©Holger Kaljulaid, 1983-2023.

pühapäev, 31. juuli 2011

Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks

Kui Lääs otsustas Kremlile tema mõõduga vastata, alles siis muutus ideoloogiline võitlus Külmaks sõjaks. Eestlased said seda näha — õigemini kuulda — suvel 1951. Eestikeelsed uudissaated Läänest vallandasid sellal täiesti märgatava raadiobuumi.


Miski muudab mind ikka pool seitse õhtuti ärevaks. Olen seda tunnet mõistnud meedianostalgiana ja märganud teistegi eakaaslaste või endast vanemate puhul. Hulk poliitika + priiuselembelisi eestlasi tunneb puudust kunagi sel kellaajal vabast maailmast saadud rutiinse infoportsjoni järele. See hingepide sai asendamatuks loendamatult paljudele ilmasõdade-järgsel Maarjamaal.

Pööret tähistab AD 1951. Kui siin seni sovetianastuse all sai vaid mekki ideoloogiavõitluse menüü kirbeist roogadest, siis hiljem vaimutoit mitmekesistus. Ilmus alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks punasele ajupesule, Moskvale, komparteile ja võõrale võimule ning veelgi enam — moraali toetuseks rahvale.

Vene ajal tehti vahet "hea" ideoloogiavõitluse ja "halva" külma sõja vahel, kuna esimest evitasid kommunistlik partei, teist aga kapitalistlik Lääs. Kuue kümnendi eest jõudis külm sõda ses mõttes ka eesti teabevälja ja muutus enamaks pelgast sõnakõlksust. See sõda oli kahepoolseks muutunud ja kommunistlik meediamonopol mõranema hakanud muidugi palju varem.

Siin aitas meid, eestlasi, juba märtsiküüditamise eel eesti saated käivitanud Vatikani Raadio. Paljusid keeli ja lühilainel (LL) oma aja kohta muljetavaldava võimsusega (50kW) saatejaama rakendades oli "paavsti hääl" aastaks 1948 üks lugupeetuim rahvusvaheline teetrilõit. Veel avaramad võimalused välissaateid teha olid Washingtonil: mõnikümmend riigi- ja erasaatjat (10… 200kW) koos ülekandejaamadega välismaal, Manilast Münchenini. Viimase lainepikkus 251m oli ülioluline Ida-Euroopas, sh raadiokuulajaile Eestis.

reede, 22. juuli 2011

GPU

Poola valgevene
plakat
(1937)
Vene ehk Ida-totalitarism sündis 1920—1930-kümnendil koos GPU-ga,* mis lahti seletatult on poliitiline peavalitsus ning riikliku julgeoleku komitee KGB eelkäija. Lääs teadis või aimas tõde, nagu näeme ajakirja Time 23. II 1931 kaaneloost allpool. Selle Time'i arhiivist pärit kirjutise tõlget, samuti kui vene kaasaegse ühiskonna allakäiku, aitavad lahti mõtestada GULagi gravüürid Danzig Baldaevi mullu ilmunud raamatust «Drawings from the Gulag».
----------------------------------------------------

Läinud nädalal tundus mõnelegi USA ärimehele, et ta unistus on täide läinud; kuni saabus Moskva korrespondendi Walter Duranty telegramm:
Eile [9. II 1931] New Yorgis levinud kuuldust revolutsioonist Venemaal peetakse siin lihtsalt ürituseks mõjutada nisuturgu. Tuleb taas korrata: mis tahes kõrvalekalle oleks siin tõsiste häireteta kompartei sisemuses võimatu ja sellest ette hoiatavaid tunnusmärke oleks võimatu kahe silma vahele jätta. Midagi sellist praegu näha ei ole. Vastupidi…
Põhjus, miks Nõukogude valitsuse vähimgi kõigutamine ilma "hoiatavate tunnusmärkideta" pole võimalik, hääldub inglise keeles nagu Gay-pay-oo (ge-pe-uu). Ge-pe-uu salatseva ülemuse foto [vt allpool] jõudis esmakordselt USA-sse alles eelmisel nädalal.

Ge-pe-uu ehk GPU on N Liidu valituse luureametkond. Reeglina räägitakse sellest jubetu hirmutundega. Faktid:

neljapäev, 7. juuli 2011

Surmakutsar Jõesaar taas pukis

Tapja-Volvo
Ettevaatust kõik, kes te liigute jala või ratastel! Tänasest tuleb tänaval tähelepanelikum olla, sest 7. juulist on rooliroimar Jõesaarel taas mootrosõiduki juhtimisõigus ning soovi korral võib ta iga hetk naasta liikluskeerisse!
-------------------------------------

Tema surmasõidust saab 10 päeva pärast aasta täis. Mis on läinud aastaga selgeks saanud. Et mees jäi süüdi, kuigi oma süüd eitas. Et ta leppis süüdistusega vaid kohtuvälise kokkuleppe võimalust arvestades. Et mees vabatahtlikult ei taandu meediajuhi positsioonilt, kuigi seda lakkamatult lubas. Et seega pole ka roima kahetsetud, kui tast loodud kurblik meediakuvand muidugi kõrvale jätta. Et mees on tõepoolest võimekas spetsialist… meediamanipulatsiooni valdkonnas. Ja meie meedia on manipuleeritav.

Jõesaare kriminaalasja meediakajastus moondus samal põhjusel, miks see oli tavatu — sest õigusrikkuja oli avaõigusliku ERR-i nõukogu ja ka muidu tuntud meediategelane Andres Jõesaar. Riigieelarveline elektronmeedia oli nii või teisiti Jõesaare kontrolli all. Kuid ka peavoolu esindav trükiajakirjandus, mis teatavasti eraõiguslik, võttis algusest peale mõistva ja pigem õigustava seisukoha. Nii saime juba 23. VII 2010 Eesti Ekspressist teada,  k e s  Jõesaar  e i  ole — "ei ole rullnokk"! Aga vastamata on küsimus…

KES TA SIIS ON? Aastast 2003 Ringhäälingunõukogu juhtiva Andres Jõesaare muust ametitegevusest teame, et ta vahepeal on ehk ajutiselt eksinud ka eraõiguslikku sfääri.
  • Ta on üle 11 aasta (2000-2011) töötanud Tele-2 juhtkonnas.
  • Samuti TV-3 juhatuses, oli AS-i asepresident (1996-1999).
  • Ta oli ka Eesti esimese eratelekanali Reklaamitelevisiooni (RTV) asutaja 1992, ent see juhtus veel riikliku Telemaja katuse all…
Niisiis sattus Jõesaar nende ärastajate sekka, kes riigieelarvelise ETV kasumlikumad otsad sobival hetkel oma taskusse suunasid. Milline oli Jõesaare osa: esiteks oli ta ETV reklaamiosakonna juhataja (1990-1992) ning siis juba Reklaamitelevisiooni ärijuht (1992-1995) ehk teisiti öeldes — EKP KK poolt riigi-TV juhiks määratud sm Siimanni parem käsi. Viimane muutis vastse telekanali esiešeloni kommunistide ja venevõimu käsikute ühenduse Koonderakonna valmismootoriks. Erakanal RTV aitas ka omanikku ennast — Mart Siimannist sai pea EV valitsusjuht — ning veeretas rahva kukile lõpuks ka korrputiivsema Vähja-valitsuse. Peaminister Tiit Vähi oli see kübaratriki-mees, kes ärastas Toompea kabinetis istudes Silmeti nii, et tema omandus selgus alles tagantjärele. Nüüdseks on end ühes naha ja sarvedega nii itta kui läände maha müünud…