©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

kolmapäev, 30. juuli 2008

Okupatsioonimonument, I

Vene tank Narva jõe ja Narva-Jõesuu tee vahel

Narva vasakul kaldal, toru kagu, st Eesti poole, seisab punast viisnurka kandev tank T-34/85, mida tänapäeval reklaamitakse turismi- ning kultusobjektina. Viimast mitte üksi Punaarmee veteranidele.

See on ammu kultus- ja meelispaik (laius-pikkuskraadid 59°25'1.56"N 28°8'26.91"E) kooselu sõlmivaile noorpaaridele. Nagu Tallinnas surmaingel Russalka jalamile, nii ohverdavad Narva abiellujad selle jõngi mälestise juurde ja tavaliselt roomikute alla lilli, sidudes pealekauba värvilisi linte tankitoru külge, endi abieluõnneks.

Narva vabastusmüüti õhutava tanki omanik on Põhjaranniku andmeil Narva linnavõim. Kuigi tank koos postamendiga pole formaalselt mälestusmärk ega ole lehe kinnitusel vastavasse registrisse kantud, uuendab Narva aeg-ajalt oma kulul sõjamasina värvkatet: teras vuntsitakse roheliseks ja üle joonistatakse punatäht. Tank asub linna haldusalal.
Aastal 2004 Virumaad väisanud justiitsminister väljendas punalummutist kohates oma nördimust ja imestas, miks sealsed eestlased tanki veel ära koristanud pole. Kuid kohalikud võimud ei lugenud ministri sõnu päevakäsuks. Vastupidi, sellele lisati teabetulp (foto paremal), mis rõhutab rajatise erakordsust Eestis. Mis see tähendab? Kas kohalike võimurite enesepettust või jultund häma?
Teiste sarnaste okupatsioonimonumentide käekäiku on tabanud häving või pensionipõli muusemites.
Võrumaal Haanja ning Luhamaa teede hargnemiskohas võeti tank maha juba 1990. aasta algul ning viidi EPT hoovi hoiule, hiljem hävitati Aegviidu polügoonil.
Puhkepajukil on Pärnu-Sindi maantee ääres Lodja bussipeatuses seisnud tank, see viidi Lagedi Vabadusvõitluse Muusemisse.
Valga juures olnud tank lasti vene aja lõpul lömmi ja on tänaseks kohalikus piirivalve-muusemis.
Narva kandis tänaseni anastuse ideed teeniva masina lähisugulasi, so sama tüüpi tanke leidub Eestis veel:
• Tartumaal Elva lähedal Heino Prosti erakogus on kümnend varem Mäksal pjedestaalile upitatud ning kevadel 1990 värvilisi lilli täis maalitud T-34, mis seejärel teisaldati...
• Ida-Virumaal hiljuti Konnajärve mudast välja tiritud T-34 on kollektsionäär Igor Sedunovi valduses.

Avalik-õiguslik tank? Narva marumuulaste panus õilistamaks punaanastust

Fotod Google'i kaardilt ja linkides DM-ilt, albumist “Nõukogude Eesti” (1985) ja veebifoorumist www.militaar.net

pühapäev, 27. juuli 2008

Globaalmeedia & peeglitagune Eesti

Arvo Pärt (NYT 2010)
LÜHIDALT: Eestit on hoidnud maailmakaardil sõjad ja kultuur

Maailma juhtiv päevaleht tõi Eesti globaalmeedia fookusse täpselt 90 aasta eest. Jutt on loomulikult ajalehest New York Times (NYT), mis 27. VII 1918 pani Eestimaa (Esthonia) esimest korda ühe oma välisuudise pealkirja:
“Eestimaa tunneb rõõmu liitlaste edust (Esthonia Rejoices At Allied Success): Valitsuse läkitus Prantsusmaale väljendab Saksamaa ikke alt vabanemise lootust”
Parajasti käis ilmasõda, mida nüüd teataks IMS-ina. Eesti riigi-hakatisel polnud veel õiguslikku tunnustust, ajutise de facto tunnustuse oli Eesti Maanõukogu saanud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia käest. Eesti tunnustamiseni Ühendriikide poolt jäi täpselt neli aastat.
Vt ülevaadet tunnustamisest ja USAEV suhteist ja eesti pagulaste rollist

Seni oli NYT korra ja nimelt 23. V1915 avaldanud must-valge foto eesti trikoloori kandvast raskejõustiklasest Aleksander Abergist, kui too oli Manhattan Opera House'is algava maadlusturniiri osalejate rivis. Ent siis polnud laias ilmas veel aimatagi Eesti riigi leevat sündi ja 33 päeva väldanud turniiril 10000$-suuruse võidu pälviv Aberg esindas objektiivselt tsaaririiki. Sini-must-valge rahvuslipu riikluse sümbolina tunnustamiseni jäi 3½ aastat.

Vt  WORLD'S GREATEST WRESTLERS HERE : All the Nations at War Represented in Manhattan Opera House Contests. NYT, 23. V 1915.


Ajalehe Pariisi korrespondendi reedel, 26. VII 1918 saadetud telegramm ilmus 80-sõnalise lühiuudisena laupäevase numbri kolmandal küljel. Sisuks keiserliku Saksamaa poolt okupeeritud Eesti algusjärgus diplomaatia. Tõenäoliselt oli Eesti välisdelegatsioon või selle liige Kaarel Robert Pusta seenior ajutise valitsuse nimel sõjalise võidu puhul Prantsusmaad õnnitlenud ja sealne välisminister Stéphen Pichon andis oma telegrammis Eesti Ajutisele Valitsuse juhile üle lubaduse, et Prantsusmaa ei unusta eestlaste vankumatut võitlust kolmel senisel sõja-aastal.

* * *
Tunnustades NYT-d XX sajandi kvaliteetmeediumi musternäitena ja võttes seal trükitut maailmaolude peeglina, võib rahuldusega tõdeda, et kümme aastaga kindlustas maa nimega Estonia endale koha tsiviliseeritud riikide kaardil. New York Timesis ilmus sellal Eestit positiivselt puudutavaid kirjutisi iga aasta kümneid. Ajakirjandusliku tunnustuse esirinnas olid laulupeod. Ja filoloogide vaidlus kohanime Esthonia/Estonia ( Eestimaa/Eesti) kirjapildi üle kevadel 1926 kajastus inglise toponüümide reformi toimudes NYT veergudel samuti. (Näiteks “Spell It 'Esthonia' Here: Geographic Board Will Not Drop the 'h' but British Board Does” NYT 17. IV 1926)

* * *
AGA IIMS-i tulemina sattusime Alice'i moodi peeglitagusse maailma. Olles taas ikkes,
Baltikumi sovetiseerimine
Stalini vilepilli järgi
NYT karikatuur 28. juulil 1940
nüüd vene omas + raudrimba taga, leidsime maailmalehelt tõsisemat poolehoidu vaid ajuti. Nii arvustas NYT 20. I 1952 juhtkirjas “Maps and Boundaries” maakaartide kirjastajaid selle eest, et need ei järgi mittetunnustuspoliitikat (MTP), kujutades Balti riike N Liidu osana. Ometi näis ajapikku NYT isegi leppivat Leedu, Läti ja Eesti sovetiseerimisega. Sovetlikku okupatsiooni meenutasid pigem NYT-le saadetud lugejakirjad kui toimetusartiklid. Nii osutus tollal Eesti-teemal sõna võtnud autoreist üheks enimavaldatuks New Yorgis EV esindustööd jätkav peakonsul Johannes Kaiv.

Sügisel 1970 tulid baltimaalased New Yorgis Timesi väljakule lausa NYT toimetust piketeerima, et nõuda leheruumi Balti riikide olukorra käsitlemiseks. Protesti ajendiks oli samas linnas 18. oktoobril ÜRO XXV aastapäeval toimund võimsa meeleavalduse täielik eiramine NYT poolt. Pagulased olid oma rekordmiitingu 3000 osavõtjat! maailmaorganisatsiooni juurde kutsunud loosungi all, mis kuulutas: 
Nõukogude Liidul pole mingit voli Balti riike esindada!
Piketi tulemusel saavutasid meeleavaldajad 28. X 1970 kohtumise toimetuse esindajatega eesotsas poliitilise osakonna toimetaja Clifton Danieliga arutamaks teabelünga täitmise võimalusi lehes. New York Timesi esindajad lubasid piketeerijaile, keda eestlaste poolt esindasid BATUN-iga seotud Heino Ainso ja Andres Jüriado (pildil), anda oma lehe Moskva-korrespondendile korralduse Baltimaid külastada.

Kuni 1980. aastateni mainiti Eestit sellegipoolest harva ja ka siis pigem mõne eestlase kui tema päritolumaa pärast. Sajandi eelviimase kümnendiga tuli murrang ja nii, et korra lõi selle lehe pealkirjade rivi segamini üks suisa eestikeelne lause Elagu vaba Eesti, Indeed see oli Eesti iseseisvuspäeva tähistamisest USA Kongressis kõneleva 300-sõnalise artikli tiitliks ja lugu ilmus 27. II 1986 NYT B-osa 10. küljel.

Kes siis esindas meie maad ses ingliskeelse teabevälja kvaliteetsegmendis nimega New York Times? Rohkem kui kümnel juhul märgiti 1980. aastate NYT-s järgmisi Eestiga seotud isikuid:

Edetabel (mitu korda NYT mainis seda isikut aastail 1980-89)
I — Arvo Pärt (63)
II — Neeme Järvi (54)
III — Vaino Väljas (15)
IV — Paul Keres (14)
V — Mart-Olav Niklus (11)

* * *
Kas aga pole Eesti praegu jälle NYT uudisteläve taha langemas? Kui mullu tõi NYT Eesti kohta eestkätt aprillimässu kajastusena kümmekond artiklit, siis tänavu praeguse seisuga vaid ühe “Eesti keelustab Kremli noorsooliikumise reisid” (Estonia Bans Travel for Kremlin Youth Group, NYT 30. I 2008) + läinud nädala tantsukirjutis, kus Eestit mainimata vilksatab taas helilooja Pärt.

reede, 4. juuli 2008

Sovetinalja töömeestest ja juutidest


Inglise veebileht TimesOnLine lasi hiljuti lugejail valida parimaid anekdoote sovetiaja kohta ja esikohale tuli selline anekdoot:

Trellide taga arutab kolm töömeest, mille eest keegi istub.
Esimene : “Hilinesin tööle 10 minti ja sain kaela sabotaaži- süüdistuse.”
Teine: “Ma olin tööl alati 10 minutit varem, sestap pandi istuma spionaaži eest.”
Kolmas ütleb: “Jõudsin iga kord tööle täpselt õigeks ajaks ja nii jäin süüdi selles, et mul on välismaa kell.”

Naljavõistluse veebikülg on siin ja kümme paremat siin. Võiduanekdoot kõlas inglise keeles nii:
Three workers find themselves locked up and they ask each other what they’re in for.
The first man says: “I was always ten minutes late to work, so I was accused of sabotage.” The second man says: “I was always ten minutes early to work, so I was accused of espionage.” The third man says: “I always got to work on time, so I was accused of having a Western watch.”

Üheksandale kohale tuli anekdoot viinajärjekorra kohta talvises Moskvas, kust muulasi rahvuste kaupa välja praagiti, kuni kõige viimasena kohale jäänud venelased lõpuks samuti viinata jäid. Vene tõlkes (vt Москва, 1970-е годы. Суровая зима...) on viin parandatud lihaks.
It was 6.00 am on a cold winter's day in Moscow, too many degrees below zero and with an overcast sky threatening snow.
A long, bedraggled but orderly queue had formed overnight between the snowdrifts outside one of dilapidated outlets of the official Soyuz Stolichnaya vodka distributor.
At 10.00 am, an hour after its official opening time, a little hatch in the paint-peeled door opened up and a Soviet commissar announced "The workers of the Stolichnaya Vodka Co-Operative are presently stranded in the snow and the delivery will be late. Our heroes will prevail against the anti-Soviet weather - but the vodka must rationed. There will be no vodka sold to the loyal Jewish citizens of the Union of Soviet Socialist Republics today!"
Obediently the Jewish citizens of the USSR left the queue and the little hatch in the door closed.
At 11.30 am, the little hatch opened up again, and the commissar announced, "The anti-Soviet weather has been vanquished, but the heroes of Soviet labor have now to repair the engineering of the delivery van which has been damaged by anti-Soviet saboteurs. There will be no vodka sold to the citizens of the Moldavian Soviet Socialist Republic today!" And so the citizens of Moldavian Soviet Socialist Republic duly left the line.
The weather grew even colder and it started to snow...
At regular intervals throughout the day, the little hatch would open and the commissar would announce the latest incident to have held up the delivery of the vodka, each time announcing that certain loyal citizens of the Union of Soviet Socialist Republics had to leave the queue.
By 5.00 pm, citizens of the Armenian SSR, Azerbaijan SSR, Belorussian SSR, Estonian SSR, Georgian SSR, Kazakh SSR, Kirghiz SSR, Latvian SSR, Lithuanian SSR, Tajikistan SSR and Turkmenistan SSR had all left the queue as instructed and the only people left waiting were the ethnic Russians of the Russian SFSR.
At 5.30 pm, just before official closing time, once again the little hatch in the door opened and the commissar's head popped out to announce that reactionaries working along the Soviet benzine pipeline had prevented the duly repaired delivery van from filling its tank and thus reaching its destination. As a result, there would be no vodka sold that day, even to loyal citizens of the Russian SSFR.
Freezing cold, covered in snow, hungry and tired, one Russian turned to the person behind him in the queue and said in a whisper, "Those bloody Jews get all the luck!"

Vene keeles vahendasid anekdoodivõistluse kümmet paremat InoSMI.Ru ja Interfax, võidulugu kõlab nii:
Трое рабочих попадают в тюрьму и спрашивают друг друга, за что. Первый: “Я всегда опаздывал на работу на десять минут, поэтому меня обвинили в саботаже.” Второй: “Я всегда приходил на работу на десять минут раньше, поэтому меня обвинили в шпионаже.” Третий: “Я всегда приходил на работу вовремя, поэтому меня обвинили в том, что у меня иностранные часы.”
Kümnendale kohale valiti lugu juudist, kellelt gebist küsis, miks ta õpib ivriiti. Et paradiisis esiisade Aabrami ja Moosesega rääkida. Aga kui hoopis põrgu satud? Vene keelt oskan juba niigi. Saatja: Larry Rasczak
Офицер КГБ выходит в парк и видит там старого еврея с книгой.
Кагебешник: “Что читаешь, старик?” Старик: “Учу иврит по самоучителю.” — “Зачем тебе иврит? Израильской визы нужно ждать годами. Ты ж умрешь, пока будут оформляться документы.” “Я учу иврит для того, чтобы, когда я умру и попаду в рай, я мог поговорить с Авраамом и Моисеем. В раю говорят на иврите.” “А если попадешь в ад?” спрашивает кагебешник. “А русский я уже знаю!” отвечает старик.

teisipäev, 1. juuli 2008

Kapotendents — las Risto minna?


Rõõmusõnum: EV teenelise kodaniku Risto Mikael Teinoneni (RMT) kriminaalasi on Kaitsepolitseiameti (KPA) kabinettide vaikuses suure tõenäosusega kalevi alla libisemas, kuna ametkonnas valitseb veendumus, et RMT vahetab peatselt asukohariiki, st EV salateenistuses usutakse, et ta kindlasti lahkubki Eestist.

Seda võib välja lugeda kaitsepolitsei 2007. aastaraamatu ridade vahelt. Kapo 35-leheküljeline, eksdirektori Aldis Aluse saatesõna ja allkirjaga kinnitatud raamat avalikustab nimelt esmakordselt RMT juhtumi puhtametliku kajastuse. Ent erinevalt aastaraamatu ülejäänud antikangelaste omist on tema loo kirjelduses märke veidrast sentimentaalse retoorika ja kolkapatriootilise allusiooni rakendusest ehk teisisõnu kalle odavasse belletristikasse. Nii et ka innukam lugeja ei pääse asja tuumani ilma psühhoanalüüsita.


Nii on KPA töötaja(d) värske aastaraamatu paremäärmuslusele pühendatud 21. leheküljel sajast RMT-d puudutavast sõnast kokkuvormind viis lauset, kus leidub tervelt neli ilukirjandusliku liialdusega et mitte öelda ilmset valet ning vähemalt kolm halvustavat silti. Niisugust propagandistlikku lähenemist RMT asjale ei saa lugeda vähem kõnekaks teisest seda teost iseloomustavast tõigast et RMT vastu 2007. aasta hakul algatatud kriminaalasja ses raamatus... ei mainitagi.

Eestis on nende [natsionaalsotsialismi] ideede propageerijaks kujunenud Eestisse elama asunud soomlasest seikleja RMT, kes end eesti rahvuslaseks nimetab. Tema ümber koondunud noored ei küsi endalt,
[a] miks õpetab natsionaalsotsialismi oma sünnimaa kodakondsusest loobunud
isik, kes on valmis probleemide tekkimisel kohe asukohariiki vahetama. Samuti ei küsita, miks

[b] kirjastab ja levitab Soomest tulnud inimene Eestis
raamatuid ja

[c] avalikustab selgelt provotseeriva sisuga pilte
(Eesti ordeni ja haakristiga käepaelaga), mida Venemaa propaganda Eesti natsilembuse tõenditena kohe oma huvides ära kasutab.

[d] Mis seob Eesti rahvuslust & Eestit okupeerinud Saksamaa natsionaalsotsialismi ideoloogiat?

Ei miski muu, kui provotseeriv võõramaine
aktivist, kes käitub nagu [Venemaa, Soome, Saksamaa?] mõjuagent.

Nii leiab KPA aastaraamat.

Kapo aga eksiks õigusriigi institutsioonina rängalt, kui seaks end tõsimeeli meelsusvalvuri rolli, nagu emotsionaalne RMT jüngritele suunatud küsimustik reedab. Kas ükski KPA töötaja tõesti võiks oletada, et omab õigust teada või et teabki seda, mida ta teadma ei peaks? Mida keegi (olgu noor või vana) endalt küsib või küsimata jätab või mida EV kodanik üldse mõtleb see pole EV asi. Jääb lootusevari, et aastaraamatu selle lõigu on keegi naiivik kuskilt koolikirjandist spikerdanud vms. Vastasel juhul manaks osundatu autor oma näole nagu vanakooli pahura pedagoogi või armukadeda efebofiili solvunud grimassi.

Kas või veebiotsingu abil kontrollides osutavad a ja c neist küsimustest pikemata ebakorrektseteks, väära eeldusega küsimusteks. Ja nimelt:
A - Kes meeleldi sunniks RMT-d asukohariiki vahetama, on hoopis KPA. Teinonen pole Soomet ega sünnikondsust hüljanud mingi häda sunnil. Vastupidi väited on laim ja seda tõsisem pahatahtlikkus KPA aastaraamatusse raiutult, sest see siin pole enam mõni varasem veteranide sekka lastud kuulujutuke. Too seikleja aga pälvis EV-le osutatud eriliste teenetega meie riigi kodakondsuse, millest kõnealune teos, oma loogika kohaselt mõistagi, vaikselt möödub.
B - arvestagem, tegu on 2 poolsajanditaguse raamatuharulduse faksiimile-uustrükiga. Sisu on heal juhul maitse-, hullemal juhul meelsuskontrolli kehtestamise küsimus.
C - pildid, need hangiti RMT arvutist salamisi ja poetati RMT natsilembuse tõenduseks ajakirjandusse tuntud kolmetähelise kehandi, küllap siis tõelise provokaatori, ometi mitte RMT, FSB või SVR-i poolt, nagu KPA ise väga hästi teab. Tegu on nähtavasti mõtlematu, läbikukkunud väljapressimise juhtumiga.
D – retooriline küsimus ja vastatud kah selgelt: eesti rahvuslust ja natsismi ei seo miski. Ent meelekindlus vangub ja haiglase boonusena on kahe ideoloogilise nähtuse vahel siiski leitud üks elav lüli. Kes? Keegi muulasest aktivist, kes aga meie õnneks ei ole (võõramaine) mõjuagent. Vahest ongi see KPA paariaastase mitteametliku ja aastase ametliku uurimuse tähtsaim järeldus? Pole paha tulemus.


Võtame KPA aastaraamatust RMT kohta kooruvad tõsiasjad kokku:
Teinonen oli justkui kahtlasevõitu tulnukas, aga kontrollimisel mõjuagendiks ei osutunud, seega — võiks ehk rahule jätta? Muidu kippuks nagu meelsusvalveks. Eesti ordeni pälvinud ja meiegi rahva (ladviku) arust poppe poliitilisi stiilipidusid harrastav, ennast ka eesti rahvuslaseks lugev soomlane üllitab siin ju raamatuid, mis kuigivõrd läevad ka venelasile korda.

Miks peaks teda välismaale tõrjuma?
Kaitsepolitsei seirab paremäärmusluse arengusuundi tõkestamaks vaenu õhutamise roimi ja kanaliseerimaks ekstremistlikku tegevust põhiseaduse raamidesse. Erilist muret teeb oma poliitilise ja majandusliku mõjutustööga Moskva, selgub nii sest kui varasemaist KPA aastaraamatuist. Kas pole KPA kogumikes varjust välja taritud veel piisavalt pärisagente, võõra- või omamaiseid provokaatoreid, keda igati teenitult kui mitte vangi, siis riigist välja saata tasuks? Või on need kihutustööst haaratud teosed, kus tegelikkusega liiga vähe pistmist?