©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

pühapäev, 31. juuli 2011

Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks

Kui Lääs otsustas Kremlile tema mõõduga vastata, alles siis muutus ideoloogiline võitlus Külmaks sõjaks. Eestlased said seda näha — õigemini kuulda — suvel 1951. Eestikeelsed uudissaated Läänest vallandasid sellal täiesti märgatava raadiobuumi.


Miski muudab mind ikka pool seitse õhtuti ärevaks. Olen seda tunnet mõistnud meedianostalgiana ja märganud teistegi eakaaslaste või endast vanemate puhul. Hulk poliitika + priiuselembelisi eestlasi tunneb puudust kunagi sel kellaajal vabast maailmast saadud rutiinse infoportsjoni järele. See hingepide sai asendamatuks loendamatult paljudele ilmasõdade-järgsel Maarjamaal.

Pööret tähistab AD 1951. Kui siin seni sovetianastuse all sai vaid mekki ideoloogiavõitluse menüü kirbeist roogadest, siis hiljem vaimutoit mitmekesistus. Ilmus alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks punasele ajupesule, Moskvale, komparteile ja võõrale võimule ning veelgi enam — moraali toetuseks rahvale.

Vene ajal tehti vahet "hea" ideoloogiavõitluse ja "halva" külma sõja vahel, kuna esimest evitasid kommunistlik partei, teist aga kapitalistlik Lääs. Kuue kümnendi eest jõudis külm sõda ses mõttes ka eesti teabevälja ja muutus enamaks pelgast sõnakõlksust. See sõda oli kahepoolseks muutunud ja kommunistlik meediamonopol mõranema hakanud muidugi palju varem.

Siin aitas meid, eestlasi, juba märtsiküüditamise eel eesti saated käivitanud Vatikani Raadio. Paljusid keeli ja lühilainel (LL) oma aja kohta muljetavaldava võimsusega (50kW) saatejaama rakendades oli "paavsti hääl" aastaks 1948 üks lugupeetuim rahvusvaheline teetrilõit. Veel avaramad võimalused välissaateid teha olid Washingtonil: mõnikümmend riigi- ja erasaatjat (10… 200kW) koos ülekandejaamadega välismaal, Manilast Münchenini. Viimase lainepikkus 251m oli ülioluline Ida-Euroopas, sh raadiokuulajaile Eestis.

EESTI KOGEMUS. Arusaam sellest, et külm sõda ei käi ainult ideoloogiakaevike vahel, et selle sõja rinne on ülimalt püsimatu, ebamäärane ja asümeetriline, jõudis eestlasteni juba iseseisvusajal. Ka kommunistlikku eetripropagandat tundsime ammu, aastast 1930, mil Leningradist kõlasid esimesed eestikeelsed saated. Neid tegid eesti punapagulased. Juunipöördes 21. VI 1940 hõivasid punased anastajad relva jõul Riigi Ringhäälingu ka Tallinnas. Selle juhiks sai endine kohalik ametiühingutegelane ja nüüdne kollaborant Paul Uusman.

Paul Uusmani
(2.6.1910-21.2.1988)
Leningradi raadio
käsikiri 1942 (Osta.EE)
Nii kadus kõigepealt 1940-1941 ajutiseks ning uuesti oktoobrist 1944 veidi pikemaks vajadus venemeelse—eestikeelse ringhäälingu-ürituseks Leningradist, Moskvast või Samaarast. Võõrvõim usaldas kogu töö Nõukogude kollaborantidele Eestis. Ideoloogiavõitluse tuli avati rahva pihta otse Tallinnas, täpsemalt eesti ajal projekteeritud ja saksa sõjavangide kätega ehitatud Raadiomajast Kreutzwaldi tänaval.

Sestap oligi rahvas siin pikisilmi, unes või ilmsi, oodanud raadiosaateid Läänest. Oli oodanud kõik need IIMS-i lõpu eelsed ning järgsed kuud, mis — nagu teame — venisid aastateks.

Eestlaste käsutuses oli pärast sõda ainult 13 tuhat raadioaparaati — 7x vähem kui sõja eel. Sõjaeelse taseme — 102 tuhat — saavutas raadioaparaatide hulk Eestis justament või juhtumisi AD1951 — VoA eesti saatekava sünniaastal. Eestlased tahtsid saada taas raadiorahvaks, ehkki ringhäälingu-pillid olid siis enamasti soveti-päritolu, tihti ilma LL-ita, lisaks teadmata arv illegaalseid, sõjaalguse võõrandamise üle elanud ja vahel ka isetehtud vastuvõtjad.

Üks raadiokuulaja Saaremaal on kirjeldanud eetriseisu vahetult enne seda, 1950-kümnendi hakul nii:
Eesti linnad on hommiku kl 6-st hilisõhtuni täis kisa ja kära. Kõikjale väljakutele, jaamadesse, rongidesse ja käidavamatele tänavatele on üles monteeritud hulgaliselt häälekõvendajaid… Valjuhääldite plekine kärin, raksumine ja ulgumine jälgib linnakodanikku kõikjal. Propageeritakse traatraadiot — et inimesed ei kuulaks… välismaa jaamu! See [krapp] võtab kodudelt nende vaikuse ja rahu, igas ametiasutuses mulisevad valjuhääldid… Govorit Moskvaa! Peredajom peredovuju statjuu iz sevodnjašnei Pravdõ…”* kumiseb mul veel praegu kõrvus. Nii kestis see aastaid, aastaid. Kuni ma viimaks hakkasin salaja kuulama Soome päevauudiseid ja ilmateateid, kuni viimaks sai küpseks mõte, mis tõi mind vabadusse. [Edward Õun (*1907) Võibolla järgmisel ööl… Stk, 1956, 223lk.]
LÄÄNES sai külma sõja tähtsaimaks osiseks psühholoogiline sõda ja selle nurgakiviks president Harry Trumani Tõekampaania. Äsjaselt sõjaliitlaselt ja nüüdselt poliitiliselt vastaselt kopeeris USA pikemata ka selle vastuseisu malli — ideoloogilise võitluse. Vaenlast desarmeeriti nii ta oma relvaga. Ameerika Hääle (VoA) keeleteenistuste arv kasvas 1951 ainsa eelarve-aastaga 25-lt 45-le! Sestap tabas kommusid juba mõni aasta pärast Baltikumi "vabastamist" üllatus: tuli välja, et peale kihutustöö sõnamulina peab siin tootma ka müra, summutamaks eetrialternatiivi vabast maailmast pärismaalaste keeles.

Tallinnas oli seega lisaks Raadiomajale tarvis ka segamisjaama, objekti nr 602 Tõnismäel, mis pidi valmima 1. II 1953. Ent ehitus- ja seadistustöö venis, viies kommud peaaegu meeleheitele. Summutava raadiojaama valmimiseni rakendati kõik muud seks vähegi sobilikud reservid eetrisõja n-ö tsiviiltagalast.

Aasta 1953 algul palus EKP võtta NSV Liidu sideministeeriumi Eesti-volinikul Otto Rupskil tarvitusele meetmed. Samas paluti oma leivaisadelt Kremlis, et NLKP KK kohustaks N Liidu sõjamere-ministeeriumi eraldama Baltimere laevastikul mõned saatjad Eesti NSV-le saateid andvate vaenulike LL-jaamade summutamiseks. Eestis kohustati sama tegema oma nukuvalitsuse kalatööstuse ministeeriumi, samuti tsiviillennunduse õhulaevastiku üksikut lennugruppi. Ja kõige lõpuks sai käsu kohalike ringhäälingu-saadete sisu parendamiseks ka raadiokomitee juht Paul Uusman. Temal tuli pöörata erilist tähelepanu programmile ja nimelt…
“… õhtusel ajal, kui vaenulikke raadiosaateid on massiliselt.” [Vt Ivan Kébini allkirjaga EKP KK sekretariaadi 7. I 1953 määrust O dopolnitel'nyh merah po ograničeniju slyšimosti na territorii respubliki vražeskih radioperedač, ERAF—1—5—52—1-3.]
EETRIRUPSKID. Juba enne 1952. aasta lõppu oli N Liidu sideministri volinik 3. järgu sidedirektor Otto Rupski esitanud kirjakavandi NLKP KK sekretäri Mihhail Suslovi nimele, ja EKP KK sekretär Vassili Kossov suunas kirja kavandi tutvumiseks transpordiosakonna juhatajale Karl Vainole. Vainolt projektile lisandunud märkuse järgi võeti 2. I 1953 vastu erimäärus, mis läks Moskva poole teele ühes palvega eraldada Tallinnale II programmi jaoks uus lainepikkus. Senist kesklaine-(KL)-pikkust 247m, kus peamiselt vene saateid edastati, taheti välja vahetada KL-pikkuse vastu 400m meetri ümbruses. Kiri sisaldas ka järgmist kaebust:
“Iga päev alates kl 20:00Maj vabariiklik raadiolevi, mida teostatakse lainel 247m väiksevõimsuselise raadiojaama RV-151 kaudu, saab pea täielikult kahjustatud tugevate häiretega, mis tulevad Ameerika Hääle võimsalt raadiojaamalt lainel 251m. [---] Raadiojaamade tühine häälestusvahe ei võimalda arendada tööd nimetatud raadiosaate summutamiseks ilma vabriiklikku raadiolevi kahjustamata.” [Otto Rupski 9. XII 1952 koostatud projekti vt ERAF—1—5—52—5.]
Vana KL-pikkus jäi alles, kuid mõne aja pärast saadi juurde veel üks kanal 420m juures, mis tulevikus läks eestikeelsele Vikerraadiole. Esialgu jäi teine programm ikka venekeelseks, kuid nii raadioskaalal VoA-ga konkureerumise tõttu hakkas jumet võtma tulevane mitmeprogrammiline ER.

Läänest Itta suunatud, sh ka eesti saateil, oli 1950-kümnendil suhteliselt poleemiline, sovetlikku propagandat vastustav toon, ehkki see polnud sama õõnes ega kihutuslik kui agitprop. Käiku läks küll tooreid võtteid, mis muuseas tähendas, et USA raadio võis rünnata Ivan Keebinit, Aleksei Mjuuriseppa jt eesti rahvuse reetureid.

Kommunistlikku maailma ehk Ida tervikuna kõnetas aga antisovetlik vabastusretoorika, mis ulatus demokraat Trumanist vabariiklase Eisenhoweri aega. Dwight Eisenhoweri valitsuse seisukoht oli ettevaatlikum — vältida otseseost antikommunistlike vastupanu-kolletega. Seda oli näha juba Ida-Berliini ülestõusu ajal juunis 1953. Pärast veel ühe rahva-ülestõusu läbikukku novembris 1956 Budapestis joonistus välja Eisenhoweri doktriin: hoidmaks ära kommunismi sillapeade teket väljaspool N Liidu ja Hiina kindlaid mõjualasid, keskendus see hoopis Aasiale.

AMEERIKA SAATED tõid eesti pagulaskonda ja -pressi märgatavat elevust. Ida—Lääne sõjaootuse palavik kadus tagaplaanile ja võiks öelda, et selle asemele tuli külma sõja õhin. Ehkki algul sageli ilmus ka kodumaa kiire vabanemise lootusest paisutet oletusi või viltuennustusi, miska VoA-d nimetati alatasa "Eesti hääleks" ja teati enam-vähem kindlalt, et paari kuu pärast, kas sügisel 1951 või juba septembris algavad Vaba Euroopa Raadio (RFE) eesti saateid (vt ka tõmmist allpool)**

Samal ajal kirjutati ka, nagu võiks üks Läänemeres ristlev laev asuda USA propaganda-operatsiooni Vagabund raames edastama otse merelt VoA eesti ja balti saateid.*** Aga päris nii ei läinud. Vaba Euroopa ringhäälingusaadete ootus pidi kestma kauem kui paar kuud. Tervelt 33 aastat. Vagabundi projekti kalli maksumuse tõttu said ameeriklased kuuest raadiolaevast valmis ainult ühe ainukese. Ja seegi suundus Eesti, Läti ja Leedu eetriruumist eemale, seitsme maa taha Vahemerre (Courier, 1952-1964, vt pilti all)

Stockholmis ilmuv Eesti Teataja (ET) nr 31 pani 1951. aasta augustis esiküljele sõnumi:
EESTI HÄÄL AMEERIKAS SAI JÕUDUSID JUURE
Esmaspäevast, 6. augustist alates on eestikeelsete saadete juhatajaks Ameerika Hääle juures kpt Kaarel Pusta, kes tuli USA armeest. Veel on Eesti Hääle juure tööle asunud kirjanik—ajakirjanik Pedro Krusten ja neil päevil tuleb juure toimetaja Jaan Kitzberg, kes seni töötas Bostonis. Ühenduses koosseisu täienemisega loodetakse [originaal-] saateaega peatselt pikendada poolele tunnile. Uute jõudude juuretulek täiendab loodetavasti ka saadete sisukust ja löögivõimet. [ET, 11. VIII 1951]
Saated olidki suhteliselt sisukad, sisaldades peamiselt päevauudiseid, millest üksindagi oleks piisanud. Kodumaal olid uudised ringhäälingust lihtviisiliselt välja suretatud. Eestikeelse VoA stardile eelneval aastal oli Tallinna raadios üksainus eestikeelne uudistesaade päevas. Aga VoA andis siis uudiseid mitmekülgselt ja kogu maailmast, vahel isegi Baltikumist ja eriti Leedu vastupanu kohta.

LEEDUST tuli VoA eesti saates juttu 26. juunil, 18. juulil ja 20. juulil. Need 1951. aasta juuli keskel Läände jõudnud teated toetusid United Pressi (UP) ja ilmselt USA diplomaatide andmeile, kes pidasid juhtunut seni tõsisemaks kokkupõrkeks võõrvõimudega pärast Leedu okupeerimisest 1944.

Sõnum käsitles NKVD sekkumist Vilniuse nahatööstuse tööliste streiki tööaja pikendamise vastu: osa protestijate vahistamine põhjustas uusi proteste ja kokkupõrke NKVD üksus(t)ega, mille käigus süüdatud vabriku nahalaod ja purustud masinaid, lõpuks jäi peale NKVD üksus; konfliktis hukkus väidetavalt 40 töölist, teavet NKVD kaotustest Läände ei jõudnud. Selle uudise taustal märkis UP punavõimude raskusi ka mujal Baltimail:
Nii toonud võõrvõimud Eestisse eriteadlasi lämmatamaks ikka enam esile tulevaid rahvuslikke avaldusi, Lätist küüditatud aga palju talupoegi Lääne-Siberisse ja Barnauli kanti [Altai krai].
ESTONICA ainevalla näiteid VoA eesti toimetuse teisel ja kolmandal tegevuskuul:
  • P 1. juuli – Vaba Euroopa Pressiteenistuse sõnum sovetlike võõrvõimurite kaebustest ametlike ajalehtede viletsa läbimüügi üle Eestis;
  • R 6. juulil rääkis ametiühingute rahvusvahelisest tegevusest vabaduse ja inimõiguste kaitsel Milanos ametiühinglaste konverentsil osalend Johannes Mihkelson;****
  • L 14. juulil andis VoA eesti ja balti keeltes ülevaate Baltimaade sovetiseerimisest juulis 1940;
  • E 23. juuli – uus pilguheit sündmustele Baltimail juulis 1940 koos Sumner Wellsi tollase avaldusega;
  • K 1. august – vaatlus Eesti DP-de järjele aitamisest USA-s;
  • E 6. augustil vaatles Harald Parrest Baltimaade olustikku – vastuseks Eestis ilmunud 1940. aasta nn revolutsiooni-käsitlusele;
  • E 20. august – Kaarel R Pusta juuniori linnulennuline pilguheit eesti pagulaskoondiste tegevusele maailmas;
  • E 27. august – usutlus Johannes Kaiviga, Eesti peakonsuliga New Yorgis;
  • T 28. augustil toodi Rootsis ilmuva nädalalehe ET kirjutiste põhjal Eestist tööliste ja maarahva sovetistiilis kurnamise näiteid.
Seda oli korraga vähe ja palju. Neil kuil oli saateaega ju napilt veerand tundi. Mõistagi oleks soovinud eestlased, kes töötasid USA ringhäälingus, rääkida nii palju kui vähegi saab ka kodumaast, ent Eestist ei tulnud toona uudisväärtusega ja mitmest allikast kinnitatud sõnumeid. Lääs ei teinud ka niisugust propagandat, mis tõelusest irduks ja võinuks osutuda karuteeneks ikestatud rahvaile. Seda enam, et idaeurooplased panid lääneriikidele niigi liiga suuri lootusi. Kuulajaskond oli Lääne saateile ülimalt vastuvõtlik, nagu tuli ilmsiks Ungari revolutsiooni katastroofilise kogemusega. Kui mitte varem, siis pärast seda oli kõigile puust ja punasega selge, et Lääne toetus opositsioonimeelseile jõududele raudeesriide taga saab olla ainult vaimne.

MONITOORING. Teabevoolu mitmesuguste tõkete kiuste tuli teavet raudrimba tagant siiski hankida, kui mitte uudiste, siis tausta tarvis, et sihtmaade rahvast ja olukorda paremini mõista. Ka pagulaskoondiste toetus USA välisraadio saateile sai oma parimas väljenduses olla informatsiooniline.

Eesti pagulasvalitsusega lähedalt seotud Eesti Rahvusnõukogu (ERN, 1947-1994) ja sihtasutuse Eesti Rahvusfond (ERF, 1944-1994) ühisel nõul ja jõul alustati Rootsis süsteemset Eesti ringhäälingu seiret, kuna ajalehti sealt tollal tellida ei saanud. See eetriseire, nimelt Tallinna raadio kuulamine ja stenogrammide läbitöötamine, sai samuti hoo sisse aastal 1951. August Rei, ERN-i esimees kirjutas juba päev pärast VoA eesti saadete algust:
"Just viimastel kuudel on meil lõpuks läinud korda raadio kuulamist ja selle andmete läbitöötamist nii korraldada, et tulemusi võib täitsa rahuldavateks pidada. [---] Raadiosaadetel Ameerikast, mida antakse, ilma et seejuures oleksid siin hoolsalt kogutud ja analüüsitud informatsioonimaterjal kasutada, võib vaevalt olla soovitavat väärtust ja effekti." [August Rei, ERN-i esimees 4. VI 1951 Johannes Kaivile, EV peakonsulile USA-s, vt ERA—1608—2—679—94.]
Et kaasnevaid kulutusi hüvitada, pakkus ERN-i abiesimees Johannes Klesment neid EV New Yorgis resideeriva peakonsuli kaudu VoA-le, märkides talle 3. VII 1951 läkitatud kirjas, et ERN-ile tuleks…
“…kergenduseks, kui VoA telliks 1 satsi [---] 100-150$ [---] kuus…”
Tallinna saadete kuulamise raporte kogunes siis juba 200lk kuus. Ette rutates võib lisada, et seire vältas 1970-kümnendini, talletades paarkümmend tuhat lehekülge stenogramme ja protokolle, hiljem tegelesid ER/ERR-i enam või vähem süstemaatilise seirega Läänes BBC jmt monitooringu-agentuurid.

Totalitaarsed võimurid ei võinud käituda suvaliselt ega olla kindlad, et nende vääritusest maailma üldsus teada ei saa. Sai küll ja andis sellest, mh eetri kaudu, avalikult mõista. Raudne kardin oli Lääne välissaadete mõjul vankumas.

Samal ajal kui vaba eetri tarastamise (summutamise) üritus N Liidu poolt kinnitas seal valitseva kompartei ideoloogilist pankrotti, sundis vaba eeter venemeelset võimu lõdvendama ka šovinistlikku (meedia)survet kui mitte kõigi allutatud rahvaste, siis vähemalt Lääne välis-ringhäälingu sihtalade rahvuste suhtes. Nii mõjutasid VoA saated võõrvõimu mitmel viisil ka Baltikumis, mh takistades venestuskavade elluviimist Eesti eetris. Vahetult enne VoA eesti saateid oli kaksikkeelsus Tallinna raadios olnud justkui endast mõistetav. Stalini ajal teadustati siinse ringhäälingu saateis nimelt kõrvuti eesti- ja venekeeli. See praktika aga kadus pärast VoA eesikeelset pöördumist kallite raadiokuulajate poole Eestis. Ameerika Hääle eesti kava maht laienes 1956. aastal üle nelja tunni ööpäevas, mis Tallinna eestikeelset toodangut pealegi ületas sisu kvaliteedi poolest. Tõsiasi — et nn Eesti Raadio muutus sestajast eestikeelsemaks — ei tohiks sovetliku meediaarengu käsitluses kahe silma vahele jääda, nagu on juhtunud seni.

Vastuvõtja Riia-6 (1951)
RAADIODEFITSIIT 1953-1955. Sovetlik raadiotööstus jäi Eestis ootamatult kerkinud nõudluse rahuldamisega jänni. See võis peegeldada rahvas tärganud väliseetri kuulamissoovi. Viiekümnendate keskel olid raadio-vastuvõtjad igatahes Eestis poodidest jälle kadunud, peale ühe üüratult kalli 6-lambise ringhäälingupilli Rīga-6, nagu osutas 11. I 1955 RH. Mullune aastaplaan oli ajalehe teatel raadiote tootmises täidetud 142% ja alles paari aasta eest oli nende valik poodides ka odavate, kuni 200rbl maksvate pillide poolest laialdane, mitte aga enam. Põhjuseks võis nõudluse kõrval olla ka elatustaseme tõus. Kuigi töölise kuupalk oli endiselt väike 250-650rbl. Ja veelgi väiksem oli sissetulek maal.

Toona vabakutseliselt RFE ja VoA kommentaatori ja analüütikuna töötanud Aleksander Kaelase andmeil oli kolhoosniku teenistuse Eesti-keskmine aastal 1953 kõigest 80rbl kuus. Seltsimees Käbini ettekandest EKP KK juulipleenumil, mille 6. VII 1955 kandis üle Tallinna raadio, oli võimalik välja arvutada ka kolhoosnike teenistust 1954. aastal, siis oli see 86… 96rbl kuus. Ajal, kui kodumaisest ringhäälingust midagi peale propaganda polnud kuulata näisid raadio-vastuvõtjad ometi olevat muutunud esmatarbekaubaks.

Süvenenud defitsiidi ületamiseks lubas Tallinna raadio 17. I 1955:
… kultuurikaupade baasil on kavas lasta müügile veel raadiovastuvõtjaid
Samal ajal kui Rahva Hääle üks lugejakiri sedastas:
Puudust ei ole aga raadio-valjuhääldajate lärmist ja röökimisest linnatänavatel. Pirital elatakse hommikust õhtuni karjuva valjuhääldaja hirmu all. See rikub elanike närve aga lase rahulikult tööd teha. [A Neemre, Valjuhääldaja hirmu all. RH, 12. I 1955.]
ASJATUNDLIK VAATLEJA. Kõik see sai teatavaks Läänes, kus veel mõne aasta oli kaheldud eestikeelsete raadiosaadete otstarbekuses. Eesti publiku vajaduste tabamisele aitas ka eelpool mainitud Aleksander Kaelas,***** kelle kirjutised, mida oma saateis tihti kasutas VoA eesti toimetus, olid sotsiaal- ja meediakriitika tipptase. Hellar Grabbi hinnangul oli see mees üks süümekamaid sõjajärgse Eesti uurijaid. Ühelt poolt käsitles Kaelas küsimuste laia ringi sotsiaaloludest kultuurini, teisalt lasi ta oma kommentaarides rääkida faktidel.

Kaelas oli ka üks neid eriasjatundjaid, kellele ERN—ERF-i monitooringumaterjal marjaks kulus. Kaastööd tegi ta ka RFE Stockholmi büroole, seda juulist 1951 maini 1955 ja inglise keeles, ning mõnevõrra pikemalt eesti keeles VoA-le. Suvel 1955 RFE kärpis oma Stockholmi toimetuse eelarves kõik Baltikumi ja N Liidu peale kuluvad summad, sest tähelepanu pöörati edaspidi ainult satelliitriikidele, st RFE tollasile sihtmaile. Septembrist 1952 veebruarini 1958 kestis siiski Kaelase koostöö VoA-ga.

Ameerika Hääle Euroopa osakonnale läkitas ta Stockholmist nii kohalikke kui ka Eesti-teemalisi uudiseid ja vaatlusi. Tema suhtlemine VoA-ga algas õieti varem, juulis 1951, alul New Yorgi toimetuse, pärast aga peamiselt Müncheniga, kuna seal avati 1952 VoA eesti harutoimetus.

KOKKUVÕTTES — eestikeelne välis-ringhääling arenes 60 aasta eest millekski enamaks kui vaid eesti teabevälja mõjutavaks institutsiooniks, mida kommuvõimul oli võimatu eirata, veel vähem ellimineerida. Ehk nagu Oskar Mänd kirjutas ET juhtkirjas:
Pangu Kreml kas või oma viimased masinad nende saadete segamiseks töösse, läbi kostavad need siiski. Osatagu sellelt seisukohalt hinnata ka seda "eesti häält", mis VoA suures orkestris juba paar kuud kostab ja mis loodetavasti järjest tugevamaks läheb. Ja kui ka Vaba Euroopa [Raadio] eetrisõja orkestris eesti noodid tarvitusele võetakse, siis võime loota, et kodumaa kannatava rahvani kostab mõndagi, mis kinnitab usku ja annab lootust. [Mnd, Elu kaalule — vabaduse eest! ET, 11. august 1951]
Eesti Teataja (Stockholm, 1951) — Project Vagabond (Rhodos, 1952)
MÄRKUSED:
*     Vk: “Siin Moskva! Edastame ajalehe Pravda juhtkirja.” Läbi vene aja kõlasid Tallinna raadios (ER/ERR-is) hommikuti ek päevauudiste asemel ülekanded Moskvast Pravda ülevaate jms-ga.
**    Külm sõda kommunistidega Eestis. ET, 28. VII 1951; Eesti hääl Ameerikas laieneb. ET, 25. VIII 1951 (vt ka tõmmist ülal)
***   [VES-i jrg] Ameerika Hääl Balti merre. ET, 18. VIII 1951.
****  Johannes Mihkelson (*29. I 1907 Prn †10. II 1992 Stk) ajakirjanik, poliitik ja aü-tegelane, a-st 1944 elanud Rootsis. Oli toona Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondise (ESPVK) em, Rahvusv Pagulas-aü-de Keskuse algataja ja juhte 1955-1962, lõi kaasa Kesk- ja Ida-Eur Sots-dem-likus Unioonis, oli IIMS-i järgse Sotsialistliku Internatsionaali taastajaid; samuti tegev eesti pagulaskoondistes: olnud ERN-i juht; ERF-i ja Eesti Komitee juhatuses ja ase-em. Avaldanud mälestused Vastu tuult: Pärnu töölispoisi pürgimustest kuni Eestimaa Töölisühingute Keskliiduni (Stk, 1985, 381lk) ja toimetanud ESPVK bülletääni “Side” (valik Side juhtkirju JM-i sulest 1956-1966). Tegi v-o koostööd USA salaluurega, nagu väitis KGB varikirjanike Enn Kivimaa (alias Valdo Pant) + Karl Pedaku (alias Andrus Roolaht) jälk rmt Vähid nailonis ehk toimik Don J… Tln, 1968, 119lk (sama järjejutt 1967 RH-s; samuti ETV telelavastus, kus JM-i kehastas näitleja + ETV soome s-te režissöör Endel Nõmberg) Neis teostes KGB mustab JM-i, kujutatades teda reeturina, kes "vaikival ajastul" ülistas Konstantin Pätsi režiimi, olevat vene ajal abistanud NKVD-d ja olnud kuulipilduriks hävituspataljonis, saksa ajal Gestapo agent ning hiljem CIA teenistuses — vt Indrek Jürjo, Pagulus ja N Eesti. Tln, 1996, lk 149-150. Vt ka JMK: Kes oli JM?
***** Aleksander Kaelas (*5. VI 1911 Karksi †5. VII 1964 Stk) vt AK elulugu Viljandi Linna-raamatukogu veebipäevikus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar