Mitte rahvas, vaid Moskva võiks maksta ER-i uudiste-eelarve
SIHTMÄRK KAUKAASIA. Nii mõnigi eile hommikul Moskva terroriaktsioonist raadiost või TV-st teada saanu kahtlustas paugupealt moslemeid ja/või čečeene. Et midagi niisugust oletada, ei pea küll istuma Raadiomajas ega riigieelarve kaudu rahvalt palka saama, ometi arvas idanaabri järjekordsest metrookatastroofist samuti ning ütles arvamuse ka pikemata välja meie nn rahvusringhäälingu uudistetoimetus, täpsemalt selle eesti pool. Niisugust käitumist ei saa (eraõiguslikus) massimeedias välistada. Ka väga nimekad teabelõidad tegid kohemaid sedalaadi vihjeid, sest kõik argimõistuslik, samamoodi kui instiktiivsed emotsioonid (sensatsioonid), on ikka minev kaup. Kuid avalik-õiguslik meedia peaks siiski mõtlema kah ning sihtima seljaajust pisukene kõrgemale.
Eesti Rahvusringhäälingu (ER) tele-, teksti-TV- ja veebiuudiste edusammude kõrval paistavad avalik-õiguslikud raadiouudised eesti teabeväljas välja lootusetult taandareneva vaeslapsena. Ise ennast teatavasti väärikate ringhäälingu-traditsioonide kandjaks pidava uudistetoimetuse mandumise fenomen peaks muret tegema ja seda mitte ainult Ringhäälingunõukogule. Erakorraline olukord, nagu eilse Venemaa sündmustiku vahendamine, võinuks olla iga endast lugu pidava toimetuse pädevuse proovikivi, kuid sellele uudisetoimetusele osutus see kahjuks komistuskiviks.
Niisiis, kuulutasid keskpäevased uudised otse saatepeas kl 12:00 terroristide Čečeenia päritolu, kuigi saate käigus ei järgnenud sõnagi ei selle väite ega allika täpustuseks või selgituseks. Seevastu tegi samas saates kõnelev ER-i Moskva-korrespondent Krister Paris vaoshoidlikuma viite Põhja-Kaukaasiale.
SIHTMÄRK KAUKAASIA. Nii mõnigi eile hommikul Moskva terroriaktsioonist raadiost või TV-st teada saanu kahtlustas paugupealt moslemeid ja/või čečeene. Et midagi niisugust oletada, ei pea küll istuma Raadiomajas ega riigieelarve kaudu rahvalt palka saama, ometi arvas idanaabri järjekordsest metrookatastroofist samuti ning ütles arvamuse ka pikemata välja meie nn rahvusringhäälingu uudistetoimetus, täpsemalt selle eesti pool. Niisugust käitumist ei saa (eraõiguslikus) massimeedias välistada. Ka väga nimekad teabelõidad tegid kohemaid sedalaadi vihjeid, sest kõik argimõistuslik, samamoodi kui instiktiivsed emotsioonid (sensatsioonid), on ikka minev kaup. Kuid avalik-õiguslik meedia peaks siiski mõtlema kah ning sihtima seljaajust pisukene kõrgemale.
Nii teabelevis kui poliitikas on eelarvamus kontraproduktiivne.Moskva metroo viimatised terroriaktid pakkuvad Isekirja arvates suurepärase võimaluse eritleda korraga idanaabri võimurkonna ja siinse ajakirjanduse vigu, mis just näpuviibutuste poolest hirmuteo oletuslike süüdlaste suunas kattuvad, kusjuures terriotoriaalse süü presumptsioon omistatakse üksmeeles Kaukasuse põhjaosale.
Eesti Rahvusringhäälingu (ER) tele-, teksti-TV- ja veebiuudiste edusammude kõrval paistavad avalik-õiguslikud raadiouudised eesti teabeväljas välja lootusetult taandareneva vaeslapsena. Ise ennast teatavasti väärikate ringhäälingu-traditsioonide kandjaks pidava uudistetoimetuse mandumise fenomen peaks muret tegema ja seda mitte ainult Ringhäälingunõukogule. Erakorraline olukord, nagu eilse Venemaa sündmustiku vahendamine, võinuks olla iga endast lugu pidava toimetuse pädevuse proovikivi, kuid sellele uudisetoimetusele osutus see kahjuks komistuskiviks.
Niisiis, kuulutasid keskpäevased uudised otse saatepeas kl 12:00 terroristide Čečeenia päritolu, kuigi saate käigus ei järgnenud sõnagi ei selle väite ega allika täpustuseks või selgituseks. Seevastu tegi samas saates kõnelev ER-i Moskva-korrespondent Krister Paris vaoshoidlikuma viite Põhja-Kaukaasiale.
Miks pidi uudistetoimetus nii kõlavalt ilmutama oma kahtlust või vastumeelsust (seletamatut vaistu) čečeenide puhul? Ei saa muidugi välistada võimalust, et see kahtlus osutub lõpuks tõeks. Kuni ER pole aga tunnustatud usu-, viimse tõe või selgeltnägemise instants, eeldab üldsus temalt ikkagi teabe kaalutletud vahendamist, mitte selle imeväelist loomist.Pärastlõunased uudised esitasid kl 15:07 Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juhi Aleksandr Bortnikovi mõtiskluse (30 sekundit vene keeles — see oli Kremli keskpäevase kooseleku telekanaleis levitet videosalvestuse katkend) Kuid sedagi ei vahendatud korrektselt: (a) salvestuse allikas (vene propagandasaated) ka sel korral paraku ei selgunud ja (b) ER-i eestlasest kuulaja sunniti nõuetekohase tõlke asemel leppima mitmekordselt lühema (10-sekundise) sisukokkuvõttega, mis jutustas ümber inimjäänustel põhineva oletuse naisterroristide kohta, kelle elukoht pidavat Bortnikovi järgi miskipärast olema Põhja-Kaukaasia — NB! — siin siiski ilma Čečeeniat mainimata.
Miks FSB-lane on arvamusliidrina kellelegi tähtis või vastupidi — ebausutav — ei ole niivõrd meediakriitika kui vaimse leeri või ametkondliku päritolu probleem. Isekirjale on igal juhul selge:PUTINISM = RIIKLIK TERROR. Isekiri selgitab veelkord miks:
Putinism ei kaitse rahulikke elanikke nende elu ja tervist ohustava massiterrori eest.
- Esiteks tasub meenutada, kuidas KGB/FSB-lik putinism Venemaa allutas. Gebistide poliitilise sõja hirmustrateegia kõige verisema (terroristliku) peatüki juhatasid sisse teatavasti terroriaktide pisemad eelproovid. Need kõmasid Venemaa pealinna metroos juba juunis 1996 ning hiljemalt kevadel 1999 eksisteeris FSB-l ka salaplaan “Torm Moskvas” — selles asendusid üksikud ohvrid juba sadadega — kaugemaks sihiks kõige tõrksamate rahvaste tasalülitamine, otseseks — üldsuse pahameeletormi saatel järjekordse Kaukasuse sõja vallandamine. Nii lendas 1999. aasta 4. ja 16. septembri vahel FSB kätetööna Venemaal õhku 4 suurt elumaja, surmates umbes 300 süütut inimest. Veel ühe, viienda maja õhkimine ebaõnnestus, sest elanikud sattusid jaole (mispeale virgusid gebistliku hirmustrateegia paljastajad, kelle vastu omakorda 2006 lasti käiku uus, radiatsiooniterrori võte poloonium-210-ga) Seega on putinistliku võimuhaarde salalikkus ja ohvririkkus riigi poliitilisse krampi sulgenud, kust välja pääsemine rahumeelsete lahendustega on peagu välistet.
- Teiseks. Teatavasti lõpetasid Venemaa jõuametid mullu 10 aastat kestnud terrorismivastase operatsiooni Čečeenias paraadliku žestiga, mis õieti ainult võltsi turvatunnet õhutas. Poliitilise kõrval esineb aga ka religioosset, etnilist ja sotsiaalset terrorismi, kuna praegu on üle Venemaa veel enam levinud kriminaalne terrorism. Viimast tuleb ette mujalgi, kuid eriti siiski lõunaaladel, nagu Inguššia või Dagestan. Seal nähakse terrorismis ammu arginähtust, mis pealegi sedavõrd massiline ja ettearvamata sihitmärkide poolest stiihiline ja lõpuks niivõrd igapäevane on, et teeb ühiskonna tervikuna terrorismi suhtes letargiliselt ükskõikseks. Venemaalaste õnnetuseks kahandab riigi antiterroristliku tegevuse olulisust ka salateenistus ise. Põhjus on tema teisenenud roll — FSB pole putinismi võidukäigu järel mitte rahva julgeoleku tagaja, vaid võimuladviku turvaja ning ennekõike valitseva režiimi kaitsja.
- Kolmandaks, valinud terrorismi vastu erioperatsioonide taktika ja "käimlas veristamise" poliitilise strateegia, juhindub putinism kättemaksu ja riikliku terrorismi, mitte õigusriigi põhimõtteist, ammugi mitte õigluse jalule aitamise vajadusest. Selline strateegia ei saa olla tulemuslik pikas perspektiivis, kuna ei ulatu eales terrorismi juurteni, ega ka lühemas taktikalises perspektiivis, sest kohtuväliselt päid raiuv ja ennemini süütut kui otsest süüdlast (kes end juba ise mõrvanud) tabav mõõk pigem külvab kui lõikab kurjust.
Ja Moskvas surma külvanud pommikandjad olidki hoopis Dagestanist, mitte naabermaalt, nagu Tallinna avalik-õigusliku raadio uudistetoimetuse eesti kollektiiv ennatlikult kuulutas: üks oli tüdrukuohtu 17-aastane venelaste poolt tapetu lesk ja teine 28-aastane (matemaatika- ja arvuti-) õpetajanna.
VastaKustuta