Lumivalguke jt eesti inimesed

Kas taevatähed võivad olla kuusnurksed? Selles raamatus küll. Siima Škopi 90. sünnipäeva puhul oli Rahvusraamatukogus näitus ja kirjastus Tänapäev üllitas temanimelise eluloo-raamatu (Tallinn, 2010, 192lk) Ses meisterliku kujundusega (Angelika Schneider) pildiraamatus kirjedab graafik, raamatuillustraator ja plakatikunstnik Škop läbikäidut oma raamatupiltide + perekonnaalbumi fotode + mälestuskildude kaudu.

Ta on sündinud 18. VI 1920 Tartus Poolast pärit juutide, hinnatud rätsepmeistrite peres. Tartu juudi algkoolis, hiljem Tallinna Juudi Gümnaasiumis (TJK) õppinuna ja teismelise neiuna poliitilisest pitsitusest priid, täisverelist juudi seltsielu kogenuna on Škop siiski ühes intervjuus ütelnud:

Ma olen eesti inimene, pigem tundsin end imelikult Iisraelis — aina juudid ümberringi!

Vt Siima Škopi intervjuud Harry Liivrannale jt "Muinasjuttude maalija" 27. V 2004 EE-s

Seltsielu käis muuseas pahempoolses noorsoorühmituses. Idanaabri kallaletung ega sovetiokupatsioon ei näi neis mälestusis aga Eestile mingit jälge ega autorile meelhärmi jätvat… Varsti läänest lähenevat halba aimates lahkus Škopi perekond 1941. aasta juuli algul Eestist enne veel, kui n-ö ametlik evakuatsioon algas. Sõjapaos viibiti Volgal ja Usbekimaal.

«On tähtis, et oli väga palju eestlasi,
kes päästsid [IIMS-i ajal] juute» (lk 89)

SEST HALVAST räägib Škop oma raamatu ühel (lk 89) kolmest n-ö holokaustile pühendet leheküljest (teksti lugemiseks vajuta kõrvalolevale pildile), kaht ülejäänut katab koonduslaagri illustratsioon. Raamatus on ilmekas kirjeldus eesti haridusellu lõimitud juudi (kultuuriautonoomia) koolidest. Nii võis TJK-s enne sõda õppida ka vene keelt oskamata. (Praegu on seesama kool postsovetliku venestuse musternäide Eesti Vabariigis — juudi rahvuskoolis käib õppetöö tänaseni vene keeles!)

Vaatamata kutsele, ei liitunud noor kunstnik eesti pagulaskommude organiseeritud kunstibandega Jaroslavlis. Jäi edasi Fergonaasse, kuna seal oli pere toita, seda Tallinnas õpitud juuksuritööga. Lisaks oli Eestis läbi tehtud professor Voldemar Melliku aktikursus ja õpitud rakenduskunstikoolis. Sõja järel lõpetas Siima Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi (1948) ja võeti kui veendunud kommunist (kompartei liikmekandidaat) otsekohe vastu kunstnikeliitu. Škop pole teinud tagantjärele saladust, et oli (ja on) tõsiusklik kommu. Kuulus EK(b)P/NLKP-sse aastast 1949 ja kuni lõpuni. Raamat seda ei afišeeri, kuid sovetimeelsus kumab läbi mõnes kõrvalises detailis.

ANEKDOOT LENTSMANIST Kunstnikeliidus oli Škopil kõvasti ühiskondlikku tööd, kõige raskem olnud plakatisektsiooni esinaise amet. Siima Škop, kes autobiograafilises pildiraamatus jäägitule parteitruudusele kordagi ei komista, mäletab ometi punaseid jubedusi:

Kord kuus või vajadusel tihedamini tulime kokku ja kontrollisime üle kõik ilmumist ootavad plakatid, mis seejärel läksid veel partei [EKP] keskkomiteesse kinnitamisele. Eestimaa Kommunistlik Partei oli välja saatnud nimekirja, milliseid plakateid tuleb teha, neid oli umbes 20 aastas. See oli jube! Eriti jube oli siis, kui Leonid Lentsmann [õigemini: Lentsman] oli Eestimaa Kommunistlik Partei Keskkomitee sekretär. (Siima Škop. Tln, 2010, lk 144)

Kord aga polnud parteituus rahul Škopi enda kunstnikutööga — et ta plakatil á la kõik naised pooldavad rahu oli 3 — ainult kolm! — naist...

— Aga siin pole ju kõik, tuleb juurde joonistada!

Škopi juubelinäitus
(Rahvusraamatukogus 2010)

KAS LUMIVALGUKE VÕI -VALGEKE? Huvitav on tõdeda, et nii eesti ajal üles kasvanud Siima Škop ise kui tal vene ajal sündinud lapsed vestluses ja intervjuudes kasutavad (nt AK 2. VI 2010 näituse avamise uudist) selle armastatud muinasjututegelase traditsioonilist ja sõnaraamatu kohaselt ainuõiget nime Lumivalguke. See Grimmi-vennakeste muinasjutu peategelase nime eestindus oli kunagi nii endastmõista, et 1877, 1910, 1927 ilmunud raamatuis ja näidendis 1922. aastast, samuti poolteise kümnendi pärast kogu ilma vallutanud Walt Disney joonisfilmi puhul püsis pealkirjades ikka "Lumivalguke ja 7 pöialpoissi" (Snow White and the Seven Dwarfs, 1937) — just Lumivalguke, mitte Lumivalgeke, kes algse ja õigema nimekuju XX sajandi lõpuks kummati alla surus. Ka "Siima Škopi" raamatus on ilmselt toimetaja Lumivalgukese "parandanud" -valgekeseks. Miks?

Raamatu autor on siin, aga ka mujal meenutanud:

Oma Lumivalgukese leidsin trammist. Olin tükk aega mõelnud tüdrukule, kes on valge nagu lumi, punane nagu veri ja must nagu eebenipuu — ja äkki nägin teda oma ema ja tädi seltsis turule minemas! Jälitasin neid veidi aega, siis võtsin südame rindu ja küsisin, kas tütarlaps oleks nõus mulle poseerima. Kuid tema elas hoopis Tartus ja pidi järgmisel päeval koju sõitma. Tuttav piltnik tegi siis tüdrukust fotod, kuid hiljem tuli neiu mulle siiski ka poseerima. Lumivalgukese nimi oli Nieves Redi, ja ta käis Vanemuise teatri balletistuudios, hiljem sai temast näitleja.

Vt Siima Škopi intervjuud ajakirjale Hea Laps (sügis 1994)

Škopi raamatud pole unumöödanik. Viimati on tema pool sajandit tagasi illustreeritud raamatuid (Pöial-Liisi ja Lumivalgeke) taasüllitanud alles 3 aasta eest asutet muinasjutukirjastus SbC. Kui palju tas ei hinnata realisti, kunstnikuna eelistas ta oma stiili lõplikule väljakujunemisele eksperimente.

Škopi plakat 1955 — sotsrealismi vormiüldistuses lööb välja idamaine meelelisus