Edmund Valtman

Leonid I Brežnev
© Valtman, 1968.

Poolsajand on möödas päevast, kui üks eestlane sai esimest ja seni viimast korda Pulitzeri auhinna. Selle pälvis eesti—ameerika kunstnik ja üks XX sajandi kuulsamaid Lääne karikaturiste
Edmond Sigfried Valtman
(31. V 1914 — 12. I 2005)

Oma esimese kaastöö, 4-pildiga koomiksi avaldas ta enda sõnul (vt ingliskeelset autobiograafiat all) 15-aastaselt, ehkki mõni ajakirjanik märgib debüüdina hoopis paar aastat hiljem, autori 17. sünnipäeval ilmunud Laste Rõõmu numbrit. Eestis oli ta igatahes laialt tuntud. Kunstnikunimi oli Vallot. Tema pilte ilmus eesti ajal Tallinna Postis, Nooles, Sõduris jm. Neli kümnendit hiljem, kui ta üleilmselt oli juba tuntum kui kodumaal, külastas Ameerika Hääle (VoA) ajakirjanik tema kodu Connecticuti osariigis ja kirjeldas seda aasta 1975. algul nii:

Valtman—Valloti majas on palju raamatuid, nende hulgas Gori ja Otto Krusteni monograafiad. Need kaks meest mõjusid määravalt Valloti isikupärase joone väljakujunemisele. Ameerika kultuur ei ole Vallotit mõjutanud. Vastupidi — tema on oma euroopaliku stiiliga toonud uuendust Ühendriikide karikatuuri. Ka isikuna on jäänud Vallot eestlaseks, loeb eesti lehti ja kõneleb perfektselt eesti keelt [---] tegeleb ka maalimisega, just abstraktse maaliga ning võtab tunde ka skulptuuri alal.

(Pedro Krusteni reportaaž VoA-s 1975)

Aastast 1942 tegutses Vallot koosseisulise karikaturistina ajalehtede Eesti Sõna ning aastast 1943 Maa Sõna juures, kuni septembris 1944 pealetungivate vene vägede eest koos abikaasa Helmiga tuli põgeneda läände. Kuus sõjajärgset aastat möödus neil Saksamaal. Seal viibiti peamiselt Geislingeni DP-laagris. Ka siis jätkus tegevus kunstnikuna, Valtman osales sellal karikatuurinäitustel Stuttgardis, Amsterdamis jm Euroopas. Aastal 1949 asus Valtmani-pere USA-sse, paar aastat hiljem rajati kodu Hartfordi linna Connecticuti osariiki ning peagi sai ta sealse õhtulehe juhtivaks kunstnikuks. Igaks hommikuks pidi valmis olema päevakajaline pilapilt — editorial cartoon. Varsti avaldasid Valtmani autorimärki kõik tuntumad päevalehed, nagu New York Times, Washington Post, või nädalakiri Time, jpt vabas maailmas ilmuvad ajakirjandus-väljaanded. Mais 1962 pärjati Valtman USA auväärseima meediapreemia Joseph Pulitzeri auhinnaga.

Tosin aastat pärast selle autasusu pälvimist rääkis Edmund S Valtman VoA eesti saates sellest, kuidas üldse elavad USA poliitkarikaturistid, kirjeldas nende asendit ja autoriteeti ameerika üldsuses ning karikaturistide äsjast ühiskülastust USA välisministeeriumi. Sel kokkusaamisel oli neile — Valtmani enda sõnul — antud muu seas "informatsiooni nii sise- kui välispoliitika kohta". Intervjueerija Pedro Krusten küsis seepeale:

Kas on näha olnud, et riigivõim püüab kuidagi suunata karikaturistide tegevust või meelsust?
— Absoluutselt mitte. Loomulikult iga valitsev organ esitab asju sellest vaatevinklist, nagu nemad seda näevad, see on asja üks külg. Kuidas aga karikaturistid seda oma vinklist näevad, seda saab hiljem näha lehtedest.

Kas mõni karikatuur on tekitanud pahandust, ma mõtlen — mõni hella enesetundega isik leiab, et teda on ehk sellega solvatud?
— Minu arvates siinsed poliitikud ja avaliku elu tegelased võtavad niisugust asja väga lihtsalt. Aga teinekord on huvitav hoopis näha, et lugejad on palju tundlikumad, kui puudutad mingit poliitilist suunda vastuoksa nende arusaamisele. Siis nad tihti kirjutavad ja protesteerivad ning avaldavad oma pahameelt. [---] Mõni aasta tagasi oli mul üks karikatuur senaator [J William] Fulbrighti kohta, mis ei olnud tema suhtes mitte just väga hea, ja mõnedele lugejatele see sugugi ei meeldinud. Nad protesteerisid selle peale, kirjutades sellest lehele. Mina sain vahepeal aga senaator Fulbrightilt kirja, kus ta küsis seda karikatuuri endale. Loomulikult ma saatsin selle talle.

Kas see oli ainus juhus või on ka teisi juhtumeid olnud, kus mõni isik on palunud saata tema kohta käivat karikatuuri?
— Mul on neid juhuseid kaunis suur hulk olnud. Kõige hiljutisem, nädal või nii tagasi, kui sain kirja hr [Henry] Kissingerilt, kes oli näinud üht minu karikatuuri Washingtoni lehes äratooduna. See käsitles momenti, kui ta oma ajal käis konverentsil välismaal, ilma et ajakirjandus sellest teadnud oleks. See kujutas Kissingeri laskumas luugi kaudu põranda alla keldrisse, kusjuures ta viimasel hetkel ütles oma sekretärile, et kui ajakirjanikud küsivad, kus ma olen, siis teate, mis selle kohta vastata [“Läks salamissioonile!”] Kissinger küsis seda karikatuuri endale, mida ma tegingi just enne siiatulekut.

Kuidas on karikatuuridesse suhtunud presidendid?
— Loomulikult on igal presidendil isesugune karakter ja arusaam karikatuuridest. Aga kui poliitikud on nad sellega harjunud. Neilgi on isiklikke karikatuurikollektsioone, üks oli näiteks president Lyndon Johnson, kes kogus karikatuure võrdlemisi paljudelt karikaturistidelt. Minult on ta saanud 5 aasta jooksul umbes 50 karikatuuri. Ka president [Richard] Nixon on küsinud minult karikatuure ja need on talle ka saadetud.

(Edmond Valtmani intervjuu Pedro Krustenile, VoA-s juunikuul 1972)

New Yorgi eesti kultuuripäevadel aprillis 1972 avatud karikatuurinäituse puhul rääkis Vaba Eesti Sõna peatoimetaja Harald Raudsepp VoA-le, et…

Valtman kuulub Ameerika kuulsamate ja tabavamate karikaturistide kilda, kellel on sügav arusaam selle ühiskonna poliitikast… [mida tunnustas seegi, et ta]… 1962 sai kõrgeima ning erapooletuima Pulitzeri auhinna Kuuba-käsitluse eest.

Preemia omistati talle väidetavalt koguni ühe kindla 31. augustil 1961 Hartfordi õhtulehes ilmunud karikatuuri eest. Sel pildil pahvib sigarit sm Castro, kes alistatud kuubalast ikkest hoides utsitas vabatmeest brasiillast:

Sullegi, mehike, kuluks ära üks minu stiilis revolutsioon!

Hartfordi klubis Pulitzeri preemia laureaadile korraldatud lõunasöögil ütles Edmund Valtman:

Kui ma kuulsin, et auhinnakomisjon otsustas preemia mulle anda, tundsin uhkust ja rõõmu. Ma pean seda oma elu kõige tähtsamaks sündmuseks ja olen uhke, et pisikesest Eestist tulnuna olen saanud sellise au osaliseks. See on märk, et ma suudan Ameerikale ka enda poolt midagi anda.

Valtmani tööpõli Hartford Timesis kestis 1975. aastani, misjärel ta jäi pensionile ja jätkas tegutsemist vabakunstnikuna. Järgmisel aastal, muide, lõpetas 150-aastane Hartford Times ilmumise. Viimase elukümnendil elas Valtman Duncasteri vanadekodus, algul koos naise Helmiga, kes suri 2 aastat enne teda. Viimse eluaastani korraldas ta šaržide näitusi, kuid ise tegi sellal veel ainult maale ja skulptuure ning vabal ajal kirjutas ka mälestusi.

Pagarist isa Valtmani perest võrsus tervenisti 3 tublit kunstnikku, ealises järjestuses: Felix (*1900 Narva), Helmut (*1909 Rakvere) ning Edmond (*1914 Tallinn), kes ainsana jõudis tähistada oma 90. sünnipäeva. Felix Valdvere suri Tallinnas 27. III 1954. Helmut Valtman (HA-VE) hukkus II maailmasõjas Velikije Luki lahingus 6. I 1943.

ILLUSTRATSIOONID raamatust The Editorial Cartoons of Edmund S Valtman, 1961-1991 ja USA Kongressi Raamatukogu Caroline ja Erwin Swanni SA veebist. LISAKS vt WWW.LOC.Gov