ilma minevikukriimudeta võõrriigi salaluuraja Illjaševič ehk Илляшевич ehk Iljashevich ehk Iljaševitš, alias Vladimir Ivlev, alias Olev Miil (tema ema Margarete Miil-Illjaševiči neiupõlvenime võetus)
Kelle perekondlik taustki on kõnekas: Margarete ja Nikolai Iljaševiči hooles ja sovetlike salateenistuse rõõmuks kasvas selles peres üles teinegi poeg — Vladimiri vanem vend Viktor Illjaševič, kes toimetas pikalt KGB uurimisosakonnas... Selle europarlamendi-kandidaadi taust on läbi ja lõhki kagebeelik.
Võõrriikide repressiivasutuste mineviku ametlik (avaõiguslik) salgamine ei saa vähegi nõudlikku ajakirjanduse tarbijat rahuldada, mistap Isekiri siin esitab Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirja kandidaadi tegeliku elukäigu.
* * *
Tallinnas sündinud Vladimir Illjaševič (*1954, ka Iljaševitš/ Iljashevich/Ijasevitsh/ Елишевич) lõpetas 1971. aastal Tallinna 47. keskkooli, aastal 1976 TRÜ õigusteaduskonna ning hiljem N Liidu Ajakirjanike Liidu (Moskva) rahvusvahelise ajakirjanduse ja N Liidu Diplomaatilise Akadeemia kõrgemad kursused. Samal ajal juba edenes a gebistikarjäär ja jooksis KGB luureosakonna palk. Salaluure esimene pikem tööots tuli KGB variasutuse — uudisteagentuuri Agentstvo Pečati "Novosti" (APN) korrespondendina Soomes ning aastail 1983-1988 APN-i Eesti osakonna juhataja ase- ja kohusetäitjana ning 1988-1992 sama asutuse Põhjamaade korrespondendipunkti juhatajana. Eesti taasiseseisvumise järel on Vladimir Iljaševič olnud aastaid nädalalehe Russkii Telegraf peatoimetaja, samas ka vastutav väljaandja. Praegu tegutseb (põhi)kohaga Tarbeinfo OÜ kirjastuse direktorina. Gebistlikku minevikku hülgamata on ta (oma) kirjastuses üllitanud niihästi ammuseid semusid kui ka päris vastseid, nii NKVD eruohvitserist kirjanikku Uno Lahte kui ka Venemaa salateenistuste skandalistist mõjuagenti Johan Bäckman/Bekmanit.
Vladimir Illjaševiči ühiskondliku tegevuse esiplaanil on (enamlaste = bolševike) kompartei: Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) ning selle reinkarnatsioon Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, kelle rivistuse teisel positsioonil lIljaševič on kondideerinud Euroopa Parlamenti ja kus ta praegu pürib ka Tallinna volikokku; lisaks mainigem Kinematografistide Rahvusvahelist Ühendust, Eesti Slaavi Kultuuriseltside Liitu ja Eesti Ajalehtede Liitu, mille juhatuse liige ta on.
Vladimir on Viktor Iljaševiči (*1950) vend.
Vladimir on Viktor Iljaševiči (*1950) vend.
* * *
Riigieelarvest rahastatud meedia mälu ja süüme on nadivõitu, kui seal sõnaõigus vanaviisi KGB-le kuulub.
* * *
Täiendus: ERR-i 100 kuud ehk Sügishetk 2017
Владимир Илляшевич кадровый работник (офицер) КГБ, с апреля 1983 года по март 1988 года являлся по данным Кайтсеполитсeй (KaPo) оперативным сотрудником первого отдела КГБ.
VastaKustutaДебютировал в 1996 году книгой «Эстляндские были»,
но книга оказался плагиатом.
Будучи пойманным за руку на плагиате (автор Ю.Шумаков),
Илляшевич ответил публичными оскорблениями.
(http://www.hot.ee/mvp/haltura/vovan/vovan-00.html)
Anonüümse kommentaari eestindus: Vladimir Illjaševič on KGB kaadritöötaja (ohvitser), kes Kaitsepolitsei kinnitusel aprillist 1983 märtsini 1988 oli KGB 1. osakonna operatiivtöötaja.
VastaKustutaKirjanikuna tegi debüüdi 1996 raamatuga "Luiskelugusid Eestimaa kubermangust", kuid see osutus plagiaadiks.
(Tegelik autor Juri Šumakov)
Plagieerimisega vahele jäänud Illjaševič vastas avalike solvangutega.
kandidaadi KGB koosseisulise minevikust mööda vaatamine võimaldab järeldusi teha valimisstuudio saatejuhtide ja Eesti Raadio ja ETV kohta:
VastaKustuta* nad on lollid, seega küündimatud ja meediakanal, kus nad töötavad, samuti ebaprofessionaalne
* nad kardavad endiselt KGB-d ja seega arad ajakirjanikud: selliselt meediakanalilt ei saa oodata ausust; selle usaldusväärsus on ülehinnatud
* nad kardavad saates esinevad KGB ohvitseri, kuna see võib paljastada neid endid: järeldus sama või ... (loe järgmist punkti!)
* või nad kardavad kedagi teist nende meediakanalist, kes võivad olla ainult nende ülemused, viimased on neid seega kas muidu (varem ja korduvalt) ähvardanud või instrueerib TV/raadio mõni ülemus saatejuhte eraldi just selleks valimissaateks (sest just seal osaleb KGB ohvitser) nii või teisiti, igatahes on mõlemal viimati mainitud juhtumil järeldus sama: seega on meediakanal endiste KGB abiliste või endise KGB koosseisuliste kontrolli all ja seega igatahes avalik-õiguslikule meediale sobimatult politiseeritud.