Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

Veel sel kuul tutvustasid maailma teabelõidad meile sakslannat Gitta Heinrichit — vt AFP videot allpool. Ja eile rääkis BBC loo vaimuhaigusest — Mauerkrankheit — mida ka seesama 69-aastane Gitta põeb ning mis müüri tekke järel kimbutas teisigi idasakslasi. Haigus tuvastati meditsiiiniliselt 40 aasta eest, ent tänaseni pole see Berliini tagamaa elanikke lõplikult hüljanud — vt Stephen Evans: The Berlin Wall sickness that still lingers today (BBC 11. VIII) + Deborah Cole: Il y a cinquante ans… (AFP 8. VIII; The Independent, 9. VIII 2011)

DER MAUERFALL AD1989 — meenutuseks ABC kuulsa uudisteankru Peter Jenningsi + ABC Newsi 4-minutine reportaaž 10. IX 1989 juubeldavast Berliinist. Kõigele eelnes pea sama mälestusväärne 12. VI 1987 Brandenburgi väravate ees, kus president Ronald Reagan tegi üleskutse:

"Ava see värav, hr Gorbačov, lammuta see müür!"

Vt ka Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest Eestis

MÜÜRI AASTAPÄEVAD. Ross McElwee ja Marilyn Levine'i filmiraport Ida ja Lääne piirilt 13. VIII 1986 näitab protestimas juba neid trotslikke noori, kes esindavad tervet + uut, müüri varjus sirgunud põlvkonda. Noored ei leppinud enam ebanormaalse status quoga, mis enam või vähem rahuldas vastavalt nii idabloki kommunistlikke kui ka läänemaade reaalpoliitikuid.

Eesti teabeväljast ega teadvusest ei lasknud Berliini müüri kurakätt minna Ameerika Hääl (VoA), kelle tagasivaated tavaliselt ümaramatel tähtpäevadel ning tihedad uudised ülehüppajaist müüri algusaegadel pahandasid siinse punavõimu käsikuid, mõttepolitseinikke ja vastupropagandiste. Häbirajatise XX aastapäeva põimikus kinnitas VoA usku Berliini taasühinemisse muuseas Marlene Dietrichi laulu salvestisega aastast 1965 (Durch Berlin fließt immer noch die Spree/ Berliinist ikka voolab läbi Spree — vt videot).

Postmargid Berliini müüri XXV…
(DDR 1986)

…X sünnipäevaks
(DDR 1971)

…surma-a-päevaks
(BRD 1990)

Müüri tähtpäevi on märgitud ka postmarke üllitades, olgu Ida—Lääne liikumisvabaduse mälestuseks või pühitsemaks hoopis "kaitsevalli fašismi vastu" — nagu kujutas seda kommunistlik kaanon. Näivtõeluse maskiga varjati rahvuslikku traagikat, mida VoA umbes kümnend enne müüri langust kirjeldas nii:

Suvel 1961 tõusis põgenike arv Ida-Saksamaalt Läände sellisel määral, et mõni vabrikudirektor esmaspäeval tööle minnes võis avastada, et nädalavahetusel oli kolmandik töölisi üle piiri pagenud. Ida-Saksamaa juhtkonna seisukohalt oli müüri ehitamine seepärast majanduslikult möödapääsmatu, mitte vähem oli see neile poliitiliselt vajalik. Praegu on kogu Lääne-Berliin 165km pikkuselt ümber piiratud ja sulustatud: sellest 105km on tsementmüür, 55km on tarastatud kõrge metallaiaga ning 5km pikkuselt on piiriks okastraat. Berliini müüri ja tarade ümbrus on Ida-Saksamaal põõsastest lagedaks puhastatud ning piki piiri on püstitatud üle 250 valvetorni. Piiri valvavad 260 verekoera ja umbes 14 tuhat sõdurit, kes automaatrelvadega patrullivad piirialasid. (…) Kaheksateist aasta jooksul on suutnud Läände pageda 537 Ida-Saksamaa piirivalvurit, kuid tsiviilisikuil on põgenemine pea võimatu. Alates 1961. aastast on piirivööndis tapetud üle 70 inimese, 54 neist surmati relvatulega, enne kui nad suutsid jõuda üle piiri läänesektorisse. Ülejäänud maailmale on Berlliini müür 18 aastat pärast ehitamist üheks kurikuulsamaks monumendiks.

ESIMENE MÜÜRIAASTA. Tegeliku müüri algeiks said betoonelemendid, mis pandi paika kaks päeva pärast musta pühapäeva. Just sel päeval sündis Külma sõja — korraga mitmesse kaamerasse püütud — ikoon okastraadist üle kargava ja relva minema heitva sõduriga. See juhtus Ruppineri ja Bernaueri tänava nurgal, niisiis, 15. VIII 1961, kui Läände hüppas 19-aastane politsei-eriüksuslane Conrad Schumann, kelle hüpe üle okastraataia söövitas Berliini müüri XX sajandi nägemismeelde "maailma julmuse ja jagatuse sümbolina", kui laenata briti ajaloolase Frederick Taylori sõnu. Taylor peab tähenduslikuks ka Schumanni edasist saatust: pärast pikka tööpõlve Audi tehases Baierimaal avastas Schumann Saksimaale naastes, et endises kodukülas peeti teda vaid ikooniliseks reeturiks. Juunis 1998 poos ta end üles, ehkki depressioon tulenes perekonna kinnitusel puhtalt isiklikest põhjustest.


Põgenemiste kurva kronoloogia avas surma-juhtum teisipäeval, 22. VIII 1961. Ida Siekmann soovis tähistada oma sünnipäeva järgmisel päeval arvatavasti Lääne-Berliinis ja sööstis vabadusse Bernaueri tn 48 maja aknalaualt. Ta kukkus aga traagiliselt surnuks. See tänav Berliini idaosas saigi kuulsaks põgenemistega läbi korrusmajade akende, mis avanesid Lääne poole.

Tolle kümnendi kurikuulsaim pagemisüritus leidis aset 17. VIII 1962. Reede varasel pärastlõunal sööstis kaks 18-aastast noormeest müürile, üritades seda võita mägironimise võtetega. Esimene, Helmut Kulbeik sai üle, aga teine, Peter Fechter mitte. Kui Peter tõketeni jõudis, avas piirivalve tule. Ta püüdis müüri ületada haavatuna, aga jõud sai otsa just müüri serval, ta langes tagasi ja kuulidest puretuna vajus müüri idaküljel rippu. Šokiks kogu maailmale sinna ta jäetigi. Kuigi agoonias nooruk hüüdis ligi tunni appi, ei tulistatud teda enam ega mindud appi. Alles siis, kui ta oli verest tühjaks jooksnud, eemaldasid DDR-i sõjaväelased ta surnukeha. Fechter hukkus kontrollpunkt Charlie lähedal Zimmerstrasse surmavööndis. Tema juhtum on dokumenteeritud müüri esimese aasta ekraani-kokkuvõttes:


Ühendriikide Infoagentuuri tellimusfilm The Wall (Berliini Müür, Hearst Metrotone News, 1962)