Jüri Liim ja Ülemiste (puna)vanake(sed)

Üheksa kuud hiljem, 27. II 2009 sai Jüri Liim posti teel viimaks kätte kriminaalsüüdistuse

Süüdistus vormistamine võttis 9 kuud, arvestades nn süüasja algatamise aega. See on samane kahtlustusega, mida Liimile tutvustati 16. detsembril, so 7 kuud pärast asja algatamist. Tollest ajast pandi Liim ka sisuliselt koduaresti.

Liimi represseerimise põhjus on Tallinnas 22. V 2008 aset leidnud tähelepanuväärne sündmus: Eesti Kommuunas punaterrorit korraldanud bolševik Pöögelmanni kuju teisaldamine Tondi Ärikeskusest Eesti Ajaloomuusemisse Maarjamäel.

Samal päeval kõrvaldas Jüri Liim teise Tondil asunud punamonumendi, mis kohalikke sovetimonumente haldval ametkonnal õnneks jäi kahe silma vahele. 

TÄIENDUS AD 2023. Riigikantselei (Rahukohtu tn 3) salastatud monumendikomisjon määras AD2022 sadade okupatsioonisümbolite seas likvideerimiseks ka Tondi kasarmute juures (Tondi 55 ehk riigikantseleist viie kilomeetrit eemal asunud) Punaarmee jalaväekooli mälestuskivi. Probleem on aga selles, et seda tehti juba poolteise aastakümne eest. Nende soovi täitis 100% juba ette Jüri Liim, kes tellis kraana, veoki ja eemaldas paartionnise raidkivi 22. V 2008.

Monumentide töörühma eelmise aasta novembrikuu koondülevaates kirjutatakse kunagise Tondi sõjaväelinnaku mälestusmärgi kohta, et see „on püstitatud 1940. aasta suvel Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustest reorganiseeritud Punaarmee Tallinna Jalaväe Koolile, mis tegutses Tondi kasarmutes kuni 1941. aasta juulini.“

Süüdistusakti on koostanud Tallinnas Tatari tn 39 asuva Põhja Ringkonnaprokuratuuri esindaja Õnne Neare-Vaarmann.

SÜÜDISTUSE KOMMENTAAR

1. Nii pika prokuratuuri- ja politseimenetluse tulemus näib nadivõitu ― paraku ka õiguslikus mõttes.
2. Süüdistaja on valinud Eesti riigi ja ühiskonna legitiimseid huve eirava ja legaalpraktikat proovile paneva tee. Süüdistav pool võiks asja nimelt ka võita, st Liimi vargaks tembeldada, ent üksnes peene õigusteoreetilise mänguga, mille järgi on varguse kui niisuguse süüteo-koosseis olemas (süütegu lõpule viidud) ka siis juba, kui potentsiaalne varas on asja üle kehtestanud valduse (on saanud asja enda kätte). Ringkonnaprokurör Neare-Vaarmanni (või ta ülemuste) valik ja otsus vargusesätet rakendada ning tema (või nende) koostatud süüdistusakt eeldavad just niisugust erandlikku käsitust, mida õigusteadurid peavad okupatsiooniteooriaks ja mida Eesti kohtupraktikas seni õnneks ei ole aktsepteeritud.
3. Pika kohtueelse menetluse käigus on asi ootamatult täienenud uue osalisega. Peale seni teada olnud kannataja, Tondi Ärikeskuse omaniku Tondi Elektroonika AS-i on nüüdsest Liimi vastaspoolele lisandunud veel üks kinnisvaraga tegelev firma ― Ülemiste City AS, kes on Liimile esitanud 100000-kroonise tsiviilhagi.

Ülemiste City tegeleb kinnisvaraga Tallinna teises otsas, endise liiduettevõtte Dvigatel maa-alal. Varem pole Ülemiste Cityl olnud ei Tondi Ärikeskuse ega selle parklas seisnud punamälestisega mingit pistmist. Jüri Liim on seevastu vahepeal, 21. X 2008 teinud Ülemiste Cityle soovituse eemaldada ka seal, endise Dvigateli miitinguplatsil säilitatav punamonument, mis praegugi seisab täiesti avalikult ja ilmatu häbitult vanal kohal edasi.

TEKIB KÜSIMUS kas tegu on Venemaa-suunalist huvi ilmutavate suurettevõtjate (Uno Abru, Dorel Kangur, Gunnar Kobin, Raivo Vare jmt) koondumisega Jüri Liimi taoliste rahvuslaste vastu? Vastuse saame õige varsti. Kui mitte varem, siis kohtus. 

Jüri Liimi kimbutamisloo antud peatüki moraal võiks kõlada nii:

Nurjatu süüasja ühiskondlik-ajaloolist tausta ja Liimi karmikäelise menetluse poliitilisi motiive on süüdistusakt täiendunud üllatava välismajandusliku mõõtmega. Või siiski pole ses kõiges mingit üllatust?