Saladusteimpeerium

Võidupüha kummardajad toidavad Moskva imperialismi mütoloogiat, sovetismi sangarlikkuse ja Suure Stalini legendi. Ja võidurongi kaasreisija suundub ajarelsse pidi tagasi mitte 65 aastat, vaid suisa aastasse 1934, mil läks käiku N Liidu Kangelase tiitel. Suures plaanis on igas müüdis siiski õpetuslik iva. Mida õpetab meile 9. mai tänavu?

Venemaa III president tunnistas oma teise ametiaasta lõpu tähisel...

• sõjajärgse sovetirežiimi totalitaarsust ja arvas, et...
• Venemaa sõja- jm arhiivid ei tohiks enam salatseda.

Kindlasti ergutab 7. V 2010 intervjuu kõiki neid 9. mai hommikul Punasel väljakul rivistuvaid Lääne riigipäid — Eesti oma k.a — kes Moskva positiivse hõlvamise doktriini järgivad... Mis sest, kui Kremli välispoliitika positiivsus loosungitega piirdubki.

POOL AMETIAEGA SELJATAGA. Pole poliitilist saladust, kellenimeline režiim VF-is tegelikult valitseb. Pigemini peaks Venemaa mai 2008... mai 2010 võidud alates Gruusia terviklikkuse ja Poola juhtkonna tõrksa osa kõrvaldamiseni kirjutama in corpore ekspresidendi ehk praeguse peaministri arvele. Üle jääb kõigest mõni sisepoliitiline (edu)samm...

«Ta on [a] uuendanud pea kolmandiku kuberneride korpust ning [b] soovitanud riigi ajavööndite arvu kärpida ja [c] suveaega tühistada, [d] on oma palga avalikustanud ning [e] ametnikke utsitanud, et need endi kohta ise internetist kaebusi otsiks» — kirjutab VF-i presidendi ametiaja esimest poolaega summeeriv ITAR—TASS-i poliitvaatleja

Venemaa presidendi intervjuu katkendeid:

Izvestija: Baltimail, Ukrainas ja Gruusias teenib II maailmasõja ajalugu võimuhuve. Ehkki rahvaste ajaloolist mälu eirata ei saa — see on igaühel oma. Mida tuleks aga teha, et natsismiga sõdides hukkunuid kõikjal meenutataks tänuga?

Medvedev: Muidugi on igal riigil oma ajalugu. Ja oleks mõttetu väita, justkui toonuks sõjajärgsed sündmused kõigile vabanenud maadele edu ja õnne. [...] Aga teisalt on sõjajärgsed sündmused juba ajaloo teine, täiesti ideoloogiliseeritud lõik, ja on arusaadav, et N Liit taotles [anastatud aladel] oma riiklikke eesmärke. Nõukogude Liit oli väga keeruline riik. Otse öeldes — NSV Liidus kujunenud režiimi ei saa nimetada teisiti kui totalitaarseks. Paraku oli see režiimiks, mille ajal põhiõigused ja -vabadused maha suruti. Ja mitte ainult oma inimeste puhul — kellest mõnegi tee, võitjana, pärast sõda edasi laagrisse viis! — vaid ka mujal sotsialismileeris. Ja ajaloost seda [tõika] ära, muidugi, ei kustuta.

Venemaal Katõni 1940. aasta veresauna üle vanasoodu jätkuvat dispuuti kui üht tõemoonutuste järelmit maininud, võttis VF-i president otsesõnu omaks, et ajaloovõltsinguid on Venemaalgi viljeldud. Kummaline on samas lubada, et tema institutsionaalne võitlus ajaloo võltsimisega jätkub seni, kuni (a) leidub natsiroimi õigustavaid riike Euroopas ja samuti (b) neid, kes Nürnbergi tribunali otsuseid tõrjuvad.

Ajaloovõltsingute vastane võitlus sai ametlikuks doktriiniks just Stalini ajal ja nimelt aastal 1948 vastusena Läänes üllitatud MRP-le, mille suhtes Nürnbergi otsus, muide, ei olnud parem äsja viidatud Kremli propagandavõltsingust (kõrvalpildil). Nii satuvad Kremli stiil ja väited üksteisega kohati vastuollu. Kuid eks ole ka Nürnbergi lahendis sõja kaotajapoole massimõrvu puudutavaid liialdusi. Seal leidub nii Eesti (nt Tartu tankitõrjekraavi) kui Venemaa (nt Katõni) sõja- ja massiroimi puudutavaid pseudofakte, kus tõel on jalad taeva poole pööratud.

EESTI DIPLOMAATIA PROOVIKIVI. Unustada ei või tõsiasja, et ka Balti riikide sovetlik okupatsioon on VF-i ametlikus kontseptsioonis võltsing ja II maailmasõja asemel hellitatakse Suure Isamaasõja propagandistlikku teesi, mis näeb Võidu(püha)s impeeriumi ideelist tsementi ja sõja ajal hõivatud läänealade vastupanus (nn III jõus) separatismi. Seda käsitust vahendas äsja väga ilmekalt ühes postsoveti-veebiportaalis — NB! — mh millegipärast Balti riike uuriva SRÜ Instituudi asedirektor Igor Šiškin (vt selle kirjutise vk originaali Istorii Velikoj Otečestvennoj v učebnikah i nacional'no-gosudarstvennoe stroitel'stvo v Bližnem zarubež'e või Paul Goble'i inglisk kokkuvõtet) Kuid Eesti välissuhtluspraktika seisukohast on olulisem VF-i presidendi intervjuu arhiive puudutav lõik:

Izvestija: Tohutu hulk sõjaaja arhiividokumente pole ikka veel avalikkusele täielikult kättesaadav. Kas pole aeg need arvutisse panna?

Medvedev: [...] Ja me peame sellega tegelema, tegelema avalikult, eemaldades tollastelt dokumentidelt mis tahes salastuse. Piisav aeg, 65 aastat on möödas ja rahvas peab teadma kogu tõtt sõjast, nagu ka muu ajajärgu sündmustest. [...] Nii et mida enam arhiivimaterjali avaldanud oleme, mida vabam juurdepääs sellele on, seda parem. Kokkuvõttes leian, et peame looma sõjaajaloo-arhiivide süsteemi, mis võimaldab igal Venemaa kodanikul ja igal huvilisel välismaalasel jõuda praktilise takistuseta [DM: praktičeski v svobodnom režime] iga dokumendini, millelt on saladuskate eemaldatud, ning praegu on juba aeg avalikuks teha praktiliselt kõik dokumendid.

Vt Izvestija 7. V 2010 intervjuud VF-i presidendiga — Dmitri Medvedjev: "Me ei tohi häbeneda tõtt..."

Kui tahes piiarlikuna mõeldud see ka poleks, tekitab niisugune avaldus ( + Poola eliidi massimõrva puutuva arhiivi üleandmine) mõistagi rahvusvahelise suhtluse kõnepunkte. Nii peaks EV diplomaatia koheselt üles võtma Eesti Memento Liidu aprillis 2010 presidendile ja välisministrile läkitatud soovitused ja eriti pöördumise 4. punkti nõude, et...

Vene Föderatsioon annaks Eestile üle kõik EV kodanikke puudutavad arhiivid.

Selle peab 9. mai paraadi (tribüüni) positiivselt hõivama suunduv EV riigipea sestsamast hetkest südameasjaks võtma. Ja siinne üldsus võiks Toomas H Ilvese suust lõpuks kuulda, kas ja mis ajast saavad meile ligipääsetavaks eestlasi enim huvitavad VF-i arhiivifondid. Kui hoidlad jäävad aga lukku, peame teada saama: kellele ja miks on Venemaal ajalootõde nii hirmus või häbiväärt?

TANDEMOKRAATIA on 2 aastaga saanud putinismi uueks populaarteaduslikuks varjunimeks. Mis on selle taga? Hiljaaegu Eestis olnud vene publitsisti Valeria Novodvorskaja selgitus:

Meie jaoks on ta [Medvedev] unterpresident... [kes] võtnud endale Putini marioneti rolli — Läänele mett moka peale määrida, hambasse puhuda ja meeldiva ülekuulaja osa mängida. Vene võim on mitmepäine lohe, igal peal oma roll, aga magu on sama, kihvad ja küünised ühised. Seesama president Medvedjev, kes [välismaiste naiivikute silmis] võitleb justkui stalinismiga, lubab riikliku metroo seinale raiuda stalinliku hümni ja üllitada ajalooõpikuid, kus Stalinit nimetatakse efektiivseks mändedžeriks [...] ta [...] maskeerib Venemaa restaliniseerimist.

VENEMAA KANGELASED AD1934... Seda maskeraadi soodustab ka tandemokraatia eufemism, mille katuse all aina täiustub putinismi autokraatlikkus, ja mis veel hullem, see omandab üha enam n-ö sõjajärgse totalitarismi tunnuseid.

Võimaliku vastuse küsimusele, kelle huvides jätkub tegelikkuses ajaloo salgamine ning süvenevad poliitiline reaktsioon ja restaliniseerimine, saab Venemaa Ühiskondlik-Poliitilise Ajaloo Riigiarhiivi (Rossijskij gosudarstvennyj arhiv social'no-političeskoj istorii - РГАСПИ) direktori Oleg Naumovi käest. Lähenevate pidustuste eel usutles teda saksa nädalakiri Spiegel:

Kas seadus ei nõua 30 aasta vanuste dokumentide avaldamist? Arhiivi direktor muigab. See ei käi automaatselt, ütleb ta lisades, et asjaomane komisjon on dokumentide uurimisega üle koormatud. Alles hiljuti, jätkab Naumov, tõkestasid Venemaa sisejulgeoleku-ameti FSB ametnikud NKVD direktori Nikolai Ježovi poolt luuretöötajaile 1934. aastal peetud kõne avalikustamise märkusega, nagu paljastaks see kõne "ikka veel liiga palju asutuse operatiivtööd" [loe: veresaladusi].

Vt Der große Modernisierer — Der Spiegel, nr 18/2010, lk 110... 117 — PDF-faili saksa või inglise keeles V osa ja kogu artikkel

Aastad 1934-1945 voolisid stalinismi lõplikku kuju, eriti imperialistliku välispoliitika osas. Ja võib-olla pidas seda silmas ka Venemaa III president, kui ta just sõjajärgset sovetirežiimi soostus totalitaristlikuks nimetama. Nii võttes on ka 9. V 1945 — ennekõike stalinismi võidu päev.

VENEMAAL VILJUNUD IDATOTALITARISM oli ka saksa ehk läänetotalitarismi innustaja, ja vastupidi — sm Suur juht õppis suurelt Führerilt. Kuni FSB tollaseid dokumente varjab, ei saa välistada, et sm Ježovi osutet kõne võis otse või kaude käsitella Pikkade nugade öö kogemuse ülekandmist N Liitu. Arendas NKVD ju varsti uut rahvavaenlaste ajujahti, ettekäändeks sobis sm Kirovi mõrv 1. XII 1934. Lääne ajalookirjanduses on see tuntud kompartei ridade Suurpuhastuse, venelastele aga lihtsalt Ježovi kampaaniana (vt ežovščina)

ILLUSTRATSIOONID: Dave Browni (The Independent) karikatuur, AP foto Peterburi liinibussist (2010), pilt Novodvorskajast Eesti TV-s Eesti Meele blogist, Der Spiegeli (2010) ja RK Ajakirjade Kirjastuse (1948) kaanepildid