✸ 22. Ⅸ 1934
† 25. Ⅻ 2025
Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.*
PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.
Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —
INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı
PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.
Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —
INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı
… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.
Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud —
… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979)
Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.
Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979
Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.
Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:
Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s
 |
| Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123) |
Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.
Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.
Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.
Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.
Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.
Mart-Olav Nikluse meediaretseptsioonist
ANDEKAS JA TÄHELEPANELIK NOORUK
Niklus massimeedias 1948-58
Nikluse tegevuse meediaretseptsioon algas veel kooliajal, kui ajakirjanikele Eestis hakkasid silma 13-aastase Mardi saavutused, nagu ta päevaliblikate haruldane kollektsioon või "tubli rutiiniga" mängit Dmitri Kabalevski variatsioonid klaverile, mis koolinoorte taidlusolümpiaadi võistuesinemisel 27. juunil Estonia kontserdisaalis olla pälvinud tolle "õhtu suurima aplausi"…
Kaheksa aasta pärast lisas 4. VII 1956 Edasi/PM siis juba 21-se tudengi kohta, et ülikoolis loodusteadust õppides on ta erialaks valinud linnuteaduse ja — NB! — ta vahetab tihedalt kirju Inglismaa, Islandi, Soome ja Taani noorte ornitoloogidest kolleegidega…
Kuidas Nikluse välissuhtlemise agarus jälitamise ja arestiga päädis, sai lugeda 3 aastat hiljem KGB kahest nädalalehest Kodumaa ja Tõe Hääl. Äsja nii andekat noorukit, kes vaimualal aina koolidevahelisi olümpiaade oli võitnud, kujutati siin järsku süümetu "šarlatani" ja pahelise "laimajana", kelle "kirg" ja "kutsumus" olla "mustata nõukogude korda ja meie tänapäeva elu" ning kes miskipärast varjunime taha pugenud autori teatel ammugi "kannab vaenuliku vale‐informatsiooni levitamise eest juba oma karistust vastavalt meie [loe: võõr-] riigi seadustele".
GEBISTLIKU PEDAGOOGIKA BUMERANG
Niklus massimeedias 1958-88
Tsitaate Nikluse esimesest kohtuotusest VNFSV KrK §58⁴ ("Antisovetlik tegevus rahvusvahelise kodanluse abistamiseks") järgi:
"Kriminaalasi nr KI-06 1959. a. Otsus Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel 14.-15. jaanuaril 1959. a Eesti NSV Ülemkohus koosseisus: eesistuja Uusküla rahvakaasistujad Tarkpea ja Jaago [———] Niklus, olles meelestatud Nõukogude-vastaselt, eesmärgil nõrgestada ja õõnestada Nõukogude riiki ja abi osutada rahvusvahelisele kodanlusele võitluses Nõukogude võimu vastu, 1956.-1957. a. saatis välismaale Ameerika Hääle aadressil kirju Nõukogude-vastase sisuga ja mitmesuguseid fotopilte. [———] Nii 1956.-1957. a jooksul Niklus ja Pällin valmistasid koos ja ka üksikult palju fotosid, varustasid nad omapoolsete kommentaaridega teravalt Nõukogude-vastase sisuga ja toimetasid kahel korral Soome üliõpilaste kaudu välismaale ühes palvega avaldada need seal ja kasutada ära Nõukogude-vastases töös. [———] Rida Nikluse ja Pällini poolt valmistatud pilte oligi 1957. a jaanuaris avaldatud Rootsis, Nõukogude-vastases ajalehes Teataja ja 1958. a. septembris Ameerika Ühendriikides, Nõukogude-vastases ajalehes Vaba Eesti Sõna, samuti oli sellest raadio teel edasi antud Nõukogude-vastase raadiojaama Ameerika Hääl kaudu."Niklus andis välismaalasile üle kokku 15 eri amatöörfotot olmehädadest, mille sarnaseid toona oli õigupoolest ilmunud juba ka sovetimeedias. Läbiotsimisel leidis KGB suisa "27 erinevat fotot, sh ka salajastest objektidest…" — Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. (Tln, 2005, lk 50)
Nädalakiri Året Runt nr 44 avaldas novembris 1959 Mart Nikluse asjus Jaak Prii usutelu soome majandusteadlase Ben Schnittiga, keda gebistlik agitprop oli äsja süüdistanud 10 foto väljaviimises:
"Külaskäigu ajal Eestis kohtusime sageli võhivõõraste isikutega, kes edastasid meile kirju oma sugulastele ja sõpradele võõrsil — kirju, mida nad vist ei julenud saata tavalisel teel. Kõik delegatsiooni liikmed võtsid neid saadetisi endaga üle piiri kaasa. Teadsime ju, et kirjatsensuur takistas eestlasi oma oludest päris vabalt kirjutamast. Sestap ma palju asja üle ei mõelnud, kui Niklus mulle ulatas pruuni ümbriku piltidega, adresseeritud kellelegi eraisikule, keda ma ei tundnud [———] Oleks olnud pilte strateegilistest sihtmärkidest või muidu keelatud motiive, oleksin ma loomulikult keeldunud neid üle piiri viimast. [———] Kuni lahkumiseni oli ta väga huvitatud, et fotod tõesti jõuaksid adressaadini. Ma ei võinud ju aimatagi, et vene ajakirjandus mind hiljem süüdistab N Liidu külalislahkuse kuritarvitamises."Ajakiri Året Runt (nagu paljud teisedki väljaanded) avaldas neid fotopilte Nikluse vangistamise teate puhul veelkord, sh raadiosaadete kuue mastiga summutusjaamast Tartus Tiigi tänaval, mis võis olla saladus Idas, mitte aga vabas maailmas, mis niigi teadis, kust üürgavad toonid tulevad. — Vrd EPL, 10 foto eest… Meie Elu, 12. XI 1959 (manuses) — A[rvo] H[orm], Fotod… Teataja, 13. X 1984.
Samal teemal oli kirjutanud avaliku kirja ENSV nukurežiimi presidendile Aleksei Müürisepale Aftonbladeti tuntud kaastööline Börje Heed, nimelt nõudmaks Mart Niklusele määratud karistuse vähendamist, kuna N Liidu seadused ei näe ette karisust sellise teo eest. Reedel, 13. V 1960 mainiti Nikluse juhtumit ka Rootsi parlamendis, kui professor Bertil Ohlin, väljendades nördimust Ungari noorte vabadusvõitlejate hukkamise puhul, pidas vajalikuks protestida ka eesti noore teadlase Mart Nikluse 10 aastaks sunnitööle mõistmise vastu Eestis ainult selle eest, et ta oli andnud mõned pildid oma soome sõpradele.
Kodumaa nädalalehe 2. IX 1959 sooritus oli esimene avalik rünne vaba teabevoolu vastu ja seda rakendati totalitaarset režiimi juba teist aastat lõdvendavas, järelstalinlikus Eestis täiesti läbipaistva sihiga — Nikluse karistamise näitel hirmutada teisi potentsiaalseid muu ilma ja välismaalasiga suhtlejaid — mistap KGB häälekandjad sarjasid just Niklust ja seda eeskätt tema südikuse pärast pidada kontrollimata sidet Läänega ning julguse eest toimetada üle piiri n-ö tendentslikku teavet — sovetliku superreaalsuse jaoks keelatud objekte või tabuilminguid kujutavat foto- vm materjali, mida agitprop manas kui kõverpeeglit, ent mis KGB kõigi ponnistuste kiuste siiski leidsid tee Lääne-Euroopa ja Ameerika trükistesse. Nikluse ja Pällini fotode toimetamisest üle sovetimpeeriumi piiri kuni Nikluse lõpliku vabastamiseni ehk ajavahemikul 1956-88 tiražeeris neid vaba ajakirjandus Rootsist USA-ni ja Kanadast Argentiinani korduvalt, kui mitte sadade, siis kümnete tuhandete kaupa.
Ei möödu me ka Mardi isa retsensioonist:
«Ajalehes Kodumaa avaldati 1959. a paskvill "Purunenud kõverpeegel", mille autoriks oli Veisman (Sinioja) ja fotograafi osas K[aljo] Raud Edasi [PM-i] juurest. Kahel fotol pidin ka mina fotograafi ees poseerima, sest need lubati avaldada positiivses tähenduses mõnes pedagoogilises väljaandes, kuid artikkel avaldati hoopis Kodumaas moonutatult ja paskvillile omase labasusega.» — Julius Nikluse 8. mai 1980 avaldus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Johannes Käbinile. (LMUVLE VIII kogu (1980) — rmt 2. kd (Stk, 1984, lk 230jj)See on katkend protestikirjast vaenamise ja kontrapropa-kampaania puhul Niklus(t)e vastu, mis lahvatas taas 1970-ndi teisel poolel ja oli seekord nimeliselt tuvastet gebisti Albert Moloki inspireerit ja kureeritav. Tulemuseks oli kõigepealt Voldemar Soolepa (õige nimega Vladimir Raudsepp) artikkel «Intrigaan», mis pühendus perekond Nikluse eraelu lahkamisele Edasi/PM-is 17. jaanuaril, hiljem võimendust saades läbi KGB variasutuste väljundite: Kodumaas 25. I 1978 ning E(R)R-is.
Pärast Nikluse süüdimõistmist edastati Eestis selle kohta 4-lauseline sõnum ametlikus trükiajakirjanduses (V Sepp, Kohtusaalist. Rahva Hääl 13. ja Kodumaa 21. jaanuaril 1981!) ja selle lisana E(R)R-i I programmis 6. veebruaril kl 20 mõnitav kokkuvõtte Mart Nikluse ja Jüri Kuke süüdimõistmisest ENSV Ülemkohtus, osutamata isegi kriminaalkoodeksi paragrahve, milliste alusel Eesti ilmselt kuulsaimad süümevangid N Liitu, ohtlikule surmatapile läkitati — vrd LMUVLE, X. II kd. Stk, 1984, lk 326!
Rahvusvaheline tähelepanu Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle(m)kohtu-protsessile jaanuaris 1981 oli koos järelkajadega (mitte üksnes piltlikult) sada korda ulatuslikum sellest, mis oli saanud Nikluse—Pällini sarnase kohtuasja osaks 22 aasta eest. Nüüdsest protsessist teatasid:
Christian Science Monitor 5. jaanuaril, Le Monde 6. jaanuraril, Associated Pressi pikem sõnum, Guardian ja Frankfurter Allgemeine Zeitung — kõik kolm 7. jaanuaril; Die Presse, International Herald Tribune, The Observer, (veelkord) Frankfurter Allgeneine Zeitung — kõik neli 12. jaanuaril; Neue Zürcher Zeitung 13. jaanuaril, Londoni Times 15. jaanuaril ja Rheinischer Merkur 5. veebruaril; Economist, kes juba 11. X 1980 oli kommenteerinud noorterahutusi, ühendas oma järjekordses artiklis «Eesti venestamise kättemaks» 21. II 1981 numbris rahvusliku vastupanu teema «Avaliku kirjaga ENSV-st», selles tõstat Eesti sürdrahvustamise probleemi ja Kuke—Nikluse karistamisega.
KAKS VAHEMÄRKUST
(A) Noorterahutuste tipp Eestis AD 1980 ühtis tähendusliku** päeva — 22. septembriga…
(B) Nikluse ja Kuke kohtuasja kajastused varjutasid nn 40-kirja globaalse retseptsiooni.
Eelmainit inglise Observer, mis andis põhjalikuma ülevaate Eesti sündmusist, oletas samas, et kohtuotsus on tehtud [taas] rahva hirmutamise sihiga. Ent ilmus ka selgel sõnal hoiatavaid vaatlusi nagu New-Yorgis ilmuva Vaba Eesti Sõna juhtkiri — vt Harald Raudsepp, Niklust ja Kukke ähvardab hukkumine. Vaba Eesti Sõna, 15. jaanuar 1981! Oma leevas tõeluses oli see ennustus kohutav…
MART NIKLUSE nimest oli saanud päevakajaline "peremärk", mis esindas Eestit, ja mille järgi tunti ta sünnilinna Tartut ning koguni ta elumaja aadressi «Vikerkaare 25». Viimast iseäranis 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukirja — augustis 1979 siin koostatu järel ja tõttu. Läinud sajandi paaril lõpukümnendil oli Niklus ühtlasi (üle)ilmselt kui mitte Tartu, siis selle linnaga seostuva vastupanu‐vaimu tuntuim esindaja. Tuntum isegi Kap(itu)linskist, kes toonaks Tallinnast Emajõe-linna naasis ja pahatihti kippus Kodumaa veerudele vaimutsema… Agitpropi rõõmuks + nörritamaks nii Ameerika Häält, RFE/RL Inc-i kui ka NYT-d, mis aastail 1976-86 olid teda üritanud Eesti vabadusvõitluse kilbile tõsta.
Käesoleva teema statistikale keskendumise paratamatu kaasmulje võib olla petlik ja tõrjuda fookuse tõsiasjalt, et enne 1980-ndit mainiti Eestit välismeedias siiski harva ja ennemini mõne eestlase enda kui tema päritolumaa pärast. Siis tuli kummatigi murrang. Ja niisugune, et korraks lõi ka New York Times (NYT) oma pealkirjade rivi segi ühe suisa eestikeelse lausega — «Elagu vaba Eesti, Indeed»! See oli Eesti iseseisvuspäeva tähistamisest USA Kongressis kõneleva 300-sõnalise artikli tiitel 27. veebraril 1986 NYT B-osa 10. küljel.
Kes esindas aga me maad ses ingliskeelse teabevälja kvaliteetsegmendis nimega The New York Times… Rohkem kui kümnel juhul märgiti 1980. aastate NYT-s järgmisi Eestiga seotud isikuid:
PINGERIDA (mitu korda NYT mainis isikut 1980-89)
I — Arvo Pärt (63×)
Ⅱ — Neeme Järvi (54×)
Ⅲ — Vaino Väljas (15×)
Ⅳ — Paul Keres (14×)
V — Mart-Olav Niklus (11×)
E e s t i k ä s i t l u s NYT - s
Eesti XX sajandi rahvusliku ja iseseisvusliikumise esirivis olnud Mart Niklusele kuulub kindel koht ka Tartu vaimu kaaskehastajate Käsu (Kess) Hansu (✸1670) ja Jaan Tõnissoni (✸1868) kõrval.
MÄRKUSED
* Mart Niklust jälitas KGB hiljemalt juulist 1957, ta arreteeriti esmakordselt 21. Ⅷ 1958 ja 15. I 1959 mõistis ENSV Ülemkohus talle antisovetliku tegevuse eest 10a vabaduskaotust sellele järgneva 3 a-ks asumisele saatmisega (kaaskohtualune Vello Pällin ✸1939); 1966 vaatas ENSV Ülemkohus süüasja uuesti läbi ja 30. Ⅶ 1966 vabastati ta Vladimiri vanglast; kaks lühemat vangistust kandis MN ära 8. X — 3. Ⅻ ja 19. Ⅲ — 1. Ⅳ 1980. Viimati vangistati MN 29. Ⅳ 1980 ja mõisteti 8. I 1981 ENSV Ülemkohtus antisovetliku agitatsiooni ja propaganda eest 10a vabaduskaotust erirežiimiga vangilaagris koos järgneva 5 a-ks asumisele saatmisega (kaaskohtualune Jüri Kukk, 1940-81); Permi oblasti Kučino vangilaagris 1983. a määrati MN-i 3 a-ks rangemale — türmirežiimile, mille MN kandis Čistopoli vanglas; ta vabastati 8. Ⅶ 1988. Niklus rehabiliteeriti täielikult 15. Ⅺ 1990. Ta oli Eesti Komitee I koosseisu liige ja osales selle vangla-toimkonna töös. Eesti riikliku iseseisvuse taastamise järel kuulus MN 1992-95 riigikokku.
** Mida siinjuures tähenduslikku on sündinud 22. septembril peale Mart-Olav Nikluse (1934) • Alustas tegevust Otto Tiefi valitsus (1944) > EV vastpanuvõitluse päev (2007) • Tallinna vallutamise (sovetiparadigmas vabastamise) päev (1944) • Mardi sünniriik EW keelustas Johan Laidoneri isikus selsamal päeval poliitilise tegevuse erakondade poolt (1934) • Petlemma Ješua (INRI) sündimise tegelik kuupäev (–4) see oli täpselt 3 aastat + 3 kuud + 3 päeva varem tänapäeval tähistatavast 25. detsembrist, mis osutus Mart-Olavi surmapäevaks AD 2025.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar