Punamälestised kui võimuvahend

Venemaal on sovetiaegsete monumentide teisaldamise poolehoidjaid enam kui sealsed võimurid välja näitavad

Kremli lähikonnaga seotud Üle-Venemaalise Ühiskondliku Arvamuse Uurimiskeskuse (VCIOM) jõulu eel avaldatud arvamusuuringu järgi leiab viiest venelasest üks, et sovetisümbolid on möödaniku jäänukid ja need tuleks asendada millegi muuga.

Kuigi see – 20% küsitletutest – pole just palju, on seda ikkagi hulga rohkem, kui Moskva ametnikud on seni valmis olnud tunnistama, kas või oma mullustes kommentaarides nn vabastaja kuju eemaldamisele Tõnismäelt. Analüütik Paul A Goble'i hinnangul on see näit eriti oluline Eesti-taolistele maadele, kus domineerib vastuseis võõrvõimu kiituseks sovetiajal püstitatud monumentidele.

Sama küsitluse järgi ilmutab kaks kolmandikku me idanaabreid ikka poolehoidu punamonumentide säilitamisele. Ka sellest ei maksa mööda minna. Samuti nagu ei tasu unustada Venemaal levivat ksenofoobiat ja vaenulikkust kõigi venelastest väiksemate rahvaste vastu, mis tõusetub alati, kui püüd leevendada oma kannatusi vallandab vägivalla muulaste kallal. Suurriikliku sallimatuse meistriks oli muidugi Jossif Džugašvili, alias Stalin, kelle massiroimarlikke tegusid Kreml ja tema angažeeritud ajaloolaskond püüavad endiselt õilistada, kui mitte lausa puhtaks pesta.

Seda pöörast sallimatust esindab ka tänavu Jauza-Pressilt ilmunud raamat “Küüditaja Stalin: roimar või õiglane tasuja?” (Za čto Stalin vyseljal narody? inglise keeles Why Did Stalin Resettle Whole Peoples?) Tegu on neostalinistist publitsisti Igor Põhhalovi (*1965) taas kord usalduslikult NKVD–KGB–FSB materjale üle kordava üllitisega, mis mh ennustab kõigile baltimaalastele peagi saabuvat kättemaksutundi:

“Ajalugu sisendab meile [vene šovinistidele] optimismi. Sajandite vältel on korduvalt ette tulnud Baltimaade minnalaskmist, ent pruukis Vene riigil oma jõuvarud taastada, kui nad jälle Venemaa rüppe naasid. Küllap nii läheb ka nüüd. Ning siis ei unusta me kedagi, kes [puna-] veterane on solvanud, ega andesta kellelegi, kes vene elanikkonda on mõnitanud.”

Taevariik — mitte ainult vippidele

Kes väärib igavikku?
Kas tõesti on ikka veel nii, et...

Enne pääseb kaamel läbi nõelasilma...

Ameerika Kirikupingi-foorum (Pew Forum on Religion & Public Life) avalikustas läinud nädalal küsitluse, mille tulemused ütlevad, et sealsete ristiusuliste enamiku (65%) poolest väärib igavest elu ka neist erineva usutunnistusega inimene. Ja peagu pool küsitletuid leidis, et...

... välistada ei saa isegi ateisti paradiisi pääsu.

Mis tagab hingele surematuse?
Kui küsitletuil paluti valida, mis aitab igavest elu kindlustada, siis 30% rõhutas inimese usku, 29% asetas esikohale tema maised teod ning 10% pidas olulisimaks tegude & usu koosmõju.

Miks on paradiisi väravad ameeriklaste arust nii laiad?Ühe vaatleja sõnul (so nimelt Barnard College'i usuteaduse professori Alan Segali arvamus tänases NYT-s) tuleks USA kristlaste sallivust seletada nii, et multikultuursuse kogemusest rikastet ameeriklased soovivad, et kõigi kenade kaaskondsete headus, vaatamata nende usule, saaks tasutud heaga.

Ma kipun ühte paati USA keskmise ristiinimesega, st olen valmis 65%-se enamiku usku jagama. Ateistide osas kehtib aga minu arust veelgi lihtsam põhimõte:

Oma surma järel pärib igaüks just selle, mida elades on tahtnud.

Maarjamaa sõduri 60 eetriaastat

Esimesel jõulupühal kell veerand seitse õhtul AD1948 kõlas Vatikani Raadio eestikeelne avasaade — tänu asja käsile võtnud 23-aastasele Vello Salole

Vello Salo ( * 5.IX 1925 † 21.IV 2019 ) oli kuni 1945 Endel Vaher. Põltsamaa kandist koolijuhataja perest pärit nooruk läks oma — arvatagi sündmustihedaimal — 19. eluaastal Soome, sõdis Soome eesti rügemendis, mille rivis naasis augustis 1944 Eestisse ja võitles admiral Johan Pitka üksuses. Sakslased vangistasid ta koos paarikümne Pitka-poisiga, kes olid taanduvailt sakslasilt relvi ära korjanud. Eestist viis tee laevaga Liepājasse, sealt õppelaagrisse, kus Salo läbis pioneerikursuse ja sattus Sileesias sõdimise järel mais 1945 nn čehhi põrgu. Seal andis ta end itaallasena üles ja jõudis nii Rooma püha Birgitta kloostrisse.

«Kui sattusin čehhi põrgust Rooma — ainsaks varanduseks vaid leivakott — oli katoliku kirik see, kes mind aitas. Otse koolipingist tulnuna tuli mõrtsukaks õppida ja sõjas sain aru, et parem aidata kui maha tappa.»

Kui Vatikani Raadio pärast II maailmasõda esimesena Läänes Eestisse regulaarsaateid hakkas andma, võttis üliõpilane Vello Salo Vatikani ettepanekul eesti sektsiooni töö enda peale. Hiljutine nimevahetus vähendas ohtu sugulastele stalinistlikus Eestis. Salo tegi Vatikani Raadios pooltuhat saadet, mõned neist isegi siis, kui ta ise elas ja töötas juba väljaspool Itaaliat.

«Kui ma sügisel 1948 saabusin Rooma teoloogiat õppima, helistasin raadio direktorile, et teil läti- ja leedukeelsed saated on, äkki oleks võimalik kunagi eestikeelseid teha. Ta küsis vastu, millal ma saan peale hakata. Nad olid sest ammu mõelnud, aga ei leidnud inimest, kes seda suutnuks teha. Ja siis oli kivi muidugi minu kapsaaias. — — — See küsimine oli novembris ja alles jõuluks sain sinnamaale. Pealegi olin üliõpilane ja pidin ju õppima kah — — — Iga-aastane komme oli, et paavst teeb jõululäkituse. See oli muidugi pikk barokkstiilis tekst ja minu jaoks esimene tõlketöö — aga tõlkimisest ei olnud mul aimugi! Ka ei olnud mul mikrofonist aimu. Kuna see läkitus anti edasi umbes 40 keeles, siis oli see raadiole endalegi suur organiseerimine, mis kellaajal keegi räägib. Ja siiski läks eetrisse vaid esimene tükk paavsti läkitusest, sest kogupikkuses see saatesse ei mahtunud.»

Raadiotöö tõi teda ka Piibli tõlkimise juurde. Vatikanis eestikeelseid saateid tehes oli pühakirja lugemiseks tarvis sealt tõlkeid teha ja selleks tuli õppida vanu keeli. Nii liitus Salo ka sel teemal käivate aruteludega kohe, kui Rootsis tuli välja uus Piibli-eestindus.

Peale Vatikani Raadio on tema kaastööd ja intervjuusid vahendanud ka Ameerika Hääl ja Vabadusraadio/Raadio Vaba Euroopa.

Ajaloolane Vello Helk kirjutas nimekaimu poliitilisest panusest Salo eelmise juubeli puhul ajakirjas Tuna:

«Ta tutvustas maailmas Eesti kurba saatust ja sellega seoses eesti kultuuri. Ta alustas sellega Itaalias, oli isehakanud kultuuriatašee, ka Eesti Hääl Vatikani Raadios, mille kaudu jõudis kaja tema panusest Eestisse, valmistades võimumeestele peavalu.»

Salo oli ühtlasi üliviljakas kirjastamistöös, mida ühemehekirjastuse Maarjamaa (1962...) saavutused näitavad sama viisi kui tema ringkirjadki — Maarjamaa (1961... 2007) ja Aade (1967... 1997). Kui Salo 1990. aastate keskel Eestisse asus, jätkas ta 2002 Maarjamaa-ringkirja üllitamist Tallinnas.
Eestisse tagasi asus Salo 1990. aastate keskel.

«Mind viidi siit ära sõjavangina, mul jäid siia sugulased, ma tahtsin tagasi, et omamoodi Eesti ülesehitamises osaleda.»

Eestis olles on ta kutsutud külaline kohalikus ringlevis. Oma eetri- jm saavutustele teeb Salo tagasivaate arvatavasti ETV (ERR) järgmises portreesaates "Tähelaev: Vello Salo", mis on kavas pühapäeva, 28. detsembri hommikul kl 10:00-11:15 ja kordussaade teisipäeva südaööl vastu kolmapäeva, 31. detsembrit 2008.

• • •

ISEKIRI ON KIRJUTANUD VELLO SALOST VEEL ፡ 

Küüditamise eelkuuldus • AD1949 •

 • Vatikani Raadio LXXX •

Vastulöök kurjale kardinalile

Tõsi, politseiriigi vastasrind suudab ühendada ainult opositsioonilisi rahvaesindajaid. Nüüd kirjutasid nad politseiriigi peaedendajale viisaka 7 küsimusega kirja. Justiitsminister peab vastama enne 18. veebruari 2009.Kaheksateist roheliste, keskerakonna ja rahvaliidu fraktsiooni rahvaesindajat kirjutas pressiteate kohaselt arupärimise justiitsminister Langile nõudega...

... lõpetada põhiseaduse eiramine ja käteväänamine prokuratuuris ja julgeolekuasutusis!

Rahvaesindajad rõhutavad oma 16. XII 2008 esitatud kirjas vajadust tagada mõjus järelevalve prokuratuuri jt uurimisasutuste tegevuse üle kodanike põhiseaduslike õiguste, sh süütuse presumptsiooni põhimõttest kinnipidamisel.

Valitsusliidu vastasrindlaste arupärimises viidatakse juhtumitele, kus prokuratuur on teatanud kriminaalasja algatamisest ajakirjanduses avaldatu põhjal, samal ajal teistes sarnastes asjades ei ole peetud vajalikuks samaväärseile materjalidele üldse reageerida. Opositsiooniparteide hinnangul on niisugune valikuline ja ebavõrdne kohtlemine vastuolus õigusriigi põhimõtetega.

Arupärijad ütlevad, et isikute kergekäeline kuulutamine kahtlustatavaks koos uurimisandmete lekkimise ja uurimise venimisega riivab ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt süütuse presumptsiooni põhimõtet, kujundab juba ette avalikkuse süüdimõistvat hoiakut ning raskendab õiget ja õiglast kohtumõistmist.

Arupärimises heidetakse muuseas ette Kapo kontrollimise seisukohalt olulise logifailide loo kalevi alla lükkamist Riigiprokuratuuris. Samuti taunivad vastasrindlased Riigiprokuratuuri kõrge ametniku Jüri Pikma kõlvatut valeavaldust ETV saates “Aeg luubis” 30. XI 2008.

Juhtivprokurör Pikma rikkus, loodetavasti tahtmatult, vähemalt kaht Põhiseaduse sätet — §22 (süütuse presumptsioon) ja §17 (keeld teotada isiku au ja head nime). Juhtivprokurör Pikma on oma ebaõigete väljaütlemistega lisaks inimese põhiõiguste rikkumisele kahjustanud ka Riigiprokuratuuri mainet ja sealtkaudu õigusemõistmise huve.

Samuti meenutavad arupärijad vahejuhtumit Tallinna Kohtumajas 5. XII 2008, kui protsessil avalikustatud salalinte sai kohtumaja traathäälingu-võrgu kaudu kuulata ka väljaspool istungisaali.

(Vahemärkus: Viimase vahejuhtumi puhul viis kohus kiiruga läbi koomilisevõitu ametialase juurdluse ja tuvastas kahe instantsi — istungil osalenud Riigiprokuratuuri esindaja ning kohtusaali ukse taga viibinud Viasat TV3 Estonia töötaja — süü, et mitte öelda vandenõuliku koostöö)

Vastasrindlased heidavad ministrile ette järgmist:

Teie justiitsministrina olete küll rääkinud kohtupidamise kiirendamisest, kuid ei ole kahjuks tulnud välja mingi seadusandliku initsiatiiviga, et tagada

• kodanike põhiseaduslike õiguste järgimine:
• eeluurimise ja kohtupidamise läbiviimine mõistliku aja jooksul,
• õiguskaitseorganite suhtlemise korrastamine meediaga ja avalikkusega viisil, mis hoiaks ära uurimise alla sattunud inimeste maine põhjendamatu kahjustamise ja ette süüdimõistva hoiaku kujundamise ühiskonnas.

Nende probleemide lahendamata jätmine raskendab jätkuvalt õiglast kohtupidamist ning tekitab põhjendamatuid moraalseid ja psüühilisi kannatusi nii kahtluse alla sattunud inimesele endale kui ka tema lähedastele, mida mitte ükski hilisem kohtu poolt tehtud õigeksmõistev otsus ei suuda kompenseerida.

Justiitsminister Rein Langile 16. XII 2008 kaheksateistkümne vastasrindlase nimel esitatud arupärimise täisteksti vt nr 114 all siin ja PDF-failina siin

Algas Jüri Liimi represseerimise uus etapp

PUNANUMENTIDE HIRM JA LIIKUMISVABADUS. Jüri Liim kuulati 16. XII 2008 kahtlustatavana üle ja selle kohta koostati Põhja Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna varavastaste kuritegude talituse (Tallinna) Kesklinna teenistuse politseivaneminspektor Krista Silma poolt protokoll. Samuti määrati Jüri Liimile elukohast lahkumise tõkend, millele Liim kirjutas ka alla.

Liim on seega ametlikult tunnistatud kahtlusaluseks nn avalikus varguses Karistusseadustiku §199 lg2 p5 järgi, mis võiks kaasa tuua rahatrahvi või kuni 5-aastase vangistuse.

Et Jüri Liimi kriminaalasi sellise sätte alusel kunagi kohtukõlbulikuks saab, on ülimalt ebatõenäoline ja kõik viitab seega Liimi kohtuvälise kimbutamise katsele ehk viimasel ajal õiguskaitselsüsteemile iseloomulikule justiitsroimale. (Vrd Risto Teinoneni kohtuvälise kimbutamise jadaga.)

Asja sisuks on 22. V 2008 Liimi väljakuulutatud punase saasta koristuskampaania, mille raames Liim autokraanaga eemaldas Tondi Ärikeskuses (Tondi tn 142 Tallinnas) ilutsenud enamliku revolutsionääri Hans Pöögelmanni kujutisega raidkivi, mille Liim samal päeval toimetas otse Eesti Ajaloomuusemi Maarjamäe filiaali, kusjuures viimase valduses (Pirita tee 56) asetseb kõnealune kivi ka praegu (täiendus 2011 lisagem: oli seal viimati suvel 2011).

Sündmust puudutava kriminaalasja algatamisest ruttas Riigiprokuratuur teavitama juba samal päeval, 22. V 2008 kl 19 aegu, kui mitte varem (vt PRProkuratuuri piiari Maria-Elisa Rannajõe avaldust ETV24-s— ERR-is), seega enne sündmuse laiemat kajastust erateabelevis.

Nüüd, seitse kuud hiljem on must-valgel selgunud, et tegu on fabritseeritud kriminaalasjaga, kuna Liim eelmainitud teole püütakse alusetult kohaldada varguse paragrahvi kui fiktiivset juriidilist konstruktsiooni, millega Liimi 22. V 2008 tegevust kujutatakse järgmiselt:

“22. mail 2008 kl 13 Tondi 142 Tondi Elektroonika AS-i territooriumil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, võttis [Jüri Liim] võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise [!?] eesmärgil Pöögelmanni mälestusmärgi, tekitades Tondi Elektroonika AS-ile varalist kahju 150000kr.”

Liim selgitas ülekuulaja Silmale juhtunu asjaolusid ja kirjutas alla ülalmainitud tõkendi kohaldamise aktile. Liimi ülekuulamise juures ei viibinud kaitsjat. Ülekuulamist toimetas politseivaneminspektor Krista Silm üldjoontes korrektselt, v. a järgmised asjaolud:

• Liimile tema väljendatud soovist hoolimata kõiki kriminaalasja puudutavaid akte ei tutvustatud.
• Liimile ei selgitatud ka ülalmainitud tõkendi kohaldamise põhjust.
• Liim kuulis teda üle kuulanud politseivaneminspektorilt, et Liimi vastu algatatud kriminaalasja taga on keegi kõrgemalseisev, kuid ülekuulaja poolt täpsustamata jäetud isik või isikud.
  

Sellise tõkendi rakendamine aga on eriti hämmastav, sest Liim oli reageerinud politseiuurija esimesele kutsele ning oli eile (16. detsembril kl 13.00) saabunud seadusekuulekalt politseijaoskonda (Tallinnas Pärnu mnt 11 tuba nr 126) ülekuulamisele ega ole seni mingil viisil väljendanud oma keeldumist menetlusest või mistahes muust koostööst EV uurimisorganitega.

Tappert suri, Derrick jääb

Kurb, krimisarjas “Derrick” nimiosa kehastanud näitleja Horst Tappert (26 V 1923 — 13. XII 2008) on lahkunud! Müncheni politsei vaneminspektor loomulikult elub ja külastab teleekraane üle ilma ikka.

KES OLI TAPPERT: Saksi-Anhalti liidumaa provintsiteatri arveametnik, kes tõusis sakslaste lemmikuks pärast vene okupatsioonialalt pagemist ja näitlejakarjääri jätku Lääne-Saksamaal, eriti aga Esimese avalik-õigusliku telekanali ARD 1966. aasta lühisarja “Die Gentlemen bitten zur Kasse” (Ulatage džentelmenile kassa) inglise härrasriisuja rolliga. Rahvusvahelised auhinnad ja üleilmne kuulsus tulid kätte mõni aasta hiljem Stephan Derricki osa täitmisega.

… DERRICK: Tervelt veerand sajandi kestel II avalik-õigusliku kanalil ZDF vändatud ja täpselt 10 aasta eest viimse osani jõudnud politseisarja kangelasel, pikka kasvu tasasel peategelasel oli ka lahutamatu paarimees — paarkümmend aastat noorem inspektor Harry Klein, keda mängis näitleja Fritz Wepper. Nende koostöö tulemusel sai tänase Õhtulehe järgi...

... aastail 1973–1998 elegantses ja inimlikus juurdluses lahenduse 281 mõrvajuhtumit, millel oli 344 ohvrit.

Telesari on hõlvanud 104 maad ja väisanud läinud sajandilõpul ka Eesti eratelemaastikku — nimelt Sõltumatu Televisiooni (TV-1) saatekava, mis Sõnajala-pere edu-usu ja ettevõtlikkuse tõttu suutis rõõmustada tallinlasi 1996-2001.

Žanri uhkust ja detektiivi mainet kergitav Derricki kuju ei pelga kõrvutamist kümnendi võrra hiljem Agatha Christie, David Sucheti ja briti filmitööstuse annete lõimes sündind Poirot'ga. Siit kaardub XX sajandist tänasesse päeva miljonite fännide vaimustuses karastet mall, mis NYPD või Kapo pärisdetektiivile tundub seni kättesaamatuna.

Ei lahenda belglane Poirot ega sakslane Derrick ühtki roima salalikkuse ega brutaalsuse, vaid empaatilise tähelepanu ja kaine mõistusega. Tüüpilisel juhul tunnistab kahtlustatu oma veresüü üles ise ja kohe, kui detektiiv kaardid lauale lööb. Roimari surutis on sügav ja tihtilugu letaalne, misläbi kohus (kohtudramaturgid) nende armust küll tööta jääks(id).

EESTISSE tõi kurva sõnumi laupäeval Müncheni kliinikus 85. eluaastal Horst Tappertit tabanud lõpust üleeilne Õhtulehe veeb, mis nõnda sõnastas vaneminspektor Derricki juurdlusviisi ja toime-keskkonna:

Derricki tähtsaim relv oli dialoog ja psühholoogia tundmine. Kuritegu avastati vaoshoitud õhustikus inimlikke sidemeid luues. Kurjategijaks osutus enamasti moekalt riietuv, kaunist kodust või kallist autost välja astuv keskklassi inimene.

Ja veel paar märkust tuleks mul kui Derricki fännil lisada...

• esiteks sarja ülihea saksa keele ning selle kohta, et...
• tegelik München oli inspektor Derricki ajastul poolteise-miljonise suurlinna kohta suisa ebasündsalt harmooniline ja allilmas sündiva poolest täiesti vagur linn, kuna...
• Münchenis tuli ette tõelisi mõrvu reeglina kümme korda vähem, kui neid samal ajal juhtus sama elanikearvuga Eestis.

Rahvusringhääling paadi all

Tänane kuupäev tuleks igal eesti meedialoolasel üles tähendada. Ülima tõenäosusega on 11. XII 2008 Eesti Riigiringhäälingu—Eesti Raadio—Eesti Rahvusringhäälingu kultuurituse absoluutne sügavik. Nimelt kasutas Eesti Raadio (ER) “Uudis+” oma tänases päevakommentaaris teada-tuntud vanasõna roppu pööblimoonutist:

Toida hunti palju suudad, karu ... ... ...

Ja seda tsiteeriti viimase kui nilbe silbi—häälikuni... Päevakommentaar ei olnud ilmselgelt otsesaade, vaid ERR-i Pärnu stuudio salvestis. Kommentaari toimetamine olnuks mitmel korral võimalik. Mida ei juhtunud. Vähe sellest, kommentaarirubriigi eest seisab hea ei vähem ega rohkem kui ER-i eestikeelsete kultuurisaadete eest vastutav toimetaja... Minu arust...

see rekord on masendav nagu eetrimere Mariaani süvik, kus õhumask ega tuukriülikond ei aita.

Eesti rahvusringhääling või vähemalt kvaliteetne segment sellest ei ole seni veel kuulajale pakkunud midagi nii allakiskuvat, et mitte öelda lausa moraali tapvat.

* * *

Meelde tulevad üheksakümnendad, kui ER veel kostis üle piiri — Õnneks mitte enam! — ja Münchenis elades oma Siemens RK-764-ga püüdsin Tallinna raadio I programmi varahommikust kava kuulata. Mis mind seejuures huvitas, oli pigemini tunnetus — Eesti uue päeva hõng — ja pisut vähem kohalike uudiste sisu. Aga paraku ei saanud seda tunnetust kunagi ilma emotsionaalse reostuseta kätte: Eesti eetriruumist kostva rütmihälvetega popsidisko (à la Kuldne Trio) ega ülevust pungil saatejuhi diktorihääle (Kaja Kärner) igahommikuse annuseta...

Oh-oh-hoo-kui-maotu postsovetlik kokteil euroopalikus eetripildis!

Eesti saade uppus päeva edenedes nagu parvlaev Estonia veidi hilisema ärkamisega itaallaste ringhäälingu-saginasse.

Enam eesti eetrilaevukest maailmamerel ei hulbi. Selle riigi viimane kesklainejaam Laitses jäi vakka 30. VI 1998 õhtul, poole kaheksa aegu, spordisõnumite järel, muide, ühegi hüvastijätu-sõnata...

Ja taevale tänu on EV-l ka raha pidevalt vähe, nii et pole jagunud ei välisilma ulatuvate AM-saadete käigushoiuks ega loodetavasti ka satelliidi transpondritele lähitulevikus mitte. Ehk ei taba satelliidiajastu ka Eesti TV-d tõepoolest niipea, sest tänasel päeval lörtsiks avalik-õiguslikul ekraanil laiutavad blaseerunud (alkoholismi-tüübilised) eetriankrud XXI sajandi Eesti palge...

Elagu ERR eetrimere kaldal vaikselt oma paadialust elukest. Vaadaku vaid, et sealt edasi ei roomaks... Pärismerd roojama.

ERR-i jõulusoov — VIP-jumalateenistus!

Kirikliku jõuluteenistuse diskrediteerimine läks Eesti TV-l igatahes korda

Kas jõulujumalateenistus on tsirkus, kuhu tuleb pilet lunastada?

Nii kurjustas Halliste elanik Toomas Suits. Sealset jõuluteenistust on saatmas ju paar aastat kõmu, mille tagamaad on mõnevõrra poliitilised — kohal käib siinkandis talu pidav president. Nii otsustaski ETV (ERR) siit lähemal jõululaupäeval otseülekande teha.

Koguduse õpetaja Kalle Gaston nentis, et Eesti TV sellekohane nõue talle ei meeldinud...

... kohe mitte sugugi, kuid midagi pole teha!

Eesti Rahvusringhääling otsustas nimelt inimesi jumalateenistusele lasta kutsetega (nimekirja alusel). Ene Kõster kui n-ö natsionaliseeritud (ee-är-är-astatud) jumalateenistuse teleprodutsent ütles ajalehele Tartu Postimees, et see oli...

... soovituslik idee.

Kõster selgitas, et ülekande ajal hõlvavad osa ruumi kiriku rõdul telekaamerad ja et kiriku põrandal saab kulgema kaableid, nii et tekib oht neile kogemata peale astuda ja saatepraaki põhjustada.

Seepärast võimaldati muidu pooltuhat inimest mahutavasse kirikusse 350 pääsmetega kohta (st ainult eelregistreerituile) ning need broneeriti meie rahvusliku luterikiriku (EELK) abiga ära juba detsembri esimesel nädalal. Kiriku veebikülg märgib Halliste jõuluõhtu jumalateenistuse asjus 24. XII kl 17.00 kõigile hiljaksjäänutele järgmist:

Eesti TV otseülekanne — REGISTREERIMINE LÕPPENUD — KOHAD TÄIS!*

Huvilise lohutuseks on jõululaupäeval kl 20 Hallistel veel üks teenistus, mida juhatab Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher (mitte enam peapiiskop Andres Põder) ja milles osaleja jääb ilma kohalike laste kontserdita (erinevalt VIP-teenistusest).

Ei maksa ammugi imestada ERR-ist pudenevate soovituslike mõtete üle...

Näiteid jagub: kuu eest olnud Ameerika presidendivalimiste puhuks andis Eesti TV soovituse Ühendriikide Tallinna-saatkonnale valimistega seotud otsesaatele sponsoreid otsida, kes muretseks saate osalistele söögipoolist... Kolm nädalat tagasi kehutas ERR-i kahe saatejuhi soovituslik mõte keskkonnasaate (?) “Osoon” vahendusel inimesi metsa minema — igasugu prahti põletama!

... Pigem paneb imestama vippide kirikussetung

Miks tänavu, ent mullu mitte? — Usaldus kirikut broneerida taibanud ERR-i suhtes? — Viimase arvamusuuringu järgi ületas ERR-iusaldus umbusalduse ju viiekordselt! — Vaevalt, so naerukoht... Siin paar—kolm enam-vähem realistlikku vastusevihjet:

• Äkki valgustas vippide vaimu presidendi hiljutine usuvastane avaldus? (Nõnda igatahes kajastas seda ER-i 22. X 2008 “Päevakaja”) Ehk aitas see paljusid lõpuks arusaamisele, et presidendi usk pole ehe ja iga presidendi osalusega kirikuteenistus ongi vaid tsirkus.
• Või aitas ehk presidendi siiras pahandamine Maarjamaal leviva ebausu pärast? Oma ebausku tuleb tsiviliseerida! Ainus jäägitult hea seletus.
• Või presidendi vihje kõikumalöönd meediasillale, kus üks ots toetub teadmiste kaljule, teine aga viib ususohu, lubades astronoomiat miksida astroloogiaga?

Meenutagem kaks kuud enne jõule akadeemikutele peetud presidendikõne, mis peale emakeele osatähtsuse teadus- ja aimekeelena vaagis meediakriitiku positsioonilt kohalikke uskumusi:

... Kes võidab maailmavaatesõja, kui iga teadlaste öö kohta tuleb eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd?

Kolme aasta eest mõõdeti Eurobaromeetri abil kõige ebausklikumaks rahvaks EL-i toona 25 liikmesmaa elanike seas eestlased. Üle poole [Eesti] elanikkonnast ehk 54% usub, et maailma juhivad mingid üleloomulikud jõud, mis pole seotud suurte religioonidega, nagu kristlus või islam. Ainujumala olemasolu uskus 16%, mis oli Euroopa madalaim näitaja. Ateiste oli 26% elanikest. (...)

Ma arvan, et kommunikatsioon, mille üks pool toetub teadusele ja teine mitte, ei saa olla eriti efektiivne, sest segamini aetakse ju isegi astronoomia ja astroloogia. (...)

Ma lugesin äsja American Journalism Review esseed, milles ennustati ellujäämist vaid usaldusväärsele, hästi toimet ja eliidile orienteerit trükimeediale. Kõik ülejäänu — aga seega paraku ka valdav osa sellest, mida täna Eestis ajakirjanduseks peetakse — lahustub blogide, portaalide jm ajaviite—meelelahutusäri sees.

(Presidendi kõne Eesti Teaduste Akadeemia juubelil 22. X 2008)

Teabelätted: Tartu Postimehe 8. XII 2008 kirjutised “Kohad VIP-jumalateenistusele täitusid üleöö” ja “ERR: kutsetega jumalateenistus oli soovituslik” ja presidendi kantselei veebikülg

* Viide REGISTREERIMINE LÕPPENUD — KOHAD TÄIS! eemaldati EELK veebist 10. XII 2008

Siseminister kaotas...

ÕIGUSKORD & DEMOKRAATIA on saavutanud olulise vahevõidu rohkem kui 2-aastases õiguslikus rallis. Tänu Jüri Heldur Estamile ja tema poolt siseministri vastu tõstatatud kohtuasjale. Nüüd on kohtulik arutelu võimu kuritarvitamise üle jõudnud juba teisele ringile ja läheneb ilmselt finišile. Läinud töönädala lõpul rahuldas Tallinna halduskohus Jüri Estami kaebuse endise siseministri esildisele, millega kevadel 2006 keelustati koosolekud Tõnismäel. Kohtunik Aivar Koppel tunnistas lõpuks siseministri toonase sammu õigusvastasust, kuid osaliselt jäi kaebus siiski rahuldamata. Kuigi siseministri esildis on halduskohtu hinnangul õigusvastane, luges kohus selle kuni tühistamiseni sügisel 2006, st 4,5 kuu kestel ometi kehtivaks. Katke Tallinna Halduskohtu 28. novembri otsusest:

Kehtiva haldusakti [so õigustühiseks kuulutatud esildise] resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik ning mittetäitmisest võib tuleneda seadusest tulenevaid sanktsioone. Seetõttu ei saa ka kehtiva haldusakti täitmiseks antud korraldust pidada õigusvastaseks ning Jüri Estami kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.

Seega ei soostu kohtunik tunnistama siseministri 26. V 2006 esildise põhjuslikku seost ka järgmisel päeval Tõnismäel kinni peetud Estami liikumisvabaduse piiramise tõsiasjaga.

ASJA SISU: Mäletatavasti seadis keskerakondlik siseminister Tõnismäel sisse keeluala. Keeld järgnes 9. V 2006 nn vabastajate monumendi juures peetud skandaalsele Eesti-vastasele miitingule, mis tekitas laialdast reaktsiooni. Samas kogunes peagi, 20. mail suur Eesti-meelne miiting. Kuus päeva hiljem tegi siseminister pronkssõduri juurde kogunemistele järsu lõpu. Mai lõpus politseilindiga piiratud keeluala püsis Tõnismäel kuni 9. X 2006.

Kunagi Vabadusraadio ajakirjanikuna inimõigusile spetsialiseerinud Estam loeb küsitavaks valitsuse õigust sulgeda tervet kvartalit meelt avaldada tahtvaile isikuile (Reporter/K2/YouTube'i 27. V 2006 video), kui ei esine selleks seaduses ettenähtud tingimusi. Siseministri esildis väljastati ennetava sammuna ning see on vastuolus läänelike õigustavadega rahuajal, kujutades endast kardetavat pretsedenti. Siseministri esildise peamist häda näeb Estam selles, et see oli tähtajatu. Niisugune ennetav samm ei ühti euroopalike rahuaja-tavadega ja kujutab kardetavat pretsedenti. Mistap Estam taoltes, et kohus tuvastaks siseministri 26. V 2006 esildise ja politseile antud korralduse õigusvastasuse. Kohtus on Estamit esindanud advokaat Allen-Illimar Putnik.

INIMÕIGUSLANE JÜRI ESTAM sattus toona kohtu alla teiseski, samuti Tõnismäe keeluala puudutavas (väärteo-) asjas. Mais 2006 peeti ta kinni ja karistati teda pronkssõduri lähedal viibimise eest, kuhu Estam oli tulnud sini-must-valge lipuga meelt avaldama just vastustamaks siseministri keeluala-otsust.

Mul oli siht saada nina kohtu ukse vahele…

Nii põhjendas Estam kohtus esinedes oma aktsiooni Tõnismäel. Harju maakohus jättis Estami kaebuse politsei tehtud väärteoasja vastu 2 aasta eest siiski rahuldamata.

Kronoloogiat

• 26. V 2006 tegi siseminister esildise keelustamaks tähtajatult kõik meeleavaldused Tõnismäel ja andis politseile esildise täitmise korralduse
• 27. V 2006 Tõnismäel tõkestas politsei Estamil rahuliku meelsuse avaldamise, võttis talt ära Eesti lipu, keelas politseilindiga piiratud alale liikumise, vahistas ta ning vormistas väärteoprotokolli (vt 30. V 2006 Virumaa.EE/Avo/ Kirsti Vainküla «Estam, Jüri — rahvuslipuga eestlane»)
• 23. X 2006 algas Tallinna Halduskohtus Jüri Estami kaebuse arutelu kohtunik Hurma Kiviloo eesistumisel
• 13. XII 2006 jätkus kaebuse arutelu siseministri juuresolekul. Jüri Estam:

Miks venelased on tohtinud Tõnismäele koguneda, aga eestlased mitte, jäi ka siin riigisaladuseks, sest siseminister põhjendas oma otsust inimõigusi piirata kolme ametkonna – Politsei-, Teabeameti ja Kapo – riskianalüüsiga, mis on salastatud.
(vt istungi kommentaari Jüri Estamilt TMS-i veebifoorumis)

• 8. II 2007 oli samas asjas esimese astme kohtu kolmas ja viimane istung
• 8. III 2007 otsustas Tallinna Halduskohus Estami kaebuse rahuldamata jätta, leides et tal puudub põhjendatud huvi asja läbivaatamiseks
• 16. X 2007 oli istung Tallinna Ringkonnakohtus, mille tulemina järgmisel kuul avaldatud otsuses ringkonnakohus leidis, et halduskohtul tuleb Estami kaebus uuesti läbi arutada, kuna seni oli põhjendamatult eiratud kaebaja mitut õigustatud seisukohta — sisuliselt tähendas see otsus Estami kohtuvõitu
• 19. XI 2008 läks Tallinna Halduskohus samas asjas uuele ringile, Pärnu kohtumajas juhatas istungit kohtunik Aivar Koppel, kes läinud nädalalõpul oma otsusega tunnistas siseministri esildise õigusvastaseks.

ESTAM KAITSEB ÕIGUSRIIKI JA INIMÕIGUSI. Oma õiguskaitse-juhtumi varal astub Estam välja eeskätt üldsuse huvide eest.

Ma taotlen seda, et tulevikus ükski siseminister ei keelustaks meelsuse avaldamist ükskõik mis Eesti osas või kogu Eestis.

Nii ütles Jüri Estam ringkonnakohtus 16. X 2007. Estami kodanikujulge algatus tervistas EV õiguskorda juba isegi enne kohtuliku arutelu algust. Sügisel 2006, vahetult pärast Estami kaebuse jõudmist halduskohtusse, nimelt kaotati keeluala Tõnismäel (9. X 2006).

Mõnede asjatundjate arvates püüdis keskerakondlik siseminister lihtsalt kaitsta skandaalset monumenti, mis poolteise kümnendi vältel oli võimaldanud Eesti-vastast meelsust kinnitada ja samal ajal ohtlikult laiendada ühiskondlikku lõhet. Sestap tühistati avalike koosolekute vabadus ja keelustati meeleavaldused nn vabastaja kuju juures ametlikult alles siis, kui välja hakkasid astuma eestimeelsed jõud.

Monument viidi kesklinnast ära vaid aprillis 2007, so pärast parlamendivalimisi ja valitsuse vahetust, kuid… Kohtuasja riiklikku ja ühiskondlikku tähtsust ning püsivat hädatarvidust näitab ka see, et praegune valitsusliit (sotsiaaldemokraatlik siseminister k. a) ei ole suutnud poliitilise eelkäija küsitavast halduspärandist loobuda, vaid üritab tänaseni kohtus kaitsta demokraatlikku õiguskorda õõnestavat esildist.

KOHTUASJA LÕPP — 1. XII 2008. Äripäeva teatel tühistas Tallinna halduskohus Jüri Estami nõudel endise siseministri Kalle Laaneti suusõnalise "keelu avalikele koosolekutele ja meeleavaldustele" Tõnismäel.

Kohtuotsus võttis nõnda kaua aega, esimeses voorus Estam kaotas, samas saatis ringkonnakohus tema kaebuse halduskohtusse uuele arutamisele. Viimati arutas Tallinna halduskohus Estami kaebust tänavu [AD2008] 19. novembril. Eelmisel reedel [28. XI 2008] langetatud otsuses tunnistas kohtunik Aivar Koppel siseministri keelu õigusvastaseks, kuid märkis, et kuni keelu tühistamiseni sama aasta [AD2006] oktoobris võis selle põhjal Estami liikumisvabadust piirata.

Eesti õiguskorra, demokraatia ja vabaduse kaitsmise nimel on Jüri Estam eelpool käsitlet süü- ja haldusasjus kahe ja poole aasta kestel kulutanud kümneid tuhandeid kroone (tuhandeid eurosid), k. a rahvuslipuga Tõnismäele ilmumise pärast talle määratud 1200-kroonine (75€) trahv. Riik kulutas Tõnismäe monumendi ebaseadusliku keeluala tarastamise ja valve peale nelja veidi rohkem kui kuu kestel 3,8 miljonit krooni (242800€).