©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

pühapäev, 24. veebruar 2008

Estofiilne unenägu

See pole unenäo-päevik. Kuid vahel on unes nähtu nii selge, et visiooni eest tuleb taevani tänulik olla. Oma ajal sain niimoodi ilmutuse tuumalöögist ― asendamatu kogemus mõistagi. Kuigi allkirjeldatud une vaatasin ära juba aastavahetuse eel, on 24. II just paras hetk see kirja panna.
Teen lühidalt ja piirdun vaid sobiva, seega unenäo filoloogilis-geopoliitilise küljega... Uni viis tulevikku, kolmveerand sajandit edasi ning kuna ma ise, nagu enamus kaasaegseist vaevu nii kauget aega ilmsi näeb, siis meeleldi jagan ilmutust kõigiga ja kinnitan kõigepealt, et mu süda nähtuga ülimalt rahule jäi ja ― mis eriti tähtis ― käesolev sajand kulgeb ilma maailmasõja-taolise mullistuseta.

Sattusin 2080. aastate Venemaale, kus riigipea hr Prussakov parajasti kuulutas välja oma maa ametliku kirjaviisi üleviimise hieroglüüfidele. Lõplikult.
Vahepeal oli riigis aga nii läinud, et seitsme või kaheksa riigijuhi nimi oli järjest seotud faunaga. Suurest kiskjast alates ja siis üha väiksemate poole kahanedes. Ja üks Prussakovi eelkäijaid oli Kilkini-nimeline ja see oli hiinlastega sõbrustamisest teinud pragmaatilise rahvusidee.
Sajandi kolmandal veerandil oli rahval lastud hiina keelt kirjutada üsna vabalt, ka slaavi tähtedega. Kuna paar viimast kümnendit, Hiina sõprusdekaad ja uus populatsioon olid teinud elanikkonnaga tubli töö, siis loeti enamikku venemaalastest Prussakovi ajal juba piisavalt küpseks hiina keelt lugema―kirjutama hiinlaste moodi, seda enam et oma kümnendik kuni veerand hiinlasi oli endiselt kodumaalt seks ajaks kah põhja poole ümber asunud.
Siin―seal oli mitmesugustel põhjustel, vaatamata majandusõitsengule, põlisrahva seas ikkagi trotsi tekkinud ja tõsiste rahutuste tulemusel oli mitu tükikest Venemaad vabal tahtel lähivälismaadega liidendunud. Nii veider kui see ka praegu ei tunduks, aga Eestiga oli ühinenud hea lahmakas Peipsi-tagust. Pihkvast Palolinnani. Viimane osutus olema endine Jamburg―Kingisepp ja oli ümber nimetatud tuntud Eesti ministri auks, kelle teened seisnesid venekeelse kooli säilitamises. Nii oli tekkinud just Eestis tolle aja maailma jaoks nii haruldasi puhtveneliku kultuuri saarekesi ning just seda olid palolinlased nõnda kõrgelt hinnata tahtnud...

Selline kokkuvõttes oli minule ööl vastu 28. XII 2007 ilmunud une poliitiline lõim.
Viimaks paar õiendust veel: See pole küll mingi näivtõelus, aga unenäo-rubriiki ma siin ka juurutada ei kavatse. Pealkirjaks sobiks ka “Russofiilne unenägu” ja kui nähtu ongi prohvetlik, ei välistaks ma tuleviku muidki variante. Pildil on hiina kujuri Ma Han'i “Hiina unistus”, portselanist ja vist sots-sürrealism. Head und!

2 kommentaari:

  1. Keerdküsimusega anekdoot vene ajast:

    Kes on hiinlane? - Kommunismi ootamisest kollaseks läinud venelane.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne10/05/2008

    Window-On-Eurasia: ‘THE OPTIMISTS ARE LEARNING ENGLISH; THE PESSIMISTS CHINESE.” The old Soviet joke had it that the optimists were learning English, the pessimists, Chinese, and the realists, the Kalashnikov. But now a study published in “Izvestiya nauki” reports that Chinese may overtake English as the foreign language of choice in Russia – but only some 50 years from now (www.nr2.ru/science/198375.html).

    Anekdoodi kohaselt: Optimistid õpivad Venemaal inglise, pessimistid hiina keelt, realistid aga Kalašnikovi automaati. Vene teadlased märgivad seevastu, et hiina keel võib inglise keele võõrkeelte seas esikohalt tõugata... umbes 50 aasta pärast.

    VastaKustuta