KGB—EE

Mida tänases Eestis teha KGB-paberiga, kui see lagedale ujub ja meile must-valgel möödanikku paljastab: kes, mida ja mismoodi nuhkis sinu ja su sõprade järele?

Arvatavasti lähed seda dokumenti mõne parema tuttava ja sõbraga — nuhi omaaegse ohvriga — jagama, et ühiselt üles soojendada meenutusi ja kahtlustusi, üksteisega arutada, vaielda… Tekib ehk väike kodukootud dispuut. Nuhi enda nina alla minna… Pole enam vaja… Kui ta pole veel elus, siis on ta õnnelikult surnud. Dialoogi vastaspoolega ei teki, rääkimata laiemast diskussioonist.

Kui te peale muu juhtute jätkuvalt meedias tegutsema, siis võib selline mälestuste heietamise lugu, niisama poolikuna vormuda… publitstikaks. Nii nagu juhtus Eesti Ekspressis nr 10 (1213), mille külgedel Madis Jürgen n-ö uurib «Kes meist oli KGB agent Leo?»

OTSIME ELAVAT! LEIAME LAIBA. Paljastus ilmus poolteist kuud hiljem — vrd Madis Jürgeni «KGB agent “Leo” on teada» Ekspress-online 25.4.13 kl 7:31 ja «KGB Pealekaebajaks osutus meie enda peatoimetaja» EE-online 27.4.2013 kl 17:50; EE nr 17 (1220) lk 26-28 — kui "uuriv ajakirjanik" avastas, et vastus ta küsimusele sisaldus Rahvusarhiivi poolt juba kaheksa aasta eest avaldet ENSV KGB IV osakonna töö-aruandes (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, 223lk). Selles on lausa agendinimede register, 1958. aasta seisuga, ja viide leheküljele 125, kus Leost on juttu kahel korral; Leo agendinime taga on aga Kuldar Raudnask, kelle kodanikunime on KGB töö-aruandes mainitud samuti kaks korda, isikust on KGB tolles aasta-aruandes juttu tervelt kolmel leheküljel. Vaat siis avastust!

Ajakirjanduslik uurimine võikski alata raamatute puurimisest.

Kuldar "Leo" Raudnask-seenior oli siis 22-aastane ja alul mõnda aega jälitatav—töödeldav nuhihakatis, kuni sügisel 1958 teda päris ära värvati. Lõpuks sai TRÜ-s bibliograafi hariduse, töötas žurnalisti ja toimetajana E(R)R-i, RH, TMK + KjaE koosseisudes; aastast 1968 kuulus — peale KGB agentuuri! — N Liidu kompartei ridadesse. Vahepeal võis, ent võis ka mitte külmutatud agendiks olla, küll oli ta agar KGB informaatorina oma elulõpuaastal, mil Kuldar "Leo" Raudnask-seeniori viimseks (?) pealekaebuse ohvriks sai kaastoimetaja Sirje Endre. Esimene ohver oli kaasvõitleja, keda ta tundis posikesepõlvest saati.

MAI 1958. Üliõpilane Raudnask avab oma KGB-karjääri teatega antisovetliku organisatsiooni olemasolust EPA-s, õieti kuulus sinna Raudnask isegi; järelmina läheb ligi neljaks aastaks (1959-1963) koonduslaagrisse Kalju Maasikmäe (*1. IX 1933 Tartu) — vahistatud 5. VI 1959, mõistab ENSV üle(m)kohus ta 18. VIII 1959 süüdi noorte vastupanu-organisatsioonis Must Rist tegutsemise eest 1957-1959 Tartus; Maasikmäe karistus Mordva ANSV-s lõpeb 23. II 1963.

EKSPRESSUURIMUS PÕRUB KOLINAGA. Vähemalt KGB-huvilisele üldsusele on "uuriv ajakirjandus" pakkunud taas naeruväärse ristpiste-tikandi, millega ajakirjanik käsitlusalust asja pigem ähmastab kui selgitab. Madis Jürgen on avaldanud varemgi sarnast magedat pro- või kvaasisovetlikku harduspublitsistikat. Kommentaari vt Isekirja postituse «Eesti riik sai vastu magu» lõpus!

Selmet ajakirjandusliku juurdluse tulemus julgelt välja kirjutada, Jürgen üksnes vihjab tuvastatud agendile, kes oli oktoobris 1985 KGB operatiivtöötajale Andrei Gruzinile käinud keelt kandmas Sirje Endre peale, misjärel viimast ei lastud Belgia-reisile. Raudnaski osa kogu loos võtab Jürgen aga kokku nii:

Kuldar Raudnask, prillidega tagasihoidlik mees… [tema] kirjutatud tööliste portreelugudest [---] õhkub inimlikkust. Raudnask oli hea inimene, selles pole põhjust kahelda. [---] Kas Raudnask "Leost" midagi teadis? Ei oska öelda. Vaevalt ta seda [KGB agentuur-ettekannet] … kirjutas.

Muidugi, kirjutaja oli hoopis ltn Gruzin, seda ju näeb iga lehelugeja isegi. See aga, mida kirjutab Jürgen, pole AJA-, vaid ILU-kirjandus! Kollane ajaviide. Asi EE külgedel lõppenukski pelga müstifikatsioonina, kui esimese artikli juures (lk 14) poleks toonase toimetuse kabinettide jaotusega fotoskeemi.

Kommentaari asemel eritlegem siis toda Eesti NSV KGB Tallinna jaoskonna V osakonna noorem-operatiivvolinik leitnant Gruzini allkirjaga agentuur-teate lõimele punutud Ekspress-lugu.

1. Ettekanne Endre kohta pärineb kõige tõenäolisemalt tema suguseltsi väljasõidu-toimikust. Need toimikud on põhimõtteliselt kõigile huvilistele riigiarhiivis kättesaadavad.
2. Agent Leo, kelle informatsiooni ltn Gruzin selles teates vahendab, on hästi kursis komparteiliku kultuuriohjamise tollaste oludega, rääkimata kirjastuse—toimetuse-sisestest intriigidest, seega võis ta olla positsioonikas ja üsna kogenud tegelane, n-ö vana kala. Või siis ülimalt vaistlik ja tähelepanelik algaja. Esimesel juhul tuleb kõne alla iga juhtiv kuju toimetuses, alates Raudnask-seeniorist. Aga toimetuses jagus ka püüdlikke noori, Jürgen ise k.a.
3. "Ajakirjandusliku juurdluse" käigus küsib Jürgen kommentaare—arvamusi—kahtlustusi vähemalt 7 asjaosalise käest — just nõnda paljusid intervjueeritud endisi kolleege artiklis mainitakse: Sirje Endre, Jaak Allik, Hans H Luik, Urmi Reinde, Vallo Raun, Tiiu Pohla, Jaan Ruus. Mõni neist jätab arvamuse enda teada, aga on piisavalt ka neid, kes Madis Jürgenit mõistatamisel abistavad, st kahtlustusi suunistavad. Nii "vaeb Ruus mitmeid variante", Luik on "üsna kindel", Reinde "nimetab koputaja nime" ja lisab: «Sellest rääkisid ju kõik!»
4. Jürgen saab mingisuguse piiritletava tulemi. Sellest aga ei jõua lugejani muud kui eksitav teave, et agent on tänaseni elus — Raudnask-seeniori sünni÷surma daatumid on 20.3.1936÷27.10.1985 (!) — sellisele, teistest siiski eakamale, kuid elusale agendile, osutab ka insinueeriv pöördumine artikli lõpus, kus sõna "vana" pruugitakse topelt.

Niisugune oli toimetuseelu 27 aastat tagasi. Tänases Eestis on vana agendi Leo elu kindlasti kahvatum ja üheplaanilisem. Või mis? Mõtled ka vahel endiste aegade peale, agent Leo, vana kolleeg?

Kes too Leo siis ikkagi oli, tuli avalikkusel mõistatada… Või loodeti EE-s äkki sellele, et mõne teisegi agendi jutupaelad vahepeal sõlmest lahti läevad? — Ekspress-jama.

Musta miljoni erakond

Siim Kallas püüdis, kuid ei suutnud vabaneda Äripäeva ajakirjanikust, kes päris temalt, kellelt tuli Reformierakonna 1999. aasta parlamendi-valimistel võidule aidanud raha. Aga intervjuu jättis Euroopa transpordivolinik sellegipoolest ära.

Euroopa Liidu hümni ja filmist Ristiisa tuntud motiivi saatel tutvustab Äripäev enda valdusse sattunud finantsdokumente, mis näitavad sularaha kandmist partei rahapesu-kontole. Lehetoimetusel pole andmeid kõnealuste miljonite päritolust. Reformi-erakondlased peale ühe anonüümse allika hoiavad suud aga lukus.

Allikas ütleb, et rahapakid ladus välja Heiki Kranich ja käskis need panka viia. Raamatupidaja viis raha Hansapanka ja lasi panna R-Hoolduse kontole. Erakonna juhatuse korraldusel olid Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask loonud sellenimelise ettevõtte aastal 1998 rahastamaks lähenevat valimiskampaaniat. Ka R-Hoolduse nonde aastate konto-väljavõtted kinnitavad Äripäeva teavitaja sõnu. Äripäev kirjutas 19. IV 2013, et praegune võimupartei sai firmast 1999. aasta Riigikogu-valimisteks paar miljonit krooni.

Vaadake 4-minutist videot Reformierakonna rahastamisest YouTube'is ja ka teist videot intervjuu-üritusest Siim Kaldaga Äripäeva veebiküljel!