Vene saar või vahejaam?

Ideoloogiavaba vene kultuuri poliitilisest retseptsioonist sovetiseeritud Eestis — Isekirja tagasivaade rõhuga neile vene ilmakuulsaile kirjanikele, kelle viljest leiab Eesti jälgi

Augustis 2011 presidendidebati käigus kasutas THI korduvalt metafoori Krimmi saarest — ehk Eestist kui…

… hiilgavast kohast kusagil Monaco ja LA vahel… kus inimene võib elada, saada haridust ja ajada asju vene keeles… sõnavabaduse ja õigusriigi tingimustes… Palun, siin saab elada! (ERR-1 ek 19. VIII, ERR-4 vk 23. VIII, vt vk stenogrammi postituse lõpus, vrd ETV-1 26. VIII 2011 vaidlussaatega)

Vene folkloor ning kirjandus tunnevad mõndagi fantastilist saart, alates igavesti pulbitseva elu saarest (ostrov bujan) ja lõpetades «Ostrov Krymiga» — mis pärit 1977-1979 N Liidus valminud ja USA-s ilmunud Vassili Aksjonovi raamatust ('Krimmi saar' vk— NY, 1981, 324lk). Viimast kasutaski EV president Eesti turundamiseks venelasile, ehkki kujund on küsitav juba seetõttu, et saarelise eksistentsi tähendus on suurte mandrirahvaste ja pisirahvaste jaoks fundamentaalselt erinev.

Vasilij Aksёnov

«KRIMMI SAAR» on satiiriline utoopia punaste ja valgete kodusõja tulemusel XX saj algupoole sündinud "vene Taiwanist", mis pidas vastu Vene Vabariigina valge-sini-punase trikoloori all. Pidas sama hulga inimpõlvi kui tegelik soveti-impeerium, ent romaani lõpus jõuga hõivati ja sovetiseeriti. Saarelt pääses invasiooni käigus priiusse vaid üks päramootoriga paat. Teose moraal on heidutav: vabaduse saart ei avita ei krimmilaste venesõbralikkus ega nende samaaegne USA-meelsus. 'Krimmilased' pole siiski päris kohane nimi saare asurkonnale, kes läänevaimustuses pigem amerikaniseerub kui laseb end lõimida uue jaki-rahvusliku liikumisega, mis lähtub inglise—krimmitatari elementidega vene argoost ja hoiab leel etnogeneetilisi tulevikusihte uue rahvuse tekke mõttes.

"Krimmi saar" mõistena koidab sootuks teises — ohtliku ja vaenuliku naabri tähenduses — meie suure naabri diplomaatidele — vt suursaadik Gluhhovi avalikku kirja Eestist kui Krimmi saarest — «Venemaa tahab heanaaberlikke suhteid» (ÕL 8. XI 1997) — mis ennustaks nagu mingit uut invasiooni, vene-šovinistliku mässu õhutamist või sõjalist hõivamist nagu kirjeldatud ka Aksjonovi teoses (vt Aavo Kokk «Sametrevolutsioonist kristallööni» EPL, Tln, 2. V 2007) Seega pole Eesti kaugelt kõigile imetlusväärne saareke, nagu tahaks kujutada nii mõnigi me võimuladvikus.

Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar keset mäslevat maailmamerd. (EV peaminister 23. II 2011)

Mis on vägagi mõistetav! Kui eestlastele jt mererahvastele on saared kõigepealt vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse abstraktseks sümboliks, siis venelasile seostub 'saar' väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega. Teisisõnu, lükates Musta ja Valge mere priiusesaared kui utapistlikud kõrvale, jääb ainsa realistliku metafoorina üle Aleksandr Solženicõni GULagi saarestik. Ja tõtt tunnistades oli Eesti selle saarestiku osa. Ideoloogia-kammitsaist vabam, aga kaugeltki mitte paradiisisaar. Siia ongi peidetud kõik meid huvitavad vastused ja nimelt:

• (I) seletus, mispärast reavenelane ei saa eluga pisikeses Eestis rahul olla, ning…
• (II) seletus, miks eestlane ei mõista venelase soovimatust naasta siis Venemaale.

VÄRVILINE UNISTUS. Eesti konsultantide, balletikooli õppurite ja musta-valge-kirju karja kaasalöömisel toodetud perestroikaeelne, aga juba ka posttotalitaarse ilmega muusikaline telemängufilm, mille lõpp lillelisel moel ütleb tõtt Venemaa kohta: et siin isegi raudtee-äärne  r o h u l i b l e  unistab emamaast eemal asuvast saarest… Kummaline — miks mitte Emakesel-Venemaal juurduda?

Dmitri Marjanov/Vladimir Presnjakov-juunior lauluga Ostrava (Saared, 1985) filmis Vyše Radugi (Üle Vikerkaare, Odessa—Tallinn, 1986; vrd lauluga Zurbagan samas filmis)

Liikluskaose poole

Vahtralehe kaotamise vastueede — tähistada vahtralehega liiklushaige Eesti

Liikluskäitumise allakäik võib peegeldada üldist tsivilisatsioonikriisi ja olla isegi globaalprobleem, kuid Eesti teede ja tänavate metsistumist enam eirata ei saa. Lihtsaid viisakusreegleid, mis on sõnastatud liiklusseadustikus, peetakse üha vähem järgimise väärseks. Nõnda maad võttev matslus on laienemas üldiseks seaduserikkumiseks ja lõpeb vist õigusliku nihilismiga, kuna politseigi juba ammu liikluskorda seirata ega ohjata ei suuda. Kohandamaks seadusesõna manduva liiklustegelikkusega lihtsustati tänavu Liiklusseadust, hüljates ridamisi seniseid reegleid ja keeldusid, mille täitmist niikuinii ei suudetud tagada. Samas vaimus on Maanteeametist käima lükatud kampaania (vt 15. IX 2011 PM) sihiga algajaid sõidukijuhte võrdustada kogenutega. Seda mõistagi üksnes formaalselt — kohustusliku vahtralehe-tähistuse minetamisega — mis pidavat liiklust veelgi ühtlustama?

… kui muuta tunnusmärgi (vahtralehe) kasutamine vabatahtlikuks ja teha (veel üks) kampaania parendamaks (vahtralehe-) sümboli mainet, siis peaks selle tunnusmärgi mõju saama tõhusamaks kui senises, kohustuslikus korras. (Maanteeameti peapiiari Timo Vijari intervjuust 15. IX 2011 Postimehele)

Kampaanias rõhutatud teiste liiklejate halvustava suhtumise jutt — et vahtraleht provotseerib kogenud kaasliiklejat näitama oma üleolekut — on argumendina kergevõitu, aga kaalukas siiski vihjena alavääruskompleksile, mis omakorda reedab tugevama õiguse ja hundimoraali levikut kohalikus sõidukultuuri(tuse)s.

Külm sõda hiina moodi

Kommentaar Postimehe Puna-Hiina vahelehe auks

Euroopa jäävat hiinlase ilmapildi servale. Ometi on Puna-Hiina täna eesti teabevälja hõlvates edukam kui "meie vana sõber" Venemaa. Ei ole see hiina kommule ka suur kunst, sest ta on venelasest südim. Ja teisalt — erilist hiina ohtu me enamasti ei adu. Ja kui asi jõuab Eesti välispoliitika mõjutamiseni, peab Peking võistlema enne Washingtoni kui Moskvaga. Ei saa ka hetkekski välistada, et punapiludel on siin ka oma mõjuisikud, mõjupartei(d) ja mõjumeedia.

LÕIMUNG HIINA MEEDIAGA? Eesti Meedia AS-i pealõit Postimees pole punapilude esimene ega viimane vabatahtlik piiar. Ka meie kolka-ringhääling, üks raadioke Viru-, teine Pärnumaal, on edastanud kord—paar nädalas punapilude PR-saateid Radio86-lt. Neid paiskavad "päris priilt" eetrisse aga meie kallid — või ikkagi odavad? — põhjanaabrid Pori kesklainesaatja ja Tamperes toimetava FutuVision Media Oy kaudu. Seal tehakse saateid maakeeli Maarjamaale juba 2 ja pool aastat, kevadest 2009, mil eesti- ja leedukeelse programmi tarvis avati Raadio-86 Baltimaade toimetus.

MÄRKUS AD2013. Puna-Hiina spondeeritud eestikeelsed saated Soome kesklaine-raadiojaama Poris lõppesid hiljemalt juunis 2011.

Balti ühtsust siiski ei järgitud ja läti keel jäeti kõrvale, mis näitab, et Läti ei ole punapiludele sama tähtis kui Eesti. Küllap on saldējumsid arvatud karusfääri. Ja maarahvas on õnnega koos — uus Veneohust-Päästja olemas, ju siis jüngreidki leidub!

Ehk võtab eesti—prantsuse poolriiklik Levira AS vmt levifirma edastada ka Hiina TV-d? Iga jüaan on masu aegu teretulnud, vabalevi digikanalid alles pooleldi tühjad ja dalai-laama korduva vastuvõtu eest tuleks kah tasuda. Saame näha…

Tänavu (AD2011) oktoobris saabub Eesti-visiidile Hiina (RV) delegatsioon, mille ülesandeks on mh uurida Hiina telekanalite transleerimise võimalusi Eestis.

Kuueliikmelist delegatsiooni juhib riikliku ringlevi- ja filmiameti asedirektor Li Wei. Hiina saatkonna andmeil on visiidi eesmärk Hiina—Eesti koostöö arendamine ringhäälingu, TV ja filminduse alal, kavas on sõlmida sellealane koostööleping.

Delegatsioon soovib külastada raadio- ja telejaamu ning uurida võimalusi Hiina Kesk-TV (CCTV) rahvusvahelise ja dokumentaalfilmi-kanali edastamiseks Eestis. Visiit on kavandatud oktoobri keskpaika. (BNS, 8. V 2011)

PARTEILIK TURUMAJANDUS. Ideoloogilist ettevalmistust on igatahes tunda. Pangem tähele, mis noodist laulavad meie kõigetargemad ministrid! Nimeliselt Juhan Parts (ETV-s kevadel 2011) ja Rein Lang (Kuku-raadio 21. VIII 2011), kes väidavad silmi pungitades, et kommunismi polevat Hiinas kusagil näha… Nemad on juuraharidusega, Marxi ja Leninit õppinud mehed! Teavad paremini… Ehkki kommunism torkab kui mitte kogu alastuses, siis sündsal moel, aga ikka lausa silma HRV konstitutsioonis:

“Hiina RV on rahvademokraatliku diktatuuri sotsialistlik riik, mida juhib töölisklass ja mis põhineb tööliste ja talupoegade liidul; Hiina RV toetub sotsialistlikule korrale.” Nõnda kordab Hiina RV põhiseaduse §1 kustumatu kajana viimse sovetliku põhiseaduse §1, mille kohaselt ka NSV Liit oli “üldrahvalik sotsialistlik riik, mis väljendab tööliste, talurahva, intelligentsi ja töötajate tahet ning huve…”Jne.

Kes ei näe siin kommunismi, peaks olema pimedusega löödud või ahistatud ajuga mankurt, mitte TRÜ diplomiga jurist, nagu Parts või Lang. Aga nad ei paista välja kui nupust nikastatud! Tuleks pidada neid siis rafineeritud mõjuisikuiks? Või lihtsalt silmakirjalikuks? Nad ei esita isiklikke vaateid, vaid oma partokraatia, IRL-i, Reformierakonna ja valitsuse, EV ametlikku seisukohta?

Ei saa pidada võimatuks, et Eesti valitsusvõimud ongi käsist seotud, ning hakates HRV otseseks ruuporiks, peegeldas Postimeeski vaid (geopoliitilise) olukorra paratamatust. Miks muidu siin, vabas maailmas käiata valet hiina kommunismi süütust olemusest?!

Vastus võib peituda ka Hiina välisraadio CRI hiljutises sõnumis, et Londonis võtsid HRV riiginõunik ja ÜK rahandusminister 8. septembril vastu 7-punktise koosmeele-kommünikee, mille 4. punkti järgi olla Hiinas "täielik turumajandus" (ingk full market economy). Täielik on seejuures muidugi hämasõna, mis peaks varjama vabaturumajanduse puudumist.

"… IV. Briti pool kinnitas taas oma toetust Hiina täieliku turumajandusliku staatuse kiireks tunnustamiseks EL-i poolt." (Vt 9. IX. 2011 CRI vk saadet või Xinhua ingk uudist «China, Britain reach extensive consensus at forum»)

Üks eesmärke on siis Brüsselit mõjutada ja sel sihil — HRV kapitalistliku kuvandi kinnistamiseks — on britid juba värvatud. Sestap võib Euroopa jäädagi punapilu-ilmapildi kaugeimale servale, meie pildil seevastu punalaigud muudkui paisuvad.

SAMAL TEEMAL: Isekiri: Külmas sõjas Eestiga… — Hiina kapitalism on kamuflaaž — Puna-Hiina ründab Eestit — Eesti Meedia hiina õppetund — Hiina Päev Pärnus

Kentmanni lühiühendus ja üürike mälu

Ühendriikide diplomaatia siseteavet puudutav vikileke on lõpuks avalik ja ajakirjanduse monopol lekete kajastajana on alates 2.IX 2011 murtud. Nii on võimalik hinnata senise vahenduse kvaliteeti. Oli see ikka aval, kui tihe oli peavoolumeedia infofilter? Sünnib kindlasti veel hulk põhjalikke uurimusi ning küllap saab ka raamatuid lugeda. Siit järgneb peaasjalikult statistiline ülevaade.

--------------------------------------------------------------------------------