Made annab vastulöögi

Võib kindel olla järgmises: tal on 1 abikaasa, ta on olnud 6 parteis, ta kontos on paar tuhat raadio- ja TV-kommentaari. Kindlus aga puudub tema teoste arvus — osa on tõlked või kompilatsioonid ning ühe raamatu puhul otsustas 6.10.1987 kohus, et autor ei olegi tema.


GEBIST GRIGORJEV ( *1942 ) kirjutas oma memuaarides 15 aasta eest, et Rootsis aastal 1977 lähemalt tundma õpitud kolleegiga Tiit "Made-in-Estonia"ga tema kunagi luurele ei läheks, kuna Made oli saatkonnas tuntud antisovett ja kõige veneliku vihkaja…

Väga kummaline, et keskkomitee väljasõidu-komisjon sellise inimese üldse välismaale lasi ja et teda pealegi taluti nii pikalt saatkonnas, kus igaüks — residendist ja suursaadikust kõige väiksema asjapulgani — kõik teadsid, kui riknenud puuviljaga on Made puhul tegu.

Boris Grigor'ev «Povsednevnaja žizn' sovetskogo rasvedčika ili Skandinavija s černogo vhoda: Zapiski razvedčika» (M, 2004, lk 238; ek: Tagauksest Skandinaaviasse: salaluuraja tähelepanekuid)

Seda ühemõttelist hinnangut on püütud siin—seal tõlgendada kummati Made kasuks ja vähe sellest — ka N Liidu salavõrgustikku kuuluvuse eitusena — mida Grigorjev otseselt küll ei kinnita. Kõige üldisemalt destilleerub Grigorjevi mälestusi lugedes mulje Madest kui omapäi käivast kassist. Aga sovetliku salateenistuse veteranide kirjutisi ei saa kunagi puhta kullana võtta. Sestap tohib Grigorjevi-taolistelt tõe t r u u d u s t  oodata ainult erandjuhul ja parimal juhul arvestada prosovetliku memuaristika tõe p ä r a s u s e g a .  Ehk saab TM-ilt endalt nüüd usaldusväärse(ma) vastuse?

Tiit Made ( *1940 ) mälestuste ilmumist ennetas kuu võrra ETV-1 skeptilise usutlusega, kus TM täpsustas, et NSVL-i “diplomaatilises korpuses” kunagi töötanud 27-st ENSV esindajast veel “ainult viis inimest on elus”. Made võib ETV-s rääkida ja seda enam oma raamatus kirjutada, mida tahab, aga nii rivis kui ka manalas esindajate loetelu on päriselt pikem, nagu allpool näha, lähenedes poolele sajale! Ent ETV saate väärtuseks ja sõlmpunktiks said hoopiski TM-i letargilise ei-ga vastused 3 küsimusele, mille intervjueerija Kaidor Kahar ( *1980 ) järjestas nii:

1. «Kas teid  K G B -sse üritati värvata?»
2. «Kas sellest kordagi juttu ei olnud?»
3. « G R U ?»

Made eitusi saatsid häälekõla + erkude + kehakeel, mis kooris anusid polügraafitesti ( vt 3'4" ) ega meenutanud kuidagi seda söakat nägu, mis sai tuntuks sama telekanali saates «Rahvusvaheline panoraam» ( 1968-1991 ) sellal, kui ta olla tapvast igavusest ära teinud ka majandusteaduste doktori kandidaadi eksamid ( väitekiri MGU majandusteaduskonnas «Soome metallitööstuse majandusprobleemid» ), misjärel avanenud aspirantuuris võimalus Põhjamaade majandusega tegelda. Lähivälismaad tundma õppides omandas ta ühtlasi soome ja rootsi keele. Ja sai ettepaneku minna Harvardi ülikooli stažeerima. Ent aastal 1974 lähetas Eesti nukuvalitsus ta selle asemel Stockholmi ENSV atašeeks. Muidugi tinglikult, sest TM sattus hoopis NSVL-i esinduse konsulaarosakonda ja Mariebergis paikneva saatkonnahoone asemel tuli tal paar korda nädalas tööl käia hoopis ühes vanalinna majas, maailma esimese naissaadiku Aleksandra Kollontai kunagises ametikorteris.

Konsulaartöö allus välisministeeriumi ( MID ) ja salateenistuste korralduslikule kokkuleppele, mis oli üldine kõigi idaleeri-väliste sovetiesinduste jaoks, olgu Stockholmis või Teheranis. Nimelt Teherenis juulist 1977 täpselt samaväärsel ametikohal töötanud KGB leitnant Vladimir Kuzičkin ( *1947 ) on rääkinud asjast nii:

Vladimir Kuzičkin: Konsulaadi tööpäev kestis vaid 3 tundi, kuna  K G B ,  G R U  ja  MID-i kokkuleppe kohaselt veedavad ( konsulaarametniku ) katte varjus töötavad ohvitserid variasutuses ainult 3 tundi, et ülejäänud aega operatiivtöö tarvis jätta. Need tunnid tuli ära istuda, vahel läks aga kauemgi, sest viiest konsulaarosakonna töötajast neli kuulus KGB-sse. Ja kõigest üks oli puhas diplomaat — ta pädes õigusküsimustes. (…) Pikemaid tunde tuli istuda tegelemaks õnnetuste jm vahejuhtumitega, asjaajamiseks politsei ja kohalike ametiasutustega, kui mõni Nõukogude kodanik oli täbarusse sattunud. Selliseid juhtumeid oli väga palju… (…) Pärast 3 tundi konsulaadis läksin saatkonna peahoonesse neljandale ( ülemisele ) korrusele, kus asus residentuuri-ruum. (…)

Vladimir Kúzičkini intervjuu Viktor Lavrovile Vabadusraadio vk saatesarjas
«KGB: Mif i Real'nost'» IV osa. RL, 4. I 1991 ( vt 3'49"… 5'14" )

Kui  K G B  kõrgkooli ühe toonase teatmeteose järgi oli salaluurega tegelev eriteenistus šahhiaegses Iraanis Kesk- ja Lähis-Ida paremate seas, siis Rootsi Kuningriigi salaluure oli juba vankumatult Põhjala esirinnas ja seda enam eeldas panustamist ka sovetiluureleeris.

Rootsi salaluure on Põhja-Euroopa maade salaluureist kõige kogenum. Rootsi riigi nn traditsioonilisele neutraliteedile vaatamata õõnestab tema salaluure juhtivate ringkondade poliitikaga kooskõlas innukalt NSVL-i, tehes seejuures koostööd teiste kapitalistlike maadega ja kasutades innuga ära antisovetlikke rahvuslikke pagulaskoondisi.

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ [VKŠ  K G B] ( Moskva, 1972, lk 267 )

Peale konsulaarametniku pädevusse kuuluvate viisaküsimuste eeldas Rootsis ENSV esindusega seotud kõrvallobi kohaliku eksiilmeedia ja pagulaskonna jälgimist + mõjutamist. Palka maksis TM-ile küll Moskva, aga ametiauto VAZ-1200 muretses talle Tallinn. Sestap raporteeris TM nii vene kui eesti keeles ja Tallinna saadetud ettekandeile kirjutas alla: atašee Tiit Made. Oma leksikonis «Rahvusvahelised suhted» ( Tln, 2002, lk 75 ) selgitab TM atašeede osa nii:

Atašee ( pr attaché ) Diplomaatilise töötaja amet või aste (…) Sageli võivad nad olla seotud luureteenistustega, mis kasutavad atašee ametikohta agendi kattevarjuna…

Nii ei ole leksikoni koostajal pääsu mööndusest, et atašee töökoht on sovetlik luurepositsioon.

Poolteist aastat enne TM-i Rootsi Kuningriiki saabumist, 12. III 1973 kirjutas mõõdukalt parempoolne ning mõne ajaga TM-i meelisruuporiks kujunev Svenska Dagbladet Briti Konfliktiuuringute Instituudi ( ISC ) aruandele viidates NSVL-i Stockholmi-suursaatkonnast, et selle 142 hingega diplomaatilises + konsulaarkorpuses keskendub spioneerimisele 44 töötajat ehk 31%, kuna Helsingi-saatkonnas asuvast 219 liikmest spioneeris ISC hinnangul toona 54 ( 25% ) ja Kopenhaagenis 91 liikmest 48 ( 53% ) Ametikohustuste kõrval teenisid need inimesed tõenäoselt emba-kumba, kas poliitilist või sõjaväeluuret, kuid harva mõlemat —  K G B -d +  G R U -d korraga. Nentides tolle aruande tendentslikkuse võimalust, võib ISC hinnaguga olulisimas soostuda. Ka TM peab oma leksikonis ( 2002, lk 548 )  G R U -d  K G B  konkurendiks, kuigi…

Luure Peavalitsuse (…) funktsioonid ja tegevussuunad kattusid suures osas  N K V D  ning Riikliku Julgeolekukomitee ( K G B ) ülesannete ja eesmärkidega. Venelased on alati pidanud silmas, et mida rohkem informatsiooni laekub, seda parem, ning hoolitsenud selle eest, et korraga tegutseks mitu omavahel konkureerivat organit.

Tiit Made «Rahvusvahelised suhted» ( Tln, 2002, lk 548 )

Eestlastest NSVL-i välisteenistujaid silmas pidades võiks see gebistide—grušnike konkurentsi välistav erand vastava isiku haridust, ametikäiku ja tööpõldu arvestades kohalduda Enno-Lembit Mikkelsaare ( 1921-1979 ) + Johannes Johansoni ( 1945-2015 ) + TM-i juhul. Kummagi salaametkonna suhtarv saatkondades oli läbilõikes  3:2   G R U  kahjuks. Aastail 1971-1972 värbasid sovetid Rootsi tsiviil-julgeoleku Säpo ja sõjaväeluure Fst töötaja Stig Berglingi ( 1937-2015 ) justnimelt  K G B + G R U  omavahelise koostöö tulemusel ning kasutasid rootslast topeltagendina kuni tolle vahistamiseni raskendavate asjaoludega spionaaži süüdistusel 1979. Nõukogude relvajõudude peastaabi luurevalitsuse ehk  G R U  struktuuri kuulusid toona VIII teabevalitsus, mis uuris konkreetsete välisriikide, sh Rootsi võimu-, kaitse- ja majandusstruktuuri, ning X teabevalitsus, mis kogus ja eritles sõjalis-majanduslikku informatsiooni nt relvakaubanduse ja strateegilise tooraine kohta. Teavet hangiti ka salaluurele tüübitul moel. Nii minetas sovetlik sõjaväeluure Eestis, Lätis ja Soomes huvi oma salavõrgu punumise vastu juba 1930-kümnendi keskel, jätkates seejärel teabehanget vaid legaalsel teel. Rootsi Kuningriigis oli TM-i tööks peale NSVL-i kodanike seiramise ja abistamise ka asukohamaa sisepoliitika prognoosimine Kremli huvide valguses. Aastaks 1974 oli toona ilmunud kapitaalse uurimuse — John Barroni «K G B : The Secret Work of Soviet Secret Agents» — järgi sovetidiplomaatia sirmi varjust välja tiritud eesti soost gebiste ja grušnikuid tervelt seitse, ning et enamiku neist saatis tuldud teed tagasi Rootsi Kuningriik, siis oli TM-il ettevaatuseks igal juhul põhjust. Sõbralikel naabermail persona non grataks tunnistatuid on Eestis rohkem kui üks. Made veenab, et ta nende hulka ei kuulu, sest tema tegi kõik, et mitte vahele jääda. Aga peale personaalse hoolikuse aitas kaasa välispoliitiline olukord, kuna NSVL-i suhted Rootsiga pingestusid alles järgmisel kümnendivahetusel, pärast TM-i äratulekut ( Made, 2016, lk 43-45 ) ning venelaste sanktsioneerimata allveekülastuste sagenemise tagajärjel.

… Allveesaaga algas küll sügisel 1976, kui ( TM oli ) veel saatkonnas ja Rootsi radarid märkasid Stockholmi skäärides seiklevat Nõukogude Projekt 613 tüüpi allveelaeva… ( mis ) tavaliselt suutis vee all liikuda tähelepandamatult (…) Rootslased siiski kuulsid veealuse külalise vindimüra, salvestasid selle ja lisasid saatkonnale esitatud noodile. Laeva jälitasid hävitaja ning kopterid (…) Kui allveelaeval aru saadi, et nad on avastatud, anti mootorile täistuurid ja lahkuti kiiresti Rootsi territoriaalvetest. Sündmust arutati saadiku juures nõupidamisel. Et laev oli lahkunud, siis oli hoiak koosolekul üleolev ja rootslasi naeruvääristav. Noodile vastati, et (…) NSVL-i alleveelaevad pole Rootsi territoriaalvetesse sisenenud (…) Ne pojman — ne vor!

Õige hõlma ei hakka keegi!? Selle fraasi lähim eesti vaste antud juhul aga vaevalt kehtib. Vene tavaõigust heiastava vanasõnaga inkrimineerib autor sundimatult nii iseend kui “saatkonna konsulaarosakonna kaasmaalasi” nagu Andres Aarma ( 1947-1999 ) = TM-i “asendaja” ( lk 280 ) + kes teda “Rootsis atašee kohal välja vahetas” ( lk 29 ) + kelle rootslased ikkagi püüdsid kinni ja saatsid maalt välja “asukohamaa vastu suunatud kohatu tegevuse tõttu”. Kuigi Aarma-juhtum tuli tervelt kümnend hiljem, ei eristu TM oma mälestustes tahtlikult vähimalgi määral ei sellest ega “mõnestki teisest (…) enne ja pärast mind ( TM-i ) Nõukogude saatkonnas töötanud diplomaadist”, kes pidi lahkuma Rootsist enne lähetuse lõppu. Sootuks vastupidi! Made on kinnipüütute suhtes läbinisti tunnustav, hälbides seltsimehelikust üksmeelest vaid isiklikus tänus Rootsi riigile, kuna tollel “pole minu ( TM-i ) suhtes mingeid pretensioone” ( lk 7-8 ) Tähtsaks aliseks ju olid — peale Rootsi Kuningriigi mõistagi — seal elavad eestlased, sest Rootsis asus tervelt kolmandik kõigist väliseestlasist ja TM oli kohapeal ikkagi VEKSA oluline sidemees. Kuigi VEKSA ≠ K G B , olles vaid  K G B  variasutus ja TM kasutas teabetöös avalikke allikaid, st väliseesti ajalehti, ent samas pingutas suunamaks neid VEKSA sõiduvette. Hiljemalt 1976 kujunes tal usalduslik suhe pagulaskirjastaja Lembit Kriisaga ( 1919-2004 ) Pagulaste ehk nagu TM neid oma zapis'kades ja spravkades nimetas — “eesti emigrantide” — tegemistel silma peal hoida oli ka tema analüüside peamine teema ( lk 108 ) ning tema diplomaatilise komandeeringu lõpuks sai tajutava VEKSA-kallaku tiraažiga 5000 korra kuus ilmuv ajaleht Välis-Eesti, nii et selle AD1977 nr 7/8 ( 887 ) tõi lk 3 ära tervet külge katva reportaaži 19 väliseesti noorele korraldatud seminarist ENSV-s, samal ajal kui eksiilorganisatsiooni Eesti Komitee 28 noorsoojuhi kursus Sitsiilias pälvis vaid lk 7 allnurgas pealkirjata 5½-realise sõnumi. Seda 1977. aasta seminari, muide, loetleb TM oma esindustöö vähemasti viie kordamineku seas ( vt lk 224, 227jj ) Mõistagi olid  K G B  sirmorganisatsioonil ka varjatud eesmärgid. Neid on kirjeldanud aastail 1970-1976 VEKSA sõsarühingu — Välislätlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee presiidiumi esimehe ametis olnud Imants Lešinskis ( 1931-1985 ) TM-ist palju avalama eritlusega:

Pagulasühiskonnad Läänes peavad end alusetult  K G B  ja mitme liiduvabariigi komiteede "kultuurirünnakute" peamiseks sihtmärgiks. Nad ei tea, et välismaiste operatsioonide osas on  K G B  esmajärjekorras teavet koguv organisatsioon. Pagulastel on väga vähe, kui üldse, tõelisi saladusi ja need ei õigustaks ei tohutu raha ega vilunud tööjõu investeerimist. Samuti ei looda  K G B , et ta on võimeline pagulasi kommunistideks pöörama. Kui keegi eksitava kihutus- ja teabetöö järelmina võtab prosovetliku või isegi ainult neutraalse hoiaku, siis seda loetakse vaid teretulnud boonuseks…

Imants Lešinskis, Kultuurisidemete arendamine või etniline spionaaž. Balti Foorum, 1985 nr 1, lk 1-27.

Lõpuks langes TM-i maaletulek aega, mil Rootsis baseeruv EV pagulasvalitsus oli poliitilist ärritust ENSV-s järsult suurendanud. Ühelt poolt détente'i + Helsingi protsessi käivitumise, teisalt antsisovetlikust leerist Eestis ÜRO-le jm Läände läkitet avalduste ajel, eksiilkabinet muutis senist taktikat ja laiendas poliitilise (välis)võitluse rinnet nii, et hakkas oma pöördumisi tegema ka NSVL-i + ENSV-sse (!) aga märgukirjade koopiaid saatma sellisele uuele tegijale globaalpoliitikas nagu HRV — vt Pekingi—Moskva külma sõda! Baltimaist oli pagulasvalitsus olemas üksi Eestil, sestap vajas NSVL nende jälgimiseks eestlasi.

Seda võiks tänane lugeja teada, selline oli sündmuste—arengute silmapiir Eesti Nõukogude Sabariigi (nuku)Valitsuse "välisministeeriumi" vaatekohast. Samamoodi pidanuks TM-i ametitasemel tegutseja toona seda kõike nägema + mõistma. Ehkki tagantjärele, üle nelja kümnendi hiljem möönab ta, et diplomaadi ( õieti: konsulaarametniku ) rollis oli ta külalisesineja ( kas ei tundnud end koduselt või pädevalt? ) ning just sellelt ( sic! ) lähtekohalt lubab TM “vettpidavaid andmeid” anda, olles “otsekohene, aus ja avatud”, ning pealekauba oma teadmistest kõigest 5% enda teada, seega üllitamata jätta, nagu ta raamatuesitlusel huvilistele kinnitas.

Tagasi Eestis, jätkas TM oma avalikku tegevust peamiselt poliitökonoomiliste kommentaaridega ringlevis. Made etteasted ETV-s + E(R)R-is polnud kaugeltki punaseimad, kuigi TM-i jt nn väliskommentaatorite akreditatsiooni tagas üksnes kuuluvus EKP KK agitprop-osakonna lektorite gruppi. Kümnend hiljem IME algupärandi välmijana tõusis TM oma populaarsuse tippu ning 1980-kümnendi lõpus sukeldus võimumängudesse. Võimaliku värvivahetuse oma maailmavaates ühitas esialgu liikmesusega komparteis, mis seni visalt võimumonopolist loobus. Ennekuulmata häälekust olid avaldanud ju ENSV-s akrediteerimata rahvusradikaalid… Siit tulid esimesed skandaalid!

MRP—AEG esimene kokkupõrge võimuväliste organisatsioonidega tekkis (…) 28. aprillil ( 1988 ) EKP Poliitharidusmajas moodustatud Rohelise Liikumisega. Väärib märkimist, et roheliste esimeheks valiti Tiit Made, kes oli mõni aasta tagasi töötanud NSVL-i saatkonnas Rootsis (…) Made asetäitjaks sai samuti NSV Liidu Rootsi saatkonnas töötanud (…) Vello Pohla. Vaatamata sellele, et Made ja Pohla olid uue poliitilise liikumise asutajad ja juhid, jäid nad edasi kompartei liikmeteks. Samavõrra üllatav oli seni piiriteaduste ja müstikaga tegelemise poolest tuntud Peeter Liivi ilmumine roheliste etteotsa. Kuna Madel ega Pohlal ei olnud kunagi varem olnud pistmist rohelise maailmavaatega ning kuuldavasti oli neil ka rohelise liikumise ideoloogiast ähmane arusaamine, pidi Liiv liikumises esindama selle ökoloogilist tiiba. Asutamispaik ja ka juhtide isikud ei saanud jätta kaksipidist arvamust, missuguse nabanööriga oli vastne liikumine seotud.
Ja nagu tellitult, tekkis rohelistel kohe konflikt MRP—AEG-ga. See juhtus seoses 1. mai ( 1988 ) demonstratsiooniga. Rohelised otsustasid korraldada oma miitingu Tammsaare monumendi juures, kuhu oli oma miitingu kavandanud ka MRP—AEG. Ilmselt lootsid telgitagused niiditõmbajad, et roheliste miiting lükkab MRP—AEG tagaplaanile. Lootused end ei õigustanud, sest roheliste kolonniga saabunud rahvahulk jäi kuulama ka MRP—AEG liikmete kõnesid. Peeter Liivi ülesandeks jäi tekkinud segaduse klaarimine…

Viktor Niitsoo «Müürimurdjad: MRP—AEG ja ERSP lugu» ( Tln, 2002, lk 42 )

Järgmine jama oli suurem. Pärast üht Made Rootsi päevalehes ilmunud provokatiivset arvamuslugu⎃ sundis sellest õhkuv jõnk vaenulikkus suurvenelaste suhtes TM-i tauniva avaldusega ühinema enamikku Eesti rahvasaadikuid, kelle kolleegiks ja pealegi NSVL-i Rahvasaadikute Kongressi väliskomisjoni liikmeks TM oli. Provokatsiooni järelmid olid pea tektoonilised — estofoobia tsunami “vennasrahvaste peres” — sovetiparadigmat lõhestav sigin—sagin — isegi meeltesegadus, kus gorbačёvistid siunasid TM-i stalinistiks ja stalinlased omakorda uueks Hitleriks. Pärssimaks moraal-poliitilist kahju Eestile ja kaitsmaks eestlaste rahuloomulist mainet, pühendas artiklile tervelt 20-minutise saate Radio Liberty Vene Osakonna juhataja Valdimir Matussevič ( 1937-2009 ) ise. Kelle huvides oli venelasi siunav kirjutis Rootsi lehes, küsis ta RL-is ja meenutas kuulajaile TM-i tööd NSVL-i diplomaadina Stockholmis, kus ta võõrvõimu hüvaks mh tegeles N Liidust ja Eestist pärit kaaskodanike jälgimisega. Sarnaselt viitas Eesti Ekspressi peatoimetaja TM-i tegevuse “teatud tagamaadele” ja pidas tema arvamuslugu niivõrd inkrimineerivaks, et argumenteeris sellega ka kohtuasjas, mida TM oma väärikuse kaitseks 2 aastat hiljem nädalalehe vastu algatas. Kolm nädalat pärast skandaali vallandumist aga otsis TM Stockholmis ise üles RFE—RL-i korrespondendi Jüri Estami ( *1951 ), kes küsis toonaks ju kurikuulsalt autorilt:

Estam: Miks te võtsite ühendust just Raadio Vaba Euroopaga? Oleksite ju võinud helistada näiteks TASS-i korrespondendile või astuda ühendusse Eesti Raadioga…

Made: Raadio Vaba Euroopa sellepärast, et tema saateid Eestis kuulatakse!

… vastas TM end usutlusel rahvuslasena näidates ja kirjutise välismaal avaldamist õigustades, kuna muid teid saada üleliidulist (!) vastukaja ei olnud, samas kui arvamuse valus vastuvõtt N Liidus näitas kätte glasnosti piirid. Leppimatu sellega, et teiste rahvaste õigust arvustada venelasi peetakse küsitavaks, polnud TM-i sõnul pealegi tema kirjutises venelaste kohta midagi uuemat sellest, mille ammu olid ära öelnud Lev Tolstoi, Fjodor Dostojevski ja Valentin Rasputin. Madega tegi seejärel intervjuu ka üks RL-i vene toimetusi… Hiljem on TM täpsustanud, et tema artikli pealkiri oli algupäraselt suurvene natsionalismi asemel osutanud  š o v i n i s m i l e  ja  et artikli vene tõlked tariti nõukogudeliku tähelepanu alla just Eesti delegatsiooni poolt NSVL-i Rahvasaadikute Kongressil, samas oli populariseerimise operatsioonis abiks TM-i ammune kolleeg Vello Pohla ( *1936 )

Made: Oli kuidas oli. Artiklist oli igatahes kasu (…) tekitas elava mõttevahetuse (…) ning andis autorile ( TM-ile ) võimaluse teemat sügavuti edasi arendada nii Rootsi, Eesti kui ka N Liidu ajakirjanduses. Kogu see hukkamõistmise operatsioon kujunes lõpuks selle algatajaile reha peale astumiseks ning pöördus autorile ✚märgiga ettevõtmiseks, mis suure tõenäosusega aitas järgnevail valimistel (…) saada isikumandaadi.

Tiit Made, Eestlased impeeriumi hauakaevajatena.
— rmt: MTÜ EVE! «Eesti iseseisvus võideti Moskvas»
( Tln, 2016, lk 70-108 )

Sestpeale oli TM-il poliitkapitali tõepoolest kuhjaga. Ka karjääriks vabas — idanaabri propagandaterminit pruukides — etnokraatlikus Eestis. Seda veel enne impeeriumist eraldumist. Kui ainult mitte tulnuks kiilulöömist "rahvusradikaalidega", kelle riviga raske joonduda või hullemgi — keda TM alatasa avalikult siunab. Miska SvD-artikli⎃ valguses võiks aina imestada, mis arve TM-il on klaarimata radixiga ( ek: põhjalikkuse, asja juur(t)eni minemisega ) või siis polnudki TM seesamune anekdoodist tuntud "redis", kes seest on valge… vaid pigem punapeet, porgand vms karotenoide tulvil juurvili, millistel üksnes pealsed on rohelised? Ent leerist leeri hüpates ja riuklemisega minetas TM oma IMElise maine, nii et mõne aja järel teda ükski erakond oma ridadesse ei tahtnud. Vaatamata ka au- ja väärikuskaitse taotlusele kohtu ees, ei ole avaliku arvamuse kohtupingis temal armu leidunud. Ja arvatagi jääb “nuuskur Made” püsima apodiktiliselt tänapäeva Eesti armastatuma poeedi «Aastatuhande lõpulauludes»…

Kuna dokumentatsiooni ei  K G B  ega  G R U  kaadreist Eestis pole, osutub nähtavas tulevikus ning veidi edasigi ühe või teise inimese tööalane seos vaenuliku võõrriigi kolmetäheliste asutustega tõendamatuks. Ükskõik mis sellekohane kohtuasi on Eestis pärast teatud seaduse jõustumist automaatselt farss, sest kui Kaitsepolitseiamet ( K P A ) teabki, lasub tol kohustus kaitsta iga n-ö ületulnut mis tahes vaenulikest julgeoleku ja salaluure struktuuridest  S D -st  S V R -ini — kõiki vaenajaid, timukaid, nuhke, salajasi ja ametlikke kaastöötajaid viimseni! Samas ei ole mõistlik eeldada KPA soovi üks kõik kelle asjakohast süüd tõendada, kuna KPA möödaniku agentuuride paljastustöö tänaseks on selgelt lõpetanud, nagu juba täheldatud teisal  ⃪ siin lühikokkuvõte:

Ülestunnistusi vaenuliku julgeoleku- või luureorgani teenistuses olemisest või sellisega koostöö tegemisest sai anda märtsini 1996. Seejärel on üldsus lootnud, et KPA teavitab meid, kes kaaskondseist oli  K G B -s vms vaenamisasutuses (…) Märtsis 2011 ilmus selle töö lõputähisena KPA joont alla tõmbav statistiline kokkuvõte: (…) Esimesest KPA teadaandest viimaseni kulus 12 aastat ja 8 kuud (…) Sovetiokupatsiooni 47 aastaga voolas okupeeritud EV-s baseerunud nn organeist läbi vähemalt seitse tuhat koosseisulist, aga mittekoosseisuliste agentide hulk oli veel suurem. Kapo on teinud avalikuks üle kuuesaja koosseisulise ja praktiliselt mitte üht mittekoosseisulist  K G B  agenti. Null-tulemus käib samuti  G R U , Smerši,  N K V D , Gestapo,  R S H A  jt seadusega silmas peetud vaenulike salateenistustega koostööd teinute kohta…

ROOTSIST JA ROOTSLASTEST on TM Nõukogude saatkonna ametniku vaatepunktist varemgi kirjutanud, vt pehmete kaantega brošüürimahus teost ( Tln, 1980, 80lk. Hind 4,7€ ) Mitte küll siin, kuid teises, märksa paksemas teoses «Ükskord niikuinii» ( Tln, 2006, lk 321-322 ) on ta möödaminnes puudutanud salaluure põimet sovetidiplomaatiaga märkides, et  K G B  otseseks esindajaks MID-i palgalehel oli tavaliselt see töötaja, kes juhtis konsulaarosakonda, ja mainib ses osas endist Merelaevanduse komsomolisekretäri ja EKP KK osakonna-juhatajat Kalle Otti ( 1934-1992 ), kellest viimati E(NS)V välisministeeriumis sai Lennart Mere ( 1929-2006 ) nõunik. Made vastses üllitises Otti ei mainitagi. Ühtlasi puudub TM-i esitatud nimistust hulk teisi eestisoost sovdipkorpuse esindajaid: Valdek Enger, Eduard Jasska ( ka Edouard Iasska ), August Kolk, Rein Müllerson, Voldemar Pärn, Mart Ronk, Ernst Simson, Toivo Voit… Osutagu see nimejada TM-i arvepidamise poolikusele.

Pekka Erelti ja Charlie Nordblomi
Surnud luuraja tagasitulek
(Tln, 2013, lk 227)
ja Industrispionage (Stk, 1984, 320lk)

Küll tuuakse TM-i raamatus ( 2016, lk 24 ) ta enda töö kirjelduse, samuti ainsa NSVL-i eestlasest suursaadiku Vaino Väljase ( Venezuelas 1980… + Nicaraguas 1986-1988 ) teenete kõrval ära järgmised NSVL-i välisesindusse Läänes saadetud töötajad:

Helsingi — Johannes Johanson + Rein Kivi ( puudub TM-i 2016. a rmt-u registris ) + Kalle Liiv + Peeter Lillenurm + Mihhail Murnikov + Aleksander Neiman + Maido Põder

London — Ralf Mikenberg + Ivo Soidra ( ka Ivo-Aat Soidra ) + Eero-Lembit Toomaru

Ottawa — Peeter Lillenurm + Mihhail Murnikov + Gennadi Samsonov + Voldemar Veber

Stockholm — Andres Aarma + Johannes Johanson + Feliks Meiner ( ka Maier ) + Jaan Napa + Enno Lembit-Mikkelsaar + Vsevolod Naidjonkov ( ka Naidënkov ) + Urmas Orek + Vello Pohla + Eimar Rahumaa + Paul Toom ( ka Pavel Toom ) + Adolf Toompuu + Voldemar Veber + Kalle Zeiger ( ka Seiger )

ÜRO — Georgi Ozerov

Made “kõhklused ja kahtlused” kestnud pikki aastaid enne, kui ta diplomaadimemuaarid üllitas. Need näisid puuduvat aga täielikult Eestit anastavat võõrrežiimi välismaale esindama minnes. Õnnetuseks või õnneks sattus talle peale sobiv talendiotsija — NKVD juunikommust ( loe: kollaboratsionistist ) hävituspataljonlane Eduard Inti ( 1913-1997 ) ja edasi jäi vaid “ahvatlus” + “juhus, mille kasutamisest poleks olnud mõistlik ära öelda,” ( 2016, lk 12-13 ) ning lõpuks naasteski tundis TM tänuvõlgu Rootsi riigi + ühiskonna ees, et välislähetus tal laabus ja et kolme aastat seal ei tarvitsenud kahetseda. Kui aga ajakirjanik Marianne Mikko ( *1961 ) augustis 1991 Eesti Ekspressis kirjutas ühte lausesse tuntud poliitilise salaluure venekeelse tähelühendi liiga lähestikku TM-i nimega, algatas viimane nädalehe vastu kohtuhagi — hageja sõnastuses: “Ma ei ole kunagi töötanud või teadlikult abistanud  K G B -d” — ja nõudis kostjatelt, et nad tooks sinna asitõendiks tema  K G B -mundri. Kostjad esitasid kohtule paarkümmend argumenti, sh mitme isiku tunnistusi hageja Rootsi-ajast ning katkendi Charlie Nordblomi ( *1953 ) raamatust «Tööstusspionaaž», kus teda NSVL-i luurajaks nimetati. Sellest hoolimata AD 1992 otsustas linnakohus mais ja ülemkohus kinnitas novembris, et EE kirjutis riivas TM-i au ja väärikust, toimetust kohustati kuu aja jooksul vabandama, mis jäi siiski tegemata asja sumbumise tõttu kõrgemas kohtuastmes. Kuivõrd see Made kasuks tehtud kohtuotsus Mikko hinge kriipima jäi, võis kuulda ta hilisemate raadiolugude korduvais pisteis “tumeda minevikuga” isikute pihta 1993-1996, kui Mikko tegi LAV-ist ja Belgiast vabakutselist kaastööd RFE—RL-ile ja BBC-le. Reporter Pekka Erelt ( *1965 ) omakorda osundas 1995 EE-s sarnast, ent nurjunud kohtukaebust ajendavas artiklis Aksel Marka ( 1913-2014 ), kelle sõnul TM püüdis Rootsi eestlastega tutvusi sobitada kuis vähegi oskas.

Stockholmis tegutseb eestlaste tenniseklubi, kuhu ühel ilusal päeval tuli ajakirjaniku ja kirjastaja Lembit Kriisa tütar koos ühe mehega (…) kes on suur entusiast ja tahaks klubis tennist mängida. Tenniseklubi mehed olid aga öelnud, et saatkonnamehi siia ei saa…

Teataja (Stk) jäädvustas
Tiit Made sovetivormis
©Olev Mikiver, 1977.

Sama mänguga oli katsetanud tema eelkäija Napa, nagu toonasele ajalehele ( Made, 2016, lk 240 ) viidates osutab TM. Samuti oli oma mänguoskusega imbunud Rootsi seltskonda APN-i uudistebüroo juht Stokholmis 1972-1979 lätlane Nikolajs Neilands ( 1930-2003 ), kel õnnestunud tennist mängida koguni Olof Palmega ( 1927-1986 ) Teisedki eksiilprominendid kinnitavad usaldamatust TM-i suhtes:

Made on Rootsis tuntud eelkõige N Liidu saatkonna ametnikuna. Sel ajal püüdis ta oma kontaktide võrku luua siinsete eestlastega. Inimesed olid erineval arusaamal, on ta  K G B  otseses teenistuses või lihtsalt selle abiline. (…) Kuigi ta püüab hoida suhteliselt neutraalset joont, paistab ( TM-i 2006. a rmt-u ) tekstist siiski välja viha eelkõige väliseestlaste vastu, kellega ta ei suutnud viljakaid kontakte luua.

Ülo Ignats, Ilmus TM-i versioon iseseisvumisest. Eesti Päevaleht (Stk) 7. IX 2006.

USALDUSSUHTED kujunesid TM-il välja seevastu mõne üksiku kolleegiga. Made kabinetikaaslasest major Meinerist tuleks rääkida kõigepealt. Temast ( 65x ) esineb TM-i teoses sagedamini vaid autori abikaasa Reeda nime, mistap tõesti võinuks anda isikulist lisateavet või toimetajapoolse märkuse, millist raamatus kahjuks ei leidu. Meinerit puudutav andmestik on aga karjuvalt puudulik. Välisluures  K G B  polkovniku auastmeni jõudnud Feliks Meiner ( *1930 ) oli korduvalt NSVL-i Stockholmi-esinduses pikemas töölähetuses, esmalt aastail 1966-1969 ning seejärel 1974-1978. Ta oli juba aastast 1964 ENSV MN-i j.a  K G B  välisluure-osakonnas n-ö sõprusühingute vanem-referendiks, hiljem võis näha teda lisaks ENSV välisministeeriumi teenistujate nimestikus — seega pidi Feliks Meiner paratamatult olema TM-i ametisobivuse mõnede aspektide ⒜ kui VEKSA esindaja ja ⒝ kui "ENSV diplomaadi" kvalifikatsiooni + spetsialiteedi hindaja/heakskiitja  K G B  I osakonna poolt — ning karjääri lõpus, aastast 1978 oli ta VEKSA aseesimees. Spioonikarjääri algjärgus, 1962-1963 oli Moskva luurekoolis rootsi keele õpirühmas tema kaaslaseks muide üks tulevane leerivahetaja Oleg Gordievski ( *1938 ), kes on meenutanud Feliks Meinerit tunnustavalt oma autobiograafias. Meineriga kordamööda/vaheldumisi täitis Rootsis samu ülesandeid polkovnik Toom, kelle elulugu, -kutset, auastet ja ametikohta  K G B -s — erinevalt Meinerist — TM siiski märgib ( lk 99 ) Made ja Meineri ülesanded salajasemal töörindel ilmselt ei kattunud, igatahes on tõepärasem, et need (eksiil)poliitilise kaalu poolest erinesid, nagu paaril korral ( lk 223 ja 245 ) viitab ka TM.

Made usaldusväärseim seltsimees NSVL-i Rootsi-esinduse kolleegidest oli saatkonna-mälestuste põhjal otsustades nähtavasti Ivars Jānis Ķezbers ( 1944-1997 ) Lätist. Tema saatis TM-i Rootsis ka töövälistel väljasõitudel, mistap tihtilugu figureerib nüüd raamatusse pandud perekonnapiltidel. Saatkonnas töötas ta TM-i sõnul “haruldaselt kaua” ja atašee kohalt ülendati vähem kui viie aastaga kolmandaks sekretäriks — sellist ametiastme tõstmist diplomaatilise lähetuse kestel “üldiselt tuli harva ette” ( lk 98 ) Made jätab enda teada ka Ķezbersi  K G B - treeningu Rootsi-lähetuse eel. Erinevalt aga TM-i muist semudest, kes saatkonna-galeriist meile vastu vaatavad leebelt öeldes kui sambosektsioonist valitud, on Ķezbers märgatavalt siledam, oma tahutud palgega aimatavasti paslik peenemakski tööks kui eeldaks salateenistuse spetstrenn. Kas Ķezbersi pikemat Stockholmis püsimist, mille selgitamisest TM samuti hoidub, ei seletaks tõsiasi, et just too mees oli sovjetiska koloni komparteilaste, k.a TM-i jaoks — “üks ja ühine partorgi staatuses olev diplomaadist saatkonnainimene” = algorganisatsiooni sekretär — moondnimetusega ametiühingusekretär? Made raamatus partorgi isik miskipärast tuvastatav pole. Kas lobe purupunaste propagandistide, dogmaatikute jt võimutagurlastega lävimine on autorile tagantjärele kompromiteeriv ropagandaal, kahjustab TM-i kui aruka iseseisvusetooja endakuvandit? Made lahkus ju "vale-ametiühingust" alles Oktoobrirevolutsiooni LXXII aastapäeval ning positsioneerus 1988-1991 roheroosaka rahvamehena, eraldades end hoolikalt nii "enneaegse" vabadusvõitluse kui ka parandamatute kommude leerist… Olnud NLKP liige 18 aastat, väljus TM selle liikmeskonnast niisiis 7. XI 1989. Hiljem on TM sürjutatud või ise eemaldunud veel järgmistest parteidest:

1. EEE-st detsembris 1994
2. EKE-st aprillis 1996
3. Arenguparteist septembris 1998
4. ESE-st detsembris 2000
5. EUE-st jaanuaris 2003

Kuid küsimus, kuhu leeri ta ikkagi kuulus, pole pelgalt vormiline ega vao niikuinii kuhugi… Kui süüdistused J.A. salajasest lävimisest NSVL-i dessantväelastega ei ole väljamõeldised, siis pärinevad need ehk  G R U  allikast, mille juurde TM-il oli vahest parem juurdepääs kui muile eritalitustele, mida kinnitab ka TM-i nurikäsitus  K G B  suhteist erimeelsetega? Või on TM põhjuse järelmiga asendamise hämavõtte siingi käiku lasknud kadedusest?

Saanud 1960. aastail metsavendluse kui vastupanuliikumise likvideerimisega lõpule, jäi  K G B  tööpõld Eestis ahtakeseks (…) Uueks tegevusalaks kujunes dissidentide genereerimine, nende otsimine ja muidugi ka leidmine.

Tiit Made «Valitsejate vastu» ( Tln, 2013, lk 309 )

Kuna TM end loomuldasa “ühtpidi-mõtlejate ametiühingu” liikmeks ei pea, on ta isegi järelikult dissident. Et TM sovetiimpeeriumi katastroikat ja omariiklusele suunistumist õigel hetkel siiski tähele ei pannud, oleks seejuures vabandatav. Aga vabadusvõitlusse suhtumises vaenulikku poosi võttes TM paraku laskub ja lamestub ropagandaali. Made ei saa siin loomuvastaselt erapooletu, ammugi jaatav olla. Miks peaks siis vastupanu-käsitlus TM-i raamatus «Valitsejate vastu» olema midagi muud kui venemoodi öeldes sumbuur = eesti keeles umbluu: ühte résistance-pakendisse on topitud niihästi rahvuslik iseseisvusliikumine kui välissekkumine, olgu idanaabri sõjaväelaste või kolonistide kaudu! Arusaamatu, kui mitte sihilik tõemoonutus on dissident Johannes Hindi ( 1914-1985 ) täielik ignoreerimine, kes sovetiaja tingimusis üritas esimesena isemajandamist, samal ajal kui tootmisjuhtide vastupanu-pjedestaalil laiutab TM-i käsituse kohaselt Ülo Nugis ( 1944-2011 ) Made jt idee “Eesti täielikust isemajandamisest” oli seega — kui rakendada TM-i tasemel demagoogilist mõttemalli — paljalt punane vandenõu eesti rahva tahtlikuks eksitamiseks tõelise iseseisvuse, vabaduse ja turumajanduse teelt.

Tiit Made «Rootsis
Nõukogude saatkonnas»
(Tln, 2016, 288lk)
Hind 21-31€
⍟⍟⍟♾

Made uusima raamatu ambivalentne kerglus on lömastav. See on ühtlasi viljatu, samaväärne kui eputamine sovetiajal kogutud poliitilise kogemuse kaalu(kuse)ga, mis TM-i jaoks ühiskondliku vabaduse ja poliitilise iseseisvuse tingimustes päädis ettearvatult madallennuga. Made ei ajagi memuaaride ega lähiajaloo-käsitlusega taga aateid, tõtt või tervet mõistust, isegi mitte tagantjärele-tarkust. See on ühe poliitilise avantüüri — et mitte öelda afääri — kokkuvõte, mis järgib kollaboratsionisti eneseõigustuse + mainepäästmise alasti loogikat. Tegemist on talutavuse piiril balansseeriva midipropagandaga, kus sillapeaks on eetliselt piiratud platsdarm. Mistap sobivad siia TM-i kaastautoreiks abikaasa Reet ( *1941 ) ja poeg Tambet ( *1967 ), mis muudab mälestusi isiklikumaks, näitab autori(te) perekesksust => moraalisuunitlust ja toetab sihipärast pilti TM-i helgest ja töökast minevikust. Oma töö helget külge rõhutab ta mälestuste pühendamisega sovetiokupatsioonist vabanemise XXV aastapäevale. Kuid see kõik on garneering, kontekst, raamistus autoportreele — siinse kriitiku arust — kohutavalt sisuta mehelt, kes…

Oleks nagu (…) olnud sündmuste keskel, kuid sisuliselt kujutas endast ilmetut kõigega kohanejat, kellel polnud sündmuste arengu määramisel suurt kaasa rääkida.

Nii on TM ise kirjutanud ( 2002, lk 298 ) N Liidu välisministrist Andrei Gromõkost ( 1909-1989 ), kelle ametkonda TM oma "diplomaadi" elujärgus kuulus, ent nüüd teda möödudeski ei maini. Aga Gromõko käis ministrina korduvalt Rootsis… Ligikaudu võrdväärse/pika elulookirje pühendab ta samas leksikonis kummatigi  " E e s t i  r i i g i tegelasele" Arnold Greenile ( 1920-2011 ), kuigi elutõikade ja saavutuste loetelu soosib ennemini tolle  s p o r d i tegevust ( 2002, lk 294 ) Nüüd tosin aastat hiljem ( 2016, lk 19, 24 ) on TM siiski adunud Greeni "välispoliitilisi" algatusi + saavutusi:

Arnold Greeni välisministriks saades hoogustus veidi eestlaste, aga ka Eestis elavate muust rahvusest diplomaatide ja ametnike välismaale lähetamine. Green tegi Moskvale selgeks, et on kasulik, kui Eestist pärit diplomaadid on aktiivsemalt tegevad Kanadas, Rootsis, Suurbritannias, Saksamaal, USA-s ja eriti Soomes (…) Üldiselt püüdis ta ettevaatlikult distantseerida end ebameeldivaist parteiülesandeist. Siiski pidi ta käima aastal 1962 ÜRO XVII peaassambleel kaitsmas N Liidu aktsioone Balti riikide vastu…

Vahest pole kõik, kes võiks, pannud veel tähele, et kollaboratsiooni kriminaliseeris E(NS)V AD 2009, st alles aprillirahutuste ehmatusest toibumisel, ega kohalda vastavaid sätteid mõistagi tagasiulatuva jõuga ENSVenkude karistamiseks. Kollaborantlusse on TM suhtunud alati pragmaatiliselt…

TM: parteita hakkama ei saa…

Made: Olin komsomolis, astusin parteisse, sest muidu ei saanud tööd poliitökonoomia kateedri dotsendina. Ma olin (kommunistliku) partei kuulekas lihtliige. Seal on minu kui tänase poliitiku juured.

Petrov: Kui rangelt piiritleda, oli okupatsioon, koostööst ei pääsenud keegi — seda tuleks nüüd ehk ausalt nimetada kollaboratsionismiks?

Made: Ei, koostööks sundi polnud. Meil tuli oma elu elada, peret toita. Läksin kooli 1947 ja sovetireaalsus oli mulle täiesti tavaline paratamatus. Kui aastal 1974 nägin, mismoodi Rootsis tööd tehakse, sai kogu mu maailm pea peale pööratud. Seni olin veendunud, et 1960. aastate reform tõesti võis Nõukogude majandust muuta. Rootsist naasin mingis mõttes dissidendina. Kahel korral taheti mind parteist välja heita. (…) Aga möödanik pole mulle probleem. Varasest east peale soovisin ja püüdlesin heaolu. Oma elu tahtsin elada võimalikult hästi: karjääri teha, raha teenida nii palju, kui saab. Ma ei mõelnud, mida arvatakse sellest kõigest 10, 20, 50 aasta pärast.

Tiit Made intervjuu Mihhail Petrovile «Ja golosoval protiv!» Molodež Èstonii, 15. XII 1998.

Teisalt, lugeda endast paar kümnendit hiljem sündinute põlve tervikuna potentsiaalseiks omariikluse reetureiks = in corpore komsomoli-karjeristideks, on gerontokraatlik võte, mille evitas NKLP raugastuv poliitbüroo, kus iga kõbusam ja veidi selgema mõistusega seltsimees loeti komnooreks. Brežnevi "keskealiste" klikk endale kuklasse hingajaid nõnda nimetaski — komsomol'skaja oppozitsija — ning klaaris arved nendega 1960-kümnendi lõpus — vt Artёm Boroviku TV-saadet «Soveršenno sekretno: Al'ternativa» ( vk 53' RTR 15. I 1994 )

Made üritus vahendada meile nelja kümnendi tagust sovdiplomaatia müstikat võimalikult värvikalt + detailselt — nagu läbi teleobjektiiviga varustatud Olympuse kaamera — võiks olla teretulnud, kui ta kirjeldamisel ideoloogilise ülevalgustamise võtte kõrvale oleks heitnud. Kuid TM rakendab seda erinevaid värve ja paradigmasid sulandavat meetodit eriti usinalt ENSV instantse, funktsionääre ja nende toimimist lahates, kasutades lisaks ka plasse väljendeid, nagu "kommunistlikud stagnandid", "Brežnevi hunta", mis võimaldab autoril kergemini varjuda. Kusagile poliitiliselt ilmsüütute «Entel-Tenteli» ja Leida Peipsi või — veel parem! — Benny Anderssoni + Pippi Långstrumpi seltsi. Oma veendega, nagu oleks tema jt ENSVenkude abil NSVL-i võõrvõimu ja salaluure hüvaks VEKSA kultuurisuhtluse varjus läbi viidud töö = kollaboratsioon ≈ igati kombekas + alati kohane + üldiselt OK… sellega üksnes pikendab TM sovetliku režiimi survega kehtestatud näivtõeluse kestlikkust. Ühtlasi õõnestab TM eestluse jätkusuutliku vastupanu võimet. Made osutab saatesõnas ka Oskar Angeluse ( 1892-1979 ) saksaaegses Eestis politseikorralduse eest vastutaja tuntud mälestusteose eeskujule, astudes nõnda collabó-memuaristika pärusmaale ehk just sinna žanri, kuhu TM-i raamat tööst NSVL-i Rootsi-esinduses lahedalt sobitub. Terve mõistusega lugejale sulaselgeks hoiatuseks: võõrrežiimidel olulist vahet ei ole. Punasel ja pruunil kollaboratsioonil samuti.

⎃ Andmete allikaid peale ülal viidatu Ⓐ Kirjutised: Tiit Made, Storrysk nationalism. SvD 24. VII 1989; vrd äratrükiga 5. VIII Sovetskaja Rossijas + 8. VIII Sovetskaja Èstonijas + 9. VIII 1989 RH-s • Tiit Made 17. II 1977 teadaanne nr 233 [ K G B  variasutusele VEKSA] Indrek Jürjo rmt-s «Pagulus ja Nõukogude Eesti: Vaateid  K G B , EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal» ( Tln, 1996, lk 322-323) • Marianne Mikko, ERSP on radikaalsusest tüdinenud. EE, 30. VIII 1991 • Pekka Erelt, Liivakasti James Bondid. EE, 21. IV 1995 • [Tiina Kaalepi] + Erik Bagerstami kommentaar “Tiit Made versus EE” ERR1-s 3. V 1992 • Kaitsepolitsei  K G B  - kirbutsirkuse resümee blogis EestiMeel… Ⓑ Tiit Made intervjuud• Liis Arujärvele ja Epp Saluveerele — “Keda me valisime?” ( Trt, 1993, lk 131-134 ) • Jüri Estamile — RFE-s 14. VIII; vrd 17. VIII 1989 Edasi (Trt) äratrükiga “Keegi peab alati olema kusagil esimene” • Kaur Maranile “Tiit Made külm sõda” EPL ( Tln ) 4. VI 2016 • Kairit Tsärole “Vana kala” välisilma vetes. Nädal, 27. IX 2001 • Jüri Pinole “Tiit Made…” PM Extra, 1. VI 1996.