Sovetlik kolonialism & kollaboratsioon

 KES  OLI  SEE  MEES?

See juhtus täna 50 aasta eest, kui maailm sai numbritega kinnituse sellest, et "headuse impeerium" NSVL oma liitlasi mitte ei toida, vaid neid hoopis riisub.


EESTI KÜTT… Esmaspäeval, 9. IV 1962 toimus New Yorgis pressikonverents, kus sovettide oma statistikaga — so puust ja otse punasega — selgeks tehti, et venelased kaubavahetuses satelliitmaadega on liigkasuvõtjad ja oma liitlaste majanduslikud kurnajad. Need arvutused, mis pöörasid segi senise idülli, esitas maailma üldsusele eesti majandusmees nimega Aleksander Kütt. Samal ajal kui Lääne eriteadlased ja poliitikud toona sageli võtsid tõe pähe pigem propagandistide udujuttu, nagu toetaks Moskva vennalikult oma liitlasi või et nood võivad talle koguni koormaks olla. Ehkki sellega ei olnud päri igaüks, k. a Idast pärit pagulased, kelle hulka kuulus ka Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu (EIRE) majanduskomisjoni tollane esimees Aleksander Kütt.

Kütt oli sarnaseid seisukohti avaliku diskussiooni raames korduvalt kaitsnud varemgi, aga läbimurre saabus just aprillis 1962, pärast tema ülesastumist USA Välisajakirjanike Klubi pressikonverentsil.

Aleksander Eduard Kütt ( 9. IX 1900 Tln — 7. XII 1968 NY ) Westholmi gümnaasiumi I lennuga lõpetanud, osales soomusronglasena Vabadussõjas; TÜ-s majandusteadust õppides (lõpetas 1928) töötas Tallinna Laevaühisuses ning pälvis novaatori maine ühistegelikes põllumajanduse ja turustus-ettevõtteis; viimati (1936-1940) kuulus Võiekspordi juhtkonda. Sügisel 1940 siirdus Küti perekond pagulusse, asupaigaks USA, Saksamaa, Suurbritannia, Kanada ning viimati pikemalt USA. Paguluses omandas omaaegne praktik tunnustuse majandusteadurina, kelle n-ö põhileivaks said N Liidu kaubandussuhted. Asunud talle omase põhjalikkusega uurima sovetiimpeeriumi majandusprobleeme, üllitas ta sel alal kümmekond teost. Küti uurimistöid levitati ka ÜRO delegatsioonides ja USA Kongressis, kus teda samuti NSVL-i eksperdina hinnati.
Ka meie vabadusvõitluse välistandril lõi Kütt kaasa algatava löögi võimega, nii osales ta Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (hilisema Eestlaste Kesknõukogu) loomisel Kanadas, kust teda kutsuti 1952 New Yorki Vaba Euroopa Komitee j. a Eesti Nõuandva Kogu kosseisu, mis mõne aja pärast muudeti Vaba Eesti Komiteeks (VEK/ ingl lüh CFE). Varsti valiti Kütt lisaks Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskokku (EIRE/ACEN), kus tal tuli täita ka mitmesuguseid juhikohustusi. Nii selles rahvusvahelises kui väliseesti koondistes langes ta õlgadele hiiglaslik töökoormus… Hauda viis teda aga pikk ja raske haigus…

Selle 9. aprilli pressikonverentsi avas paariminutise sissejuhatusega EIRE tollane esimees Nagy Ferenc, misjärel Alexander Kütt selgitas 10 minutit probleemi olemust. Seepeale järgnes kolmveerand tundi asjatundlikke küsimusi. Kütt kommenteeris pressiklubis toimunut 12. aprilli Vaba Eesti Sõnas:

Aleksander Kütt: Küsimused olid üllatavalt head ja asjakohased ning võimaldasid mul anda täiendavaid ja selgitavaid märkusi ja fakte.

Vt Satelliitmaad N Liidu kurnamisobjektiks. VES, 1962, nr 15, lk 1.

Pressikonverentsil jagatud teavet levitasid sel ja järgmistel päevadel ka suuremad lehed, nagu NY Daily News, Times/ Herald Tribune, ning teabetalitused eesotsas AP ja Reutersiga, samuti välismaale saatvad Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa Raadio. Viivitamata pöörasid Küti massimeediasse jõudnud avaldusele tähelepanu ka USA valitsus- ja teadusasutused, kes juba järgmisel päeval tegid pakilisi järelepärimisi nii EIRE-lt kui majandusmehelt endalt.

RABAV SÕNUM oli õieti koorunud mõne kuu eest Moskvas välja antud statistikast, mille järgi Küti arvestusel oli N Liit 1955-1960 Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (СЭВ) sateliitriikidesse väljaveetud kaupade kergitatud hindadega ja neilt mailt sisseveetud kaupade allahindamisega saanud üle 5 miljardi USA dollari hõlptulu. Nii teatas New York Times veel enne päeva lõppu, 9. aprilli õhtu-väljaandes:

Nõukogude Liidule esitati süüdistus Euroopa seitsme kommunistliku režiimi ekspluateerimises 5 028 000 000$ ulatuses ekspordi ülemäärase müügihinna ja impordi vähemmaksete arvel aastatel 1955-1960. Prognoosi järgi ei lange [N Liidu] igaaastane kasum ka edaspidi alla 1 000 000 000$…

Vt Exile Group Accuses Moscow Of Exploiting East Europeans… NYT, 10. IV 1962.

Lehed kirjutasid, et eesti majandusteadlase, Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu majanduskomisjoni eesistuja koostatud uurimus võrdles N Liidu makstud ja saadud keskmisi hindasid omavahel, saades tulemiks kasumi 26,6%. Aluseks oli detsembris 1961 trükivalgust näinud NSV Liidu väliskaubanduse ametlik statistika, mis toona hakkas ilmuma tavatult arvukate tabelite ja andmestikuga. Kütt asus viivitamata numbrite kallale ja see kujunes, nagu ta VES-ile nüüd tunnistas, tohutuks, mitu nädalat ja pikki tööpäevi väldanud tööks. Et kõik üle kontrollida ja järeldusi teha, oli ta kasutanud ka üüritud arvutusmasinat.

Kütt: Muidu istuksin veel praegu tohutus arvuderägastikus.

Uurimusest avaldas EIRE 15-leheküljese eritrükise, mille 800 eksemplarist osa läkitati otse USA Kongressile, valitsuasutusile, kõrgkoolidele jm. Samuti ilmusid pressikonverentsi ülevaade ja uurimustulemused EIRE 20-tuhandese tiraažiga bülletäänis ACEN News.

MEEVARGAST KARU KÜTT seega püssi seinale ei riputanud. Seda näitas VoA uudis Aleksander Küti veel ühest, 2a kuludes tulevast pressikonverentsist New Yorgis 6. IV 1964:

Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu süüdistab N Liitu selles, et ta koormab üleliia kõrgete hindadega eksporditavaid kaupu N Liidus ja kisub imporditavate kaupade hinnad alla. Euroopa Ikestatud Rahvaste Eesinduskogu New Yorgis, mis koosneb 9 Ida-Euroopa maa pagulaste esindajaist, on esitanud 8 miljardi dollari suuruse nõud[lus]e N Liidu vastu oma kirjas ÜRO peserkretärile [Sithu] U Thantile. Kirjas öeldakse, et N Liit on kaubanduses Bulgaaria, Ćehhoslovakkia, Ida-Saksamaa, Ungari, Poola ja Rumeeniaga ajavahemikul 1955-1962 illegaalselt teeninud 8 miljardit dollarit. Aleksander Kütt, eesti majadusteadlane ja EIRE esimees arutas seda küsimust eilsel pressikonverentsil New Yorgis. Ta ütles, et Nõukogude kaubandusministeeriumi viimases aasta-aruandes avaldatud arvud tõestavad seda väidet N [Liidu] suhtes. Esinduskogu süüdistas N Liitu Ida-Euroopa maade diskrimineerimises.

Ja teema kokkuvõtteks sobib katkend VoA-s jaanuaris 1969 toodud järelhüüdest Aleksander Kütile:

Kütt näitas N Liidu ja nende maade endi ametliku statistika najal, et sulasriikide olukorda asetatud maad kandsid miljonite dollarite ulatuses kahjusid. Moskva maksis nende kaupade eest hoopis vähem kui maailmaturu hinnad ja müüs Moskva kaupasid neile hoopis kallimalt kui hinnad, millega neid tooteid oleks võinud saada maailmaturult.

Küti järeldused kummutasid, niisiis, autoriteetselt ja tõhusalt punapropaganda sisenduse, nagu oleks Idas sündimas uus, imeliselt progressiivne maailmasüsteem. Nagu hoolitseks sealne keskus äärealade eest ennastohverdava abistajana, mõtlemata mingit koloniaalpoliitikat ajada. Kütt rikkus samas ka tolle kauni teooria sinise heiastusena Läänes kremlinoloogide ringkonnas tärganud kujutluse satelliitmaist kui ballastist, mis mida kauem, seda koormavamaks saab Venemaale… Sovettide arvud hakkasid Küti vahendusel aga sootuks teist keelt kõnelema, nii et paljud kommentaatorid Läänes selle järelmina evitasid taas mõisteid, nagu Nõukogude majanduslik imperialism ja sovetlik kolonialism. Ja Venemaa paistis avaldatu valguses välja maailma viimase koloniaalimpeeriumina.

JA NÕUGUDE BALTIKUM? Meenutagem, et see oli N Liidu majanduskasvu kõrgaeg, mistap kasvasid ka Külma sõja pinged. Küti tõendatud majanduslikku rõhumist saatis siis ka psühhosurve ja ajuloputuse mõju laienemine ikestatud aladel. Meie õuele tulid samal ajal nn kuldsed kuuekümnendad, mis võõrvõimuga kohanemise ja tegeliku kollaboratsionismi poolest (enne apoliitilise meelsuse lähenevat tõusulainet 1970-kümnendil) õigupoolest oli anastusaja kõige küpspunasem kümnend. Kütt märkis 1962. aasta intervjuus VES-ile:

Minu arvestustes pole sees Balti riike, sest viimased on arvatud N Liidu koosseisu ja kaubandust nendega ei vaatle N Liidu statistika väliskaubandusena. Küll on minu arvestustes ja uurimuses toodud 2 lehekülge andmeid ka Eesti, Läti ja Leedu kohta, mis kõnelevad selgesõnaliselt nende okupeeritud maade tohutust kurnamisest.

Arvutusi Baltikumi kohta avaldas Kütt aga edaspidi. Näiteks andis ta vihje eestlaste, lätlaste ja leedulaste režiimi- ja süsteemiosaduse kohta sovetiokupatsiooni tingimustes aasta 1965 andmeid käsitledes. Lõdvamas tõlgenduses tähendas kollaboratsiooni majanduslik külg e režiimi toetamine oma isikliku tööga lõpuks, et —

Eesti panus N Liitu 1965 oli 512 miljonit USA dollarit ülemääraseid kapitalimahutusi, mis teenisid ainult N Liidu huve, sellest läks 403 miljonit kaitsekulutusteks ja 271 miljonit dollarit mitmesugustele teistele N Liidu riigieelarve väljaminekutele — kokku 1186 miljonit, kuid võimalik ka isegi 1253 mlj dollarit. [---] Per capita küünib kulutus summani 928$ iga elaniku kohta, samas kui per capita vabalt kasutatav isiklik tulu on 879$…

Vt Aleksander Kütt, Reflectings on Baltic Economies Under Soviet Management. The Baltic Review (NY), nr 35 (1968), lk 18-26.

Sarnane oli tollal seis Lätis ja pisut vähem kohalikku rahvast koormav — Leedus. Saagu tagantjärele-tarkuses ka märgitud, et majandusgeograaf Kalev Kuke hinnangul oli 1965. aastale vahetult eelnev 7a majanduslikult Eesti NSV nukuriigi jaoks “suhteliselt kõige edukam”, mil majandusharu-keskse juhtimiskorra taastamise eel oli lastud viljeleda nn vabariigi-keskset, kohalikku juhtimist (Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991. Tln, 2005, lk 139-140 — vt PDF-faili).

LÕPP — VÄÄRITU UNUSTUS? Küti poolt üldsuse ette toodud faktid diskrimineerivast hinnapoliitikast satelliitmaade vastu rüütasid lahti reaalse sotsialismi kaasaegseid müüte. Tema uurimistöö tekitas elevust ka Ida-Euroopas ja arvatavasti sundis Kremlitki arvestama, kui mitte otseselt Küti vastutöö, siis vähemalt tema poolt paljastet tõelusega. Ehkki kindlad andmed Kremlist puuduvad, on siiski teada, et Poola punavõimur Władysław Gomułka ei pääsenud avalikult, oma seimi ees kõnet pidades Aleksander Küti osundamisest ja tema argumentide oponeerimisest. Lääne ajakirjandus on Küti tööde najal ilmutanud omakorda sadu, kui mitte tuhandeid juhtkirju, ülevaateid jm kirjutisi. Kütil oli õnne ka selleks eestlaseks olla, kel läks korda end poliitilise pagulasena kuuldavaks teha New York Timesi veergudel, kus ilmus niihästi ta lugejakirju kui viiteid ta töödele—tegemistele. Neid juhtumeid sai kokku kümmekond, ja seda ajal, kui NYT-s, selles mainekaimas trükimeediumis püüti Balti küsimust sama hästi kui surnuks vaikida! Eestis, siinpool raudrimpa, oli Kütt eelkõige tuntud esinemiste või uudistega VoA saateis, samuti Eesti Vabaduse Hääle kaudu.

Parem oleks siin eksida, kummati paistab see meie väljapaistev majandusmees—praktik—õpetlane, teenekas vabadusvõitleja tänases Eestis unustatuna.

Ameerika juhtkirjanikud tsiteerisid eesti Kütti, aka Alexander Kutt
Florida leht Ocala Star-Banner 16. septembril 1963