Mida ERR meelde ei tuleta

Miks saab riigieelarvelises meedias volilt — KGB-sse ja vaenuliku salateenistuse mõjuagentuuri kuulumist maha salates — koguda mainepunkte ja toetust Euroopa Parlamenti valimiseks?

Ühegi eestikeelse "Valimisstuudio" saatejuhid (Mart Ummelas, Andres Kuusk, Indrek Treufeldt) ei ER-is ega ETV-s ei teinud tänavu märkamagi, et neil vastas istub tegelikult teada—tuntud gebist, NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (Eesti allüksuse) välisluure-osakonna operatiivtöötaja Vladimir Illjaševič (*1954)

VALIMISSAATEIS lasti tal end esitleda kui põlist ja eesti verd literaati ning perspektiivitundlikku poliitikaspetsi. Aga endisi veresidemeid ega leivaisa ei tuletatud meelde. Miks? Kas sovetliku kollaboratsiooni meenutus ei ole täna enam poliitiliselt korrektne? Või ei olnud küsitlejaist saatejuhtide enda taust piisavalt puhas, et seda tõstatada. Lihtsalt KGB ei torkagi silma meie avaliku õiguslikkuse (k. a ERR-i) loomulikul foonil? Või hoopis peetakse Euroopa Parlamenti aupaklikult vene luurajate pärusmaaks⁉ Sestap mis pagana pärast see peakski olema meie (EV maksumaksja rahastatud meediumi) asi olema sekkuda, kui suur Moskva laiendab positsiooni Brüsselis⁈

Mis iganes, ent poliitkorrektsus või viisakus vaevalt saatejuhtide mureks oli. Sootuks süütumale üksikkandidaadile, kes oli varem kuulunud ühte vuntsikandjate parteisse, tuletasid saatejuhid endist erakondlikku sidet meelde suisa igas saates, kuhu teda Ringhäälingunõukogu ja ERR-i armust esinema lasti.

SÜÜTU VÕI KURITEGELIK? Miks siis pääses ilma minevikukriimudeta võõrriigi salaluuraja Illjaševič ehk Илляшевич ehk Iljashevich ehk Iljaševitš, alias Vladimir Ivlev, alias Olev Miil (tema ema Margarete Miil-Illjaševiči neiupõlvenime võetus)

Kelle perekondlik taustki on kõnekas: Margarete ja Nikolai Iljaševiči hooles ja sovetlike salateenistuse rõõmuks kasvas selles peres üles teinegi poeg — Vladimiri vanem vend Viktor Illjaševič, kes toimetas pikalt KGB uurimisosakonnas... Selle europarlamendi-kandidaadi taust on läbi ja lõhki kagebeelik.

Võõrriikide repressiivasutuste mineviku ametlik (avaõiguslik) salgamine ei saa vähegi nõudlikku ajakirjanduse tarbijat rahuldada, mistap Isekiri siin esitab Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirja kandidaadi tegeliku elukäigu.

* * *

Tallinnas sündinud Vladimir Illjaševič (*1954, ka Iljaševitš/ Iljashevich/Ijasevitsh/ Елишевич) lõpetas 1971. aastal Tallinna 47. keskkooli, aastal 1976 TRÜ õigusteaduskonna ning hiljem N Liidu Ajakirjanike Liidu (Moskva) rahvusvahelise ajakirjanduse ja N Liidu Diplomaatilise Akadeemia kõrgemad kursused. Samal ajal juba edenes a gebistikarjäär ja jooksis KGB luureosakonna palk. Salaluure esimene pikem tööots tuli KGB variasutuse — uudisteagentuuri Agentstvo Pečati "Novosti" (APN) korrespondendina Soomes ning aastail 1983-1988 APN-i Eesti osakonna juhataja ase- ja kohusetäitjana ning 1988-1992 sama asutuse Põhjamaade korrespondendipunkti juhatajana. Eesti taasiseseisvumise järel on Vladimir Iljaševič olnud aastaid nädalalehe Russkii Telegraf peatoimetaja, samas ka vastutav väljaandja. Praegu tegutseb (põhi)kohaga Tarbeinfo OÜ kirjastuse direktorina. Gebistlikku minevikku hülgamata on ta (oma) kirjastuses üllitanud niihästi ammuseid semusid kui ka päris vastseid, nii NKVD eruohvitserist kirjanikku Uno Lahte kui ka Venemaa salateenistuste skandalistist mõjuagenti Johan Bäckman/Bekmanit.

Vladimir Illjaševiči ühiskondliku tegevuse esiplaanil on (enamlaste = bolševike) kompartei: Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) ning selle reinkarnatsioon Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, kelle rivistuse teisel positsioonil lIljaševič on kondideerinud Euroopa Parlamenti ja kus ta praegu pürib ka Tallinna volikokku; lisaks mainigem Kinematografistide Rahvusvahelist Ühendust, Eesti Slaavi Kultuuriseltside Liitu ja Eesti Ajalehtede Liitu, mille juhatuse liige ta on.

Vladimir on Viktor Iljaševiči (*1950) vend.

* * *

Riigieelarvest rahastatud meedia mälu ja süüme on nadivõitu, kui seal sõnaõigus vanaviisi KGB-le kuulub.

* * *

Täiendus: ERR-i 100 kuud ehk Sügishetk 2017

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul — Karin Victoria Kuuskemaa telemajas. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avalik-õiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal tuleb nõustada ju kõiki ERR-i töötajaid, kes oma töös eesti keelt kasutavad, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorruse pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.

Sügishetk AD ⓴⓱

PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.

Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.

NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?

1. Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
2. Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
3. Paratamatuse taktis erru-mineku-ikka marssiv sovetliku kollaboratsiooni kaader minetab tähtsust.

Aga siin ta on. Mõjuisik oma nooblis siras…

‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″

— ütles Illjaševič valimiseelsel debatil  ᵛɆRR-i veebiportaali 5. X 2017 otsesaates, millest tegi päev hiljem kokkuvõtte ka ERR.EE ☞ Iljaševitš: eesti ühiskonnas võimutseb totaalne russofoobia‼

Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:

‶venevastane  a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.

VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)

Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne  ᵛɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…

Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…

Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:

Если в стране ЕС,как пишет "Шпигель", апартеид, не должен ли ЕС вспомнить о ценностях и принять санкции?Или ценности применяются выборочно?

— Алексей Пушков (@Alexey_Pushkov) October 4, 2017

Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.

KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.

Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.


EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.

❱ Eesti elanike MEELE ﹠KEELE võrdlev eritlus :  russofoobia puudub.  Kontrollitud. ❰

Debati vastaspoolena esinenud EKRE-kandidaat arhitekt Nikolai Jakobišvili (*1952) loomulikult ei jaganud Illjaševiči seisukohta. Ent märkigem siiski ära, et ᵛɆRR-i ekspertidelt sai debati võidupunktid 7:2 ex-KGB-lane Illjaševič.

Ära sega vahele!  Parem vaata Stirlitzit?!

Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:

Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!

Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…

Meenutades AD2011 aset leidnud juunipööret telemaastikul: Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV-s jõudis vaevu lõpule, kui televaatajate kaela sadas ᛋᛋ-Standartenführer von Stierlitzi "kultussarja" reklaam… Niisugune sarjamine tagurpidi mõttes — peene telekunsti piruettide varal hoopis neid sarjates, keda kunagi veripuna-pruunis vendluses kordamööda represseerisid RSHA, NKVD/NKGB, GRU ja/või KGB.

❱ Isekiri : Gebisti värvilised unenäod ❰

LOHUTUS ﹠ OOTUS. Kui nüüd keegi  ᵛɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.

Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.

Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.

Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.

Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.