Eesti riik sai vastu magu

Eesti ajakirjanduse üks kestlik tabuteema andis tunda ka tänavu. See on sovetiaja salateenistuste — KGB kaakide, NKVD kaabakate jts "kombekate kaaskodanike" — pärand EV-s. Näiteid? Palun.

I. ARNOLD GREENI LAHKUMINE — järelehüüetes talle mindi punaminevikust kaarega mööda ja nimelt sellest, et ta 1940-1941 oli N Liidu kommunistliku noorsooühingu (ÜLKNÜ) Virumaa Komitee instruktor ja hiljem kompartei (NLKP) nomenklatuuri teenekas tipptegelane, kes…

• AD1940 korraldas Vabadussõja monumentide hävitamist ja…
• AD1941 osales NKVD hävituspataljoni tegevuses, ning…
• AD1949 oli massiküüditamise volinikuks, samuti kuidas ta…
• AD1962 ründas ÜRO foorumil N Liidu kõnepuldist mitme välisriigi diplomaate selle eest, et need samal plenaarisitungil Eesti sovetlikku anastamist arvustasid.

Miks on sellise tähelepanuväärt ja kõrgetasemelise kollaboratsionismi meenutamiseks endiselt vaja välismaal ilmuvat eesti ajakirjandust? Taanis elav ajaloolane Vello Helk, kelle sõnul Eesti massimeediumid on talle suletud, viitas sel puhul New Yorgis ilmuvas nädalalehes Vaba Eesti Süna endiselt E(NS)V eksisteerivale "puutumatute" kastile või seisusele:

Arnold Green kuulub selle sovetiaja nomenklatuuri hulka, kelle teod Kapo poolt uurimise alla ei kuulu või kui siiski, siis nii, et sellele midagi ei järgne.

Vt Vello Helk "Vaikimisega ei kao ebameeeldivad faktid" 26. XI 2011 VES-is

II. OKUPATSIOONI-AGENTIDE AVALIKUSTAMISE LÕPP. Üldsuse tähelepanust välja jäi peavoolu-ajakirjanduse vaikiva kaasabiga ka see tõsiasi, et Kapo tegi juba läinud talvel, täpselt tänavuse teede lagunemise ajaks, lõpu võõrvõimu salateenistuste töötajate ja nende abiliste paljastamise kampaaniale. See juhtus aga seisus, kus päevavalgele sai toodud kindlalt alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB ja selle eelkäijate koosseisust, kõnelemata Eestit okupeerinud ülejäänud luureorgansatsioonidest või seda enam koosseisuvälistest agentidest. Kaitsepolitseiameti "paljastustöö" põhjalikumat eritlust vt Eesti Meele blogis: Kapo kirbutsirkus…

Veelgi tähenduslikum on fakt, et see juhtus just pärast Simmi-afääri ilmsiks tulemist. Ning mida pärast seda ka ei öeldaks kaitsepolitsei tarmukuse või edu kohta NATO salanõuniku Herman Simmi (*1947) vmt taolise juhtumi paljastajana, on siin tegemist sootuks vastupidisega — lustratsiooni puudumise ja julgeolekupoliitika süsteemse läbikukkumise viljadega, mida oli võimalik ka ennustada. Ennustatigi:

SALAJANE
Salanõunik Simmi-Sammi
dešifreeris telegrammi:
«Päike paistab, tuul on päri,
edeneb me salaäri,
kuid kui tuleb teedelagu,
võime saada vastu magu.»

Hando Runnel "Oli kevad, oli suvi" (Tln, 1992, lk 59)

Ja mida me teame täna Simmi salanõunikuks edutajatest või seda vältima pidanud kontrollsüsteemi vigadest. Ajakirjandus võinuks analüüsides kaugemalegi minna, rääkida KGB või SVR-i võimalike residentide rõõmudest ja muredest, sest rohkem neid ju olema ei peaks! Kuid palju on hoiatusi või kirjeldusi agendivärbamise käsitööst? — Neid lihtsalt pole, kuna nende olemaolu eeldaks sovetisüsteemi liiga põhjalikku lahkamist, okupatsiooni toimemehhanismi, kollaboratsionismi ja — NB! — kollaborantide paljastamist. Rääkimata on jäänud lood ka nendest sovetliku salateenistuse vabatahtlikest abistajatest, kelleks vene ajal enamasti olid kõik Eestis võtmekohtadel olnud seltsimehed ja kes koostööd KGB-ga tegid usaldusisikuina, so priitahtlikult. Miks seda ei tehta? Võimalikku seletust vt Isekirja 7. VIII 2009 postituses: Meedia ussipuru

Meenub õigupoolest vaid üksainus sellesse lahtrisse kuuluv erand, ligi 3 aasta tagant, kui Eesti Ekspress meile pajatas…

KUIDAS AGENTI VÄRVATI. Umbes nii kirjeldas üht 1985. aasta värbamist ajakirjanik Madis Jürgen:

Kõledalt maitsetus, vaid laua ja paari tooliga kabinetis võtab teid vastu kahvatu, ülikonna ja lipsuga mees, kätleb, tutvustab ja pakub sõbraliku naeratuse saatel istet.

Tema sõnul töötab üks endisi KGB-lasi, kõnealune värbajast agendijuht praegu Eestis meediavallas (foto aastast 1964). Niisiis, tegi ajakirjanik intervjuu 1960-kümnendi algupoole sündind mehega, kes oli siis, kui ta avalduse kirjutas ja sovetirežiimi agentide salavõrgustikku astumiseks oma allkirja andis, TRÜ üliõpilane:

Avaldus. Riikliku Julgeolekukomitee Tartu Osakonnale. Palun mind vastu võtta…

— ma ei mäleta sõnastust. Ainukese asjana on meeles vastik õõnes tunne. Ja siis pidin ma veel ka komsomoli astuma — kõik selleks, et pääseda praktikale [loe: välismaale]. Ja kunagi — ei mäletagi, millal täpselt — anti mulle ka agendinimi. See käis nii, et kahvatu näoga sõbralik tüüp pakkus igasugu variante ja mina siis valisin välja.

Et mitte kaabakana näida, soostus endine agent EE-le kõnelema oma KGB-minevikust. Sestap käinud ta 10 aastat pärast värbamist ka Kaitsepolitseis, nii et...

Eesti riigi ees mul saladusi ei ole. Põhjus, miks ma otsustasin selle loo ka lehes ära rääkida, on lihtne — ma ei tea, kui suur on tõeliste kaabakate osa KGB agentide hulgas.

Vt intervjuud Madis Jürgenile "Kuidas minust sai KGB agent" 12. II 2009 EE-s

AGA KES OLI VÄRBAJA? Agent agendiks, kuid värbaja nimi peaks olema avalik… Aga mida suuremad kaagid, seda vähem jääb E(NS)V tänases olustikus tõenäosust, et neist kaakidest räägiks "suur ajakirjandus". Olgu, Isekiri täidab lünga.

See oli Arno Kaerama (*1955), kes veerand sajandi eest (vähemalt) ühe Tartu tudengi värbas ning kes mullu Õhtulehe sünnipäeva puhul mängis lehetoimetusega isegi lustakalt nostalgilist glastnostimängu… Jättes ka siis hiljukesi avalikustamata oma teenistuse Tartu KGB operatiivtöötajana. Õhtuleht tutvustas oma reklaamiosakonna projektijuhti küll kui imelist "mööbli-kujundajat" ja mitmest-setmest küljest veel… Ent mitte tema tööd kaaskondsete käe- ja elukäigu-rikkujast kaagina!

Arno Kaerama: «Kaks aastat sundaega pidin õpetaja olema, kui ülikoolist majandusgeograafi diplomi kätte sain [---] Linnapeaks pole ma veel kandideerinud, Hardo Aasmäe lõpetas minust 5 aastat varem. Pulmavanem olen olnud ja kodumööblit disainin — iseendale ja sõpradele. Suund on sürrealismile ja futurismile…»

Võiks lisada, et ta on siirdeajal olnud ka taksojuht Tartus ja autoremonditöökoja valvur Koerus. Ning sel sajandil mõnda aega topeltparteilane. — Mis see veel tähendab?! — Nii hinge vaakuval Rahvaliidul kui võimukal Reformierakonnal on tõesti olnud "topeltliikmeid" ja üks neist oli eksgebist Kaerama, kes aasta 2008 lõpul oravaparteist astus Rüütli-parteisse ja siis jäi 4 kuuks mõlema partei liikmeskonda. Imelik? Võib-olla oli seal mõjuisikuna! Aidates vastasrindlikku erakonda põhja lasta? Kokkuvõttes olnuks palju põnevam, kui see geograaf ja muidu kõrgelt haritud mööblidisainer, viimase kümnendi Õhtulehe reklaamiüksuses veetnud mees, oleks avalikustanud oma salapärase gebistitöö üksikasjad poliitilise sündmustiku tihedal 1980-nendil Tartus. Sama kehtib mitte üksi Kaerama või Õhtulehe, vaid kogu Eesti ajakirjenduse kohta.

* * *

AJAKIRJELDUSLIK LÜNGATÄIDE (AD 2013) Arno Kaerama andis intervjuu Madis Jürgenile. Madis pani intervjuule Arno soovitusel leebema pealkirja: Ega ma ei kahetse, aga uhkust ka ei tunne — kuna esialgu sisaldus pealkirjas ainult selle lõpliku variandi esimene pool. Eesti Ekspressi kolme külge katvas ja hiiglasliku portreega kaunistatud kirjutises, mis ilmus pealegi EV 95. aastapäevale pühendatud numbris, ülistati muuseas ka NSVL-i Riikliku Julgeolekukomitee Tartu jaoskonna ülemust Antti Talurit kui harukordselt intellignetset administraatorit ja viisakat meest. Portreelugu samastas praegust Eesti riiki läbivalt ENSV-sabariigi ja N Liiduga.