©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

kolmapäev, 22. aprill 2009

Neodissidentlik dokubelletristika (II)

Kirjutamishuvilise sporditöötaja, tuletõrjuja, kaitseliitlase Ville Sonni (*1950) omakirjastuslik “Võõras Ameerikas: Elu on võitlus” (Rõngu, 2009, 194lk — hinnad kõiguvad 137... 154kr) on autori kinnitusel tõsijuttude kogu. Juba 1970. aastate ajakirjanduses naljapaladega esinenud autori uusimast teosest koorub kindla tõsiasjana lugejale siiski vaid üks paratamatu järeldus, et selle raamatu valguses muutub Ville Sonni agendilugu palju ebausutavamaks.

Kes ta siis lõpuks on? Täna määratleb ta ennast endise riigireeturina, kes 1992 pretsenenditu enesepaljastusega avalikult võõrriigi agentuurist välja astus, kutsudes ER-i 25. märtsi saates teisi KGB agente enda eeskuju järgima (lk 3-4). Tolles ajakirjanik Tiit Sinissaarele antud usutluses avanes temast pilt kui KGB agendist, sai kuulda teda värvanud KGB ohvitserist (ja nagu nüüd mõistma peab — alati abivalmis ja usaldusväärsest) Viktor Kozlovist, tema kunagisest klassikaaslasest Viljandimaa Ämmaste algkoolis. Jne.

Agendiellu süüvis Sonn ilukirjanduslikult oma eelmises autobiograafiliste sugemetega raamatus “Võõras: jutustus KGB abilisest” (Elva, 1995, 192lk — autori oma illustratsioonidega, vt graafilist detaili ülal), mille käsikiri valmis 1989-1995. Selle peategelaseks on niisiis autori alter ego Martin Võõras, keda kirjeldatakse naiivse homo soveticusena, kes Brežnevi aja lõpul astub vabal tahtel vene salateenistuse agendiks ("Päts") ja kes nuhib 9 aastat kaaskodanike (mh Tartu tuntud boheemlase, kunstikoguja, nimeliselt teose pühendusse pandud Matti Miliuse) järele, kuni N Liidu murdeaja lõpul Martin Võõras uue rahvusliku ärkamise ühiskondliku kohina taustal kasvab õnnelikult ausaks eestlaseks.

Hiljem, st pärast ja väljaspool Võõra arengulukku hõlmatud sündmustikku, on Sonn nii omaenda sõnade kui ka teiste (idanaabri) allikate järgi koostöös olnud pigem EV kaitsejõudude staabi 2. osakonna luurajatega, samuti edastanud andmeid Kaitsepolitseiametile, nt vahepeal üle piiri kolinud KGB/FSB ohvitseri Viktor Kozlovi kohta. Viimasest oli Kapo Tartu osakonna assistent Marko Reichardt tungivalt soovitanud hankida teavet otse Pihkvas, kus Ville Sonn alatasa käib. Ühe järjekordse Pihkvamaa-reisi ajal tabas Sonni aga n-ö teolt venelaste vastuluure ja kuulutas ta Eesti spiooniks, mida viimane isegi kinnitas sealses TV-s (23. X 1998 RTR-i ja NTV uudistes + Andrei Kalitini dokumentaalfilmis “Balti transiit” 4. X 1999 NTV-s). Kuid millele Eesti meedia ja Kapo nagu ühendkoor vastasid, et kui Sonn kellegi agent oligi, siis KGB/FSB oma, kuna Eestile on ta kõigest libaluurajast äpu.

Vastses ja märksa memuaarlikumas jutukogus “Võõras Ameerikas: Elu on võitlus” näitab Sonn oma endist agendielu uudses ja üllatavas valguses. Tema 1992. aasta ülesastumine KGB agendina oli, nagu nüüd paistab, hoopis Läänest inspireeritud lavastus, pettepaljastus, kunstlik näide, mis pidi kehutama kõiki kurjuse teele ahvatletud eestlasi, tegelikke agente, KGB võrgust väljuma ning seeläbi Eesti loodetavat kõlblelist uuestisündi soodustama. Tolle antigebistliku show taga, mille Sonn meile pärast põhjalikku ettevalmistust korraldas, oli millalgi 1989 kuskil Läänes välmitud plaan ning konkreetselt üks Sonni ja 2 rühika ulgueestlasest härrasmehe kohtumine Rootsis. Nood olla nimekaardi poolest esindanud kas AABS-i või BI moodi kõlavat teadusorganisatsiooni, mida Sonn õieti ei näi enam mäletavat. Aktsendiga eesti keelt rääkinud mehed soovinud Sonni abi, et tema isikliku agendiloo paljastusega võimaldada ühiskonna eetilise taseme mõõtmist kompamaks eestlaste valmidust vabaduseks, n-ö puhta lehekülje pööramiseks Eesti omariikluse tarvis (lk 10-14)
Oodatud taassündi ei toimunud!
— nendib autor. Seda taipas ta juba aastal 1995 pärast “Võõra” ilmumist (vt Sonni intervjuud nädalalehele Den za dnëm 26. VI 1995) Ja ega lugejal ei jää lõpuks üle muud kui kurvastada nii USA allakäigu (kirikugeid), Eesti priiuse mahamängimise (EL) kui ka Ville Sonni asjata eneseohverduse pärast (KGB teenimatu taak). Küllalt rusuv lugemine mõistmaks, miks autor sel sajandil on pidanud otsima asu Rootsis ja Ameerikas ja Venemaalt, nagu ta sest vestab ka raamatus, mis tutuvustuse järgi...


... käsitleb autori poliitilist aktiivsust EV taasiseseisvumisel, sh ta KGB-avaldust 1992, NATO sõjaluureaktsioone Pihkva suunal 1998, aga ka sõnavabaduse, rahvusluse ja poliitilise psühholoogia küsimusi. (...) Autor tunneb end Eestis diskrimineerituna, mis mh avaldub võimetele ja haridusele vastava töö mittesaamises. Sestap on autor viimase 16 aasta vältel pidanud tegema musta tööd, ka illegaalselt välismaal. Raamat sisaldabki tõsielujutte eestlaste illegaalsest tööst Rootsis, USA-s, Venemaal, aga ka vaeste ja töötute elust Lõuna-Eestis.

Raamatu lõppu jäävad selle kompositsiooni enam kui pisut kummastavad referaadid jalgpalli ja keisrinna Katariina II elutöö kohta (“Vaim ja võim”), kuigi viimast vahest pisukesegi moraalse koidiku kiirena, olgu peale siis Venamaalt. Kuni uue raamatuni, mille pealkiri võiks ehk tulla “Võõras Venemaal: tõestisündinud kangelaslugu”
* * *
Tutvuge ka Tiit Madissoni dokubelletristikaga!
(Riiki tappev kuumalaine)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar