«Kes lasi käibele võimuladviku lemmikdogma 'poliitiline korrektsus' ja miks?» — Jüri Lina film annab vastuse: see oli müürlane Leo Trotski AD 1923 ning alates 1970-kümnendist on termin taas käibel lülitamaks tasa vabamüürlasile vastumeelseid väiteid.
Samuti tõotus paljastada…
«Teise maailmasõja peadpööritavaid saladusi, Ungari ülestõusu telgitaguseid sügisest 1956, Jugoslaavia kommunismi salajast rahastamist…» — Niisiis, Lina filmi üheks pärliks on helisalvestus Führeri kõnelusest marssal Mannerheimiga, kus sakslane seletab Soome väejuhile NSV Liidu vastase sõja vallandumise asjaolusid, mida võib mööndusega pidada peadpööritavaks saladuseks; filmis kinnitatakse, et ameeriklaste Hiroshimale heidetud A-pomm oli tehtud Hitleri Saksamaal, millele eelnes tuumalõhkelaengu 2 katsetust AD 1944 sakslaste endi poolt; et ungarlased suruti Nikita Hruščovi käsul maha alles pärast USA Stockholmi-saatkonna kaudu edastatud nõusolekuteadet; ja et marssal Josip Broz Tito kommunismiehitust rahastas aga suurel määral USA.
Lisaks lubatud…
«… haruldased filmimaterjalid massoonide ja KGB arhiivist.» — Neid vist oli ka, aga segamini paljude lõigukestega nii viitamata kui viidatud mängufilmidest ei pääse need mõjule nii nagu väärt filmidokumendile kohane. Ehk on korrektsed lingid haruldastele filmimaterjalidele olemas DVD menüüs? Parem kui oleks!
Poliitilise korrektsuse mõiste algupära võib olla siiski vanem ja selle tuvastamine küllap keerulisem, kuna too suhteliselt ebamäärase tähendusega termin ei ole sõnaühendina ometi eriti iseäralik, see on vaid mõnevõrra tavatum kui keeleline, ajalooline vmt korrektsus. Ja oleks tahtnud teada, kuidas täpselt see Trotskil vene keeli kõlas.
Poliitiline korrektsus on kahtlemata Lina ennast riivanud. Nii on viiteid temale tahetud kõrvaldada eestikeelse Vikipeedia vabamüürlust käsitlevast artiklist — vt diskussiooni selle üle siit. Teisal aga lõi Skeptik Vällik hiljuti lokku, kleepides Lina otsaette "juudivastase holokaustieitaja" jm jõnke silte, mille õigsus e korrektsus omakorda on küsitav. Selles filmis holokaustist juttu pole, küll aga Saksamaa sõjaeelsete ja -aegsete koonduslaagrite otstarbekohasest kasutamisest pärast IIMS-i ka võitjate poolt.
Poliitiline korrektsus on kahtlemata Lina ennast riivanud. Nii on viiteid temale tahetud kõrvaldada eestikeelse Vikipeedia vabamüürlust käsitlevast artiklist — vt diskussiooni selle üle siit. Teisal aga lõi Skeptik Vällik hiljuti lokku, kleepides Lina otsaette "juudivastase holokaustieitaja" jm jõnke silte, mille õigsus e korrektsus omakorda on küsitav. Selles filmis holokaustist juttu pole, küll aga Saksamaa sõjaeelsete ja -aegsete koonduslaagrite otstarbekohasest kasutamisest pärast IIMS-i ka võitjate poolt.
Uus film kuulub müürlaste saladusi uurivasse triloogiasse, mille juhatasid sisse "Valgusetoojad. Jahbuloni Emissarid" (2005, 54') ning arendas edasi "Hermese varjus. Kommunismi saladused" (2009, 119') Hoiatuse järgi vägivallastseene sisaldav järg "Täitmatu Uroboros. Massoonide salakaval taktika" kestab 2 tundi nagu triloogia keskmine filmgi. Eesti esilinastusele ”Sõpruse” kinos saabus režissööri ja assistendi Steve Ahlbergiga (fotol vasakul) kohtuma nii palju rahvast, et oma veerand neist jäi veel kinosaali uste taha.
"Filmitriloogia viimases osas oleme dokumenteerinud ajaloosündmusi ja avalikustanud dokumente, millest kellelgi polnud aimu," rääkis Lina ERR-2 saatele "Hallo, kosmos!" — vt "Sõpruse saladusteõhtu" — Nii võiks seda Lina-teost pidada ennemini aimu- kui aimefilmiks.
Uroborose filmis esitate te autentse salvestise Hitleri ja Mannerheimi kohtumisest Soomes. Hitler kinnitab, et ta oli sunnitud alustama ennetava käiguna kallaletungi N Liidule, sest muidu oleks seda teinud Stalin. Seda võiks teatud mõttes nimetada lausa Hitleri posthuumse rehabiliteerimise katseks?
VastaKustutaJüri Lina: Eesti ajalooõpikus V klassile (1997), mille üheks autoriks on Mart Laar, seisab leheküljel 190 samuti must valgel kirjas: 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale N Liidule, et ennetada planeeritud kallaletungi Saksamaale 6. juulil 1941. See on faktide korrektne esitamine. Eesti on jõudnud maailmas selles osas esirinda ja ma usun, et paljus tänu Mart Laarile. Meie ainult kinnitasime oma filmis, et tal on õigus.
Kuidas teil õnnestus Hitleri—Mannerheimi kohtumise salvestis saada ja miks seda senini keegi avastanud polnud? Kus see salvestis seni oli?
Jüri Lina:Kui see salvestis 4. juunil 1942. aastal Immolas Soomes raudteevagunis oli tehtud, avastas selle Hitleri ihukaitse ja nõudis lindi hävitamist. Soome helitehnik Thor Damen oli nõus seda tegema, aga et sakslastel oli lahkumisega kohutavalt kiire, ei jõudnud nad hävitamise fakti kontrollida. Soome Yleisradio töötajad andsid lubaduse, et salvestist ei kasuta. Helitehnik viis kahest salvestisest koju just tolle lindi (teine läks 1965 Yleisradio arhiivi) ja tema poeg Henrik leidis üllatuslikult meid huvitava lindi isale kuulunud garaažist 50 aastat hiljem, aastal 1992. Sellest raadiolindist tehti koopia ja saadeti Saksamaale Relvastatud Jõudude Sõjaajaloo Instituuti, kus tuvastati, et salvestis on autentne. Linti on kasutanud ka näitleja Bruno Ganz, kui ta tegi ettevalmistusi Hitleri kinolinal kehastamiseks.
Linti kuulates võib algul jääda mulje, nagu püüaks Hitler end moraalselt õigustada. Kuid praegu tuleb Venemaalt ridamisi sõjaplaane kinnitavaid materjale, eesti keeleski on välja antud endise luuraja Viktor Suvorovi raamatud. Kuna sama juttu räägivad ka teised vene ajaloolased, näiteks Valeri Danilov, siis on ilmne, et Hitler vaid nentis fakte. Tal ei olnudki riigijuhina teist valikut. Miks oleks ta pidanud Mannerheimile end õigustama — positsioonid polnud võrdsed.
Soome pääses erinevalt Eestist N Liidu haardest, kuna Hitler lubas uue N [Liidu] kallaletungi korral Soomele abi osutada. Tal oli Mannerheimiga isiklik suhe.
(Jüri Lina intervjuu Rando Toomingule, Õhtuleht 11. juuni 2011)