Neodissidentlik dokubelletristika (I)

Madissoni ja Sonni poliitilised jutustused * Kaht autorit ühendab sünniaasta 1950 ja uudisteoste žanri ebamäärasus. Pole see väljamõeldis ega päris publitsistika. Siit määrang dokubelletristika, kus kunstilise tunnetuse lätteks on tegelikkus ja selle naturalistlikule peegeldamisele lisab autor kamaluga vaid oma järeldusi.

Kirjameestena on mõlemad profid, kellest üks suurema eduga kui teine suudab enda ja oma pere autoritasust äragi elatada. Ometi oleks neid kummagi käekäigu poolest liiga meelevaldne ühitada. Tiit Madisson oli algusest peale vabadusvõitluse (tollaste erimeelsete) leeris ja istus 1980–1986 kinni nii Siberi- (Kolõma) kui Päramaal (Permi oblastis) antisovetliku tegevuse eest ENSV KrK §68 järgi ning 1996-1997 sama koodeksi §62 järgi ka Eesti Vabariigis. Ville Sonn oli ühe jalaga vastasleeris, pole küll selge, kas KGB ohvitseri(de) isikliku usaldusmehena või agentuuris (1983-1991), kust välja astudes kõmulise avalduse tegi. Selle pretsedenditu sammu järelkaja ongi ta loomingu vaibumatu aines. Sonn on ka kinni olnud vaid paar nädalat, istudes oktoobris 1998 Pihkvas KGB/FSB polkovniku Viktor Kozlovi pool koduarestis.

Belletristina on Sonn oma sulejooksu harjutanud juba paar kümnendit ja astus nüüd sammukese olukirjelduse poole. Madisson sukeldus kirjatöhe hiljem ning tegi hüppe vastassuunas, so publitsistikast kirjandusse aprillirahutuste nähtava järelmõjuna. Läinud millenniumi 1980-kümnendil valitud teemat autorid hüljata ei raatsi, on patriootilised, kuid ühiskonna ja riigi praeguse seisuga rahulolematud — ühtlasi sinisilmse läänemeelsuse ja euromiraaži suhtes dissidentlikud.

Tiit Madisson ei väsi hoiatamast, et Eesti riik vajub kokku kui kaardimajake. Tema värske ohujutustus Riiki tappev kuumalaine (Muraste, 2009, 304lk — hind 145... 165kr) on haarava ja usutava süžeega, ent vähem tõenäolise sotsiaalfaabulaga. See kirjeldab 3 augustipäeva, mil välgukiirusel sünnivad...

• Prinaróvskaja Respublika
  
• verine provokatsioon separatistide pealetungil Narva elektrijaama
• Moskva ultimaatum Tallinnale
• ja uue riikliku moodustise tunnustus... ka Eesti valitsuselt.

“Kuumalainet” peaks kõrvutama esijoones 2 siirdeajast pärineva teosega:

1. Vello Lattiku hoiatava lühiromaaniga Lend Kanaari saartele (Tartu, 1990, 110lk), mille pealkirja viide reainimesele kättesaamatuks jäävale unistustereisile oli sama eksitav kui jutustuse sisuks olevad ennustused kodusõja ning ÜRO rahuvalveneegrite saabumisest Eestisse.
2. Veel pilkupüüdvama maamärgi on riigiteadusliku ulme alal ette andnud Enn Nõu. Tema 1989-1995 valminud romaanis Presidendi kojutulek (Tallinn, 1996, 222lk) kordub motiiv sama autori esiromaanist III maailmasõja teemal Pidulik marss: Meie poliitfantastika meistri sule tahtel saabub pagulusest tagasi Eestis võimu kandma eksiilpresident, aga mitte miski ei lähe kavakohaselt, kuna sündmustesse sekkuvad...

... võimuahned jõud nii Pagari tänaval, Toompeal kui Kadriorus (...) Seksuaalne pinge kestab ka dramaatiliste sündmuste keerises. Teos lähtub Eesti tänapäevast (...) Seda teost võiks lugeda iga tulevane riigikogusaadik, presidendikandidaat või riigipöörde sepitseja.

(“Presidendi kojutuleku” annotatsioon, lk 222)

Meil paraku alaesindatud hoiatav poliiteepika on tänapäeva maailmas reeglina ikka depressiivne ja seda profülaktilise sihiga — vältida autori kujutlusvõimes loodud mustade stsenaariumide teostumist. Sellisel kirjandusel (antiutoopiatel) on vaevu ühist kaasaja tegelikkusega ning ses mõttes on siin mainituist vaid Madissoni teos ehe ajadokument. Kui tulevikuromaane esimese ilmumisjärgse kümnendiga ei unustata, muutuvad need siiski harva klassikaks. Nii Nõu kui Lattiku osutatud teoste väärtus on juba kahanenud siirdeaja järgse majanduseduga. Aga äkitsi taastub või pareneb see praigase kriisiga?

Kirjandus kui rindejooneta sõda * Madisson kruvib esimestest lehekülgedest suguelulist pinget, mis sõlmitust ootamata saab eestlasest rahvastikuministri (Talu) ja marumuulasi esindava Nočnói Dozóri liidri (Bunder) vahekorras poliitiliselt korrektse (internatsionaalse) lahenduse. Siin on autor saanud tõuke augustis 2007 ilmunud ekspromptintervjuust portfellita ministriprouaga, kes muulaste seksapiili haipides üllatas lugejat paralleelse solvanguga omade, k.a oma abikaasa suhtes:

Kus oled, mis teed? — Kohtun parajasti (3. VIII 2007 kl 18:45) Dmitri Linteriga, et arutada (...) lõimumise põnevat teemaringi. Härra Linteril on huvitavaid seisukohti (...) tegemist on äärmiselt intrigeeriva ja sarmika mehega: tuline temperament, sametised silmad, elektriseeriv käepigistus, laitmatud maneerid ja sundimatu seltskondlik olek. Tõeline džentelmen (...) mitte eesti tümikas, kelle suust tuleb vähegi viisakamat sõna justkui tangidega kiskuda. Mõtlen, et peaks Dmitri kokku viima sõbranna Ingridiga (...) nad oleks ideaalne paar (...) Ingrid on särav ja šarmantne (...) Ingridile ütlesin, et ongi hea, et Inno ära läks, nüüd saad (...) nautida elu kui kvaliteetaega. Ma teen Dmitrile ettepaneku kohtuda järgmisel nädalal uuesti ja kutsun Ingridi nagu juhuslikult endaga kaasa (...) et 2 kena inimest teineteist leiaks. Olen paljudele sõbrannadele nii mehi otsinud.

(Ainult 1 küsimus rahvastikuminister Urve Palole, Postimees Extra, lk 33, 4. VIII 2007)

Kui rahvastikuministri ksenogaamia vaka all ei püsi, siis pole alust ühegi arvustaja etteheitel “Kuumalaine” autorile, justkui taotleks ta...

korduvate (...) seksistseenidega (...) leida teed

... kirjanduskauge publikuni, kelle intelligentsuse piir ja tubli osa meeleelundeist ei asetse vöökohast kõrgemal. Porno lugemisest võib, jah, kultuursel inimesel tekkida tülgastustunne, aga see siin ongi kolekirjandus (sotsiaalporno), kus võimuladviku alandamise taotlus on enam kui läbipaistev. Või peaks Madissoni kübetki vaimustama poliitiline eliit, kes teda poolteist aastat süütu mehena vanglas hoidis? Miks temasugune rahvuslane üldse tänasest Eestist rõõmu peaks tundma?! Kas uusvenestusest või teda jätkuvalt kimbutava Kapo paisutamisest, nuudiandmise- ja nuhivolituste laiendamise pärast? Või tuleks tal kaasa plaksutada taas telefoniõigust kummardava kohtu mandumisele?! Selmet annab Madisson vastulöögi ning omab selleks Gulagis ja Patareis vähemalt sajandiks ette lunastatud õigust.

Head ja vead * Kirjanikuna suudab Tiit Madisson erootika lõimida ka poliitilise pila(stuse)ga. Näiteks mujalt tulevaid suuniseid ja salajast poliitilist sekkumist sümboliseeriva pildikesega, kus EV valitsuse istungil osaleb tegusalt ka USA mulatist riigipea... Obama-nimelise dildo kujul.

Kui värskele raamatule midagi aga ette heita, siis pealkirja. “Kuumalaine” oleks asja ära ajanud või veel etem:

“Kuumarabandus”!

Jutustuse avamise asemel vajutab kaanekujundus ja riigitapp “Kuumalaine” pealdises kirjanduslikud ootused liiga kitsalt poliitilisse võtmesse. Raamatu sisu on avaram ja parem. Nii on pealkiri asjatult pealetükkiv ja suisa eksitav. Sest samas käib jutt ju ühe riigi — olgugi Naroova-äärase, ent ikkagi — sünnist! Tulnuks muulasest lugejat kah arvestada. Samuti filmiväntamise ja tõlkimise võimalust, milleks raamatul on potentsiaali. Kujutlege kas või põhjamaise kargusega lavastatud art-house-pornot pealkirjaga “Baltisk solstikk” vms! Ja ime küll, Euroopa pole näinud veel ühtki mängufilmi tõelise separatismi draamast Kosovos või Abhaasias...

“Kuumalaine” on kokkuvõttes küllalt mõttevaene ja fantaasiata ilukirjanduslik debüüt suutmaks mõjuda mingi nostalgiliselt punase töötalgu — et mitte öelda leninliku laupäevaku korras — kokkuriisutud kompostina. Aga samas on see garanteeritult hea väetis eesti poliiteepika nigurale peenrale.

* * *

Ville Sonni uudisteose arvustust saab lugeda siit