GPU

Poola valgevene
plakat (1937)

Vene ehk Ida-totalitarism sündis 1920—1930-kümnendil koos GPU-ga,* mis lahti seletatult on poliitiline peavalitsus ning riikliku julgeoleku komitee KGB eelkäija. Lääs teadis või aimas tõde, nagu näeme ajakirja Time 23. II 1931 kaaneloost allpool. Selle Time'i arhiivist pärit kirjutise tõlget, samuti kui vene kaasaegse ühiskonna allakäiku, aitavad lahti mõtestada GULagi gravüürid Danzig Baldaevi mullu ilmunud raamatust «Drawings from the Gulag».

----------------------------------------------------

Läinud nädalal tundus mõnelegi USA ärimehele, et ta unistus on täide läinud; kuni saabus Moskva korrespondendi Walter Duranty telegramm:

Eile [9. II 1931] New Yorgis levinud kuuldust revolutsioonist Venemaal peetakse siin lihtsalt ürituseks mõjutada nisuturgu. Tuleb taas korrata: mis tahes kõrvalekalle oleks siin tõsiste häireteta kompartei sisemuses võimatu ja sellest ette hoiatavaid tunnusmärke oleks võimatu kahe silma vahele jätta. Midagi sellist praegu näha ei ole. Vastupidi…

Põhjus, miks Nõukogude valitsuse vähimgi kõigutamine ilma "hoiatavate tunnusmärkideta" pole võimalik, hääldub inglise keeles nagu Gay-pay-oo (ge-pe-uu). Ge-pe-uu salatseva ülemuse foto [vt allpool] jõudis esmakordselt USA-sse alles eelmisel nädalal.

Ge-pe-uu ehk GPU on N Liidu valituse luureametkond. Reeglina räägitakse sellest jubetu hirmutundega. Faktid:

Suurterrori tagamaad (I)

Venemaa ajaloolased Mihhail Sokolov (*1962) ja Aleksei Tepljakov (*1967) arutlevad hulgihukkamiste ning muu riikliku terrori üle NSV Liidus. Vabadusraadio vene saate stenogrammi eestinduse algus:

*Aleksei Tepljakov*

Mihhail Sokolov (MS): Jätkame N Liidu suurterrori LXXV aastapäevale pühendatud saatesarja. Täna on meie Moskva stuudios külaline Novosibirskist — Aleksei Tepljakov (AT), ajaloodoktor, monograafia Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг (Terrorimasin: Siberi OGPU—NKVD 1929-1941) autor. Märgiksin, et selle raamatu haare ja periodiseering ületavad pealkirja, näidates tegelikult sovetliku Gestaapo mehhanismi tervikuna. Aleksei, kuigi meie jutt algab vormiliselt suure murrangu aastast 1929, tunnete te muidugi väga hästi ka eelnenud ajajärku. Kas võib öelda, et nende kümnenditega lõid Lenin [Vladimir Uljanov], [Feliks] Dzeržinski, Stalin [Jossif Džugašvili] ja bolševike partei oma diktatuuri vastaste füüsilise hävitamise ideaalmehhanismi?

AT: Täiesti hämmastav, aga selle halastamatu ja väga tõhusa karistusaparaadi rajamiseks kulus enamlastel pigem kuid kui aastaid. Ehkki neil polnud eelnevat kogemust, suutsid nad luua ülitõhusa ja kestliku salapolitsei-ametkonna.

MS: Mis neid õieti aitas? Kust saadi personali, spetsialiste? Või kujunes Lenini teooria praktikas väga tõhusaks?

AT: Lenini teooria kattus perfektselt Venemaa eripäradega. Väga arhailine sõjast raputet elanikkond andis palju selliseid inimesi, kes olid valmis tapma. Nad teadsid suurt saladust — mis normaalsele inimesele on arusaamatu — et tappa on lihtne. Ja kui juhtkond ČK keskuses ja kohapeal koosnes peamiselt professionaalseist revolutsionääridest, siis ülejäänud aparaat täideti riburadapidi. Jah, muidugi oli peamiseks probleemiks leida inimesi, kes kõigeks valmis ja seejuures ka veidi kirjaoskajad ja mingil määral distsiplineeritud oleksid. Just distsipliiniga oli suur probleem — ČK oli asutusesiselt tohutult kriminaliseeritud. Karistused ei suutnud organeid seestpoolt puhastada, need olid algusest peale moodustatud ringkäenduse põhimõttel, mis tugines karistamatuse tundele. Karistada sai see, kes ei osanud oma kuritegu varjata, kel leidus poliitilisi patukesi. Üldiselt oli čekistlik süsteem sõjaväeline ja süüdlase määras seal juhtkond.

MS: Aga kust enamlased leidsid ČK—OGPU timukate kaadri? Mõned vaatlejad kõnelevad suurest arvust — nagu siis väljenduti — muulastest (инородцы), teised meenutavad kriminaalse elemendi suurt osa ČK—OGPU-s. Mulle näib, et kõigepealt olid selle süsteemi põhibaasiks marginaalid, madala haridusega tööliskond, talupojad, kelles õhutati kunstlikult klassiviha.

AT: Jah, olen täiesti nõus. Pärast I maailmasõda, revolutsiooni ja kodusõja ajal tekkis tohutu sõja läbi teinud kaader. Just sealt värvati reatöötajaid, kes andsid lootust ning jõudsid teenistusredelil kõrgemale. Algusest peale tekkis ČK-s veriste ristsete tava. Uustulnukal tuli mitte küll alati, aga enamasti osaleda mahalaskmistel.

MS: Nii et see oli sagedane võte?

AT: Jah, hulgivõte, vähemalt on see 1930. aastate lõpuni selgelt nähtav. Seejärel ilmnes spetsialiseerumine, nn komandandid, kelle käe alt süüdimõistetud enamasti läbi käisid.

MS: Aga nad olid olemas ka varasel etapil? Mulle meenus otsekohe Ivan Papanin, keda kõik peavad kuulsaks polaaruurijaks, aga 1920. aastal oli ta koosseisuline timukas — Krimmi ČK komandant.

AT: See ta lühikest aega oli ning hiljem tõesti sai kuulsaks polaaruurijaks. Ta elulool, jah, on selline erisus.

MS: Kas see oli karjääriküsimus? Teie raamatust näen, et hukkamistel osalesid peale täiskohaga čekistide ka autojuhid ja kullerid. Nende jaoks oli see suurepärane võimalus teha karjääri juba GPU-s?

AT: Asi on selles, et komandandid spetsialiseerusid mahalaskmistele algusest peale, aga terroripuhangute aegu jäi sellest väheks — niipea, kui oli liiga palju mahalaskmisi, oli vaja kaasata kogu operatiivpersonal. Ja kui seegi sõna otseses mõttes uppus verre, kaasati ka kullereid, isegi autojuhte — lühidalt kõiki, kes ČK-s teenisid ja olid käepärast. Čekistid tunnistasid ise, et ČK-s löid piinamistega juurdlustel kaasa kõik peale puhvetipidaja, üle kuulata võis isegi koristaja.

MS: Aga kas keelduda sai?

AT: See oli riskantne. Sellegipoolest polnud čekistid säärases töös innukad, purjutasid või keeldusid ettekäändega, et peavad parajasti agendiga kohtuma või ülekuulamisel mõne kangekaelse arreteeritu vahele võtma. Seepeale ülemus kirus, et jälle pole kedagi võtta, ja asus ise asja kallale. Peagu kõik ülemused proovisid ses asjas aeg-ajalt oma isiklikku relva. Nii seda kaadrit siis kogunes. Aastal 1938 kaasati Tobolskis isegi parteiaktiviste.

MS: Tõesti, parteiaktiviste? See tähendab mobiliseeriti kommunistid ja saadeti teisi hukkama?

AT: Jah, lihtsalt rajoonikomitee või mis tahes institutsioonide töötajad, kes sobisid lojaalsuse poolest, omasid sõjaväe- või miilitsakogemust, sellist rahvast oli palju, ka endised partisanid, nemadki osalesid.

MS: Kas võib öelda, et 1920. aastate NEP-i ajal tehti teatud katseid massiterrori pidurdamiseks, kaotati kohtuvälise arveteõiendamise õigus, või on see illusioon?

AT: Vähesel määral ja lühiajaks repressioonid küll taandusid, ent Lenin ise kirjutas aastal 1922, et nad tulevikus naasevad terrori juurde.

"Suurim viga on arvata, et NEP tegi lõpu terrorile. Me pöördume terrori ja majandusterrori juurde tagasi."— Vladimir (Lenin) Uljanovi 3. III 1922 kiri Lev (Kamenev) Rosenfeldile NEP-i e uue majanduspoliitika asjus, vt V I Lenin, Polnoe sobranie sočinenij, XLIV. M, 1970, lk 427-430; vrd Jüri Lina, Skorpioni märgi all. Stk, 2003, lk 134.

Ja tõesti mõne kuu pärast sai ČK oma kohtuvälised volitused tagasi ja laiendas neid. Näiteks 1920. aastate keskel õiendati hulgiviisi arveid banditismiga võitluse raames. Aga siis ei lastud maha põhiosas mitte paadunud bandiite — keda oli raske tabada — vaid igasugu kaasaaitajaid ja reasulisid. Ja puhastusest raporteeriti muljetavaldavaid numbreid. Meeleheitel kesktäitevkomitee jagas kohalikele võimudele banditismist haaratud piirkonnis Turkestanist Kaug-Idani paarikuulisi volitusi luua seal juhtivaist čekistidest kohtuväliseid "troikasid" või "dvoikasid" [2-liikmeline ebaseaduslik otsustav kogu], kes pikemata mõistsid süüdi ja lasid maha umbes poole bandiitidest, kelle kätte said. Kokkupõrkeil toimus loomulikult kohtuväliseid arveteõiendusi. See oli tavaline nii kahekümnendail, kolmekümnendail kui ka neljakümnendail aastail, mil püüti desertööre.

MS: Ma paluksin teil kuulajaile selgitada, mis on need massioperatsioonid (массовая операция), millele tegelikult rajaneski 1930. aastate suurterror, aga nagu ma aru saan, algasid need märksa varem kui 1937.

AT: See tuleb čekistide väga varasest žargoonist. Nimelt tähistati massioperatsiooni mõistega juba 1918. aasta suurearvuliste vahistamiste kampaaniat. Likvideerimisi [massimõrvu], mis sageli vahistamistele järgnesid, nimetati samuti massioperatsiooniks. Maakondlikel ČK-organeil oli 1920. aastate algul tavaks fabritseerida tohutuid vandenõusid, kus vahistati sadu inimesi. Linnas, kus elas 10 tuhat inimest, vabastati enamik neid inimesi mõne aja pärast, kuid vahel võidi märkimisväärne osa neist ka süüdi mõista. Nii et selline treening oli sovetiaja poliitilise politsei ametnikel esimestest kuudest ja aastatest olemas ning need massioperatsioonid jäid karistussüsteemi palet kujundama 1950. aastateni.

MS: Kas see tähendab, et massioperatsioone korraldas alati keskus, nt operatsioon välisvaluuta ja kulla äravõtuks?

AT: Kui te mõtlete 4 aastat väldanud valuuta-operatsiooni 1930. aastate algul, siis see kindlasti oli ulatuslik keskusepoolne meede. Üldiselt oli čekistidel oma küüniline kõnepruuk ja üks tuntumaid väljendeid, mis seal 1930. aastate alguses käibis, oli "sotsiaalne tellimus" [vk lüh соцзаказ]. See tähendas tellimust ülalt: kui poliitilise hetkeolustiku vajaduste kohaselt fabritseeriti suur kriminaalasi, siis organiseerisid kohalikud čekistid tavaliselt ise terve vandenõu-rühmituse. Nii lasti aastal 1933 maha [OGPU territoriaalorgani] piirkonna kohta, nähtavasti sõltuvalt Lubjanka [Moskva] tahtest, keskmiselt kaks tuhat inimest. See oli repressioonide kõrgaeg, mida võib võrrelda 1930. aastaga, kui murti talurahva selgroog ja hulgihukati nn kulakuid.

MS: Seega suurusjärgus sada tuhat või enamgi N Liidu kohta?

AT: Kokkuvõttes arreteeriti üle poole miljoni inimese, oma 20 tuhat hukati, sama palju kui 1930. aastal.

MS: Kas saab öelda, et nn kollektiviseerimise käigus represseeritute hulk on võrreldev 1937.-1938. aasta ohvrite hulgaga? Kui võrrelda aastaid 1931, 1933 ja 1937-1938, kas siis inimeste arv, kes saadeti välja, asumisele ja maha lasti, on umbes sama või väiksem kui oli represseerituid 1937-1938?

AT: Kollektiviseerimine, kui võtame kõige drastilisemad meetmed, nagu koonduslaager ja mahalaskmine, hõlmas siiski väiksemat hulka kui aastad 1930-1931. Veel julmem oli aasta 1937. Umbes veerand väljasaadetud talupoegi kaotas 1930. aastate algul oma elu vangistuspaigus — ligi pool miljonit inimest! Ja suurterrori ajal lasti maha üle 700 tuhande. Tegelikult on kollektiviseerimise käigus mahalastute kohta olemas vaid arvestuslikud andmed, sest oli palju ka kohtuväliseid arveteõiendusi — üle 30 tuhande inimese. Ja kui võtame mahalastute osakaalu, siis see oli väga suur mõnedes piirkondades, kus olid kõige julmemad ülemused, nt Siberis lasti maha üle 50% kõigist, kes "troika" läbis. Sestsaati kui "troikad" loodi, käis neist läbi 20-30 tuhat inimest aastas.

MS: See siis oli n-ö kulakluse-vastane võitlus?

AT: Jah, aga see oli palju laiem, seal riisuti välja kõik n-ö endised. Näiteks Siberis oli üks esimesi protsentuaalse hävitamise juhtusid, kui OGPU volinik [Leonid] Zakovski andis käsu maha lasta 10% kõigist vaimulikest. Kogu Siberis oli neid kaks tuhat. Ja ülesanne täideti.

MS: Nii et ülesanne jagati igale piirkonnale?

AT: Piirkonnale tervikuna. Ma ei saa öelda, kuidas see täpselt käis rajoonides, kuid niisugust teavet on.

MS: Kuidas nad otsustasid, keda maha lasta ja keda mitte? Või oli see täiesti juhuslik, nagu loterii?

AT: Juhus mängis rolli, kuid üldiselt püüti valida inimene, kelle kohta oli võimalikult palju kompromiteerivat materjali: päritolu, tegevus enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, pärast revolutsiooni, kui palju oli andmeid tema antisovetlikest väljaütlemistest, palju tal oli tuttavaid — ja üldse, kui lai oli tema suhtluskond, kas tema sidemete põhjal sai kokku klopsida mingisuguse vandenõuliku organisatsiooni. Sest čekisti töö taset näitas oskus grupiviisilisi süüasju fabritseerida.

MS: Nagu ma aru saan, oli ČK ja hiljem OGPU üheks eritunnuseks tohutu agendivõrgustik. Kuidas te selle rolli hindate? Oli sellest ikka kasu teabehankes tegelikult toimuva kohta? Või oli seda vaja millekski, mida čekistid nimetasid "sotsiaalne tellimus": tunnistuste kogumiseks, et vormistada ükskõik mis kategooria "rahvavaenlasi", nende hävitamiseks, välja- või laagrisse saatmiseks jne?

AT: Kogu čekistlik töö põhines agentide kasutamisel. Muidugi kombineeriti. Ühelt poolt olid čekistid kõige paremini informeeritud seltskond, kes oma informatsiooni, ehkki omamoodi, tendentslikuna, edastas võimutippu. Mis puudutab otsest čekistitööd, siis peagu kõik, aga eriti grupiviisilised süüasjad olid fabritseeritud agentide abiga. Ja töö üheks eripäraks oli see, mida čekistid ise nimetasid perioodiliseks vabanemiseks ammendunud agentuurist: see agent, kes oli avalikuks saanud või oli väga tõhus abiline olnud [liba]organisatsiooni loomisel, st oli selle juht — tavaliselt oli suures organisatsioonis terve hulk, vahel kümneid agente… Nad olid kõik aktivistid, rõõnasid, keda vaja, ning tihtilugu lasti nad lõpuks "juhtidena" maha — niimoodi peideti otsad ohutult vette. Kuigi kriminaalasi on niivõrd rohmakalt kokku klopsitud, et isegi juuriidiliselt harimata lugejal pole raske läbi näha, kes millist osa mängis ja kuidas asi on fabritseeritud.

MS: Ilma massiivse agentuurita polnuks ka süüasjade fabritseermine võimalik…

AT: Täiesti õige.

MS: Te kirjutate palju võltsitud kriminaalasjadest 1930. aastatel, talupoegade "mässudest", "vandenõudest" jms. Kas see tähendab, et tegelik vastupanu kollektiviseerimisele, vastuhakk oli nii nõrk, et čekistidel oli aega välmida võltse süüasju ja lasta maha sadu võlts-vandenõulasi?

AT: Talurahva vastupanu eripäraks 1930. aastate künnisel oli selle massilisus. Rohkem kui kolm miljonit inimest osales 1930. aasta väljaastumistel. Need oli reeglina relvastamata, čekistide poolt volynkadeks [волнение – vk 'rahutuse' pisendav slängivariant] nimetatud protestid, keeldumised vilja loovutada, katsed küüditatavaid kaitsta, pidevalt puhkevad stiihilised mässud — praktiliselt olid need kõik stiihilised ja väga lihtsalt mahasurutavad. Čekistid aga esitasid asja suure ohuna riigile, fabritseerisid agentuuri abiga süüsju nende vastu, kellele võis süüks panna päritolu, paremale järjele jõudnud kihti kuulumist ja võimuvastasust. Tegelikult lasti maha kolhoosi kirumise eest. Suur osa inimesi lasti 1930. aastate algul antisovetliku agitatsiooni ja propaganda paragrahvi alusel maha, kuigi seadus ses punktis lubas hukkamist üksnes sõjaoludes.

MS: Kas tõelised ülestõusud, mis võisid ohustada bolševike võimu, nt Siberis aset leidsid või mitte? Kas midagi Tambovi või Lääne-Siberi ülestõusuga võrreldavat toimus?

AT: Mitte seda moodigi. Osales maksimaalselt tuhat või poolteist tuhat inimest, st Siberis haarasid rahutused üht, maksimaalselt kaht rajooni.

MS: Mis sai selle kümnendi kestel talurahvast?

AT: Čekistid eemaldasid aktiivsema osa rahvast. Ja ka administratiivreformi 1930. aastal ei kutsutud ellu ilma asjata: kui haldamine viidi rajoonitasandile, siis loodi igas rajoonis čekistlik, kohtu- ja prokuratuuriaparaat ning see kindlustas kogu süsteemi põhjalikult. Tänu agentuurile polnud võimalik enam tervet kubemangu hõlmavat mässu ette valmistada, nii et juhtus vaid rajoonilise ulatusega vastuhakke.

MS: Siber oli massilise väljasaatmise, koonduslaagrite jms piirkond. Millised olid 1930. aastate olud poliitlaagrites ja -türmides? Nagu ma aru saan, halvenes olukord vanglasüsteemi üleandmisega Justiitsrahvakomissariaadilt NKVD—OGPU-le — kas on nii?

AT: Teate, vanglaid vaadeldi algselt agentuur-operatiivse töö vahendina, kus sihilikult loodi talumatud kinnipidamis-tingimused, et kinnipeetavail oleks stiimul rutem süü üles tunnistada. Seepärast justiitsministeeriumi alt Gulaagi-süsteemile allutamisega olukord kardinaalselt ei muutunud, põgenemisi jäi küll vähemaks, kindlasti karmistus režiim. Vanglasuremuse kohta on seni vähe teada. On mõni jahmatav fakt, nt suhteliselt väikses Ulan-Ude türmis Burjaatias suri 1938. aasta jooksul umbes 400 inimest. Sealne suremus — tavaliselt nälga ja sellega seotud haigustesse — oli kogu aeg suur.

MS: Kas keegi sai selle eest karistada?

AT: Pidevalt karistati, kuid laagrite ja vanglate süsteem oli ühtlasi trahviteenistus-süsteem. Üldiselt oli mingi kriminaalkuriteoga kohtu alla sattunud karistusaluste čekistide osakaal suur, aastas mõisteti süüdi umbes 5% OGPU—NKVD töötajaid mitmesuguste, nii ametialaste kui omakasupüüdlike, igasuguste kuritegude eest. Karistusalustest kujunes Gulaagi teenistuskaader ja karistatud čekist on üks leninlik-stalinliku ajastu argikujusid.

MS: Čekistide kohta käibib standardkujutlus, et nad rakendasid piinamist massiliselt üksnes 1937.-1938. aastal. Nagu mina saan aru, on teil piisavalt tõendeid, et see piinasüsteem algas varem ja toimis Stalini ajastu lõpuni?

AT: Mõistagi on piinamise kohta fakte ka aastast 1918. Mõistagi teadis sellest ka Dzeržinski. Nagu ütles Feliks Edmundovič 1918. aasta algul oma esimestele kaastöölistele, on neile revolutsiooni kaitstes kõik võtted lubatud — eesmärk pühendab abinõu. Piinamine oli äärmiselt laialdane, mida čekistid suutsid mingil moel, ehkki mitte täisti tõhusalt, aga aastani 1937 siiski varjata. Nagu üks čekistliku süsteemi väljapastvaid naistegelasi** selgitas, piinati iseäranis neid, kes kõigi näitajate poolest olid niigi surmalapsed. Sestap ei tulnudki miski välja, sest enne, kui inimene enda piinamist kellelegi kurta jõudis, lasti ta maha. Aastal 1938 sai too õrnemast soost čekist just nimelt selle eest karistada, et oli vastustanud piinamise üldlevinud praktikat, mis… «Paljastab meie meetodid. Piinata tuleks aga üksnes neid, keda ootab mahalaskmine.»

MS: Kummaline kaksiktegelikkus. Ühest küljest piinamiskongid, öised ülekuulamised, külmakambrid. Jumal teab mis! Teisalt karistati čekiste aeg-ajalt selle kõige eest.

AT: Jah, vaadake, selles süsteemis praagiti pidevalt välja neid, kelle juurdlustöö ei olnud tulemuslik. Kui inimene edukalt tootis kõmulisi süüasju, siis võis ta karistamatult sooritada ka ulatuslikke rikkumisi, jäädes kogu aeg kaitstuks. Aga ebaefektiivne töötaja võis karistuse saada mh ka siis, kui ta kellegi läbi peksis, nähtavate peksujälgede või kõrge ülemuseni jõudva peksukaebuse eest. Ülemused nõudsid, et oleks olemas ülestunnustused, allkirjad ega tuleks avalikuks piinamisi. Ja čekistlik juhtkond raporteeris loomulikult, et nad puhastavad endi ridu, teevad oma tööd tõhusalt ja reeglite kohaselt.

Grupp NKVD julgeolekutöötajaid "teenitud" puhkusel
Livaadia Väike palee, Jalta 1937.

MÄRKUSED:
*  Vabadusraadio saates Vremja politiki (Poliitika aeg) 30. VII 2012 usutletud Aleksej G Tepljakov on üllitanud mitu Siberi ČK/GPU/NKVD ajalugu käsitlevat teost ja osalenud Novosibrski piirkonna repressiooniohvrite mälestuskogumiku koostamisel (vt Книга памяти жертв политических репрессий в Новосибирской области, I. …II. …III. Novosibirsk, 2005/ 2008/ 2010). Vastupidi Stalini kui "efektiivse mänedžeri" mallile VF-i ametlikes õpikutes on Tepljakov veendunud, et…

Stalin oli ebatõhus juht, kelle juhtimissüsteem neelas kütusena üüratuid inimliha-koguseid.

Autori teoseid:
Алексей Тепляков, Непроницаемые недра: ВЧК-ОГПУ в Сибири 1918-1929гг. М, 2007, 288lk.
Алексей Тепляков, Сибирь: Процедура Исполнения смертных приговоров в 1920–1930-х годах. М, 2007, 108lk; (vt veebialamanahhis Golosa Sibiri vk-s I, II, III, IV osa)
Алексей Тепляков, Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг. М, 2008, 627lk.
Алексей Тепляков, Опричники Сталина. М, 2009, 430lk.
Алексей Тепляков, Органы НКВД Западной Сибирив «кулацкой операции» 1937-1938гг. — Rmt-s: Сталинизм в советской провинции: 1937-1938гг. М, 2009, lk 536-570.
** Siin on jutt vist naisčekistist nimega Lidia Vostinskaja (1899-1938). Ta astus komparteisse 1920 ning 1921-1937 oli VČK—GPU—NKVD operatiivtöötaja Krasnojarski krais, kuni ta 26. VIII 1937 arreteeriti, mõisteti 8 kuud hiljem VNFSV KrK §58-2 järgi võltsvandenõu süüdistuse alusel surma ja hukati 19. VI 1938; novembrist 1959 reabiliteeritud.

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz (ka Stierlitz) püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (⓱KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "⑰KH" jõudis trükki 1968, kuna "⑰KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011

Kas kirik oli variasutus?

  Sergei Elkin
 New Times 2007 

NÄHTAVA TAGA ON MIDAGI VARJUL? Kodumaise ja pagulaskiriku kokkusidumine ei kaota vaimset lõhet ega silu ajaloolisi arme. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)

"nähtavat ühtsust kinnitava lepingu"

sõlmimine 13. XI 2010 Tallinna Toomkirikus sarnanes mõneti Kremli tseremooniaga mais 2007, kui Vladimir Putin paljude väärikate KGB kaastöötajate kohal viibides ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga.

Juba mitu aastat enne seda avaldas Aleksei Makarkin (Poliittehnoloogia Keskusest) saladuse, et tõuge ühinemiseks tuli aastal 2002 oma erisaadikud välismaale laiali saatnud president Putinilt (=KGB/SVR-ilt) endalt — vt Makarkin "Bej poljakov..." Soveršenno sekretno, november 2004, nr 11/186. Mis ja kes on aga E.E.L.K. allaneelamise taga?

Järgmine 200 aastat

Isekiri ei hellita fantaasiat ja taotleb tõetruudust või isegi enamat. Nagu siin. Mitte ühtki alla 50% tõenäosusega tulevikutähist siit ei leia.

Vaba ajakirjandus ﹠ võitlus-ajakirjandus

AJAKIRJANDUS ONGI SURNUD?

— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa…
Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.
— — — — — — — — — — — — — — — —

Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:

▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu…
▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas…
▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas…
▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…

  ᐤ  Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…

«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism»
by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017

MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi ( DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.

Preku (КПСС) + Nick (R) = détente AD1973

Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS  uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:

"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.

Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!

"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ 2018. a juulikuu ] ajakavva sobitamise võimalusi."

Siia võiks lisada ridamisi DJT kutsekõlbmatu—vääritu—kõlvatu maine põhistamiseks välmitud laimavaid sensatsioone, tema düsleksiast ja gorilla-vaimustusest kuni "kuldse duššini" Moskva Ritz—Carltoni hotelli presidendisviidis… Žurnalistika on surnud — nendib veteranreporter oma kurvastavas repliigis. Järel(m) võlts- ehk liba-ajakirjandus, mida kannustab Trumpi-hullustuse sündroom ( TDS ) morbiidse kujutelmaga DJT-st kui Ühendriike vaenlasile parseldavast äraandjast + maailma valelikuimast riigipeast…

Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…

🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning…

🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.

PROJECT VERITAS﹠Tim Pooli meediakriitika — WP+CNN-i libauudiste eritlus

VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli ⁐ teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.

Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.

Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…

Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.

♾♾♾

ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.

«Sitta kah!» ©Priit Pärn, 1987.

Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:

Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]

… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.

PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:

Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.

Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?

Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?

Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010

Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…

ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.

Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.

Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes". Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.

MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.

Kommunismiehitaja moraalikoodeks (1961) ERKI kalligraafia + EU-loosung

Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.

Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇

KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus ( "Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.

Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid

Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…

Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee samal Liivimaal on mõlemad sama vanad.

Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi ( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal algas raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.

Olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudtee täienduseks rajati XX saj algul ka kistarööpmeline ( ☞ kaart ) Nii Viidumaa ( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis   ≈  4 0  aastat
≅ AD1923 ↔ AD1968

Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200㎞, kitsast ⪞900㎞. Tollal keskmine 45 ㎞⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.

Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad ⓔriik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.

Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.

Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.

Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.

GIF excerpted from "Conditioned Reflexes and Behavior" (ca1930) #OkkultMotionPictures #gif #excerpts #vintage #digital #digitalart #openknowledge #education #Okkult #digitalhumanities #loop #art #tech #blackandwhite #experiment #science #human #reflexes #behavior

A post shared by OKKULT Motion Pictures (@okkultmotionpictures) on May 11, 2016 at 10:53pm PDT

Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.

JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema  m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat  =  sotsiaalset propagandat pooldab.

Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment. Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.

♾♾♾

                          MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE

            🌚  …
      🌒  parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole
   🌓  paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt)
 🌔   keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt )
🌕   Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht )
 🌖   Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt )
   🌗   keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV
       🌘  vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht
             🌑  …

♾♾♾