KADUNUD POJAD & JUURETU AMEERIKA

Mõttekordus: Kodumaa & muusika.
Peaminister Ansip, minister Ligi või kes see oligi... Ah-jaa, nii ütles EV valitsuse (sala)nõunik Madis Kadaga:

"... Ükskõik kes sa ka oled, hüljates kodumaa, saad ikkagi vaid tänava-muusikuks, mütsiga maas, mis võib-olla on täis hõbeseekleid, kuid helid on kadunud, ehkki juurteta inimesed aplodeerivad sinu surnud muusikale. Helid jäid ju maha, selliselt ei saa neid kunagi ära viia, neid ei saa maha kaubelda, nagu pettus ei jää inimhinges kunagi märkamata. Sest inimene algab esimesest lapsepõlve-mälestusest ja muusika — kodumaast. Ükskõik mida ärapöördumise õigustuseks ka ütled, tehingu peab välja maksma rahvas, kes sinule lootis; mida väiksem on rahvas, seda enam. Seda suurem on tema vendade kaastunne. [---] Ja nii ütleme meie: olgu neile võõramaa leib mõru, kes juurteta inimeste ässitusel vahetavad lapsepõlvehelid, kogu muusika hõbeseeklite ja kõige uuema Ameerika automargi vastu. Kodumaa kadunud pojad..."

See on näide sovetiaegses (Marjustini järgi nõuka-) meedias viljeldud harduspublitsistikast. Looritatud sõim kõigile juurtetu USA vm tõotatud maa poole Iisraeli-viisaga lahkund muusikuile. Sel korral ka konkreetselt dirigendile ja heliloojale, Neeme Järvile ja Arvo Pärdile. Autoriks Sirbi ja Vasara peatoimetaja Vello Pohla, alias Madis Kadaga — vt "Kodumaa ja muusika" 15. II 1980 Sirbis ja Vasaras.

Lisalugemist: Olgu neile võõramaa leib mõru!


Artikkel on uuesti lmunud ka autori kirjutiste autokommentaaridega artiklite kogumikus. Vt Vello Pohla, Inimese mõõde, kultuur ja poliitika. (Tln, 2016, 520lk)!