Uus mainelöök allapoole vööd

Mängukaart Dachau KZ-laagrist

autor Boris Kobe (1905-81)

Tänavu on jõudnud meieni ju kaks tähtsat Kapo-uudist, üks enam ja teine vähem rahvusvaheline:

 www.Kapo.nu + www.Kapo.ee

Isekirjale on esmatähtis muidugi viimane, Eestiga seotud sõnum. Massimeedia tavajälgija võiks loomuliku imestusega küsida: «Mis nimelt? Ei ole uudisest kuulnudki»… Sest sellele pööras tähelepanu kõrvaline lõit — blogi EestiMeel:

KAPO LÕPETAS KIRBUTSIRKUSE: Viieteist aasta eest alanud KGB paljastamine sai tänavu kevadeks rasvase punkti. Ühe ainsa, mitte kolm. Ja mitte selle pärast, et pikk ja hoogne töö sai otsa, et salalikud gebistid on kõik seinapragudest välja aetud. Kapo lõpetas paljastustegevuse seisus, kus on avalikustatud alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB koosseisust…

Kui mullune Kapost lekkinud sensatsioon — "uudis" mõjuagent Savisaarest — on laialdaselt teada, siis tänavusest ei ole kriipsugi ei lehtede esi- ega sisekülgedel, ei ühtki piuksu uudistesaateis. Kas see pole ühiskonna usalduse kuritarvitamine ajakirjanduse ja n-ö avaõigusliku sektori (riigi) poolt?

See KGB koosseisuliste vaenajate ja nende käsilaste—kollaborantide paljastamine olnuks Eesti riigile ja avalikkusele vägagi tähtis — ühiskondlikku vabadust ja puhastumist põhistav töö. Kes ja miks korraldas asjad äraspidiselt ning on lasknud töö sootuks lõpetada?

Mõistagi ei pea kaitsepolitseinike energia tervikuna minevikule kuluma. Aga kui palju siis, vahest kuuendik? Kas või 1/12… Kapo kündis seda tööpõldu väga vaevaliselt ja jõudluseta, pühendades sinna kõigest ehk 1 … 2‰ oma ametkonna võimekusest ja tööväest. Viieteistkümne aasta tulem oli igatahes iga nädala kohta vähem kui 1 teatavaks saanud vaenuliku salateenistuse töötaja või käsilane. EestiMeel:

… läbilõikes avalikustati [43…] 46 isikut iga aasta kohta.

Nii on sestki saanud usalduse kuritarvitamine, lõpuks peteti ka neid endisi KGB agente, kes Eesti riiki ja ametnikke usaldasid. Riik on petnud ka neid võõrriigi agentuuri kuulunuid, kes end varem või hiljem ise avalikustasid. Nagu Ville Sonn, kes kevadel 1992 oma KGB-loo ER-i kaudu avalikkuse ette tõi, teisi oma eeskujule järgnema kutsus, ja nüüd pettunult nendib:

… Lääne [?] eriteenistuse spetsialistid organiseerisid 1995. aastal riiklikul tasemel santaaži. Ähvardati avalikustada need KGB töötajad ja agendid, kes ei kiirusta Kapos ennast üles andma. Paljud ehmatasid raskelt. Kaposse jooksis KGB salajasi abilisi suurem hulk — kümneid, kui mitte sadu — täpset arvu ei tea. Põhjenduseks palve: «Anname ennast üles. Ärge ainult nime avalikustage, sest kohe mitte ei taha, et minul sama halvasti läheks kui Ville Sonnil!» […] Ja eestlased on oma valiku teinud — nad ei jaksa, ei taha, ei oska KGB-ga võidelda. Seega on langenud liisk ka EV tuleviku küsimuses.

Teine sovetlikke salateenistujaid oma kunagist koostööd kahetsema ja meldima õhutaja oli suvel 1992 sellise üleskutsega RTV-s esinenud ETV endine töötaja Raivo Ojasaar, alias Markus Larsson, kes viimati Ameerika Hääle juures töötas. Ville Sonni meenutusi pikemalt, sh sellest, kui kehvasti tal oma nuhitöö paljastamise järel läks, vt tema raamatus või Koguja blogis, nt pealkirja all "Igal oinal oma mihklipäev".

Võib-olla on Eesti riigi ja Kapo isandad leidnud ajaloo surkimisest ratsionaalsema(d) tegevuse(d). Aga Kapo tähtsus ja mõttekus eesti rahva jaoks on KGB tegelaste avalikustamise vaikse lõpuga edukalt minimeeritud. Nüüd paistab kõik kokku nagu lõputu sabotaaž, mis vallandus juba EV salateenistuse jaoks kohatu, et mitte öelda kõlvatu nime leidmisest. Mis viib meid tagasi alguses osutet rahvusvahelise uudise juurde.

I.   MURE NIME PÄRAST. Kas Kaitsepolitsei ei võinud veidi ajusid liigutada enne Kapo nime valimist? Kapo on Euroopas samasugune toode nagu tarakanimürk Raid Ameerikas. Aga peale sääse-, prussaka- jm parasiitide tõrjevahendi olid kapodeks* inimesed — need õnnetud juudid ja mustlased sakslaste koonduslaagreis, kes abipolitseinikena toimides aitasid rahvuskaaslasi ahju toppida. Vähegi haritud inimesele tekitab too  K A P O-bränd väga soovimatuid assotsiatsioone.

Sel teemal on tehtud filme (nt Gillo Pontecorvo «Kapò» 1959 Itaalias, fotol mängufilmi avakaader) ja kirjutatud raamatuid (Aleksandar Tišma romaan «Kapo» 1987 Jugoslaavias). Võiksime ka Eestis imagoloogiliselt neist asjust veidike hoolida, sestap peaks Kapo oma nime muutma. Päris tõsiselt.

II.  MURE TÕE PÄRAST. Mis EestiMeele resümeesse — Kapo tegevusetuse kokkuvõttesse puutub, siis tekib küsimus peavoolumeedia kohta. Kus on see kvaliteetmeedia väljaanne Eestis, kes oleks tegelikult pidanud seda märkama — suundumust ise sedastama või kõrvalt (sõltumatu) uurimuse tellima? Üks ajakirjanduse eksistentsiaalseim mõte on käsitleda suuri trende või olulisi asju, mis on nii silmnähtavad ja lähedal, et me neid "justkui ei märka". Nad on otse meie ees, nagu elevant mingi Tai linna tänaval, aga me ei suuda—soovi neid näha, ei kirjuta neist ega räägi. Ainult heale toimetajale või siis toimetusele tuleb meelde ka suurest plaanist rääkida, püüdes ka kõige "käegakatsutavamat" pilti sõnastada.

III. MURE EESTI PÄRAST. Kui teemasse suhtuda kui diagnostilisse indikaatorisse, on vaja jälle kurvalt konstateerida: «Tõepoolest, sellist Eestit me ei soovinud.» Niisugust sedastust on moraalselt ränkraske seedida. Aga oleme juba karastatud… Ehkki kirjeldatu ei ole normaalne. Eesti riigil tuleks tulla mõistusele ja lasta kaitsepolitseil kõige kiuste avalikustamis-teadetega edasi minna. Kas või korra aastas, aga ikka üritada, olgu või KGB mittekoosseisuliste kaastöölistega, keda avalikustamine seni pole servagagi riivanud.

——————————————————————————————————
* Lühend saksa sõnast Kameradschaftspolizei (kamraadipolitsei); 'kapo' paralleelvormina esineb ka capo, mis võib tulla inglise või prantsuse keelest, vrd ing comrade police — pr le caporal (kapral; pealik) — lad caput (pea)