Rahukroonika

TARTU RAHU  —  ISESEISVUSE KALJU

JAANUAR 2016 — suurmees Poska kuju (autor Elo Liiv poseerib  ⬉ videos) avamine Kadrioru pargis kunagise Liiva, praeguse Poska tänava vana tiigi ääres…

VEEBRUAR 1920 — kahekuiste läbirääkimiste tulemusel sõlmisid Eesti poolt Jaan Poska, Ants Piip, Jaan Soots, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning Venemaa poolt Adolf Joffe ja Isidor Gukovski 2. II 1920 Tartus Rahulepingu Eesti ja Venemaa vahel ehk Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja, andis vastastikku rahvusvahelise ja Eestile riikliku sõltumatuse tunnustuse, määratles riigipiiri ja kummagi maa julgeolekut, kodakondsust ja opteerimist puudutavad tingimused, tühistas 1721. aasta Uusikaupunki rahu Eestit puudutavad sätted jne. Rahulepingu goestrateegiline tähtus seisnes EV võetud vastutuses enamliku (kommunistliku) Venemaa tunnustajana ja lepingu panuseks rahvusvahelisse õigusse oli enesemääramise tähistamine positiivse normina. Leping ratifitseeriti Venemaal 4. ja Eestis 13. veebruaril ning jõustus 14. II 1920. Lepingu riigipiiri ja sõjalisi tingimusi täitsid täpselt mõlemad osapooled.

MAI 1932 — Moskvas sõlmitud EV ja NSVL-i mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise lepingu preambuli kolmas lõik luges Tartu rahulepingut jätkuvalt «vastastikuste suhete ja kohustuste vankumatuks aluseks» ja sisaldas artiklit 1, millega osapooled kinnitasid järgmist:

"Mõlemad Kõrged Lepinguosalised tagavad vastastikku nende vahel olevate piiride puutumatust sel kujul, nagu need kindlaks on määratud 2. II 1920. aastal alla kirjutatud Rahulepingus, ja kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägivaldsetest tegudest, mis on sihitud teise Lepingosalise territooriumi tervuse* ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma."

Välisasjade rahvakomissar Maksim Livinoffi ja riigivanem Julius Seljamaa 4. V 1932 allkirjastatud Leping mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise kohta NSVL-i ja Eesti vahel, art 1.

LOOTUS TARTU RAHULE  1939 — 1994

SEPTEMBER 1939 — EV ja NSVL kinnitasid Vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingu preambulis oma sõbralikku vahekorda, mis on rajatud Tartu rahulepingule  … … …

JUULI 1985 — Balti Maailmanõukogu (BWC) esitas Taanis toimuval nn Balti Tribunalil NSVL-ile mh süüdistuse, mille järgi ka…

Nõukogulikud territoriaalse terviklikkuse rikkumised II maailmasõja aegu ning järel on tähelepanu väärt. Nõukogude Liidu nõudel oli kohalik nukurežiim Eesti NSV-s sunnitud loovutama 2 maa-ala, mis annekteeriti Vene NFSV haldusse: esimene asub ida pool Narva linna; teine ümbritseb Petseri linna. Praegu N Liidus avaldatud kaardid näitavad "uusi piire" ja annekteeritud ala seejuures Venemaa liiduvabariigi lahutamatu osana. Samamoodi pidi Läti NSV loovutama Vene NFSV-le üle 1200km². Niisugune omavoli on otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega. Osa Leedu territooriumi on samuti hõivatud, kuna N Liit pärast Poola kokkuvarisemist okupeeris Vilniuse ja ümbritseva ala, mis Leedu Vabariigi ja Vene FNSV 1920. aasta rahulepinguga olid tunnistatud Leedu territooriumi osaks. Leedule tagastas N Liit 10. X 1939 vaid Vilniuse ja seda ümbritseva pisema ala 6880km², kuid lõviosa sellest 25561km² määrati Valgevenemaale.

Balti Manifestina 26. VII 1985 väljendatud otsuses kuulutas tribunal NSVL-i teod Eesti, Läti ja Leedu «okupeerimisel ja annekteerimisel [---] Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute ja rahvusvahelise avaliku õiguse lausrikkumise näideteks [---] Balti rahvaste õigus enesemääramisele, võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele oma esivanemate maal tuleb taas kehtestada.»

VEEBRUAR 1988 — Tartu rahu LXVIII aastapäeva meeleavaldused Tartus ja Võrus; Tartus tänavamiitinguks luba ei antud, vaid rahvahulka tõrjuti Indrek Toome juhtimisel ja pealinnast toodud miilitaspataljoni + konvoikoerte jõul Vanemuise tänavalt — rahulepingu sõlmimispaigast — eemale, vahistati 25 inimest, huligaanitsemise süüdistusel vangistati osa neist 7–15 ööpäevaks.

MAI 1990 — poolteist aastat varem võetud "suveräänsuse" kursist lähtuva E(NS)V ülemnõukogu otsustas Eesti valitsemise ajutise korra aluste seadusega, mis jõustus 16. V 1990, rajada suhted N Liidu [keskvõimu] -ga Tartu rahulepingu kehtivusele.

SEPTEMBER 1990 — kaitseliitlased üritasid püstitada 1.-2. IX 1990 staabiõppuse raames Virumaal Risuküla (Komarovka) kanti Narva jõe ja Laura valla taha Petserimaal mitu EV piiritulpa ja korraldada sümboolse vahikorra, mis õnnestus vaid Risukülas; selle peale teatas E(NS)V valitsus, et üritus pole ametlik, ja taunis Kaitseliidu piiriaktsioone. Kaitseliidu ülem kolonel Kalle Eller teatas ETA vahendusel, et

… 1. ja 2. septembril toimus EKL-i laiendatud staabiõppus Riigipiir'90 viimistlemaks juhtimistegevust olukorras, kus Kaitseliit peab kiires korras riigipiiril tegevusse astuma. Põhiline õppustel saavutati. Ülesande täitmine oli raskem Kagu-Eesti piirilõigus. Kaitseliidu valiksalkade teed olid seal toodud tõkestama suhteliselt arvestatavad vastasjõud Pihkva miilitsast ja [NSVL-i relvajõudude] spordirõivais sõjaväelastest. Kuna õppuste mõte polnud algatada vaenutegevust, siis suurem osa meeskondi riigipiirile ei jõudnud, seal olid ainult luurajad. Mis puudutab piiripostide paigaldamist, siis lähtudes EV õiguslikust järjepidevusest, ei pea EKL oma tegevust EV territooriumil kellegagi kooskõlastama.

NOVEMBER 1991 — presidendid Arnold Rüütel ja Boris Jeltsin leppisid kokku piirikõneluste alustamise asjus.

APRILL 1992 — piirikõnelused olid ühena neljast punktist EV—VF-i läbirääkimiste avavooru päevakorras 14.-16. IV Pärnus; EV delegatsiooni juhtis Uno Veering, vastaspoolt — Vassili Svirin. Piiri osas jäi EV seisukohaks läbirääkimiste sel ja järgmistel voorudel rahuleping veebruarist 1920, VF-i seisukohaks aga jaanuar 1991 siis sõlmitud E(NS)V ja VNFSV riikidevaheliste suhete aluste lepinguga.

JUUNI 1992 — Eestis toimus 28. VI 1992 kooskõlas 1938 jõustunud põhiseaduse §-le 1 uue põhiseaduse ja selle rakendusseaduse rahvahääletus; osales 446708 kodanikku, kellest põhiseaduse ja rakendusseaduse eelnõude poolt hääletas 407867 (92%), vastu 36147 (8%).

JUULI 1992 — jõustus uus põhiseadus ja selle §122:

(1)       Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
(2)       Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

NOVEMBER 1992 — Venemaa ülemnõukogu muutis VF-i halduspiirid Eesti, Läti ja Leedu Vabariigiga seaduslikuks riigipiiriks.

MAI 1993 — VF-i piirivalve ja OMON tõkestasid tee tuhatkonnale eesti noorele, kes osalesid rattamatkal "Kuidas elad, Petserimaa?"

VEEBRUAR 1994 — Petseri kandis toimus VF-i väitel piiri-vahejuhtum, milles EV relvis ametiisikud olla vahistanud ja nädala kinni pidanud kaht vene metsatöölist — vahejuhtumi puhul esitas VF diplomaatilise protesti, sellest teatas ITAR-TASS ja seda kommenteeris põhjalikult kui inimõigusterikkumist ja osa territoriaaldispuudist venekeelne Vabadusraadio…

❱ Prava čeloveka — vk RL 20. II 1994 ► 0'35"…13'00"— "Human Rights" 20 February 1994. HU OSA 297-0-1-63326; Radio Liberty (Radio Svoboda) Russian Broadcast Recordings; OSA at CEU, Budapest [Electronic record last accessed 3. V 2017] ❰

MÄRTS 1994 — järjekordne piiri-vahejuhtum Petseri kandis, kui dokumendikontrolli ajal puhkenud tulevahetuse käigus sai VF-i väitel viga kolm VF-i piirivalvurit, kellest üks hiljem suri. Vahejuhtumi järel algas EV territooriumil kahe vene rahvusest roimari otsing, vastava operatsiooni käivitasid nii EV kui ka VF-i eriteenistus, kumbki oma tegevusalal. Vahejuhtumi uudis ja kommentaar jõudsid RL-i sama päeva saateisse:

❱ Liberty Live: Svoboda v prjamom efire — vk RL 31. III 1994 ► 3'35"…4'10" — ► 11'25"…13'50" — HU OSA 297-0-1-56702; Radio Liberty (Radio Svoboda) Russian Broadcast Recordings; OSA at CEU, Budapest [Electronic record last accessed 3. V 2017] ❰

APRILL 1994 — president Lennart Meri möönis Venemaa ajakirjanikega vesteldes võimalust külmutada 5-10 aastaks riigipiiri küsimuse arutelu.

JUUNI 1994 — president Boriss Jeltsin andis oma ukaasiga nr 1275 korralduse Venemaa riigipiiri ühepoolseks mahamärkimiseks Eestiga.

NOVEMBER 1994 — president Boriss Jeltsin peatus 23. XI 1994 Petserimaad väisates EV—VF-i kontrolljoone juures ja teatas telekaamerate ees, et Venemaa ei loobu jalatäiestki oma praegusest territooriumist. Nädal varem oli vastne peaminister Andres Tarand öelnud Postimehele:

"Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema."

TAGANEMINE TARTU RAHUST  1994 …

DETSEMBER 1994 — peaminister Andres Tarand pakkus 16. XII 1994 Helsingis viibides kompromissina loobumist Tartu rahu järgse piiri taastamisest. Eesti välispoliitikat valdas nüüdsest n-ö Tarandi doktriin.

JAANUAR 1996 — mehitati piiriläbirääkimiste delegatsioonid, Eesti poole juhiks sai Raul Mälk, vastaspoolel jätkas Vassili Svirin; Eesti taotles Tartu rahuga järjepidevuse tunnustamist leeva leppe tekstis, Venemaa — sellise viite hülgamist.

OKTOOBER 1996 — delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev allkirjastasid piirilepingu projekti, Eesti loobus mõlemale sobiva sõnastuse nimel Tartu rahu mainimise nõudest lepingu preambulis.

NOVEMBER 1996 — välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kohtusid 5. XI 1996 Petroskois, Eesti pakkus n-ö tehnilist lepet; Venemaa keeldus nüüd ka sellest ja hakkas lisaks taotlema mittekodanike poliitiliste õiguste laiendamist Eestis jm järeleandmisi.

AUGUST 1998 — Raul Mälk kohtus 18. ja 19. augustil Moskvas VF-i delegatsiooni uue juhi Ludvig Tšižoviga, pooled protokollisid esimest korda valmiduse viia leping sõlmimiseni ilma täiendavate tingimusteta, st vähimagi vihjeta Tartu rahule.

MÄRTS 1999 — piirikõneluse delegatsioonide juhid viseerisid 5. III 1999 Peterburis piirileppe teksti, piirikirjelduse ja -kaardid. Kuid Moskva mitmesugused ettekäänded ja soov takistada EV tihedamat lõimumist läänemaailmaga pühkisid piirimuutuse kavandi järgnevaiks aastaiks sahtlisse.



JUUNI 2002 — ajaloolise lepingu Eesti-poolne algupärand "Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel", mida 62 aastat hoiti maapaos Rootsis, jõudis Stockholmi Balti arhiivist Tallinna Eesti Rahvusarhiivi.

VEEBRUAR 2005 — peaminister Juhan Parts tunnustas rahulepingu LXXXV aastapäeva kõnes Tartus seal sõlmitud rahulepingu ajaloolist tähtsust ja pidas õpetlikuks lepingu saatust, siiski lisades, et tema valitsus "võttes aluseks olemasoleva kontrolljoone" on valmis juba praegu uut piiri ja puhtalt piiri käsitleva lepingu sõlmimiseks Venemaaga, kuna…

… ajutisele kontrolljoonele tuginedes on keeruline kindlat tulevikku — Eesti rahva tulevikku — üles ehitada. Me vajame kindlat piiri Venemaaga, mis peaks. Kahe riigi suhted põhinevad lepingulisel baasil. Piirilepe on nende seas üks tähtsamaid. See on avalik lepe, millega määratleme territooriumi, kus kehtib Eesti võim, ja selle lepinguga Venemaa tunnistab seda asjaolu. Sellest lähtuvalt on Eesti valmis alla kirjutama piirlepingu ka praegu. Niisamuti nagu kõik see aeg möödunud 6 aasta sees, mil lepe on olnud valmis. Ja ainult lepingu — mitte ühtegi lisadokumenti! Me ei kavatse siduda piirilepingut ühegi teise uue dokumendiga.

MAI 2005 — Moskvas sai 18. mail Urmas Paeti ja Sergei Lavrovi allkirjad uus, Tartu rahu järgset piiri muutev EV ja VF-i vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping, mis oli vastuolus nii Tartu rahulepingu kui EV põhiseadusega ja mille järgi EV maa-ala pidanuks vähenema umbes 5%. Enamik riigikogu erakondi oli valmis ratifitseerima lepingut alles sügisel, kuid valitsuse survel lisati peagi järsult tempot; nii ratifitseeris lepingu (20. VI 2005) rutakalt üksi Eesti, mitte aga Venemaa.

JUUNI 2005 — riigikogu lisas rahvuslike jõudude survel Eesti-Vene[maa] riigipiiri lepingu ning EV ja VF-i vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadusse preambuli, mille teine lõik märkis ära «1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joone» osalise muutmise ja väitis, et riigipiiri selline muutmine olevat kooskõlas «EV põhiseaduse §-ga 122». Ratifitseerimisseadus läks parlamendis 20. juunil läbi 78 poolt- ja 4 vastuhäälega, president Rüütel jõustas selle kaks päeva hiljem.

SEPTEMBER 2005 — kahekuulise poliitilise pressingu lõpetuseks esitas VF-i valitsus president Vladimir Putini otsusel 6. IX 2005 Eestile ametliku noodi VF-i allkirjade tagasivõtust mõlemalt mais saavutatud piirileppelt.

        … JA JURIIDILINE AJULIIV

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lükkas Tartus 8. IX 2005 sisulise aruteluta tagasi korraga kolme EV kodaniku juuni lõpus eraldi esitatud, nimelt Enn Oja, Henn Põlluaasa taotlused + Maiko Markuse kaebuse piirilepingute mittevastavusest põhiseadusele.

"Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei anna isikutele võimalust esitada kaebust teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus seab üksikisiku kaebuse esitamise eeltingimuseks selle isiku subjektiivsete õiguste rikkumise."

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. IX 2005 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-05

OKTOOBER 2009 — riigikogu muutis karistusseadustikku, avaliku teenistuse ja välismaalaste seadust (RT I 2009, 51, 347) nõnda, et karistatavaks sai ka vägivallatu tegevus, mis on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu» — "Riigireetmine" (vt KarS §232), kuna seni sai kriminaalvastutusele võtta üksnes vägivaldse vastutöö eest EV territoriaalsele ühtsusele* — vt "EV vastu suunatud vägivaldne tegevus" (KarS §231); seesama seaduseparandus, mis ühtlasi luges suhtelise uudsusena roimaks kollaboratsionismi ehk "EV vastase sõja või okupatsiooni toetamise", jõustus juba järgmisel kuul 15. XI 2009.

MAI 2012 — Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson käis 15. mail Moskvas ja taastas Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškoviga kohtudes kontaktid — mh «piiriküsimuse arutamiseks», nagu selgitas Venemaa suursaadik Tallinnas Juri Merzljakov. Järgnes Mihkelsoni kommentaar:

"… Viimaste kuude arengud Eesti—Vene[maa] diplomaatilistes suhetes annavad mõista, et just piirilepingu küsimuses on vastastikkuse tahte ja valmisoleku teema täna reaalsem kui viimase 7 aasta jooksul. [---] Eesti-Vene piirileping on kindlasti sedavõrd oluline küsimus, et siin on võimalik kandvate lahendusteni jõuda üksnes läbi sisepoliitilise konsensuse. [---] Riigikogu väliskomisjonis on teema olnud läbi viimase aasta [2011-2012] ka arutlusel ning mulle tundub, et 4 parlamendi-erakonnal on tuntav ühisosa. Samas on tangoks vaja ikkagi ka teist poolt. Seepärast ootan huviga, kuidas arenevad meie parlamentaarsed suhted Venemaaga ning kui tõsine on tegelikult Venemaa soov piirilepingu reaalse jõustamiseni jõuda. Kui küsida, kas meie riigi piiride juriidiline määratlemine on meie rahvuslikes huvides, siis sellele on väga raske või ka vastutustundetu vastata eitavalt. Tasub teada, et hiljuti Soomes furoori tekitanud Venemaa [peastaabi] ülem armeekindral Nikolai Makarov on ühes oma hiljutises ettekandes Venemaa julgeoleku-ohtudest viidanud ka territoriaalsetele vaidlustele piiririikidega, sh Eestiga. Siin tuleb Makarovile mäluvärskenduseks muidugi kohe vastu öelda, et Eesti valitsus loobus territoriaalsetest nõuetest piiriläbirääkimistel juba 1990. aastate keskel."

"Eesti-Vene suhetest, ka piirilepingust" — Marko Mihkesloni blogi/EPL (Tln) 12. VI 2012.

JUULI 2012 — Riigikogu ja Föderatsiooni-nõukogu väliskomisjoni esimeeste Marko Mihkelsoni ja Mihhail Margelovi juhitud delegatsioonide kohtumine Lõuna-Eestis + Pihkvas — oli kahe maa parlamendikomisjonide esmakohtumine 6-aastase pausi järel.

SEPTEMBER 2012 — Sergei Lavrov rääkis Moskvas MGIMO tudengeile,** et VF on valmis uuteks piirikõnelusteks EV-ga, kui viimase parlament taas piirilepinguga üllatusi ei tee nagu seitsme aasta eest, kui…

Eesti kolleegid kinnitasid meile, et mingeid [EV-poolseid territoriaalseid] pretensioone ei tule ja uus leping suleb piiriküsimuse lõplikult.

OKTOOBER 2012 — Riigikogu kõik fraktsioonid + demokraatide saadikuühendus leppisid kuu esimesel dekaadil kokku vajaduses taas Venemaaga riigipiiri arutada. Luksemburgis 15. oktoobril Venemaa—EL-i välisministrite kohtumisel soostusid Paet ja Lavrov jätma piirijoont juba 2005 kokkulepitud asukohta. Moskvas käivitusid kuu lõpul kahepoolsed konsultatsioonid, EV poolt osalesid suursaadik Jüri Luik, VM-i asekantsler Lauri Bambus, VF-i poolel — asevälisminister Vladimir Titov, VM-i Euroopa II osakonna direktor Viktor Tatarincev.

DETSEMBER 2012 — konsultatsioonid jätkusid 18. detsembril Tallinnas endises koosseisus, v.a VF-i Tallinna-saadik Juri Merzljakov, kes oli läbirääkmistelaua taga EV Moskva-saadiku kohal.

MAI 2013 — Riigikogu väliskomisjon tunnustas 14. mail EV valitsuse tegevust riigipiiri asjus ja pani ette suunata piirlepped lõplikule jõustamisele. Föderatsiooni-nõukogu väliskomisjoni juht Mihhail Margelov kinnitas päev hiljem, et piirilepe on valmis tänu kõnelustel head tempot hoidnud diplomaatidele ja et…

… kõneluste läbimurde-kohaks sai territoriaalse terviklikkuse* viidete väljajätt lepingust. (Interfax/BNS/Delfi.EE/Telegram.EE)

Eesti valitsus kiitis 23. mai istungil kaitseminister Urmas Reinsalu eesistumisel heaks Eesti−Vene[maa] riigipiiri lepingu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõud.

JAANUAR 2014 — Välisminister Paet helistas 15. jaanuaril Inglismaa-visiidilt oma kolleegile VF-is, teavitades teda kavatsusest külastada veebruaris Sotši taliolümpiaadi ja meenutas ammu allkirju ootavaid, sh 2 EV—VF-i riigipiiri puudutavat lepingut. Üheksa päeva pärast väljastas VF-i välismisteerium teate nr 120-24-01-2014, et Lavrov ootab Paeti Moskvasse piirilepinguid ja diplomaatilise kinnisvara alast lepet sõlmima 18. veebruaril.

VEEBRUAR 2014 — Moskva kohtumisel 18. veebruaril sõlmisid välisministrid Urmas Paet EV nimel ja Sergei Lavrov VF-i nimel (mp4-video) 3 lepingut, mis määrasid Venemaa ja Eesti riigipiiri Tartu rahulepingus sätestatust oluliselt lahknevale joonele, loovutasid VF-ile ENSV halduse alla kuulunud akvatooriumi ja andsid VF-i kontrolli alla 2 eksterritoriaalset enklaavi EV pealinnas.

EV ja VF-i riigipiiri-lepingu tekst on märkuste lõpus.***

MÄRKUSED:

   *  MAI 1932… Vananenud väljend 'territooriumi tervus' on samane mõistega 'territoriaalne terviklikkus' — territoriaalne terviklikkus e ühtsus eeldab, et riik omab täielikku kontrolli oma maa-ala üle ning ülemvõimu oma akvatooriumis ja õhuruumis.

  **  SEPTEMBER 2012… Traditsioonilisel kohtumisel Moskva Rahvusvaheliste Suhete Riikliku Instituudi (MGIMO) nimelises ülikoolis 1. IX 2012 vastas välisminister Lavrov ka üliõpilasele, kes õpib eesti keelt lisaainena. Pikem katkend nii küsimuse kui vastusega VFVM-i veebistenogrammist:

Меня, как гражданина России и особенно как студента, получившего для изучения эстонский язык, не могут не интересовать проблемы данного региона, прежде всего, отношения России и Эстонии. Мы помним, как некоторое время назад сообщалось о сносе памятника советскому солдату, возведении монумента солдатам «Ваффен-СС». Мы все знаем об отношении к русскоязычному населению Эстонии. В последнее время, к счастью, таких новостей приходит меньше. Как Вы считаете, действительно ли ситуация стабилизировалась или можно ждать эскалации конфликта?

С[ергей] В[икторович] Лавров: Во-первых, я считаю, что Вы получили очень интересный язык в качестве «одного из», как я понимаю. Эстония – наш сосед. Убежден в том, что в свое время руководство МГИМО (У) поступило очень правильно. Вскоре после не очень радостной для всех нас ситуации, когда перестал существовать Советский Союз, Вуз стал предпринимать целенаправленные меры по внедрению в учебные программы языков наших соседей, включая тех, кто входил в состав единого СССР.

Мы заинтересованы в добрососедских отношениях с Эстонией. Исходим из того, что нашим людям уже нечего делить. Некоторое время назад (лет пять - семь) мы даже подписали Договор о границе, чего очень хотели наши эстонские соседи и Европейский союз. Эстонию приняли в Евросоюз в 2004 г. вместе с Латвией, Литвой и рядом восточноевропейских стран. Кстати, такой шаг нарушал правила, существовавшие на тот момент, поскольку в число критериев вступления в ЕС входит положение о том, что страна-кандидат не должна иметь территориальных проблем с соседями и должны быть оформлены границы. В период же волны расширения 2004 г. у Эстонии и Латвии не было оформленных границ с Российской Федерацией.

С тех пор мы подписали соответствующие пограничные договоры и с Латвией, и с Эстонией. Латвия провела ратификацию, в России она тоже состоялась двустороннему договору, и он вступил в силу. Граница оформлена, сейчас ведутся последние демаркационные работы. С Эстонией мы подписали договор, где четко зафиксировали, что территориальные претензии не должны повториться, как это происходило в рамках так называемого Тартуского договора начала двадцатых годов прошлого века. Эстонские коллеги заверяли нас, что никаких претензий не будет и что новый договор окончательно закроет пограничную тему. Но когда документ был внесен на ратификацию, эстонский парламент в законе упомянул Тартуский договор, причем, в контексте, который сохраняет территориальные претензии к Российской Федерации. Естественно, в таких условиях мы не смогли документ утвердить и отозвали свою подпись под договором. В то же время мы заявляем, что готовы сейчас заново начинать переговоры, но без сюрпризов подобно тому, который произошел в эстонском парламенте.

Это - лишь один пример сохранения реваншистских настроений, попыток наших прибалтийских соседей будоражить тему так называемой «оккупации», требовать компенсацию. На днях, как я понимаю, Президент Литвы учредила комиссию по расследованию преступлений Холокоста, нацизма и «оккупации». Открыто говорят, что с России нужно требовать компенсацию, не упоминают о том, что промышленность наших прибалтийских соседей создавалась именно в годы, которые они считают оккупацией, отрицают все позитивное, что было в наших отношениях. Это, конечно, не облегчает задачу выстраивания сотрудничества в новых условиях, хотя интерес к этому очень большой и в наших деловых кругах, и среди научной интеллигенции и молодежи.

Вы упомянули проблему восприятия итогов Второй мировой войны и отношения к ним. Нет сомнения, что продолжаются попытки героизировать нацистов и тех, кто сотрудничал с ними. Мы это видим и в Эстонии, и в Латвии, и, к сожалению, в позиции Европейского союза, где действует пресловутый «принцип солидарности». Все прячутся за этот принцип, когда абсолютное меньшинство членов ЕС начинает навязывать свои взгляды абсолютному большинству. Характерный пример. Ежегодно Россия в соавторстве с рядом других государств вносит на Генеральной Ассамблеи ООН резолюцию с осуждением любых форм расизма, неонацизма, расовой дискриминации, ксенофобии, в которой содержатся призывы к государствам не допускать в своей практике подобных проявлений на своей территории и в отношениях с другими странами. В документе никого не называют по имени, ни на кого не показывают пальцем. Европейский союз практически полным составом голосует против этой резолюции. В ответ на наши вопросы о причинах таких действий на встречах с коллегами из ЕС ничего внятного мы не слышим, кроме того, что шествование по городам и улицам бывших членов «Ваффен-СС» - это свобода слова.

Но свобода слова не беспредельна. Международный пакт о политических и гражданских правах, Европейская конвенция о правах человека прямо гласят, что свобода слова ограничивается, в том числе по соображениям нравственности, безопасности, здоровья общества, уважения религиозных убеждений. Если эти ограничения закреплены законом (а они в России и в большинстве европейских стран законодательно закреплены), то эти нормы должны соблюдаться. Мы хотим снимать имеющиеся шереховатости в наших отношениях с Эстонией, выступаем за то, чтобы возобновить работу по оформлению границы и начать переговоры о новом пограничном договоре.

Но мы не будем в диалоге с правительством Эстонии и других стран ЕС закрывать глаза на нарушения обязательств по Европейской конвенции о правах человека, Европейской конвенции о региональных языках. Конечно, крупнейшая проблема в наших отношениях с прибалтийскими государствами – проблема безгражданства. Это - позор Европейского союза, позор НАТО, представляющей себя уже не столько военным оборонительным блоком, сколько «школой демократии». Если в этой школе уже «ученики», а считающие себя «аспирантами» государства, которые пытаются задавать там тон и спокойно отвергают обращенные к ним призывы выполнять рекомендации Совета Европы, ОБСЕ, ООН по резкому сокращению количества неграждан и продвижению к ликвидации этого позорного института, у меня возникают вопросы к тем, кто их пытается защищать.

Нам говорят: пусть ваши русскоязычные соотечественники, которые в Латвии и Эстонии не могут получить гражданство, сдают языковые экзамены, после чего их гражданство будет соответствующим образом оформлено. Многие это делают, хотя количество натурализованных таким способом не вызывает оптимизма, учитывая, что их порядка 10-15 тысяч в год, а в обеих странах около полумиллиона человек. Мы ставили даже вопрос, чтобы дети, родившиеся в семьях неграждан, автоматически получали гражданство, равно как и люди преклонного возраста, которым уже трудно изучать язык. Нам это обещали, в частности латвийские соседи, но не сделали. Сейчас в Латвии намечается очередной референдум на эту тему. Думаю, в этом и есть проявление демократии. Пусть такие процедуры будут задействованы. Но сохранять институт безгражданства, несуществующий в международном праве, недопустимо вне зависимости от референдумов.

И последнее на тему референдумов. Когда Эстония, Латвия и Литва проводили плебисциты в пользу отделения от Советского Союза и провозглашения независимости, голоса людей засчитывались. Большинство из них, наверное, голосовало за отделение от СССР. Значит, они хотели быть лояльными, благопристойными гражданами своих новых государств. Тогда их голоса были нужны, а сейчас они как бы не в счет. Поразительно, что для целей определения квоты Эстонии и Латвии при избрании в Европарламент численность населения этих стран рассчитывалась с учетом неграждан. Когда в этих странах проходят муниципальные выборы, неграждане не имеют права голоса и быть избранными. Думаю, слово «позор» мягко характеризует сложившуюся ситуацию.

 ***  VEEBRUAR 2014…
EESTI VABARIIGI JA VENEMAA FÖDERATSIOONI VAHELINE EESTI—VENE RIIGIPIIRI LEPING
Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon, edaspidi nimetatud «pooled»,

juhindudes rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, sealhulgas ÜRO ja OSCE dokumentidest, ning
kinnitades püüdlust arendada nende alusel riikidevahelisi suhteid,
soovides tagada soodsad tingimused kahe riigi vahel heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kindlustamiseks,
arendades õiguslikku alust Eesti—Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks, ning kinnitades vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist,

on leppinud kokku alljärgnevas.

Art1
1. Pooled lahendavad käesoleva lepinguga EV ja VF-i maismaa riigipiiri (edaspidi «riigipiir») kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks.
2. Merealade piirijoone kulgemise määravad pooled kindlaks eraldi lepinguga.

Art2
Käesoleva lepinguga määratud riigipiir on joon ja selle kohal kulgev vertikaalpind, mis piiritlevad EV ja VF-i maismaa, veekogud, õhuruumi ja maapõue.

Art3
1. Eesti—Vene piiriläbirääkimiste käigus saavutatud kokkulepete alusel määrasid pooled kindlaks riigipiiri kulgemise, mis on antud kirjelduses (lisa 1) ja on kantud kaardile mõõtkavaga 1:50 000 (lisa 2). Käesoleva lepingu lisad 1 ja 2 moodustavad selle lahutamatu osa.
2. Kui käesoleva artikli esimese punkti tõlgendamisel on poolte vahel erimeelsusi, siis on otsustav tähendus riigipiiri kulgemise kirjeldusel käesoleva lepingu lisa 1 kohaselt.

Art4
Eesti Vabariigi, Venemaa Föderatsiooni ja Läti Vabariigi riigipiiride kokkupuutepunkt määratakse kindlaks eraldi kokkuleppega nende 3 riigi vahel.

Art5
1. Riigipiiri kulgemise määramiseks maastikul moodustavad pooled võrdväärsuse alusel ühise demarkeerimiskomisjoni (edaspidi «komisjon») ning kumbki pool nimetab komisjoni kaasesimehe ja tema asetäitja.
2. Komisjon kinnitab oma tegevuse töökorra.
3. Kumbki pool kannab komisjoni oma poole kulud, juhul kui poolte valitsused ei lepi üksikjuhtudel kokku teisiti.

Art6
1. Komisjon viib riigipiiri demarkeerimise läbi järgmiselt:
— valmistab ette riigipiiri demarkeerimise dokumentide projektid;
— määrab vajaduse korral piirijõgedel (÷järvedel) peamise (laevatus÷) faarvaatri täpse asukoha ning jõe või selle peamise haru keskkoha täpse asukoha, samuti saarte kuuluvuse piirijõgedel ja ÷järvedel;
— paigaldab piirimärgid.
2. Demarkeerimistööde tegemisel arvestab komisjon vastastikuse kokkuleppe alusel elanike majandustegevuse tingimusi, sealhulgas maakasutust, paikkonna eripära, samuti vajadust luua soodsad tingimused riigipiiri valvamiseks.

Art7
Riigipiir loetakse lõplikult demarkeerituks pärast seda, kui kummagi poole valitsused on kinnitanud järgmised demarkeerimisdokumendid: riigipiiri joone kulgemise kirjeldus, piirimärkide protokollid ja demarkeerimiskaart.

Art8
Küsimused, mis puudutavad piiriesindajate tegevust, veekasutuseeskirju, laevandust, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, kalastustingimusi, muud majandustegevust piirivetes ning riigipiiri režiimi eri aspekte, reguleeritakse eraldi kokkulepetega.

Art9
Käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi. Pooled lahendavad käesoleva lepingu täitmisel tekkivad küsimused diplomaatiliste kanalite kaudu.

Art10
Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele ja jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Koostatud 18. veebruaril 2014. aastal Moskvas 2 eksemplaris, kumbki eesti ja vene keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdse jõuga.

Eesti Vabariigi nimel Urmas Paet Välisminister
Venemaa Föderatsiooni nimel Sergei Lavrov Välisminister