Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966