©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

esmaspäev, 25. veebruar 2008

Mis saab Venemaast?

Vist ei leidu neid, kes ei tea selle nädala valimistulemust ette – võidab vene karu. Siiski jääb päevakorda küsimus, mis Venemaast sedasi edasi saab.

Pikemas sajandi-väljavaates ootab teda emb-kumb, kas aeglane tsiviliseerumine või tempokas desintegratsioon. Lähikümnendite perspektiivis peab Venemaa kas valitud autoritarismi-teest loobuma või ootab ees üks korralik sõda, hullemal juhul mitu. Tsiviliseerumiseks on valida ilmselt üks kolmest — ristiusu, islami või hiina teest. Ühelgi juhul (nagu saab välja lugeda ühe mulluse unenäo ilmutusest) ei teki tagatist säästmaks riiki lagunemisest. Niisiis juhtugu see kümnekonna või saja aastaga — Venemaa laguneb igal juhul.
Stsenaariumiks sobib Lõunaslaavia ehk Jugoslaavia 20-aastase lagunemise pretsedent,
mille Kosovo-faas on täna lõpusirgel ja mis tulevikus jääb mudeliks ka Idaslaavia jäänukimpeeriumile. Seegi impeerium on kaotanud oma ajaloolise üsa, nende Metohija on tänapäevaks suhteliselt rippumatu nn Kiievi-Venemaa. Lõunaslaavi liitriigile sarnaselt on Venemaasse hõlmatud enam kui sada etnilist ja mitmeid tosinaid territoriaalidentiteete. See on ühtse tsivilisatsiooni puudumise märk, mis teeb venelasist arenemata rahvusühtsusega superetnose. Sellise multiidentiteedi kestva ja kohati ka elavneva olemasolu kõrval on Lõuna- ja Idaslaavia vahel ka erinevusi.

Peamine eripära on idaslaavi impeeriumi paarsada korda suurem maa-ala ja kümme korda hõredam rahvastik. Riiklikku ideoloogiat kujundav pindala-õnnistus on ühtlasi suureks nõrkuseks, mis sunnib venelasi edaspidigi klammerduma hallatava maapinna suurust väärtustavasse ajast ja arust feodalismi.

Tänu USA globaalsele terrorisõjale, mis puhkes sajandi hakul ja kestab arvatagi aastaid veel, on Venemaad ohtlikult lõhestav sisetegur Põhja-Kaukaasia rahvaste iseseisvusvõitluse kujul õnnestunud ajutiselt elimineerida. Erinevalt Kosovo albaanlaste läinud sajandi lõpu vastupanust ei läinud Groznõil pärast septembrit 2001enam korda oma konflikt Moskvaga internatsionaliseerida. Ja kui Beogradi korrale kutsumise nimel viimaks, märtsis 1999 oli sunnitud sekkuma NATO — ja isegi EL, kes tõenäoliselt suudavad Balkani sõdadele ka punkti panna, siis vaevu tekib XXI sajandil sarnast välistegurit Moskva ohjeldamiseks.

Čečeeni jmt kaukaasia rahvas on praeguseks Kremlile ustava lokaalkliki totalitaarse voli alla surutud – ja see pakub ohtlikku eeskuju ka üldriikliku režiimi kujundamisele.

Vene rahvas seevastu on ilmutanud rahulolu ja leppimist kui mitte hullema, siis vähemasti autoritaarse korraga. Selle...
korra piirjooned on lähikümnendiks ette andnud sovetiaegse KGB, praeguse FSB kildkond.
Oma kõrgajal väga repressiivsete organite vägagi hallist operatiivtöötajast rahvuslikuks juhiks (nacional’nyj lider) võrsunu nime poolest on see praeguseks tuntud kui putinism. Putinismi mõiste võib sisepoliitikas piiritleda võlusõnadega: Võimuvertikaal & Territoriaalterviklus! Välispoliitikas taandub putinism lihtviisiliseks tülinorimiseks. Totalitaarkorraga kujuneb sellest mingi imperialismile sobilikum feodaal-putinism.

Kas putinism vene ühiskonnateadvuses kattub õiglustundega, pole veel selge. Küll on putinism saanud seaduslikkuse surrogaadiks vene bürokraatide satraaplikus teadvuses. Seda kinnitab inimõiguslasest ajakirjaniku Igor Averkievi juhtum.

Päramaa-Kaama piirkonna lehe Ličnoe delo toimetaja Averkiev (*1960), kes on hariduselt ajaloolane, võrdles mullu detsembris vene rahvuslikku juhti sakslaste omaga 80 aastat varem, mil viimane alles alustas oma natsionaalsotsialistlikku juhikarjääri. Kirjutist saab lugeda Averkievi venekeelsel koduküljel, samuti leidub veebis selle prantsuse ja ingliskeelseid ülevaateid koos taustaga näiteks politoloog Paul A Goble’i blogis Window-on-Eurasia.

Averkiev hoiatab, et Venemaa rahvusliku juhi mitteametlik staatus on kõigest führeri-tiitli häbelik vahepala. Vene rahvusliku juhi “võimu piiravad vaid juhi isiklikud ambitsioonid ja rahva armastus”, samas kui võimutäius tema sõnul “toetub üksi elanikkonna enamuse usule temasse”. Kirjutis polnuks suurt tähelepanu väärt, kuna autor pakub propagandistliku paatosega minu arust üle. Seda aga Venemaa vist vajab, muidu ei oleks Igor Averkiev nüüd järelevalve-ametnike ja prokuratuuri tähelepanu all. Ja mille eest? “Iga võimutäiuse erandlikkust taotlev suurmees loodab ikka, et ta on eriline ja just temal jagub oidu ja tahet mitte moraalimonstrumiks muutuda,” kirjutab Averkiev ja jätkab:
“Aga mööduvad aastad ja temast saab koletis nagu kõigist absoluutse võimuni jõudnuist. Sellest saatusest pääseb vaid see, kelle võim lõpeb – või kes kiusatuse maha suruda jõuab – enne enese ehtimist Ülima Võimusõrmusega. Meie presidendi näpp on juba sirutunud selle “musta auguga” sõrmuse poole.”
Averkievi juhtumit pole eesti trükiajakirjandus kajastanud peale ühe pisut eksitava viite Postimehes Venemaa võimukriitikute pitsitamisele . Sealt jäi hämaraks, mida nimelt 19. veebruaril autori välja kutsunud Permi krai prokuratuur Averkievile ette heitis. Ekstremistlikult häiriv ei olnud neile aga niivõrd kahe rahvusliku juhi võrdlus kui “avalik üleskutse põhiseadusliku korra aluste muutmiseks”. Teisisõnu häirib vene ametnikke mitte führeriga kõrvutamine, vaid üleskutse pöörata ära totalitarismi-teelt.

Vene võimurite eeskujul Permi inimõiguslase kirjutist tõsiselt võttes on Venemaal feodaal-putinismist pääsuks vaja seega järgmisi Igor Averkievi loetletud samme ja eeldusi: (1) oma rahvusliku juhi otsustavat tagandamist poliitikast, millele lisab (2) lootust Venemaa võimurajatise nõrk viimistlus, võrreldes kunagise Saksamaaga, samuti (3) totalitarismi ajalooline kogemus, mis sakslastel 80 aasta eest puudus ja mis täna on vene eelis, ning lõpuks (4) ja ehk kõige olulisema tingimusena — tegusaks tuleb muutuda sel neljandikul vene rahvast, kes põhimõtteliselt vastustab totalitaarseid suundumusi.

Jääb küsitavaks, kas tegevusplaani punkte 1 ja 4 õnnestub ellu viia. Ameerika publitsist David Satter on kirjutanud terve raamatu (“Pimedus koidikul” Tallinn 2006) sellest, kuidas KGB/FSB hullumeelselt roimarlike võtete ja struktuuride abil Venemaa allutas.
Selle võimuhaarde salalikkus ja ohvririkkus sulgeb riigi poliitilisse krampi. Gebistide poliitilise sõja hirmustrateegia verisema peatüki juhatasid sisse terroriaktide pisemad eelproovid. Need kõmasid pealinna metroos juba juunis 1996 ning hiljemalt kevadel 1999 eksisteeris FSB-l ka salaplaan “Torm Moskvas”.
Ses asendusid üksikud ohvrid juba sadadega — kaugemaks sihiks põhjakaukaasia tõrksate rahvaste tasalülitamine, otseseks — täimõõdus sõja vallandamine üldsuse pahameeletormi saatel. Nii lendas 1999. aasta 4. ja 16. septembri vahel FSB kätetööna õhku 4 suurt elumaja: üks Buinakskis, kaks Moskvas ja viimane Volgodonskis, surmates umbes 300 süütut inimest. Veel ühe, viienda maja õhkimine ebaõnnestus, sest elanikud sattusid jaole. [Mispeale virgusid hirmustrateegia paljastajad — vt Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski "FSB vzryvaet Rossiju" (Tln, 2004, 420lk) — kelle vastu omakorda 2006 lasti käiku uus radiatsiooniterrori võte poloonium-210-ga.]

Uurinud vene FSB (loe: rahvusliku juhi) poliitmeetodeid tegi Satter järelduse (lk 226-7):
“Nii poliitilise olukorra loogika kui ka kaalukad asitõendid viivad möödapääsmatult järeldusele, et elumajades toimunud pommiplahvatustes on süüdi Venemaa valitsus ise. See oli rünne, kus ohvrite hulgas oli ka palju lapsi, kelle surnukehadest leiti vaid tükke, kui sedagi. Pole kahtlust, et sääraseks roimaks võimelised inimesed, ükskõik, kuidas nad end ka ei eksponeeriks, ei loobu võimust vabatahtlikult, vaid reageerivad oma positsioone ähvardavale ohule diktaatorliku kontrolli kehtestamisega.”

Pealekauba ohustab Idaslaaviat kõlblusvaakum: “Üksikisik saab Venemaal kõlblaks ühiskonna liikmeks pürgida ning oma maa muutumisele kaasa aidata, kui selja taga on üldinimlikke, transtsendentaalseid väärtusi tunnustav ja nende poole püüdlev ühiskond — vene reformiprotsessis puuduv element.”
(David Satter “Pimedus koidikul” lk 230)
Lõppakord ei saa olla muud kui filosoofiline: Orjameelsusest vabanemata ning jumaliku au ja aususe mõistete evitamiseta ei saavuta loovad instinktid kiskjalike üle võitu Venemaal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar