kolmapäev, 1. mai 2013

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.
Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»
Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*
Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»
(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)
TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976
Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979
Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966


MIKS JÜRI KUKK LIITUS KOMPARTEIGA? Järgnevad kirjad JK sõpradele Rein Vihalemmale** ja Salme Kartaule*** on ajast, kui ta liitus kommunistliku parteiga.
Rein Vihalemm: Mida [mina] täpselt kirjutasin, seda ma ei mäleta, küll aga on mul alles Jüri kirjad, mis näitavad selgesti tema tolleaegset usaldamatust marksismi vastu (NLKP liikmekandidaadiks oli ta selle usaldamatusega astunud) ja eelkõige just sellepärast, et Marxi vaadete võimalik positiivne tähtsus jäi abstraktseks teoretiseerimiseks, millel Jüri arvates polnud nähtavat seost nüüdisaja [loe: sovetliku] reaalsusega, seevastu aga oli end marksismi pärijaks kuulutanud NLKP nii teoorias kui ka praktikas näidanud, mida marksism on olnud võimeline andma. Siinkohal on sobiv mõnda Jüri kirja tsiteerida:
«[---] Mitte kunagi pole riikide piirid nii suletud kui praegu [---] Kuid ikkagi on selge, et 100-aastase marksismiga pole õieti midagi peale hakata praeguse inimese juures — uut aga ei tea. [---]»
(Jüri Kuke 5. III 1965 kirjast kursavennale Rein Vihalemmale)
Jüri Kukk oli 13 aastat NLKP-s. Partei liikmekandidaadiks sai ta NSV Liidu relvajõududes Türkmenistanis (Nebit-Dagi ja Kizil-Arvatti toonases Turkmeenia NSV-s baseeritud väeosas) pika, 3-aastase sundteenistuse ajal ja nimelt suvel 1964, kui kroonuaeg oli kestnud üle poole aasta. Ta ise koges seda otsust vabaduse tunnetatud paratamatusega samastava marksistliku doktriini pealesunnitud omastamisena. Nii võib järeldada JK tollastest kirjadest.
Jüri Kukk:
«[---] Silm on mul kuidagi täiskasvanumaks muutunud, eristab laevade liike merel ja seletab kallast selgemini. Tunnetan, mis tähendavad manöövrid lõunanaabril [loe: Iraanis], millist vastukaja see esile kutsub või koguni vastupidi [JK oletab vist Iraani reaktsioone NSV Liidu relvajõudude manöövreile].
Kõige selgemini aga tunnetan, mida tähendab Remarque [JK-l nimi kirillitsas] sõdur Saueri [Erich Maria Remarque’i romaani «Aeg antud elada, aeg antud surra» (1954, ek: 1959) kõrvaletegelase] lause, et sõdur peab ennetama käsu, mis keelab. Ja õpin vait olemist, mis ei tähenda aga vaikimist.
Hakkan selgemini oma jõudu tunnetama ja õigemini seda kasutama. Põhireegliks on energia säilitamine ja oma eesmärkideks kulutamine.
Kursusekaaslane [Rein Vihalemm], kellest filosoof peab saama (ta on filosoofia alal aspirantuuris), soovitab mul rohkem tunnetatud paratamatusega kui tunnetatud sunnitusega tegelda. Jumalale tänu, et see teadus eriti kasulik pole, eriti meie ajal. — Ma tahaksin näha filosoofiat okastraataia sees kasarmus. Siin pole mingit põhiliste seaduste põhiseaduste leidmist, vaid on refleksitaoline vastus käsule, karjumisele, ebaviisakale — kuni solvamiseni — kõnetamisele. Kui eelnev jutt seda ei kinnita, olen asjata vaeva näinud žiletiga pliiatsit teritades. (Sõduril nuga ei tohi olla. Mul oli, aga varastati ära.)
Kui keegi usub, et armees [NSV Liidu relvajõududes] on ülim kord, siis ma naeran või ei taha temaga juttu ajada. — Seda muidugi pärast, kui sõjaväest tagasi olen.
Ja ongi kõik, millest kirjutada võin. Teistsugust tegevust ja muljeid mul ei ole.
[---]»
(Jüri Kuke 27. IV 1964 kiri Nebit-Dagist Salme Kartaule Tallinna)
Salme Kartau***: Kuidas meie kirjavahetus täpsemalt alguse sai, ei mäleta enam, igal juhul oli see peale keskkooli lõpetamist, kui ta oli otsustanud astuda ülikooli, et hakata õppima keemiat (…) Jüri ei olnud komsomoli liige, aga ülikooli astumiseks oli vajalik komsomolikomitee soovitus. Järgnevalt tsiteerin väljavõtteid (…) Jüri Kuke kirjadest.
«[---] Uudis, kavatsen kandidaadina KPSS [vk — sama mis ek: NLKP] astuda. Kaalutlused on keerulised ja vastuolulised. Püüan pääseda Bakuu kanti. Nii on mul endal kergem, kuid pärastine pill mõrudam. Sellega olen ette määranud paratamatuse ja olen vaba.   Kõike head!
Jüri                                                     Kizil-Arvatis»
(Jüri Kuke 27. VI 1964 kirjast Salme Kartaule)
Don Quijote, Sancho Panza ja Jüri Kukk
San Sebastian — kevad 1976
Rein Taagepera on avaldanud ( Mart Niklus — †Jüri Kukk. Stk, 1983, lk 109 ) kirja JK kolleegilt, kes isiklike jutuajamiste põhjal tunnistab, et Jüri kaldumisel kompartei poole mängis oma osa juhus. Üksuse parteijuht oli pannud ette Jüril poliitiliselt ettenägeliku ja algatusvõimega sõdurina astuda NLKP-sse; Jüri aga kartnud keeldumisega silma paista ja nõustunud naiivses lootuses, et liikmekandidaat pole veel kommunistliku partei täisliige ja et ehk ununeb asi vahepeal, enne prooviaja lõppu… Partei täisliikmeks oli ta sügisest 1965 kevadeni 1978, mil Kukk astus komparteist välja. See juhtus 25. V 1978.
Jüri Kukk:
«[---] Sõjavägi jälitab veel siiani [---] üks meist kaheksateiskümnest eestlasest jäi Nebit-Dagi kalmistule, teine viidi hullumajja. Töö [TRÜ-s] mul ikka edeneb. Üldiselt pole viga. Mõnest asjast saan rahulikult üle, mõnest sõjaväest saadud jultumuskogemusega — seda muidugi nn ühiskondliku töö osas. Kasu on sellestki, et parteilane olen. Hiljemalt jaanipäevaks lööb kell, millest peale üksindust siin ilmas kahekesi jagada tuleb.»
(Jüri Kuke 17. III 1967 kirjast Salme Kartaule)
Jagatud üksinduse all pidas JK silmas naitumist Silvi Näroga. Jüri vanemad Meeta ja Albert olid abiellunud suvel 1934 olles siis 27-aastased. Täpselt samas eas olid suvel 1967 oma pulmi pidades Silvi ja Jüri.



* * *


Albumi läkitas Eestisse Iri Karist-Lutz
FOTO: Michael Duffy—NewsTimes.Com
MÄRKUSED JA VIITED: Fotoalbum on koostatud Põhja-Ameerikas neist fotodest, mis jõudsid Connecticuti osariiki Abja kandist pärit perekond Karistini: ema Hilda (1906-1980, neiuna Saar) ja isa Heino Karist (1906-1989) ja nende tütar Iri Lutz, kes hiljuti toimetas albumi Eestisse. Varem on avaldatud fotosid Silvi+Jüri Kukest nt…
• Helju Kalami kogust — vt Lõuna-Mulgimaa 2010, nr 4.
• Salme Kartau kogust — vt Kultuur ja Elu, 2004, nr 2.
• Rmt: Rein Taagepera, Softening Without Liberalization in the Soviet Union: The Case of Juri Kukk. NY, 1984, 244lk.
• Rmt: Mart Niklus – †Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud. Stk, 1983, 208lk. Sellegi raamatu Kuke-käsitluse (lk 106-116 ja 159-176) autoriks on Taagepera.

*    Albert ja Meeta Kukk sunniti koolist lahkuma, kuna sovetivõim asus Eesti õppeasutusi puhastama eestiaegseist õpetajaist. — Vt Cessy Seepter, Raamatukogud Mõisakülas 1895-1944. Diplomitöö Viljandi Kultuuriakadeemias, Viljandi, 2004, lk 42; vt ka viidet märkus*** juures; vrd Enn Mälgand, Kunagine Mõisaküla koolipoiss meenutab. Sakala, 6. VIII 2005;
**   Rein Vihalemm (*9. XII 1938) teadusfilosoof, kes lõpetas TRÜ keemia alal koos JK-ga, hiljem oli aga samas filosoofiadotsent ja -professor. Kõnealust kirjavahetust on ta tutvustanud JK 50. sünniaastapäevale pühendet konverentsil — vt Rein Vihalemm, Märter Jüri Kuke eluvaatest. Looming, 1990, nr 8, lk 1097-1103.
***  Salme Kartau (*28. X 1927), keemiateadur, asus 1955 Tallinnasse Nõmmele, varem (1952-1955) oli Mõisaküla keskkoolis keemia ja füüsika õpetaja; JK kirju on ta tutvustanud kirjutises Kirjad minevikust: vabadusvõitleja Jüri Kuke kirjad oma keemiaõpetajale Salme Kartaule. KjaE 2004 nr 2, lk 48jj; lisaks vt Eesti Meel: Eluloolist Kuke koolist.

3 kommentaari:

Holger Kaljulaid ütles ...

MIS ON REETURI PALK!? Eesti riigi reeturid ja Jüri Kuke hukutajad Anti Talur, Vello Past, Erich Vallimäe, Indrek Toome, Arnold Rüütel jt nendega mestis olnud kollaborandid on reeturi palga küllaga ära teeninud.

V.G.J. Orgusaar ütles ...

Kas Jüri Kukk oli naiivne ?
Inimlikuse piirides. Seda ei arvestanud tema timukad.
Need kes teda tagant järele kiruvad, iga hinna eest teda solvata, hukka môista püüavad, ei suuda minu silmis Jüri Kukke diskrediteerida.

Tarah Montbélialtz ütles ...

Liigutav. Inimlik. Ôpetlik.
Oivaline esimene kokkupuude Jüri Kukega, kes temast mitte midagi ei tea.
Vist kôikide eesti dissidentide tagakiusajad tegid oma karjääri ladusalt ja silmapaistvalt edasi taastatud Eestis, kust ka ametlik versioon, et dissidendid pole normaalsed inimesed.