Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.

Jõesaar & Sauerland avalikkuse kohtu ees

Duisburgi linnapea Adolf Sauerland, 55 (pildil) — tema kedagi ei tapnud, ent avalikke huve järgima seatud kõrge ametimehena oli liiga hooletu. Andres Jõesaar, 51 — jah, paraku küll tappis, aga... Avalikkuse huvide järgijaks ringhäälingunõukogus sobib ikkagi!? Niipalju kummagi juhtumi erilaadsusest. Mis neid mehi aga seob, on mõlema topeltsuutmatus — ehk täpsemalt sõnastades —

• — suutmatus tagasi astuda ja...
• — suutmatus mõista oma ametikohase ühiskondliku vastutuse tähendust.

Tapmisähvarduste pärast on Duisburgi linnapea võetud politsei kaitse alla. Samal põhjusel hoidus ta end näitamast leinateenistusel. Keda sel teenistusel mälestati, need olid muidugi Love Parade'i ebapädeva korraldustöö tagajärjel hukkunud 21 inimest. Linnapead süüdistataksegi selles, et tema ja tema juhitud linnavalitsus eiras politsei- ja päästeametnike ohuhoiatusi, mis tehti enne 24. juulil toimunud hiiglaslikku tehcno-festivali. Duisburgi elanikud on nõudnud Sauerlandilt ülemmeeri kohalt tagasi astumist massimeeleavaldustel. Ja Westdeutsche Allgemeine Zeitungi Duisburgi toimetaja 1. augusti kommentaari nördinud toon väljendas igati linnarahva meeleolu...

Linnapea Adolf Sauerland on lasknud mööda viimse reaalse võimaluse võtta Love Parade’i katastroofi eest poliitiline ja moraalne vastutus. Wolfgang Gerritsi kommentaar: Linnapea Adolf Sauerland hülgas nädalavahetusel viimase võimaluse tagasi astuda ja võtta seega enda kanda poliitiline ja moraalne vastutus Love Parade’i katastroofi eest. Ta on kümne küünega oma koha küljes kinni. Arusaamatu on ta soov linnapeana uurimisel silma peal hoida, st pead liiva alla peita ja mitte mõista, et 10 päeva pärast tunnelitragöödiat ei või enam niimoodi jätkata. Miks ta peidus on ja pööraselt ikka oma joont ja süütust taga ajab, mida arvukad kriitikud küsitavaks peavad? Oleks tal kaastunnet tragöödias kannatanute vastu, siis mõistaks ta, et linna haldusasjade eest vastutava mehe suust tahetakse kuulda vaid ühte: “Ma loobun linnapea toolist.” Tagasi astudes teeks Sauerland lõpuks võimalikuks katastroofi tegelike asjaolude ausa uurimise linnavalitsuses. Sauerland ei tohiks sedavõrd naiivne olla ja arvata, et ta linnapea rollis veel jätkata võib. Kuidas see välja näeks? Adolf Sauerlandi poliitilise tegevuse aeg Duisburgis on ümber. Lõviosa elanike silmis on linnapea usaldusväärsuse kaotanud. Millal tast ometi lahti saab?

WAZ—Duisburg 1. VIII 2010: Verpasste Gelegenheit für Adolf Sauerland

Taandumisnõudeid ei ajenda juriidiline, vaid eetiline vastutus. Küllap leidub mittetaandumise kasuks kummalgi, nii Jõesaarel kui Sauerlandil omi ajendeid. Leidub ehk mitugi — sissetuleku taseme säilitamisest kuni süütuse presumtsiooni pühaliku kummardamiseni. Üks kaalukam kui teine! Ometi ei ole neil kaalutlusil kokkuvõttes — kui ühiskondlikult avarad nood ka ei näiks — mitte vähematki pistmist rahva tahte, õiglustunde ega avalikkuse teenimise, ka mitte eneseõigustaja ühiskondliku mainega. Kõik taandub loomupäraselt ühe või teise isiku kitsarinnaliseks erahuviks. Veel üks erijoon on Eesti ja Saksamaa juhtumil. Lakkamatu meeleavaldamise asemel Duisburgis (vt Reutersi videot 29. juuli protestikogunemisest raekoja ees) piirdub Eesti "avalikkuse suur huvi" Jõesaare kriminaalasja kulgemise vastu prokuratuuri piiari tülitamisega Õhtulehe (27. VII 2010) või Delfi.EE (2. VIII 2010) südika ajakirjaniku poolt... Kuulmaks iga nädal ikka sama vastust:

"Sellist infot, millest avalikkust teavitada, meil pole."

Jüri Liim lubas III maailmasõda?!

Sinimäed said laupäeaval, 31. juulil Venemaa riigitelevisiooni kolme kanali peauudiseks, nii et Vaivara vald jõudis mitme üleilmse leviga telelõida päevauudistes ka saatepäisesse.

Teistest kaugemale läks tõemoonutuses seekord Moskva inglis- ja hispaaniakeelne globaalmeedium Russia Today (RT) Too kujutas tänukõnesid sõjaveteranidele ja Sinimägede legendaarses kaitselahingus hukkunutele tõupuhta sõjapropagandana (vt videot) Üks RT konkreetne teabelaeng — autoriks RT Riia-korrespondent Katja Nazarova — aga lehkas eriti halvasti, et mitte öelda stalinliku, Ždanovi vedelikuga töötlemata raipena. Mis võis selle kärsitu kihutustöö taga olla?

Kuulakem Arvo Pärti!

Murranguline teos

Arvo Pärdi samanimeliselt heliplaadilt (Für Alina, 1 — ECM Records 1999)
Klaveril Alexander Malter, salvestus juulist 1995

Pärdi saatesõnad tema heliviljade võimalikule nautijale:

"Oma muusikat võrdleksin ma puhta valgusega, kus kõik värvid on olemas. Ainult prisma võib selle valguse värvideks jagada ja need värvid nähtavaks teha — see prisma võiks olla kuulaja hing."

Niisiis oleks ka U-Tube'ist Pärti parem kinnisilmi kuulata... Vastasel korral võiks panna tähele, et pildirida ja eriti selle must-valge osa püüab klaveripala taustalugu selgitada, kuna värvilised pildid pigem eksitavad, kui tulevad «Alina» mõistmisele abiks.