Mõtterelvad & külm sõda

Propagandat rehabiliteerida üritav tõlketeos Läänest — Philip M Taylor «Mõtterelv: Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani» Tln, 2011, 384lk, sh illustr 40lk. Kõva köide + üliümbris. Hind 5,5…14€. ---------
Algupärane pealkiri "Munitions of the Mind" (Vaimne lahingumoon) on tõlkes muudetud kõlavalt mõttetuks. Mõtte r e l v* seostub rohkem I väljaande (Wellingborough, 1990, 224lk) alapealkirjaga "S õ j a propaganda vanaajast tuumaajastuni". Eestindajate mõtterelva-iva vaagides tükib esiteks kallale kõhklus, et kui meil vastavaid relvi ongi, siis moona selgelt napib. Teiseks veenab selles ka üllitise sini-must-valgete ülikaante militaardekoor, rääkimata pretsedenditust «Riigikaitse Raamatukogu» sildist ja EV Kaitseministeeriumi toetusest raamatule. Ja väljaande piiarite ülespuhutud ootuste täitumise lootus võib kõigi pingutuste kiuste luhtuda, kuna teose XXI sajandi klassikaks kuulutamine on juba liig mis liig.

Tõlkija Raili Puskari, toimetaja Toomas Välja tõlkeraamat kannab õieti II väljaande (Manchester, 1995, 324lk) parandet alapealkirja "Propaganda ajalugu…" Raamatu III väljaande on autor, inglise ajaloodoktor Philip M Taylor jõudnud õnneks üle vaadata, revideerida ning lisada Lahesõja + 11. IX 2001 järgse olustiku käsitlusi.

«Surmav pärand» IFOR-operatsioonil
Bosnia—Herzegovinas levitatud DC-
koomiksi horvaadi variant (USA 1996)

Eestindusega ei kaasne kahjuks aine- ega nimeregistrit, on aga üks suur eelis: erinevalt originaali lugejast ei pea meie näitlikke illustratsioone otsima mujalt ja võime raamatusse lisatud piltidest aimata, kuis poliitiline kommunikatsioon on mitteverbaalses veenmistöös ideede sõnatuks edastamiseks graafikat rakendanud, nt üks lapsi maamiinide eest hoiatav Supermani koomiks, mida mitmes keeles levitati eks-Jugoslaavia konfliktide ajal (vt allpool, vrd rmt lk 355). Pildi võim ületab ju sõna jõu, on üks tõdemus, mis peaks sest teosest kooruma.

Autor käsitleb propagandat maksimaalselt neutraalses tähenduses, asetades selle inimsuhtluse keskmesse kui loomuliku osa veenmise vms psühholoogilises protsessis. Pidades propagandat pelgalt vahendiks (meediumiks) üritab Taylor jälgida veenmise, värbamise, usupööramise, psühholoogilise sõja ja kihutustöö ilminguid kui ühiskonna ja võimusuhete loomulikku kaasnähet. Ta alustab tsivilisatsiooni koidikust meieni jõudnud tõendeist — kivimälestistest ja müntidest; liigub läbi sõdade, usu ja kunsti ning jõuab verbaalse ja visuaalse, trükipressi eelse ja järgse kaudu ringlevi- ja raaliajastusse, k. a kogu see järjest keerulisem ja mitmekülgsem n-ö uus meedia, mis defineerib juba nüüdisaja olemust ning kipub suisa inimlikkuse ja inimõiguste väärisosaks, ehkki päriselt pole veel selleks saanud. Raamatut väärtustavad tähelepanekud nagu…

… televisiooni roll [K]ülma sõja lõpetamisel oli sama suur kui raadio roll selle alustamisel ja kestmisel.

Eestinduse lk 330 — vrd originaaliga, lk 285:

… television was to the end of the Cold War what radio had been to its beginning and, indeed, to its perpetuation.

Veebruari 2012 algul esitlesid raamatut Tallinnas muuseas rahvasaadik Mart Nutt ja kirjastaja Hans H Luik. Nähtavasti on Luik võtnud käsile Entsüklopeediakirjastuse pankrotiga ripnema jäänud koduse militaarbiblioteegi sisustamise. Eesti mõttesõdalane Raul Rebane, kes pärast aprillirahutusi autoriga isiklikult lävis, tutvustab teda raamatu saatesõnas (lk 12-13) nii:

Philip M Taylor (1954–2010) õppis ja elas Inglismaal Leedsis, lõpetas seal ülikooli, alustas teadustööd, sai professoriks ja ka suri seal 56-aastaselt (---) Oma ajal oli selle raamatu ilmumine sensatsioon ja teos muutus kohe valdkonna lauaraamatuks, … (olles) pikka aega ainuke propaganda ajalugu… (mis) käsitleb propaganda vahendeid. Mitte seda, kas toode, nagu sõda või religioon, on vajalik või mitte, õige või vale, õiglane või ebaõiglane. Uuritakse vahendeid, mille abil toodet edukalt või edutult turustatakse (---) Eestis on viimastel aastatel — Jumal tänatud! — ilmumnud ridamisi propaganda-alaseid raamatuid ja uusi on tulekul. "Mõtterelva" peaks lugema aga ilmtingimata nii huviline kui professionaal. Nii lihtne see ongi. Pärast võiks käia ka Taylori kodulehel, mida Leedsi Ülikool seni lahti hoiab… (ja kus) raamatu teadmised jooksevad veel huvitavamasse konteksti.

Taylor on ka ise tunnistanud rõhuasetust ja tõmmet, isegi kallakut sõjanduse poole:

Mina huvitun juhtudest, kuhu sõdurid lähevad, ja meedia kipub järgnema: suhtekorraldus, psühholoogilised operatsioonid sõjapiirkonnas ja sellest kaugemal…

«Talilahingus kulub ohtralt laskemoona»
Sinise Diviisi postkaart (Saksamaa u 1942)

Ega varja raamatuski pühendumist eri riikide relvajõudude kihutus- ja värbetööle läbi ajaloo, selmet tegelda propagandasõjaga, mis enneolematu ulatuse saavutas küll I ja II ilmasõjas, ent tipnes Külma sõja ajal, kui arsenali ilmusid maailmalõpu-potentsiaaliga ülirelvad ning üliriikide vastasseis ei võinudki lahenduda muidu kui vaimses (III?) ilmasõjas. Mis meid otse riivab, on tema sovetiaja üldistused, need on enamasti reljeefsed ja vaid harva lamedad, aga seda jmt konarust aitab eesti toimetaja oma joonealustes õiendustes ja täiendustes tasandada.

Nagu dr Taylor näitab, on halvustav käsitus propagandast suhteliselt uus nähe, kuna "enne 1914. aastat propaganda lihtsalt tähendas vahendeid, mille abil uskupöördunud püüdsid veenda neid, kes ei olnud veel seda teinud" (lk 20). Mõiste halvustav varjund ilmnes autori väitel peamiselt I maailmasõja tõttu, kui "sõjaaja julmuste propaganda" (lk 19, 230) võeti rakendusse kalkuleeritud, "teaduslikul" viisil provotseerimaks sõjaaja publiku prognoositavat emotsionaalset vastukaja ja riskantset käitumist (23, 230). Taylor osutab usalduslävele — et kui propaganda on vägivalla teenistuses, siis lakkame seda usaldamast, sest see julgustab ületama üldinimlikku tabu ehk "õhutab inimesi tapma teisi inimesi või tapatööga leppima" (22). Aga vaatamata oma avatusele kuritarvitusiks on propaganda Taylori järgi täiesti neutraalne "tahtlik püüe veenda inimesi mõtlema ja käituma soovitud moel" (23). Ta lisab, et propagandat eristab kõigist muist veenmisvõtteist kavatsus, eesmärk, kusjuures autor hoiatab ette, et tema käsitleb oma teoses ainult "propagnda vahendeid koos veenimismeetoditega, mitte aga eesmärke" (24), mille võib panna raamatule samahästi plussiks kui miinuseks. Selle tõttu võib jääda ähmaseks ka autori enda motiiv ja mootor: mis peitub tema "edumeelse" — tahaks öelda — propagandareligiooni taga? Kas dr Taylori progressiusk?

Meenutaks seitse aastat enne Philip M Taylori teose esitrüki ilmumist kirjutatut, autoriks eesti kirjandusteadlane Herbert A Salu:

Nagu teame ajaloost ja oleme võinud jälgida teabevahendite kaudu antava informatsiooni varal tänapäeva oludest, oleme võinud tõdeda, et võitlust religiooni vastu ei peeta kusagil huupi või kindla tagamõtteta. Õieti polegi võitlust religiooni vastu, võitlus käib austatavate objektide vahetuse pärast. Sihiks on kõrvaldada transtsendentne element ja asemele seada maapealsed isikud, jumalate asemele seatakse inimesed. Tänu- ja austuspalved loetakse riigi- või parteijuhtidele, protsessioonide ees ei kanta Maria või pühakute pilte, vaid maiste juhtide omi. Jumalakuju ja põlev lambike elutoa nurgas asendatakse punanurgaga, seintele pannakse ilutsema inimjumalate portreed. (---)

Humanismi võidukäik õhtumail ühiskonna sekulariseerimisega käsikäes muutis meie suhtumist sõtta. Progressiusu levik lõi ilmasõjaks küpse meeleolu juba sõja eelkümnendil. Sõda polnud ainult majanduslikel, vaid ka vaimseil põhjusil oodatud—tarvilik, kuna inimloomusse oli sugenenud vaimne tühimik, elu oli ummikus ja juhtimist pürisid üle võtma inimlikud kired ja madalad tungid.

Usuelu laostumine algas ühenduses I maailmasõjaga kogu Lääne-Euroopas, kõige tuntavamalt Saksamaal — sõja kaotanud riigis. Prantsusmaal, kus oli valitsenud range katoliiklus, leidus nüüd küllalt ka vabamõtlejaid, rääkimata sealseist kunstnikest—kirjanikest jm boheemlaskonnast, kes pidasid usutrotsimist edumeelseks.

(---) Maailmasõda andis end tunda ühiskonnaelu kõigil aladel. Üle Euroopa säras sõjajumal Marsi veripunane täht: 4 aastat, 3 kuud ja 13 päeva kõnelesid suurtükid, püssid ja täägid, saades kord-korralt lisa uute ning endistest hirmsamate relvade poolt — tulid tarvitusele tankid, lennukid, sõjagaasid. Puutumata ei jäänud ka tagala — lennukeilt tehti õhurünnakuid vaenlase linnadele ja tööstuskeskustele, suurt rõhku hakati panema ulatuslikule ning kavakindlale propagandale nii oma kui vaenlase maal. Kolm neljandikku maailma rahvastikust — sõja lõpul 33 riiki — oli sunnitud osa võtma seninägematuist tapatalguist (---) Kui lahinguväljadel relvad vaikisid ja rahulepingud alla kirjutati, ei vaikinud üle piiri suunatud agitatsioon, see pigemini tugevnes (---) Vägivald, saagihimu ja toorus ei valitsenud ainult rinnetel, vaid ka tagalas, inimesed ei vabanenud neist ka pärast sõjategevuse lõppu. Noored mehed, kes maailmasõja kaevikuist ja võitlustandreilt koju tagasi pöördusid, tõid kaasa rinde-mentaliteedi, toore käitumise ja toorestunud kõneviisi. Kultuurielus andsid end tunda sõjakad, eri suundadesse kiskuvad huvid, nende hulka suubus vaenulike jõudude poolt väljast osavasti juhitud agitatsioon…

Herbert Salu, Boheemlane ja lohe. — Rmt: Kihutav troika. (Stk, 1984, lk 41-175)

Ameerika Hääle vene toimetus ei järgi USA ametlikku mittetunnustuspoliitikat
Näide VoA praegusest sõltumatusest, mis ei ühti Taylori kontseptsiooniga

Taylor hindab üle teavitustöö kaasaegseid kooskõlastus-üritusi USA valitsusvõimude poolt. Näiteks tunnistuseks sellest, et tänapäevased n-ö "pehme võimu instrumendid on omandanud konfliktieelses ja -järgses stsenaariumis üha kesksema rolli", peab Taylor Ühendriikide Teabeameti (USIA) ja Ameerika Hääle (VoA) "integreerimist uuesti Ühendriikide välisministeeriumiga" (360), mida kummati tegelikkuses juhtunud ei ole. Vastupidi, oktoobris 1999 USIA likvideeriti ja USIA spetsiifilised ringlevi-ülesanded anti üle Ringlevijuhtide Nõukogule (BBG), samas kui USIA kadumisega muutus kindlamaks ka VoA institutsionaalne sõltumatus ja kõrvaldati väliministeeriumi formaalne õigus sekkuda. Eestis sai VoA iseseisvumise sümboolne tähtpäev väga laia kõlapinna, kuna sel tseremoonial astus üles ka president Lennart Meri oma kuulsa, Eesti massimeediat kritiseeriva kõnega "Rahvusvahelisel ringhäälingul on vara õhtale minna", mistap on imelik, et raamatu toimetajad eksitust ei märganud ega ära ei õiendanud. Samas kui Taylor on sidunud oma kontseptsiooni mitte pelgalt halva, vaid absoluutselt eksitava väitega, mis kogutud andmestiku usaldusväärsuse, akadeemilise töö põhjalikkuse või — Jumal hoidku! — autori aususe küsimärgi alla paneb.

Taylor ei taha tunnistada, et propaganda on eeskätt usu (veendumuste) levitamise kestlik vahend, sestap ellimineerib ta propaganda mõistest kõigepealt religioosse komponendi ning seejärel käsitab propagandat sageli usu, uskumuste, religiooni või mütoloogia mõiste surrogaadina. Seetõttu ei ole autori jaoks hinnangud propagandale ja selle abil vahendatule nii olulised kui vahendaja — propagandisti taotlused.

Pigem tuleks kõlbelised hinnangud suunata propagandaprotsessi asemel rohkem  n e n d e  kavatsustele ja sihtidele, kes oma kavatsuste ja sihtide tagamiseks propagandat rakendavad.

(Eestinduse lk 25, vrd originaali lk 8)

Pisut veider on, kui vaimse lahingumoona uurijat tänapäeval ei huvita, kas ja mis rolli mängib nt antiglobalistlikus liikumises prohvet Muhamed. Üks arvustajaid on viidanud ka islamiusu nimel peetud sõdade ja vastava propaganda käsit(l)use puudumisele Tayloril. Ehk nihutanuks see ka vaatekohta ja oleks lasknud autoril mitmekülgsemalt vaadelda XXI sajandi globaalset võitlust terrorismiga. Kohati osutuvad autori mõttearendused sofismile rajanevaks hookus—pookuseks. Kuid usk ja propaganda olid ja on lahutamatud. Just nii ütles president Toomas H Ilves hiljuti lätlastele üleminekut €-vääringule haipides:

This is of course euro propaganda, you understand! But I  b e l i e v e  it. / Šī, kā saprotat, ir eiro propaganda! Taču es tai  t i c u . / See on mõistagi europropaganda! Aga ma  u s u n  seda.

Ar Igaunijas prezidentu Tomasu H Ilvesu sarunājas Ieva Lešinska Rīgas Laiks 1. VI 2012.

Teine laestvõetud fakti näide puudutab üht viimase aja edukamat psühholoogilist operatsiooni ja selleks DC Comics ilt tellitud sotsiaalreklaami lastele ("Surmav pärand" — vt koomiksiraamatu kaanepilti ülal). Käesoleva teose järgi oli see USA psühhosõjardite jaoks toodetud 12-leheküljeline Supermani-koomiks parimate kavatuste… nurinäide: pildiraamat olla Balkani poolsaarel ära korjatud, sest lapsed läinud meelega miiniväljale, lootes näha appi ruttavat Supermani… Ameerika psühholoogilise sõja veteranid Herbert Friedman ja Jeffrey White peavad seda Philip Taylori väidet (lk 352) jamaks ja rõhutavad hoopis koomiksi menu ja edulugu. Sellest levis ilma oluliste tõrgeteta sadu tuhandeid eksemplare, ka traagilisi järelmeid pole teada — vt WWW.PsyWarrior.Com, 2007. Superheerostega või ilma on amid oma massikultuuriga teinud ka head. Pole tähtis, kes poetas banaanikoore ajaloodoktori teele — selle peal libastunud Taylorit on raske tõsiselt võtta.

«Ole valvel!» Vene oht raja-
riikidele XX sajandil (VF 1920)

Eesti võiks propagandat uurida oma kogemuste najal ja teha kõigepealt arved klaariks ideoloogiavõitluse (võõra) pärandiga, uurides ka oma agitpropi "sebrade ja sõjaveterinaaride" panust, kommude ja kollaborantide poolt kohalikku massikommunikatsiooni juurutanud ning tänaseni elavaid tavasid ja tõekspidamisi. Miks mitte malli võtta põhjavelje lähiajaloost, eestindada Talve- ja Jätkusõja vaimse rinde vilumusi enne Lääne vurlede propagandatarkuste tõlkimist?! Me kuulume omaette kultuuriruumi ja meil on õpetlik ajalugu, mis tuleks ka kirja panna. Muidu jäämegi valetama Põrgupõhja Jürka moodi:

“Eit teadis, aga eit suri ära!”

Anton Hansen-Tammsaare — AD1939.

Meie ja anglo-ameeriklaste olemusliku erinevuse parim näide on arusaam Venemaa-ohust. Neil kasvas see USA-s ladviku probleemiks IIMS-i tulemina ja alles antikommunismi kujul, nõudes riigilt kolossaalseid propagandistlikke pingutusi. Seevastu Eestile jt Venemaa naabermaile pole see Külma sõja probleem. Eestlasele on veneoht Vabadussõjast ja XX sajandi mälestusist sügavamale ulatuv rahvuslik meem — suhtumise, mõtte-, usu- ja kultuuripärand, mis on sööbinud ühismällu muinasjast ning püsib hoolimata sellest, kas ja kuivõrd suvatseb meie tänane ladvik, riigieelarveline ja erameedia seda toetada või mitte. Sel meemil on väga kestlik taust — sõjakäigud idast on meid üksi kirjutet ajaloos tabanud enam kui poolsada korda — vt Eesti kroonikat AD1030-1944 Jüri Uluotsa järgi.

AD2010: Venemaa-oht on luul!
Mihkel Raua EE intervjuust

See meem elub Eestis meedia abitagi, hoolimata veneohu poolt või vastu agiteerimisest, sõltumata paremalt või vasemalt, õhtu-või hommikumaa tarkade poolsest vastutööst. Vastupidine meediasisendus on ohtlik enesepett, miska veneviha välja ei ravi. "Vaikiv ajastu" sai elutõeks alles N Liidu baaside paigutumisel Eestisse. Ülalt sisendatav optimism võidab inimesi, aga nii ei murra tervet rahvast, saavutuste krooniks pagendatakse hirmud kollektiivse teadvuse allhoovusse.

Venevastase kihutustöö ja kõhkluste potentsiaalsest kasust/kahjust Simo Runneli une näitel:

Rääkisin (unenäos), et Stalin oli lihtsalt mõrtsukas, ta ei teinud midagi kasulikku. Ema vastas, et nii lihtsad need asjad ei ole. Mõtlesin, et võib-olla on emal õigus.

Tuppa astus üks inimene, kes teatas, et 2/3 Eestit on juba läinud — Stalini pojapoja väed olid Eestisse tunginud. Nad olid röntgenikiirtega puu alt ühe lapse üles leidnud ja ära tapnud, aga samas ühe vene rahvusest kurjategija ellu jätnud. Sõda oli alustatud karistuseks Stalini solvamise eest. Mõned meist olid läinud seina sisse punkrisse ja otsustasid nüüd, et jäävadki sinna peitu. Aga kui Stalini lapselapse väed kohale jõudsid, leidsid nad peidupaiga kohe üles. Peksin sissetungivaid sõdureid vastu pead ja loopisin neid keeva veega. Kartsin, et äkki ei olegi tegu vaenlastega.

Aga taas raamatu juurde. Tõlke kvaliteet on ebaühtlane ja seejuures küsitav isegi autori põhiseisukohtade vahendamisel, mis näitab ka keeletoimetaja nõrkust. Mõned sõnaohtra ja kohmaka eestindamise juhud: core values lk-l 22 on "põhilised moraali- ja eetikaväärtused" pro 'põhiväärtused', lk-l 23 on publicity miskipärast "turunduslik teavitamine" — pro lihtsalt 'teavitamine', ning any available media — NB! — "avalikult kasutada olevad suhtluskanalid, sh massimeedia" (???) — pro 'mis tahes meediumid' jms…

Algupärase teksti näide (Manchester, 2003, lk 204) ja 10 rida tõlget:

Pärast   bolševike   võitu   jätkas   Kommunistlik   Internatsionaal   tegevust,
kuid  tundus, et  maailmarevolutsiooni  võimalus oli mööda läinud.Aidati Hii-
na kommuniste, kuni Vene nõustajad 1928. aastal Hiinast välja saadeti. Ning

võimalus,  mida pealtnäha pakkus Inglismaa1926.aasta üldstreik,  tundus sa-

muti käest libisevat.Pärast Lenini surma 1924.aastal ja sellele järgnenud sise-
miste vastuolude pingestumisega,  mille tagajärjel  Lev Trotski saadeti riigist
välja ja Stalin haaras võimu,  nõudis Venemaal tõsist tähelepanu  kodusõjast
tingitud majanduslik kaos.7  Pärast  esimest viisaastakuplaani ja  ”sotsialismi
võit ühel maal”-poliitika  rakendamist 1920ndate lõpus8 hakkas alla käima ka
komitern.

Filip M. Taylor, Mõtterelv. (Tln, 2011, lk 239)**

"Bolševike võidu" asemel võinuks ka eestinduses olla algupäraselt "punaste võit", sest mõeldud on ikka võitu kodusõjas valgetega, mitte oktoobripööret. Kas meelega või lapsusena on vahendajad täiendanud eesti keelt veel uudissõnaga komitern (Kommunistliku e III Internatsionaali lühivaste, vrd vk Komintern, inglk Comintern) ning teisal moodustanud futuristliku ja ülipika — 69 tähte! — sõna sajandijooksulkindlaltniiavalikuarvamuserollkuikapropagandakasutamine (lk 188), mis selgitab nii Victoria-aja olustikku Inglismaal kui ka küljendust Ansipi-aja (aatevaeses) Eestis.

Teise ilmasõja peatükk on pinnapealne peamiselt punapropaganda osas ning keskendub liiga hoogsalt filmitoodangule. Õhtumaade ehk Lääne kõrval on praktiliselt ignoreeritud muuilma. Nii pretensioonikast teadustööst saab lõputult lünki otsida. Kindlasti januneks mõni lugeja lisateavet rahuaja propagandast ning sooviks enam näiteid ja selgitusi uus(ima)aja eelsest kihutustööst, mõni teine loeks ehk meelsamini sellest, kuidas propagandat on mõjutanud moodsad turundusvõtted. Ent neid puudusi, isegi koos kehvavõitu tõlkega, võiks nii huviäratava ja laia ajaloolise haardega teose puhul lugeda tibatillukesteks ja eirata, kui raamatut tervikuna ei krooniks üpriski ropagandaalne kretinism -----

Taylor ei erista propagandasõda ja sõjapropagandat.

Vt Linnar Priimägi, Keelevabaduse viljad. Eesti Päevaleht (Tln) 25. VII 2012.

Propaganda piiarid ja taasevitajad lähtuvad kahtlasest eeldusest, nagu oleks meie kaasaja avalikkus (jälle või endiselt) rumal ja manipuleeritav mass. Kui aga küsida, mida nad rohkem tahaksid — kas auditooriumi koolitada või ära kasutada? — kisub siin ikka viimase poole. See raamat ei ole piisavalt akadeemiline. Aimeline küll — ent niisugusena ka hullult eksitav. "Vaimse lahingumoona" kirjutas ennemini propagandist kui õpetlane, seejuures propagandist selle sõna tõsisemais tähendusis. Taylor on oma vaadetelt midipropagandist, aga metoodika poolest maksipropagandist.

--------------------------------------------------------------------------------
MÄRKUSED:
*  'Mõtterelv' on orig pealk mõtet ahendav, tähendusega: tapariista kujutlus; see pole isegi vahend, vaid mõte või unistus sellest; seevastu algupärane pealkiri hõlmab semantiliselt nii vahendit (relva mõjutamaks vaimu, teadvust või meelsust) kui ka lasekmoona (nt vaimuvara), milleta oleks kasutu mis tahes relv. Inglise munitions = kaitse- e sõjaväe relvastus + -varustus + laske- jm sõjamoon + -laod jm -taristu (lad munitio = kindlustus). 'Mõtterelva' asendab edasises tekstis muide ka 'propaganda laskemoon' (vt Mõtterelv, 2011, lk 22; vrd Munitions of the Mind, 2003, lk 5). Tõlke pealkiri võib olla laenatud ka eesti ulmekirjandusest ("Taig mõtterelva paneb kirgastuma…" — Siim Veskimees, Poolel teel. Tln, 2007, 280lk; vt PDF-faili luuletust lk-l 17).
** Antud lõik tõlkeraamatu lk-lt 239 on tervik ja tekstitruu, esitab tärgi täpsusega ka trükivigu jm puudusi; toimetusmärkused 7 ja 8 õiendavad Taylori (7) üldistust kodusõja järgse majanduskaose kohta Venemaal, mis eirab majandust tasakaalustanud leninlikku "uut majanduspoliitikat" (NEP) ja tegelikku kaost stalinliku pöörde järel majanduse industrialiseerimisele ja eraalgatuse vastu; teine märkus (8) seletab sotsialismi võimalikkust ühes riigis kui Jossif Stalini ja Nikolai Buhharini "1925-1926 sätestatud ideed", mis vastandus Lev Trotski ja Grigori Zinovjevi maailmarevoltsiooni-loosungile, nagu oleks revolutsioonide edu välismaal eelduseks sotsialismi võidule kodumaal, ning toimetaja lisab:

Kuna komitern oli seotud maailmarevolutsiooni-ideega, oli seal tugev mõju Trotskil, mis omakorda tähendas Stalini umbusaldust (repressioone) igasuguste vk-d mittekõnelevate sm-de vastu. (Toim. märkus)