Sotsiaalsest propagandast õpetlikult — kahe isiku näitel. Protagonistiks on Pedro Krusten, aga antagonistiks seekord Martin Viirand.
Kõige kiuste kujunes Ameerika Häälest (
VoA) ideoloogiliste üldistuste ja hinnangute jagaja asemel asjalik teabevahendaja = tegelikkuse peegeldaja. See oli XX sajandi maailma ja USA võimuelu + olmet mitmekülgselt valgustav, püüdlikult faktidele rajanev ja kihutuslikku elementi minimeeriv teabelõit.
Deideologiseerimise järelmina kerkis 1960-kümnendil mitte üksi VoA — kogu Lääne verbaalses võitluses Idaga esikohale rahulik ajakirjanduslik käsitlus, mis toetas alati kodaniku-ühiskonda selle vaenajate ees, tugines ennemini ühisele kui vastandusele ning võrdles Külma sõja vastaspooli ühtses väärtussüsteemis kõrgemaid ühisnimetajaid silmas pidades. Just vabadus oligi see kõrgeim väärtus, millele juba keskajast üritatud kogu Lääne tsivilisatsiooni rajada ja millest paremat mõõdikut vist polegi.
Selle ülevaate illustratsiooniks on valitud eesti näide on siin — palun vaadake pilti! Krusten New Yorgis AD1951, kui algas tema tööelu VoA toimetuses, mis kogu koosseisus mõne aasta pärast edasi Washington-DC-sse asus.
Esimese maailmasõja lõpul astus ta Neevalinna sõjakooli — sõjamöllust pääsemiseks. Seejärel jäi 3 aastaks (veeburari-) revolutsiooni-järgsele Venemaale. Kuni opteerus aastal 1921 Eestisse.
Revolutsiooni epitsentrist saadud valge- ja punakogemus li 24-aastase PK pagasis kui küpsustunnistus eesolevaks sajandiks. Nii on mõnigi tema tegelane asjaolude ohver, oludega leppija, mitte nende vastu võitleja. Mille näiteks võiks lugeda või kuulata Krusteni suure psühholoogilise usutavusega kirjutet novelli «Tähtajata», mille paar kümnendit hiljem, mais 2000 esitas ka ER; selle kokku 2¼ tunnise järjejutu võib üles otsida ERR-i digiarhiivi veebisalves, kuigi —
NB! — Isekiri ei soovita teha seda ilma allpool olevat hoiatust arvesse võtmata.
Eestlasi elab võõrastel maadel vabatahtlikult, mõtlesin ma. Nad on kodust välja tulnud, maailmas ringi vaadanud ja leidnud, et siin või seal on neil parem elada kui Eestis. Miks siis mina oma saatust nii traagiliselt võtan?
— Eestist 1930-ndil välismaale pagenud
endise krimuurija mõlgutus NY Eesti Seltsi baaris
— «Tähtajata» Pedro Krusteni rmt-s:
Laevasõit Leaga. (Lund, 1973, lk 86-166)
Paar erijoont Pedro Krusteni raadiotöös Ühendriikides Edla Krusteni (neiuna Remmelgas, tutvus tulevase mehega suvel 1945, edaspidi
EK) intervjuu järgi. Meie kangelane oli VoA eesti toimetuses põhiliselt n-ö käsikirjade kirjutaja seisuses:
Tema hääl ei olnud tegelikult sobiv, liiga madal ja mitte küllalt kõlav, nii et enamasti lugesid teised ta töid. Üks neist oli — siis veel noor mees — Gunnar Paabo. Ta on mulle mitu korda rääkinud, et teised oli üleolevad — et ah, mis sa poisike tead! Kuid Pedro ei ütelnud kunagi nooremate kohta halvasti. Ükskord, kui ta oli mingit tema meeleolupala ette lugenud, tuli Pedro koridoris ta juurde ja ütles, et — kui loed, pane sinna tunnet ka sisse! Ja Gunnar nõustus, et oli vestet lugenud nagu uudiseid, aga kirsipuist ja lindudest peaks rääkima natuke teistmoodi.
SOTSIAALNE EHK KODANIKE-ÜHISKONDA TOETAV… Rahuaja teistlaadi propaganda vajadust mõisteti katse—eksituse tulemusel; see arusaam tuli läbi inimkonna katsumuste ja kõrvetada-saamise; seda evitati seniste vigade, ilmavaate skaala pahem- ja paremservast lähtunud propaganda ja sellega maskeeritud võimuliialduste ja -kõrvalekallete reaalsete järelmite kuhjumise varal.
Oma äärmustes algas see XX sajandi valus kogemus klassisõja õhutamisest (nt Venemaal) — riigi jumalikustamisest (nt Jaapanis) — juhikultusest (Venemaal+Saksamaal) ning viis lõpuks masendava tegelikkuse — ühiskonna-vastase massiterrorini, mis eriti N Liidu ja Hiina rahvastikku sõna kõige otsesemas mõttes inimsööjaliku barbaarsuseni detsiviliseeris. Too isegi püsiva rahu aegadel inimvaimu kiretsema sundiv katkematu poliitiline surve koos ühiskonda lõhestava kihutustööga, eri tooni punalippude all, oli niivõrd ränk kogemus, et kontrasotsiaalsele propagandale alternatiivi otsija ei saanud kaaludagi mingi uue võitluslipu heiskamist, uue ideoloogia evitamist… Välja arvatud üks võimalik ideaal, ühtlasi selle uudsema propaganda või õigemini
antipropaganda eeldus, ja nimelt —
sõnavabaduse paleus, ning sel vabadusel rajanev
avalik dispuut, mille toetamist, õhutamist ja praktilist rakendamist lubaski ellu viia
sotsiaalne propaganda.
Sotsiaalpropagandist taotleb vastuvõtlikku poolehoidu konstruktiivse sõnumiga ega vaja vastuvõtva publiku positiivset eelhäälestust või võitlevat usku.
Rahvaleht suleti augustis 1933 Pedro Krusteni,
alias Miini Mihkli luuletuse pärast. Krusten oli Miini Mihkli sulega vastustanud eeltsensuuri Eesti riigis ja seda tegid nad mestis niimoodi:
Lahkub pikkamööda suvi,
Aeg see lendab nagu tuvi,
Kannab ära rannalt kära,
Ujujad ja päiksesära.
Pirita on varsti tühi,
Elu vooris linna rühib,
Rahvast kinno jälle kisub,
Soojas ruumis istu isu,
Endamisi naudi filmi
Tuimaks väsitades silmi.
Tuleb talv ja jäised tuuled,
Siis ma lambi valgel kuulen
Enda Liisi hääle kõla,
Näen ta valget pehmet õla.
Siis on tema mulle päike,
Oma soojusega, väike,
Rõõmsaks teeb mu toa ja hinge.
L-A-K-U P-E-R-S-E-T T-S-E-N S-O-R — ütlesid värsside algustähed. See oli osake vestest «Liisil on punane pliiats», kus vestesarja nimitegelane abikaasa Liisi rõõmuks luuletas, samas kui võimukas naine üle ta õla jälgis, mida Mihkel kirjutab. Lugu 17. VIII 1933 Rahvalehes pani põntsu ajakirjanduse eeltsensuurile. Selle oli kaitseseisukorraga kehtestanud
riigivanem Jaan Tõnissoni valitsus, ajendeiks põhiseaduslik kriis ja üleilmne masu.
*
Leheneegri mõnituse järelmina moodustati otsekohe erikomisjon, kuhu peale ametliku tsensori hõlmati teabetalituse ametnikke, politseikooli direktor ja avalikkuse esindajana võisteleva lehe toimetaja. Komisjoni otsustuse najal patune Rahvaleht keelustati. Siiski sai päevaleht 10 nädala pärast, alates 31. X 1933 taas ilmuda, ka veste autor vahepeal tööta ei jäänud.
Võrdluseks näide viimatisest vene ajast: kui rektor Jaan Vares heitis kunstiinstituudist välja 24-aastase taarausulise arhitektuuritudengi
Andrus Rõugu, kuna Loomingus oli 1981 ilmunud tema
akrostihhon: SINI MUST VALGE. Akrostihhoni ehk nagu
glavlitakad selle kohta ise ütlesid —
akroptihhii läbilaskmist eeltsensuurist 1981. aasta Loomingusse nr 9 nimetas tsenseeriad “poliitilis-ideoloogilist laadi veaks” ja luuletust ennast — “poliitiliseks huligaansuseks”.
Glavlitis avastati see oktoobri teisel poolel ja sellest kanti ette 23. X 1981. Pärast Noormees pääses oma kõrgkooli tagasi alles 3 aastat hiljem, tema avaldamiskeeld oli õpipagendusest aga kaks korda pikem…
Ent naaskem eestiaegse tsensuuri juurde, mida Miini Mihkel kommenteeris ise nii:
[…] Mina oma südames pidasin aru — et ei tea, mis see eesti rahvas naerab, hea tuju kaua aja tagant. Kui on hea tuju, siis lase olla, see on rahva tervisele kasulik. Ma tahtsin ka naerda, ostsin ka Rahvalehe.
Panin enese vastu laternaposti ja hakkasin nuuskima, et kus see naeruasi siin seitungi sees on. Ei ma leidnud, sest ma lugesin ristiinimese moodu — ega ma pole mingi juut, et veerin tagant ette ja ülevalt alla. Mina pole ristsõnade mõistatusi eluaeg lahendanud, ma niisugust kunsti ei teadnud.
Aga inimesed olid sel päeval kangesti sõbralikud, kõik tahtsid üksteisele uudist näidata. Nii torkas keegi võhivõõras inimene minulegi aru pähe, aitas sõrmega näidates õige otsa peale — et lugegu ülalt alla. Mina pidin lugema omaenese kirjutatud asja, ning kui ma lugesin ülevalt alla, kas sa tead, ma ei naernud. Ma kahvatusin, südagi langes ülalt põuest alla püksisäärde. Vaata kuramust, missugune vingerpuss oli minu kirja sisse pugenud! […]
Eks mul olnud siis hirmu küll. Ma läksin pakku põranda alla, nii kui politseiniku varju nägin, pugesin oma peiduurkasse ja värisesin seal nagu mõni tagaaetav kurjategija. Aga enese teada ma olin ainult õnnetu inimene, kellele saatus mänginud vingerpussi.
Ma elasin mitu nädalat pimedas keldris ning muutusin näost kahvatuks nagu kalts. Ja mõtlesin jubedusega, et vaata, missuguses pimeduses meie peame nüüd elama, missugused pimedad ja rasked ajad on tulnud meie maale. […]
— Miini Mihkel pihib: Kuidas see juhtus? 31. X 1933 Rahvalehes nr 97, lk 1-2.
Raadiovested said tema eetrisuhtluse peavahendiks hiljem, puhkepõlvele mineku aegu, täpsemalt 1966. aastast kuni 1970-ndi lõpuni. Nelipühi aegu 1966 ilmus VoA-s eetrisse Pedro Krusteni häälega kõnelev Balder Jaan, keda tutvustati kuulajatele sõnadega:
Kutsume teid nüüd kohtamisele ühe vana tuttavaga endasaja Tallinnast…
Penisonär Pedro Krusten jätkas VoA-ga niisiis vaba kaastööd ja seda juba oma häälel. Algul võis kuulda teda paar korda, koostöö lõpu poole korra nädalas, tavaliselt laupäeva õhtuti ja siis reeglina vestlemas kuulajaga, vahel harva ka otseses dialoogis, mis tähendab tema tehtud intervjuusid.** Siin üks näide, Krusteni raadioveste sügisest 1973. Krusten nentis veste alustuseks, et USA pealinna ümbruskonna looduses pole veel sügise värve, ent Ameerika eestlaste elus juba on, sest juba esimesil sügisnädalail tõid eesti lehed teateid hooaja avaõhtuist. Lõpuks kaldus vestlus kirjanduslainele:
… On veel midagi, mida sügis-hooaeg toob kaasa ja millest eestlased kõikjal maailmas võivad osa saada. See on eesti raamat. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis teatavasti asub Rootsis, on saatnud välja oma sügishooaja esimese raamatu. Post tõi selle neil päevil mu lauale. Juhuslikult on selleks minu novellikogu «Laevasõit Leaga».
Oma raamatust ei sobi nagu kõnelema hakata, kange tahtmine on ütelda, et võtke kätte ja lugege ise, siis näete, mida see pakub. Nii oleks loomulik ütelda, kuid ometi jääb see ütlemata — te mõistate, miks ei ole mõtet nii ütelda. Aga et paargi rida sellest uudisteosest teieni jõuaks, loen esimese novelli algusest:
Kevadel hakkab päike trepikotta paistma. Kui ma kelle viie aegu töölt tulen, seisab seal niisugune vaikne valgus, mis paneb mõtlema:
Nagu kirikus.
Ma elan nüüd rahulikku elu.
Kirjakasti avamisel ei hakka süda peksma…
… Et keegi mulle ei kirjuta.
Rohkem ma ei loe. Aitäh kuulamise eest!
Krustenit loeti eestiaegse kirjanduse üheks paremaks novellistiks. Mida arvas kirjanik Pedro Krustenist Mall Jürma,*** kelle eetrinimi VoA-s oli Liis Jüris:
Ulatuslikumalt kui ükski eesti proosakirjanik on Krusten jäädvustanud järelpõlvedele paoaastate karmi tõelust ning pagulase hinges käärinud heitlusi kogu selle masenduse, ülekohtutunde, kartuste, enda õiguse, müstilise usu ja lootuse tõusude—mõõnadega, mis painasid teda esimesed ebakindlad aastad pärast sundpagulusse sattumist. Mitmed tegelased Krusteni romaanides [Üle parda, 1946; Päästja, 1947; Inimese hoidja, 1952; Laev akna taga, 1955] on kirjeldatud niivõrd iseloomulikult ja tõetruult, et autori saatuskaaslastel pole raskusi ära tunda neis Geislingeni laagri kunagisi elanikke ja nende eestlastest ja välimsaalastest juhte.
— Mall Jürma, Pedro Krusten. Lund, 1964, lk 45.
Lõpuks mõtteid ja tsitaate Martin Viirandi (MV) saatest:
Ameerika Hääl sai muuseas ka Eesti ajalehti ja ajakirju, vahel tõi Krusten neid koju, kui arvas et need abikaasat EK-d võiks huvitada. Tema ülesanne oligi jälgida, mis Eestis toimus. Ta kirjutas palju, nagu nad nimetasid, feature'id, lihtsalt kirjeldusi, mis siin toimus, nt kirsipidustustest, kuidas eestlased jaanipäeva pidasid.
KIILULÖÖMINE — PUNASTE MOODI. Viirandi jutt USA eestlasile sellest, nagu oleks 1960. aastate VoA kihutustöö Tallinna raadioga võrreldes olnud võrdne, kui mitte hullem. Nii kummaline, kui see ka pole, aga isand Viirand (*1942) Eesti filoloog, vastupanuliikumise osalise Hillar-Nils Viirandi (1921-1945) poeg.
On raadios kasutanud maksipropagandistide võtteid — olgu teadlikult või alateadlikult — luges VoA toimetust ropagandaali väärivaks vastaseks veel aastaid pärast VoA eesti saadete lõppu. Samal ajal näides ehk süütuna, kes ei saa propaganda alal maast ega ilmast, heast ega kurjast aru. Võib-olla lootis Viirand endale Krustenist aga postuumset leerikaaslast, eks osales Pedro Venemaa kodusõjas ju komissaride poolel?
Katkend intervjuust Washington DC-s.****
MV: Aga kuidas teile tundub, kas see Pedrole see töö meeldis, või oli see talle ka natukene tülikas, et tal seda tööd tuli teha raha pärast?
EK: Tema ei leidnud, et see raske oleks olnud. Aga temale oli see leivatöö. Tema peamine töö oli see, mis ta kodus tegi, ise kirjutas. Ja vahel olid seal tülid omavahel.
MV: Mispärast?
EK: Oh ikka auahnuse pärast, kes ikka kõige parem on ja tähtsam ja kus tema laud on, kas ukse juures või akna juures või… Aga Pedro sellest üldse ei hoolinud, ütles, et jätan selle sõnniku sinnapaika ja teen kodus oma tööd.
MV: Noh, kes olid esimesed numbrid siis sel ajal, kui tema seal töötas, kes olid tähtsamad tegelased?
EK: Noh algul oli probleem [see, et] seal tegelikult oleks pidanud olema Ameerika kodanik, aga ei olnud neist 5 aastat keegi olnud Ameerikas. Ja alguses oli ajutiselt Ameerika eestlane Leonhard Nurk, kes oli 1930. aastatel siia tulnud. Ja siis tema abiline oli Ludmilla Floss, kes oli ka kauem Eestist ära olnud. Aga siis lõpuks tuli Pusta, noor Pusta, tema isal oli sama nimi — Kaarel Robert Pusta. Ja kui tema ära läks Washingtonist [siis tuli asemele] igatahes üks soomlane, kuna eestlasi ei leidunud — Piltti Heiskanen. Ja pärast teda sai [toimetuse juhiks] vist Jaan Kitzberg.
MV: Aga ütleme, noh, kes neil niisukesed värvikamad kujud olid, kes seal võimu pärast jagelesid omavahel?
EK: Algul oli Mall Jürma hea sõber [Evald] Roosaarega, nad elasid lähestikku New Jerseys, aga töökohas tekkis vist probleeme. Ja siis, mina ei tea, Pedro igatahes ütles, et tulevad koridori, tuleb üks, räägib siis teisest, ja siis jälle tuleb teine ja räägib. Ja tema oli erapooletu ega seganud ennast sinna vahele. Ja ta ei rääkinud ka kodus nendest, teised rääkisid, ma tean, mõned abikaasad olid väga informeeritud, mis seal toimus, aga Pedrot see ei huvitanud. [---] Mõnikord nad kolisid seal samas hoones ühest ruumist teise ja siis ükskord olid Ameerika Hääle inimesed meie juures ja tuli seal jutuks, et kus kellegi laud on ja siis Pedro ütles, et ma ei ole sulle rääkinudki, et me oleme nüüd teises toas. Tema sellest palju ei rääkinud. [---]
MV: Noh, niisugusele inimesele on parem rääkida ja kergem — jutt ei lähe edasi. [---] No Külma sõja ajal oli see poliitiline võitlus hästi äge. Siin Nõukogude propaganda oli kõva ja ega Ameerika propaganda palju alla ei jäänud. Kuidas ta sellesse suhtus?
EK: Tegelikult AH ei olnud mitte propaganda-asutus, see on täiesti vale arvamine. Nemad andsid Ameerika varjukülgi ka väga-väga palju, nad ei olnud ainult —— et nad ainult kiitsid — et Ameerikas on kõik õige ja väga hea. Ja ma mäletan, et Eestist tuli ka tagasisidet, kuigi [AH-d] ei tohtinud kuulata. Aga tuli teateid ja Voldermar Veedam rääkis, et kirjutavad — et mis te sellest Watergate'ist nii palju räägite, et meid see suurt ei huvita!
MV Tallinna stuudios: Ja nüüd teile üks näide Ameeria Hääle stiilist, see pärineb aastast 1964, kõneleb Liis Jüris…
Edasi järgnes MV saates 16'31"-19'08" katkend paar (2'37") minutit eestikeelses VoA-s veebruaris 1964 kõlanud tegelikult 6-minutise (5'52") vaatluse algusest — kogu salvestust saab kuulata 0'13"-6'05" ERR-i digiarhiivis; VoA kõnealuse saatelõigu teksti võib lugeda Isekirjas MV ja saade Maailmapilt: Pedro, Henrik ja teised(40') ERR-1s (salvestusaeg) 20. XII 2008. Kordus oli eetris 2009 — kogu saadet saab kuulata ERR-i digiarhiivis.**** NB! Ettevaatust — ERR-i digiarhiivilt arhiiv.err.ee lähtuva võivate ohtude eest hoiatab Google'i veebiturvajad!
MÄRKUSED:
* Riigivanem Jaan Tõnisson teatas oma Rahvusliku Keskerakonna koosolekul Tartus enda võimulttaandumise järel, et "tema valitsuse kangutamiseks mõjunud kõige rohkem OÜ Vaba Maa ajalehtede kirjutused" — st kirjutised, mida avaldasid trükitöösturi Aleksander Veileri (1887-1950) trusti väljaanded, kuhu kuulus ka Rahvaleht. — Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 9. XI 1933, nr 101, lk 2.
** Vrd siikirjutatut teisal põhiliselt EK meenutusil rajaneva elul-rmt-ga: Ülo Tonts, Pedro Krusten. Trt, 2007, lk 153. Pärast kohustuslikku pensionileminekut mais 1967, so 70-aastaseks saades tegi Pedro Krusten VoA-le kaastööd väljaspoolt koosseisu, käies kord või paar nädalas oma lugusid eetrisse lugemas. Tonts väidab ekslikult, et nii esinenud ta VoA-s kuni 80-aastaseks saamiseni, tegelikult ilmus Krusten eetrisse paar aastat kauem.
*** Mall Jürma (17. XI 1901 Tln — NY 21. X 1984) neiuna Kuusik; kirjandusteadur, kes esines kirjandusalaste ettekannetega 1930-ndil korduvalt Tln ringhäälingus ning töötas 1951-1972 VoA eesti toimetuses.
**** Vrd Edla Krusteni (aka Edla Rene Krustein) intervjuu äratrükiga rmt-s: Olnust olevatele: Martin Viirandi heliarhiivist. Tln, 2012, lk 100-111.
Poolteise kümnendi eest alustas EV Kaitsepolitseiamet (KPA) vaenulike riikide salateenistuste kaastöötajate avalikustamist. See ajakirjanduse suhteliselt pingsa tähelepanu saatel toimunud töö kestis siiski alla 15 aasta.
Gebistide paljastamise lõpp jäi Eesti ajakirjanduse tahtel (või küündimatusest) siiski juba väljapoole avalikkuse tähelepanu orbiiti. Küsimus — miks? — oleks vist juba küll puhtalt retooriline.
Kapo tööst ses valdkonnas on Isekiri ju kirjutanud ja taas peatuda poleks ehk vaja. Meenutagem vaid, et avalikustamistööd käsitlev õigusakt — «Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadus» (Riigi Teataja I, 1995, 17, 233) — võeti vastu veebruaris 1995.
Esimene seadusekohane teadaanne Kaitsepolitseiametilt ilmus avalikkuse ette 15a eest — 30. jaanuaril 1997 (Riigi Teataja Lisa, 1997, nr 10)
