RAPORT ÕIGUSKORRA VAHIPOSTILT

Kodanike Kaitsekoja vahendusel
Oma kriminaalasja näitel kirjutab jurist Risto Mikael Teinonen “Eesti kriminaalmenetlusest” ja kõrvutab protsessialuste (kahtlustatu ja tunnistaja) õiguslikku seisundit Eestis, Saksamaal ja Soomes.

Teinoneni poliitilise (väidetavasti pruuni) värvinguga kriminaalmenetlus sai Riigiprokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti (KPA) koostöös algatuse 17. I 2007 (loe sest lähemalt veebiaadressilt www.kaitsepolitsei.com) ega ole seni veel lõppenud. Menetluse valguses võrdlebki ta Soome ja Saksamaa vastavaid seadustikke (Esitutkintalaki ja Strafprozessordnung) kohalike kriminaalmenetluse normidega (Eesti Kriminaalmenetluse seadustik — KrMS) ning jõuab järeldustele, mis räägivad paraku EV ja ta kodanike kahjuks. Teinoneni eritlus pakub meile kokkuvõttes järgmise pildi:

1. EV-s kasutatakse kriminaalmenetlust poliitiliste vastaste represseerimiseks teades, et nad pole kuritegu toime pannud. — Menetluse tellijad tuleb vastutusele saada.
   
2. EV-s saadetakse poliitilisi vastaseid psühhiaatrilisse ekspertiisi — teades, et nad pole mingit kuritegu toime pannud. — Vastutavad isikud Kaitsepolitseis ja prokuratuuris tuleb vastutusele saada.
   
3. EV-s kasutatakse vähemalt Kapo poolt ülekuulamismeetodina tunnistajate ähvardamist — seda võimaldab asjaolu, et tunnistajal ei ole õigust nõuda ülekuulamistunnistaja kohalviibimist. — Vastutavad isikud Kaitsepolitseis ja prokuratuuris tuleb vastutusele saada. — Seadust tuleb muuta: tunnistajal peab olema õigus kaasata ülekuulamise juurde ülekuulamistunnistaja. Juhul kui asja menetleb KPA, peab ülekuulamistunnistaja kaasamine olema kohustuslik, sest Kapos on ähvardamine laialdaselt kasutusel.
   
4. EV-s ei ole sätestatud tõkenditele ega äravõetud asjade tagastamisele mingeid ajalisi piiranguid. — Seadust tuleb muuta: maksimaalsed tähtajad tuleb määrata, võttes eeskuju vanematest demokraatlikest riikidest. Milleks peaksid inimeste õigused Eestis tunduvalt nõrgemini kaitstud olema kui inimestel teistes Euroopa riikides?
   
5. Ja viimaseks — EV-s ei huvitu kriminaalõiguse ega kriminaalmenetlusõiguse spetsialistid vähemalgi määral sellest, kuidas tagada — või pigem taastada — õigusriik. Sellest ei huvitu ka võimulolevad poliitikud, mis ei olegi üllatav, sest mitteõigusriik on nende endi huvides. — Siin aitab ilmselt ainult vanade punaste pensionile jäämine.
   

Eraldi pikemalt on Teinonen vaaginud menetluskorda läbiotsimise, ülekuulamise, elukohast lahkumiskeelu tõkendi ning äravõetud asitõendi tagastamise tärminite osas. Piirdun siin lõpetuseks vaid ühe, tunnistaja ülekuulamist eritleva alapeatükiga:

Tunnistajate ülekuulamisel toimub hulganisti KrMS-i sätete rikkumisi, vähemalt siis, kui menetlejaks on KPA. Kapos ei tehta tunnistajale ülekuulamise alguses teatavaks tema kõiki õigusi, kuigi seda nõuab seadus: “Tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt.” (KrMS §68 lg1). Ilmselt tõlgendavad KPA töötajad teksti grammatiliselt nii, et “õigusi ja kohustusi” — osastav kääne ju — tähendab mitte ammendavat loetelu õigustest. Ennekõike jäetakse ütlemata, et tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest juhul, kui vastused võivad teda ennast süüstada (KrMS §71 lg2). Lisaks on KPA-s kombeks esitada suunavaid ja keelatud küsimusi (nt kahtlustatava kõlbeliste omaduste kohta, kui see pole esitatud kahtlustusega seotud) ning ähvardada ülekuulatavaid. Kas ülekuulataval on võimalus ennast ähvardamise ja muude ülekuulamisel toimuvate seadusrikkumiste eest kaitsta? Kui ta on KPA-s üksi, võivad ülekuulajad teda kohelda praktiliselt täiesti oma suva järgi.
Eesti seadus ei luba tunnistajal ülekuulamise juurde ülekuulamistunnistajat kaasata. Kapos tuleb ülekuulataval mobiiltelefon tükkideks võtta ning kontrollitakse ka, et isikul ei ole kaasas diktofoni. Tunnistajal puudub võimalus toimunud ähvardamist tõendada. Kuidas võiks ähvardamist vältida? Tunnistajal võiks olla õigus kutsuda kohale ülekuulamistunnistaja — ja just nii ongi asi lahendatud mujal.
Saksa seaduse kohaselt võib tunnistaja politsei poolt läbiviidava ülekuulamise juurde alati kutsuda advokaadi kui tunnistaja kaitsja. Advokaat ei tohi ise tunnistaja eest vastata, kuid ta võib politsei poolt esitatud küsimuste suhtes esitada protesti, kui tegemist on keelatud küsimusega. Protest tuleb politsei protokollis ära märkida (BverfG — Saksamaa konstitutsioonikohus, 38/105). Eraisik võib ülekuulamistunnistajana osaleda üksnes siis, kui politsei on sellega nõus.
Soome seadus (Seadus kohtueelse menetluse kohta §30) sätestab, et “Enne ülekuulamist tuleb ülekuulatavale teatada tema õigusest paluda kohale ülekuulamise tunnistaja.” Saksa seadusega võrreldes on see tunnistajale inimlikum: kutsuda kohale sõber on muidugi odavam kui kutsuda advokaat. Taoline seaduse säte on lihtne lahendus ähvardamiste takistamiseks. Mistõttu Eestis sellist sätet pole? Loomulikult seetõttu, et uurijal on hirmutatud tunnistajalt kergem soovitud vastuseid kätte saada — ja just nimelt soovitud vastuseid, mitte ilmtingimata tõeseid vastuseid.
Vaatleme veel seda, kas ülekuulatava ähvardamine on ülekuulamisel otsesõnu keelatud:
Eesti seadus KrMS-i §9 lg3 sätestab: “Uurimisasutus, prokuratuur ja kohus peavad menetlusosalist kohtlema tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata. Kedagi ei tohi piinata ega muul viisil julmalt või ebainimlikult kohelda.” Ka tunnistajat puudutab §64 lg1: “Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.” Nägu näha, ei ole ähvardamine otsesõnu keelatud. Tavainimene saaks vast aru nii, et “ebainimliku kohtlemise” ja “inimväärikust alandavate viiside” keeld tähendab ka ähvardamise keeldu, kuid paraku ei ole see KPA uurijate arusaam.
Saksa seaduse kohaselt on politsei, prokuröri või kohtuniku poolt läbiviidavatel ülekuulamistel ükskõik milline petmine, ähvardamine või sundimine rangelt keelatud (StPO §136a). Vastavalt §69 III kehtib §136a ka tunnistajate kohta, nende paragrahvide rikkumise tulemuseks on “tõendite kasutamise keeld” kohtumenetluses.
Soome seadus kohtueelse menetluse kohta (§24) keelab otsesõnu ülekuulamisel ähvardamise kasutamise.

Artikli teksti esitab täispikkuses Kodanike Kaitsekoja veebikülg.