©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

teisipäev, 2. veebruar 2016

TARTU RAHU 50… AJAD POLE MUUTUNUD

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval üllitab Isekiri uuesti Vaba Eestlase nr 9 (1785) juhtkirja 3. veebruarist 1970

    T A R T U   R A H U

Poolsada aastat tagasi kirjutati Tartus ringkonnakohtuhoones alla ajaloolisele dokumendile, mis kannab nimetust "Rahuleping Eesti ja Venemaaa vahel". Selle lepingu põhjal lõppes nende riikide sõjaline vahekord ning Venemaa loobus lepingu sõnade kohaselt:
… vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti noorele vabariigile oli see suureks võiduks, kuna väike Läänemere-äärne riik oli oma iseseisvuse eest võiltemisel üles näidanud erakordset sitkust, organiseerimisoskust ja võitlustahet, millega ta kindlustas endale õiguse eksisteerida iseseisva riigina ja vaba rahvana teiste vanade iseseisvate riikide peres. Oma osavust ja küpsust näitasid Eesti esindajad ka Tartus toimunud rahuläbirääkimistel, kus kommunistid esmakordselt rahvusvahelistel läbirääkimistel tulid välja oma praegu üldtuntud venitamise ja surveavalduse taktikaga, katsudes muuseas rahuläbirääkimisi mõjutada ka Narva all organiseeritud suurte pealetungidega, et murda meie moraalset ja sõjalist vastupanu.

Eesti peadelegaat Jaan Poska oli Moskva esindajatele tugevaks ja visaks vastaseks ning oskas isegi osavalt välja libiseda venelaste silmusest, millega taotleti rahulepingu tekstis ainult üldiste põhialuste määratlemist ja paljude detailide jätmist hilisemate läbirääkimiste otsustada. Jaan Poska taipas, et edaspidiste tõlgendamistega võib paljudes küsimustes tulla arvamiste lahkuminekuid ja tülisid ning katsus rahulepingusse panna nii palju üksikasju kui vähegi võimalik.

Kui Tartu leping oli üks esimesi rahvusvahelisi lepinguid, mis kommunistid välismaailmaga sõlmisid, siis huvitaval kombel oli see kokkulepe ka üks esimesi, mida venelased vägivaldselt murdsid ja sellega kogu maailmale demonstreerisid, et kommunistlikku riigikorda ei saa usaldada. Aastal 1940 näitasid N Liidu kommunistlikud võimud Eesti okupeerimise ja EV territooriumi vägivaldse liitmisega N Liidu külge, et Tartus 1920. aastal N Liidu valitsuse esindajate poolt allakirjastatud rahuleping on kommunistide silmis ainult paberilipakas, millel ei ole mingisugust väärtust. Rahulepingu meelevaldne vägistamine kanti üle ka minevikule ja hakati Eesti Vabadussõda tõlgendama eestlaste omavahelise kodusõjana, kuigi rahulepingu sissejuhatuses märgitakse sõnaselgelt, et tegemist on kokkuleppega Eesti ja Venemaa riikide vahel.

Moskvas teatakse siiski väga hästi, et Tartu rahuleping jääb välismaa silmis rahvusvaheliseks juriidiliseks aktiks, mille murdmine on N Liidu kommunistlikule valitsusele halvaks reklaamiks. Sellega on ka seletatav, miks N Liidu kommunistlik režiim püüab igasuguste võtetega maailma eksiteele viia ja toonitada, nagu oleks eesti rahvas ise Nõukogude korra valinud ja sellega venelased Tartu rahulepinguga antud kohustustest ja lubadustest vabastanud. Meie ülesandeks paguluses on kõigi käepärast olevate vahenditega nende valede vastu võidelda ning paljastada kogu maailmale siiruse ja aususe maski taha peituva N Liidu valelikku nägu.

Kas Jaan Poska ei näinud seda kommunistide õiget nägu juba Tartu läbirääkimistel? Sest millega seletada seda, et ta oma ettekandes pärast rahu sõlmimist Asutavas Kogus märkis:
Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.
Jaan Poska 10. II 1920 aruande lõpulause rahulepingu ratifitseerimisel Asutavas Kogus
Need prohvetlikud sõnad olgu hoiatuseks kõigile vaba maailma riikidele, kes venelastelt liiga palju loodavad ja nende lubadusi usuvad. Kuid olgu need sõnad ka meile, eesti pagulastele, kellest nii mõnedki on asunud südilt marssima "Ajad on muutunud" loosungi all ning on unustanud venelaste poolt 50 aastat tagasi allakirjutatud, kuid 20 aastat hiljem purukskäristatud dokumendi, mille nimi on "Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel".
Juhtkirja autor on Vaba Eestlase toimetaja (1954-1972) Ilmar Külvet (1920 - 2002)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar