Afganistani okupatsioonist

Sel ülesvõttel (Getty Images/Der Spiegel) 19. II 2009 fotoreportaažist skännib USA sõdur lahingupatrulli käigus Afganistani tsivilisti silma, täpsemalt selle iirist ehk vikerkesta. Miljoniküsimus: MILLEKS?

Aastal 2001 alanud USA vallutuskäiku, nagu ka Eesti jt liitlaste praegust okupatsiooni Afganistanis, mida ka rahvusvahelise julgeolekuabina (ISAF) tuntakse, on aeg-ajalt ilustatud veel kui...

• humanitaarmissiooni (afgaanide tervise ja hariduse parendamiseks)
• võitlust terrorismiga (peamiselt al-Qaida ja tolle tugivõrgu vastu)
• võitlust uimastimajandusega (või oopiumituru ümberjagamiseks?)
• ja muidugi sildiga Operatsioon Jätkusuutlik Vabadus (OEF)...

Selge on üks. See on väga vaevaline ja mõlema poole jaoks perspektiivitu sissisõda, kus ühelt poolt Lääs proovib uut nukurežiimi legitimeerida demokraatiat eksportides (hetkel augustikuiseid valimisi julgustades), kuna teine pool — vastupanujõud eesotsas islamiäärmuslastega, võimult tõrjutud režiimi pooldajad, Talibani kunagised (antisovetlikud) vabadusvõitlejad ja keskvõimu alati umbusaldavad hõimurahvad loodavad sissetungijate tüdimisele ning vaiksele väljatõmbumisele. Nende kannatlikkus toetub ajaloolisele, inglaste ja venelaste sissetungi aegadest talletatud pärimusele.
Ega uutegi okupantide eduloole viimse 5 aastaga ühtki uut peatükki ole lisandunud. Seejuures on juba aastaks 2002 võimult, Kabulist jt Afganistani linnadest tõrjutud Talibanil piisanud NYT 30. X 2007 andmete kohaselt üllatavalt väiksest jõust — jätkuvasti on seal võitlusrivis umbes 2500 meest alaliselt (ka talviti), kelle arv võib ajuti neljakordistuda.
Lääneliitlaste üksused, kes kogevad aasta aastalt paisuvaid kaotusi, ei saaks sisside mahasurumisega hakkama aga isegi, kui nende praeguse kontingendi kuni 100-tuhandelist isikkoosseisu 5 korda suurendada, milleks keegi mõistagi pole valmis. Nii leiab näiteks StratFori analüütik George Friedman, kelle meelest peaks al-Qaida vastuvahendeiks olema esijoones luure + salaoperatsioonid + õhurünnakud, samas kui Kabuli kehtiva režiimi ja tähtsamate linnade kontrollimise senine strateegia ei kindlusta Afganistanile päriselt ei turvalisust ega vabadust.
Eesti võimuladvik ja kaitsejõud tõrjuvad endalt okupatsiooni terminit kui tulist tõrva ja eelistavad iga välismissiooni kaunistada kas Eesti riigi või siis vabaduse kaitse õõnsakõlalise loosungiga. Ega niisugune ponnistus sugugi erandlik ole. Ka Saksamaa poliitikud hoiduvad toimuvat sõjaks nimetamast (vt kaitseministri 23. VI 2009 teleintervjuud ARD-s), eelistades eufemisme nagu 'kindlustuspanus' (Stabilisierungseinsatz), mis oleks kõlalt sama süütu kui 'kindlustuse sissemakse', kui Afganistanis poleks oma otsa leidnud juba 35 sakslast.

Eesti Vabariigi kaitsevägi lööb NATO juhtimisel Afganistanis kaasa aastast 2003 ja on seni kaotanud surnuina 4 meest.

Militaarjõu isikkooseis Afganistanis 2009 riigiti
(— hukkunud X 2001... VI 2009)

• Afganistani Armee 95000 (-11152*)
• + 60000 (-712) Ameerika Ühendriikidest
• + 3000 (-120) Kanadast
• + 1500 (-10) Austraaliast
• + 650 Türgist
• + 210** (-2) Lõuna-Koreast
• + 32500 Euroopa Liidust,
sh:
+ 9850 (-169) Suurbritanniast
+ 4500 (-35) Saksamaalt
+ 4000 (-28) Prantsusmaalt
+ 3600 (-14) Itaaliast
+ 2000 (-9) Poolast
+ 1700 (-19) Hollandist
+ 1200 (-25) Hispaaniast
+ 1000 (-11) Rumeeniast
+ 700 (-26) Taanist
+ 650 (-1) Belgiast
+ 600 (-4) Norrast
+ 600 (-3) Čehhimaalt
+ 400 (-3) Ungarist
+ 500 (-2) Rootsist
+ 250 Slovakkiast
+ 250 (-4) Eestist
+ 200 (-3) Lätist
+ 200 (-2) Portugalist
+ 200 (-1) Leedust
+ 100 (-1) Soomest

Okupatsioonivägede inimkaotused (sulgudes miinusmärgiga) on antud seisuga 26. VI 2009. Langenute hetkeseisu statistikat vt Operation Enduring Freedom Casualties.Org
* Afganistani armee hukkunud seisuga 15. V 2009 (Unknown News)
** Lõuna-Korea üksused tõmbusid pantvangikriisi pärast detsembris 2007 Afganistanist välja.
Lisaks vt Associated Pressi ja NYT audiovisuaalset kirjeldust sõduri (Joshua Bernard, 21) surmast Afganistanis siit või siit

Tallinn BBC üleilmsetes teleuudistes

BBC World Newsi ingliskeelne uudistekanal tegi N, 18. VI 2009 kestel rea otselülitusi Tallinnast raporteerimaks Eesti arvutiseerumise ja 2 aasta taguse kübersõja, eriti aga selle kohta, kuidas NATO uuteks kübersõdadeks valmistub. Sel ööpäevaringselt uudiseid jm päevakajalist teavet vahendaval BBC kommertskanalil on umbes 300 miljonit vaatajat kogu maailmas.

Viimati sattus Eesti pealinn BBC uudistepilti 5 ja ½ nädala eest, 10. V 2009, sõnumiks graafik Kristina Normani läinud päeva Tõnismäe performance plastsõduriga — kurikuulsa pronksmehe kullakarva koopiaga, mis praegu on välja pandud Veneetsia kunstibiennaalil. Eelmisel nädalal vaatles aga BBC raadiosaade The Record, mis võimu ja demokraatia teemale pühendub, valimisaktiivsuse kasvu europarlamendivalimistel Eestis.

Pildil BBC reporter Brian Hanrahan 17. VI 2009 Tallinnas

Sadu. Mitte tuhandeid...

Mitu rahulikku elanikku suri Pekingi 1989. aasta tapatalguil?

Täpse vastuse asemel kaigub kõrvus ikka Ameerika Hääle (VoA) kunagine määratlus…

SADU, KUI MITTE TUHANDEID, mis on tänaseni pädev. Sest nagu Õhtuleht ütles 4. VI 2009 BNS-i abil Reutersit vahendades:

Toonastes sündmustes hukkunute ametlikku arvu pole tänini avaldatud, kuid neid võis kardetavasti olla üle tuhande...

Ja lisas teisal enamgi tagasi tõmbudes...

Tiananmeni meeleavaldusele järgnenud veresaunas hukkus üle 240 inimese, haavata sai umbes 7000.

Õhtulehele on küllalt kindel üks — et tegu oli veresaunaga, ehkki kindlus ohvrite arvu alampiiri määratledes lõppes. Postimehe välisuudiste toimetaja Hendrik Vosman aga kasutas viimati sama määratlust kui VoA omaaegne saade, kirjutades 4. VI 2009 Postimehes:

... sajad, kui mitte tuhanded meelt avaldanud hiinlased kaotasid pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist ja väljaku “vabastamist” Pekingi tänavatel oma elu.

Küllap kordas ta 3 päeva varem AFP-lt oma käega PM-i veergudele toimetatud uudise (Hiina tõkestab Tiananmeni...) sõnastust:

... 3.-4. VI 1989 hukkusid võimupoolsetes repressioonides sajad, kui mitte tuhanded inimesed.

PIGEM SAJAD? Õhtulehe mainitud miinimum 240 — õiegmini 241 surnut — ja 7 tuhat haavatut on tegelikult ainsad 1989. aasta verevalamise kohta nn rahvavabariigi võimudelt üldsuse ette libistet arvud, millega muu maailm pigem ei soostu, panemata noid numbreid tähelegi. Ehk nagu 10 aasta eest kirjutas New York Times:

The number of people who died in the crackdown has never been disclosed, but it is believed to total several hundred at least.

Seega oli rahvavabastusarmee relvade läbi nn Taevaliku Rahu (õiemini: Pekingi) veresaunas surnute miinimumgi usutavasti kahesaja neljakümne ühest paar korda suurem, mille kinnituseks NYT toona märkis:

Ohvrite uus — ja kaugeltki mittetäielik — nimekiri on pikem kõikidest, mis kunagi avalikult koostatud.

Nimestiku jätsid NYT ajakirjanikud avalikustamata, n-ö taustateabeks, nii pole siinkirjutajal õnnestunud sellist nimestikku ka kusagil mujal leida.

Sadade surma saanute tõigale lisas aktuaalpoliitilist kaalu USA ametlik hinnang — et Pekingis sai 4. VI 1989 «traagiliselt hukka sadu süütuid elusid» — mida kuulsime praeguse USA välisministri HRC suust.

On this the 20th anniversary of the violent suppression of demonstrations in Tiananmen Square by Chinese authorities, we should remember the tragic loss of hundreds of innocent lives and reflect upon the meaning of the events that preceded that day…

«Sadu surma ja haavata saanuid» meenutas seevastu Rahvusvaheline Amnestia (AI) «rahulike meeleavaldajate militaarterroriga mahasurumise» 20. aastapäeva puhul:

Hundreds of civilians were killed and injured 20 years ago during the violent military crackdown on peaceful demonstrators in and around Beijing’s Tiananmen Square on 3 and 4 June 1989.

Valitsusväline AI on Pekingit arvustades niisiis tagasihodlikum USA valitsusest, kes kasutab määratlust 'sajad' eksplitseerivalt, ainuüksi surnute kohta.

PIGEM TUHANDED? Üllatavalt näib olevat järgu võrra suurema ohvrite arvu tunnustamise poole pöördunud nüüd Peking ise. Jutt on täpsemini ühest Hiina RV pool- või mitteametlikust suuvoodrist Raadio-86, mis hiljuti eestikeelseid kesklaine-saateid alustas. Nimelt valis Radio86 Baltimaade toimetus 20. V 2009 eesti saate päevateemaks 20 aasta eest veresaunaga lõppenud tudengirahutuste liidri vahistamise loo, kus üteldi selge sõnaga, et...

... 1989. aasta juuni alguses surus (...) sõjavägi Pekingi südameks oleval Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakul (ja selle ümbruses toimunud) meeleavaldused jõuga maha. Selles veresaunas hukkus ametlikel andmetel sadu, kinnitamata info kohaselt aga isegi tuhandeid inimesi.

Ometi ei tasu siit välja lugeda Hiina RV ametlike andmete või seisukoha muutust. Tegemist on hallivõitu tausta ja olemuga surrogaatraadioga, kes eelosundatud sõnumi võttis 1:1 üle mitte Rahva Päevalehest (Renmin Ribao), vaid… Postimees-Online'ist. Kusjuures Postimees on uudist vahendades omakorda liialdanud ja Reutersi arusaama 'sadadest' surnutest kohendanud 10x suuremaks. Reutersi moonutamata originaal (China arrests returned Tiananmen student leader) märkis 12. V 2009 'tuhandete' asemel ikkagi vaid 'sadu':

Hundreds died in the crackdown.

… JA PUNKT. Reutersil on hukkunute maksimum niisiis pigem 1½ kui 3 tuhat, samas kui Postimehe 13. V 2009 väide tuhandete hukkunute kohta lubaks kukkunuid lugema hakata alates alles 3 tuhandest.

Kui Peking kangelaslikult nn Tiananmeni massimõrva ohvrite tuvastamise vastu ei tegutseks, saaksime toetuda täna kindlama pinnale kui too Hiina Punase Risti ebakindel teade, mis algselt 2600 surnust rääkis, mis valitsusvõimude survel aga rutuga tagasi võeti ja kuulutati ennatlikuks väärteabeks.

Teadet peetakse 3.-4. VI 1989 inimkaotuste näitajana siiski väärtuslikuks ja nii on Lääne usaldusväärsemad teabeallikad selle ka talletanud — nt Andrew J. Nathani ja Perry Linki üllitet dokumendikogu The Tiananmen Papers (2001) või Carma Hintoni ja Richard Gordoni 3-tunnine uurimusfilm Gate of Heavenly Peace (Taevase rahu värav, 1995), mis jõudis ameeriklaste PBS-televõrku juunis 1996. 

Aasta 2017 lõpus avalikus Suurbritannia valitsus nende suursaadiku Alan Donaldi Pekingist HRV usaldusväärseist allikaist vahendet märkus 10 tuhandest ohvrist — vt AFP/BNS, Salajane Briti telegramm: Tiananmeni veresaunas hukkus 10000 inimest, PM, 23. XII 2017; vrd Philip J Cunningham, Is 10,000 dead the truth about Tiananmen/ Kas Taevaliku Rahu tõde ongi 10 tuhat surnut?/ SCMP, 28. XII 2017

Ajaloolase Jean-Louis Margolini järgi tõi rahumeelselt Tiananmenil demokraatiat nõudnud noorte mahasurumine juunis 1989 kaasa järgmisi ohvreid:

Pekingis oli tuhat surmasaanut ja umbes 10 tuhat haavatut, provintsides sadu hukkamisi, mida sageli hoiti salajas või serveeriti kriminaalkaristusena. Pekingis oli umbes 10 tuhat arreteeritut ja kogu Hiinas 30 tuhat. Vanglakaristusi loeti tuhandeis ja demokraatliku liikumise juhid, kes pattu ei kahetsenud, mõisteti kuni 13 aastaks vangi.

Kommunismi Must Raamat (Tallinn, 2000, lk 538)

Lisaks ajaloolase Julia Lovelli kirjeldus:

Relvad ei vaikinud mitu päeva...

Suure müüri taga (Tallinn, 2008, lk 294)

Suurt Hiinat võivad Tiananmeni meeleavalduste mahasurumise ohvrid kõnetada vähem kui muud maailma. Nagu verine rünnak leedulasi ja lätlasi jaanuaris 1991 tabas märksa rängema löögina. Suhtearvult ületas see mõneteist inimese kaotus Baltimaile ometi sadu, kui mitte tuhandeid Hiinale. See on aga statistika, mis jätab universumi & inimese ükskõikseks.


On see inimkonna tragöödia või ☭ kommunismi must statistika?


Tiananmeni ja selle lähiümbrust tabanud mahtrast võib aimu saada reporter Tom Kennedy ja Kanada avalik-õigusliku telekompanii CBC 4. VI 1989 reportaažist...

«Ära kaota kaamerat! Las maailm näeb.»

Mida ERR meelde ei tuleta

Miks saab riigieelarvelises meedias volilt — KGB-sse ja vaenuliku salateenistuse mõjuagentuuri kuulumist maha salates — koguda mainepunkte ja toetust Euroopa Parlamenti valimiseks?

Ühegi eestikeelse "Valimisstuudio" saatejuhid (Mart Ummelas, Andres Kuusk, Indrek Treufeldt) ei ER-is ega ETV-s ei teinud tänavu märkamagi, et neil vastas istub tegelikult teada—tuntud gebist, NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (Eesti allüksuse) välisluure-osakonna operatiivtöötaja Vladimir Illjaševič (*1954)

VALIMISSAATEIS lasti tal end esitleda kui põlist ja eesti verd literaati ning perspektiivitundlikku poliitikaspetsi. Aga endisi veresidemeid ega leivaisa ei tuletatud meelde. Miks? Kas sovetliku kollaboratsiooni meenutus ei ole täna enam poliitiliselt korrektne? Või ei olnud küsitlejaist saatejuhtide enda taust piisavalt puhas, et seda tõstatada. Lihtsalt KGB ei torkagi silma meie avaliku õiguslikkuse (k. a ERR-i) loomulikul foonil? Või hoopis peetakse Euroopa Parlamenti aupaklikult vene luurajate pärusmaaks⁉ Sestap mis pagana pärast see peakski olema meie (EV maksumaksja rahastatud meediumi) asi olema sekkuda, kui suur Moskva laiendab positsiooni Brüsselis⁈

Mis iganes, ent poliitkorrektsus või viisakus vaevalt saatejuhtide mureks oli. Sootuks süütumale üksikkandidaadile, kes oli varem kuulunud ühte vuntsikandjate parteisse, tuletasid saatejuhid endist erakondlikku sidet meelde suisa igas saates, kuhu teda Ringhäälingunõukogu ja ERR-i armust esinema lasti.

SÜÜTU VÕI KURITEGELIK? Miks siis pääses ilma minevikukriimudeta võõrriigi salaluuraja Illjaševič ehk Илляшевич ehk Iljashevich ehk Iljaševitš, alias Vladimir Ivlev, alias Olev Miil (tema ema Margarete Miil-Illjaševiči neiupõlvenime võetus)

Kelle perekondlik taustki on kõnekas: Margarete ja Nikolai Iljaševiči hooles ja sovetlike salateenistuse rõõmuks kasvas selles peres üles teinegi poeg — Vladimiri vanem vend Viktor Illjaševič, kes toimetas pikalt KGB uurimisosakonnas... Selle europarlamendi-kandidaadi taust on läbi ja lõhki kagebeelik.

Võõrriikide repressiivasutuste mineviku ametlik (avaõiguslik) salgamine ei saa vähegi nõudlikku ajakirjanduse tarbijat rahuldada, mistap Isekiri siin esitab Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirja kandidaadi tegeliku elukäigu.

* * *

Tallinnas sündinud Vladimir Illjaševič (*1954, ka Iljaševitš/ Iljashevich/Ijasevitsh/ Елишевич) lõpetas 1971. aastal Tallinna 47. keskkooli, aastal 1976 TRÜ õigusteaduskonna ning hiljem N Liidu Ajakirjanike Liidu (Moskva) rahvusvahelise ajakirjanduse ja N Liidu Diplomaatilise Akadeemia kõrgemad kursused. Samal ajal juba edenes a gebistikarjäär ja jooksis KGB luureosakonna palk. Salaluure esimene pikem tööots tuli KGB variasutuse — uudisteagentuuri Agentstvo Pečati "Novosti" (APN) korrespondendina Soomes ning aastail 1983-1988 APN-i Eesti osakonna juhataja ase- ja kohusetäitjana ning 1988-1992 sama asutuse Põhjamaade korrespondendipunkti juhatajana. Eesti taasiseseisvumise järel on Vladimir Iljaševič olnud aastaid nädalalehe Russkii Telegraf peatoimetaja, samas ka vastutav väljaandja. Praegu tegutseb (põhi)kohaga Tarbeinfo OÜ kirjastuse direktorina. Gebistlikku minevikku hülgamata on ta (oma) kirjastuses üllitanud niihästi ammuseid semusid kui ka päris vastseid, nii NKVD eruohvitserist kirjanikku Uno Lahte kui ka Venemaa salateenistuste skandalistist mõjuagenti Johan Bäckman/Bekmanit.

Vladimir Illjaševiči ühiskondliku tegevuse esiplaanil on (enamlaste = bolševike) kompartei: Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) ning selle reinkarnatsioon Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, kelle rivistuse teisel positsioonil lIljaševič on kondideerinud Euroopa Parlamenti ja kus ta praegu pürib ka Tallinna volikokku; lisaks mainigem Kinematografistide Rahvusvahelist Ühendust, Eesti Slaavi Kultuuriseltside Liitu ja Eesti Ajalehtede Liitu, mille juhatuse liige ta on.

Vladimir on Viktor Iljaševiči (*1950) vend.

* * *

Riigieelarvest rahastatud meedia mälu ja süüme on nadivõitu, kui seal sõnaõigus vanaviisi KGB-le kuulub.

* * *

Täiendus: ERR-i 100 kuud ehk Sügishetk 2017

Mida tähendab partokraatia?

Käesolevail valimisil on vähemalt 2 Eestist europarlamenti pürivat üksikkandidaati püstitanud partokraatiavastaseid loosungeid. Isegi kui ükski neist rahvaesindajana Brüsselis ei osutu päris E-ainete-vabaks patrioodiks, võlgneme neile tänu küsimuse eest. Mida niisiis peaks tähendama vastandumine partokraatiaga Eesti oludes, kus teadagi valitseb esindusdemokraatia?

Esindusdemokraatia on asendustermin esinduslikule võimukorraldusele, esindusvalitsemisele. Sisuliselt pole mitte-esinduslik demokraatia võimalik, sest igasugune demokraatia on mingil määral esinduslik, sh ka meile hästi tuntud sovetlik pseudodemokraatia, mis oli kommunistliku partokraatia üks elemente.

Nii tähendas sovetistiilis esindusdemokraatia muu seas otsejoones ülalt määratud kvoote eri elualade ja ka parteitute toomisele käetõstjate hulka nukuparlamentides ja töörahvasaadikute nn nõukogudes (sovettides), samas kui kandidaadid eelnevalt sõelus põhjalikult läbi salapolitsei, mida viimati tunti nime all KGB. Sealsamas on ka postkommunistliku võimukorralduse lätted.

Eestis kujunes XXI sajandi alguseks välja küll mõnevõrra pluralistlikum, ent siiski partokraatlik esindusdemokraatia. Seega jõudsime vihma käest räästa alla, kuna ühiskond on endiselt ainuparteilise süsteemi nomenklatura-hiilguse lummuses. Samuti on see külge jäänud postkommunistlike maade enamikule.

Partokraatia mõiste evitas esiteks Abdurahman Avtorhanov (The Communist Party apparatus. Chicago, 1966; NY, 1968) kommunistliku režiimi käsitamiseks. Tema sõnul tekkis partokraatia neljanda valitsusviisina veel Aristoteles ajast tuntud kolme — autokraatia, aristokraatia ehk oligarhia ja demokraatia — kõrvale XX sajandil ja siis juba sellise väega, et vallutas "14 riiki üle kolme mandri ja allutas enam kui kolmandiku planeedi rahvastikku". Avtorhanov annab meile partokraatiat kirjeldades ka universaalse ja ammendavalt üksikasjaliku kaasaegse tausta:

"Otse-demokraatiast", mille juurde naasma kutsus ka Rousseau, sai [paraku] "kaudne demokraatia", kus rahva nimel valitsevad parteid. Üldine ja otsene valimisõigus muutus sisuliselt ka Lääne parteiametnike õiguseks tulevaste rahvaesindajate äramääramiseks ammu enne kandidaatide astumist valija ette. Rahvas ei valigi inimest, kuna ka erakond lähtub rahvasaadiku isikuomaduste asemel partei valimisprogrammist. Veelgi enam. Rahvaesindajaks saanuna on parteilane seotud oma fraktsiooni distsipliiniga ja hääletab seaduste tegemisel parlamendis mitte nii, naga ta ise tahab, vaid nagu fraktsiooni juhatus käsib. Tõsi põhiseadus väidab muud. Nii on Saksamaa LV põhiseaduses kirjas: "Saksa Liidupäeva liikmed (…) esindavad kogu rahvast, neid ei seo korraldused ega suunised ning nad vastutavad üksnes oma süüme ees" (§38) Kuid rahaesindajat, kes võtab seda sätet tähes ja vaimus järgida, eirates erakonna "korraldusi" ja "suunised", teda ei esita erakond enam järgmistel valimistel kandidaadiks ning pääseda parlamenti väljaspool parteinimekirju on praktiliselt võimatu.

A. Avtorhanov, Происхождение партократии/Partokraatia lätted (FamM, 1983)

Partokraatlikkuse avaldusvorme Eestis on kirjeldanud mitu autorit, teiste seas orientalist ja protsessianalüütik Ivo Vahur oma new-age'ilikus politoloogias “Eesti ajalookanga kude” (Viimsi, 2005, vt lk 68), millega haakub partokraatliku demokraatia siinne iseloomustus.

Postsovetlik partokraatia Eesti moodi:

• Erakondade kahtlased rahastusskeemid (nt parteikümnis, sularahapesu variisikute kaudu) ja suurparteide kartelli poputamine riigieelarvest (vt tabelit), on kümnekonna aastaga muutunud praktiliselt tabuks e pühaks keeluks, mille arvustamist partokraadid peavad rüvedaks, kuigi nad sisuliselt rahva tagant varastavad.

  Aastal 2003 algatatud suur ja väliselt JOKK (juriidiliselt on kõik korras) riigivargus on kujunenud praegusaja suurimaks korruptsioonijuhtumiks ja loonud nähtuse, mida Eesti politoloogid on hakanud nimetama poliitkartelliks. (Jüri Adams 21.11.2012 EPL-is)

• Ametikohtade jaotamine parteikuuluvuse alusel ning ametnike ja teatud ametkondade politiseerimine. Nii aheneb avalik sfäär pealesunnitud politiseerimise, kroonu- ja võimumeelsuse leviku arvel.

  Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.(Silver Meikar märtsis 2012: Nii nad tapsidki teema)

• Parlamendiliikme-kandidaatide määramine parteisiseselt, kusjuures iga partei otsustab ise, kes nende valituist parlamenti läheb. Riigikogu- ega volikoguliige seetõttu pole vaba oma tegevuses, mida ahistab tema parteisõltlus.

  See on pärisdemokraatia esimese põhimõtte eiramine: tegemist pole mitte rahva-, vaid parteisaadikutega.

• Omavalitsuste (valdade) arvu vähendamine.
• Valimisliite keelustava seaduse taotlemine kohalikel valimistel, mistõttu peale parteinimistute osaleks valimisvõitluses vaid üksikkandidaadid, kel ilma valimisliiduta on ühestki erakonnast kordi vähem võimalusi.

  Riigikohus tunnistas 15. VII 2002 põhiseaduse vastaseks kohalike valimisliitude keelustamise kohalikel valimistel. (Kohtuasi 3-4-1-7-02)

Aastal 2003 riigikokku valitute algkoosseisust muutus 4 aasta jooksul 3/4 — mõelge selle üle! Euroopa Liitu minnes tugevnes Eesti demokraatia asemel hoopis siinne poliitikuteklass või -seisus, kelle side rahvaga on aina nõrgem ja kes ähvardab kodanikühiskonda tasalülitamisega — nt DASA/PASA/MVSA-projekt. Seega on Eesti partokraatlik kartell võtnud sihiks suletud ühiskonna, kus enda maailmavaate tunnistamine ja kuulutamine on muudetud partokraatlikuks (režiimi-truuduse) küsimuseks.

… silmakirjatsemise ja vassimise paraad… [kui] häbenetakse oma [ega] sallita tingimusteta teiste maailmavaadet… (Martin Pau, Lõpp sularahas annetamisele! PM, 28. V 2012)

Vaba valik puudub

Nii eritles sotsioloog Ülo Vooglaid Eestis võimutsevat partokraatiat ühiskonna ja inimese vaatevinklist:

Miks ei või veel rääkida, et Eestis on toimunud vabad ja demokraatlikud valimised, millele tänu on rahvas saatnud riigikokku oma kõige väärikamad esindajad looma ja täiustama seadustikku, hoidma silma peal valitsusel ja edendama rahvusvahelisi suhteid? Nimetan siin 4 põhjust, mis toimivad vastastikustes seostes.

1. Kehtiva valimisseaduse järgi saab tegelikult eelistada vaid erakondi, mitte isikuid.
2. Koht valimisnimekirjas oleneb mitte saadikukandidaadi asjatundlikkusest, tema ühiskonna- ja kultuuriseostest, iseseisva mõtlemise võimest, reaalset panusest ühiskonnaelu edendamisse ning kõlbelisest korrektsusest, vaid mitmest n-ö salajasest asjaolust: isiklikust sõprusest, valimiskampaaniasse pandud rahast, tuttavate tugevusest ehk "seljatagusest" jms.
3. Eestis ei ole ühtki teksti, mille varal saaks keegi valmistuda produktiivseks ja efektiivseks tegevuseks oma rahva esindajana ja teenijana seadusandja vm rollis.
4. Elanikkond ei ole küllalt haritud, informeeritud ega kogenud selleks, et eraldada "sõklaid teradest", näha probleeme ja saada aru probleemide tekke ning püsimise põhjustest jm seostest, hinnata erakondade programmilisi seisukohti ja langetada nn valimiste päeval eelistusotsuseid.

Sestap tunneb suur osa elanikkonda end absurdses sund- või mängu-olukorras, mitte tõeses valiku-olukorras.

Kui kodanik ei saa kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ega vabalt otsustustada, siis tunneb ta end petetuna. Suur osa elanikkonnast on tõdenud, et riigikogu ei muretse riigi ja rahva eest, vaid ajab erakondade ning iseenda asja. Eesti on kriitilisel teel, sest juhtkond ei ole enam usaldusväärne.

Vt “Eesti ühiskond on kriitilisel teel” (I osa ja II osa Delfi.EE-s 2. ja 3. I 2011)

Mis selle tõve vastu aviataks?

Millist ravimit manustada või kuidas ähvardav tõbi ka ei kulgeks, diagnoos on siin:

Eesti praegust esindusdemokraatiat on õigem nimetada asendus- ehk surrogaatdemokraatiaks.

Ahto Lobjakas märkis selle kohta tabavalt, et “Eesti kell seisab” ja lisas:

Pikka meelt, millega Eesti avalikkus on lasknud poliitikute tsunftil monopoliseerida tee võimu juurde, saab seletada vaid võõrandumisega leevendavalt soodsates majanduslikes oludes.

Vt Eesti Päevaleht (Tln) 13. III 2007

Paari aastaga poliitilisele võõrandumisele lisandunud majandussurutis annab tervistamise lootust mitte üksi partokraatiat raputava poliitilise mullistuse, vaid ka ses mõttes, et võimulatva jõuavad täiesti uued näod.

ILLUSTRATSIOON: Riigi eelarve-eraldised parlamendiparteidele (EE 22.12.2011 tabel)