Varem polnud neil aega puhatagi, nüüd on aga vaba aega ülearu, sest… Kaitsepolitseinike hulk kasvab aastast aastasse.
Keegi on jälle püüdnud kokku lugeda kui EV Kaitsepolitseiameti (KPA) töötajaid. Seekord on seda teinud Tallinna keskerakondlasest abilinnapea, endine SIA eraluurefirma omanik Kalle Klandorf.
Avalduse üllitas TTV 23. V 2012 Klandorfi autorikommentaarina tema samal päeval Kesknädalas ilmunud kirjutisele «Põdra maffia: organiseeritud kuritegevus [Eesti] õiguskaitseorganites». Klandorfi hinnangul ülemäära arvukas personal on seletuseks ka sellele, miks kontrolli alt väljunud ametkonna koosseisu ja resursse nii hooletult raisatakse. Ei ole midagi targemat teha kui rumalusi, alates Vene-korea sugemetega MTÜ-de lohakast pealtkuulamisest kuni katuse-pakkumisteni Kapo egiidi all, sh Indrek Põdra (*1979) kuritegeliku rühmituse moodustamine KPA-s.
Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012
(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)
Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)
Kes silmad—kõrvad lahti teeb, see ka… Näeb reklaami ERR-i kanaleil. Ja mujalgi kui spordisaateis üksi.
Ei maksa jaapani restorani reklaamimisest peaankru ／ raskuskiilu tasuta kõhutäie eest vms radikaalbanaalsest rääkidagi. Isegi siilide linnaslummi kindla surma suust päästmise üllas aines, millele pühendatud saatelõik keskendus otselt sotsiaalsele propagandale, ei pääse läbi ETV Ringvaate filtrist ilma kommertsreklaami kontrabandita.
LINNASIIL ♻ kokkuvõtlik video (ETV Ringvaade 7.-8. XI 2017)
Aeglaselt fokusseerides ligi 7' pikkuse saatelõigu avakaadris ebamäärasse brändi kuuluv kinnas e "tavaline pesupulber" intervjueeritava käes, mis siilipoega hoiab, — seejärel palju erksama värviga, kuid juba bränditunnustega ühegi õmbluseta polüestrist, peopoolt hea haardekihiga kinnas esmalt üldisemas, aga kaader-kaadrilt aina apetiitsemais plaanides intervjueerija enda käes — kuni reportaaži viimsel minutil reklaamtaies ülisuures plaanis — nagu kollasega võrkkesta keevitav kauaoodatud päiksetõus põhjamaa kaamosse — kaubamärk Guide-159 reporteri kinnastatud käeseljal… Siililegi selge! Viimsetki kodukootud teleproffi kadedaks ajava tootepaigutus Jüri Muttika saatelõigus on halvasti varjatud klassikaline kommertsreklaam, mida reporter edastab oma erksate töökinnaste kujul.
Vahepeal, enne üleminekut kaubamärkide nähtavust parendavasse HD-formaati. on Ringvaate/Reklaamiklubi telesaate-formaat jõudnud juba sammalduda, saate autorid end ammendadada…
VARASEM ESILETÜKKIV NÄIDE. Augustis 2009 käiku lastud «Ringvaade» pidi nähtavasti käituma uudistetoimetuse (AK jt ERR-i uudiste) kloaagina, aga teisalt kommertskanalite konkurendina, nt surumaks maha Kanal-2 publikunumbreid nende populaarse uudistemagasini-saate ajal. Paradoksaalse tulemina on erakanali (K2, TV3 jpt) ja riigieelarvelise telekanali (ETV-1) eripära taandumas vaadatavuse tipptunnil sellele, et…
kui erakanalis segavad tavaprogrammi reklaamipausid…
siis avaõiguslikus segavad reklaami üksikud reklaamipriid katkestused.
Kuna säärane mulje on viimase aastaga aina süvenenud, asetas Isekiri luubi alla ühe juhusliku «Ringvaate», 9. mail, mil saade oli üpris tavaline, st puudusid domineerivad eriteemad ja mindi mööda ka Euroopa päevast. Saate sisuline eritlus kajastub allpool kokkuvõtlikult tabeleis. Esiteks aga joonis, mis eristab saatelõike neis sisaldunud reklaamisõnumite määra poolest:
TAUST, TRADITSIOON, TREND. Eesti TV meelelahutuslik uudistesaade ajab hõlma alt tegelikult sedasama äri, mida sovetlikus riigitelevisioonis ERF-i büroo eestvõttel aeti avalikult meelelahutusliku müügisaate «Reklaami/ -stuudio/ -klubi» (1972-1992) nime all. Tänaseks puhtalt väärtuskommunikatsiooni-rajalt äriradadele nihkunud «Ringvaade» alustas vähem kui 3 aasta eest küll kõmulise käsitluslaadi taha maskeerunud, aga siiski rahvavalgustustajana, mida kinnitasid praeguseks kadunud rubriik “tänane päev ajaloos” ja pragmaatilised “eluõpetused”, nt kuidas loputusvett kokku hoida duši all pissil käies, jne, jms. Tänaseks on «Ringvaade» aga pigem Eesti avaõigusliku (loe: ebaseadusliku) telekommertsi musternäide. Tendentsi telemüügi (infomercial) poole tähistas juba see, kui ERR oma «Ringvaate» stuudio novembris 2009 kolis Solarise keskusse.
Edaspidi sai reklaamist Eesti TV-s arginähe (ETV Ringvaade 2010/2012)
REKLAAMIVÕTTED. Nii lasi saate stuudio paiknemine kaubanduskeskuses nagu juhuslikult reklaamida otse-eetris taustale jäävat Apollo poodi, selle kutsuvaid reklaamplakateid, äripäeva ja pakkumisi — iga viimne kui saatepäev! Ja kui alguaastail 2009-2010 saatejuht vahel häbeneski raamatuid või plaate esitledes otsesõnu reklaami teha, siis järgnevate aastate «Ringvaateis» muutus eksalteeritud promotsiooni ja reklaamitöö loomulikuks.
«Ringvaate» ankrud ja reporterid ei karda enam vallandamist selle eest, kui nad teevad müügitööd, kutsuvad rahvast esietendustele, eksponeerivad uudiskaupa, hinnasilte või teevad ettearvatavate tulemustega tooteteste. Viimastes võrdleb «Ringvaade» tavaliselt paari tundmatu firma kehvema mainega toodangut mõne tunnustatud firma reegelina parema tootega. Nii nagu viimati (ETV 10. V 2012 Ringvaade — pildil) eetrisse jõudnud erapoolikus grillitestis… Siingi sai võitjaks juba testi eel “ekspertarvamustega” ka saateosaliste endi esile tõstetud firma.
Kommertsreklaam ETV Ringvaates = ette aimatava tulemusega "tarbimistest"
Poolsajand on möödas päevast, kui üks eestlane sai esimest ja seni viimast korda Pulitzeri auhinna. Selle pälvis eesti—ameerika kunstnik ja üks XX sajandi kuulsamaid Lääne karikaturiste Edmond Sigfried Valtman (31. V 1914 — 12. I 2005)
Oma esimese kaastöö, 4-pildiga koomiksi avaldas ta enda sõnul (vt ingliskeelset autobiograafiat all) 15-aastaselt, ehkki mõni ajakirjanik märgib debüüdina hoopis paar aastat hiljem, autori 17. sünnipäeval ilmunud Laste Rõõmu numbrit. Eestis oli ta igatahes laialt tuntud. Kunstnikunimi oli Vallot. Tema pilte ilmus eesti ajal Tallinna Postis, Nooles, Sõduris jm. Neli kümnendit hiljem, kui ta üleilmselt oli juba tuntum kui kodumaal, külastas Ameerika Hääle (VoA) ajakirjanik tema kodu Connecticuti osariigis ja kirjeldas seda aasta 1975. algul nii:
Hinnanguid, kommentaare ja täiendusi Aarne Rubeni raamatule «Ärid kuuliaukudega majades» (Tln, 2009, 238lk) Kõvad kaaned, hind 7€ ⍟⍟♾
PORGAND PROLEDELE. “Äridest…” saab nagu Rubeni ilukirjandussaagist enamasti ikka tööliskeldri varude tubli täiendus — hoolikat närimist nõudev vaimutoidus, kõvasti karotiini ja parasjagu C-vitamiini ei lase hambaid logisema ega läe ka ise ületalve mädanema. Iselugu, kas suveni kah püsib. Ja vaat püsiski ning saadaval nüüd ka taskukohasema hinnaga!
Ei kerki “Ärid…” nii kõrge klassika kõrvale kui Eessaare Aadu viimane jutustus “Tiblad”, mida on hiljem esitatud kui ilma lõputa romaani “Linnupriid” ja mis on kirjandusloolase Ello Kirss-Sääritsa järgi eesti proletaarse proosa tipp (Oskar Kruus jt, Eesti Kirjarahva Leksikon. Tln, 1995, lk 74) Milles ei ole põhjust kahelda. Sestap on see teos kogu me proletaarse belletristika järellainetuses mõõdulatiks sama paras kui Kroonlinna-0 mereveele ümber Eesti- ja Liivimaa.
