See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…
Küsija: Kui sageli oli kokkupuuteid dušmanitega?
Vastaja: Mida üldse tähendab dušman?! Dušman tähendab vaenlast. Ma ei kuulnud afgaani kunagi ennast dušmaniks nimetamas. Hoopis meile aina sisitati seda sõna.
Küsija: Aga kuidas neid nimetada?
Vastaja: Lihtsalt afgaanideks. Muidugi polnud Afganistanis kõik äärmuslikult N Armee vastu – ei saanudki olla. Aga enamusele olime ikkagi kohutavalt vastumeelt.
Küsija: Ma mõtlen neid võitlusrühmitusi, kes teie vastu võitlesid. Võib neid nimetada partisanideks?Vastaja: Võib-olla... Aga siiski, Nõukogude vägede olukord oli nii kriitiline ja segane, et raske on öelda täpselt, kes oli partisaniväeks, kes mitte. Oli alasid, kuhu meie üldse ei julenud, poleks saanudki tegelikult minna, sest sageli olid ülestõusnud mõnele territooriumile kindlustunud. Mina olin seal ikkagi N armee sõdur ega saa ülevaatlikult iseloomustada Afganistani olukorda. Kuid seda võib öelda, et meie väe tegevus ja võimalused olid vabadusvõitlejate võimutsemise tõttu äärmiselt piiratud.
Küsija: Tähendab, neid afgaane võib teiega kõneldes nimetada vabadusvõitlejateks?
Vastaja: Jah... Olin ju tõesti N Armee sõdur, kunagi me seal omavahel afgaane vabadusvõitlejateks ei nimetanud, see ei tulnud tõepoolest mõttesse, kuigi – võib-olla kusagil sügaval alateadvuses – et nemad on iseseisvuse nimel väljas – ja meie... Aga vist meie endi momendi-olukord takistas – segas seda endale tunnistamast. Võib-olla olen alles praegu nõus neid vabadusvõitlejateks pidama.Kõrvalt võib ehk tunduda kõik hoopis lihtsam, kuid meie olime seal surutises. Mõtlemine oli halvatud... Sinu ees ja taga tärisevad kalašnikovid, ise jooksed ja tulistad... Ees ja taga on surm. Kui ise ellu jääda tahad, siis jookse, lase, ära ainult seisma jää ega ümber pööra...
Küsija: Kas kokkupõrkeid oli sageli?
Vastaja: Iga päev, kogu aeg. Ma ei tea, mida te kokkupõrkeks nimetate. Mõtlete kokkupuuteid afgaanidega?
Küsija: Relvavõitlust.
Vastaja: Seda oli ka tihti. Sageli olime relvastatud ainult meie ja meie vastased relvastamata. Mulle meenub mitu eriti õudset vaatepilti.
Küsija: Ma usun, et Afganistanis polnud kerge ei afgaanidel ega teil, N [Liidu] sõjaväelastel. Ma ei vali võib-olla jälle õiget väljendit, aga – oli tegemist N [Liidu] okupatsiooniga, st Afganistani vallutamisega N riigi valdusse, sõjavõimu valdusse? Kuidas sulle kui N Armee sõjaväelasele paistis? Meile võib siin sõjalise rahu tingimustes ja viie tuhande kilomeetri kaugusel mõndagi vääriti tunduda. Aga kuidas mõistsid olukorda sina?
Vastaja: Seda on raske öelda. Afganistanis – ma juba rääkisin, millises rusuvas meeleolus olime – seal me sellistele asjadele eriti mõelda ei saanud. Selleks oleks olnud vaja külma, liiga külma verd. Minu seisukoht võib olla hoopiski ebaõige, kuid arvan, et see on okupatsioon. Mida enam ma sellele mõtlen, seda kindlam see tundub. Afganistanis ise pihtide vahel olles oli seda raske tunnistada.
Küsija: Kas N Armee tegutseb Afganistanis üksinda? Kas ta pole lihtsalt abistamas Afganistani demokraatliku [vabariigi] armeed? Kuidas on lood Afganistani armeega?
Vastaja: Vanurid ja pool-ogarad – nii palju kui mina neid nägin, sõprusaktsioonide käigus.
Küsija: Kas neid sõprusaktsioone oli palju?
Vastaja: Need tähendasid, et meie järjekordsele lahing-ülesandele anti kaasa mõned Afganistani armee sõdurid. Need olid tavaliselt mingite väeosade riismed, kes omaette tegutsema ei olnud suutelised.
Küsija: Miks riismed? Kas ülejäänud olid deserteerunud?
Vastaja: Seda ma ei tea. Tean, et neid oli alati vähe ja et nad aktsioonide ajal tolgendasid alati meie sabas, segasid meid. Nad rohkem häirisid kui...
Küsija: Võib-olla nad saboteerisid?
Vastaja: Ei, nad lasid oma kaasmaalasi innukalt, aga nad olid kuidagi – noh, ma ei tea – ebardlikud. Või mulle tundus nii. Näiteks Afganistani―Pakistani piiri lähedal teeäärsetes kontrollpunktides oli ka tsarandoilasi – so rahvamiilits – ja need olid puha turbanis ja hallikarva pulstunud habemes vanamehed, isegi ätid. Ei tea, kust olid sellised välja otsitud?!
Küsija: Kas teil oli palju pistmist piiriga?
Vastaja: Ei, paaril korral sattusin selle lähedale. Olime neil puhkudel autokolonne saatmas. Tee oli seal Jalalabadist lääne pool ohtlik. Kaubaautosid saatsid alati vähemalt BMP-d, jalaväe lahingumasinad – boevaja mašina pehoty.
Küsija: Kas oli veel mingeid kokkupuuteid Afganistani olmega, ametimeestega?
Vastaja: Autokaravanid polnud kõik Afganistani omad. Kaitsesime korra ka mingit venelaste ekspeditsiooni, kui see kuskile uurimistöödele läks, olid maavarasid uurimas. Aga afgaanid, keda olime kaitsmas Kabuli lähedal, vedasid kütust ja toitu. Afganistani võimumehed olid riides väga silmatorkavalt, kui võrrelda üldpildiga. Tingimata ei äratanud juba nende välimus poolehoidu kohalikes kišlakkides. Nad sõitsid sinna näiteks väetisi jagama. Afgaanid riietusid lihtsalt, üldiselt olid neil seljas patuud – tekid tumedast paksust puuvillasest riidest. Patuusid kasutasid nad igas olukorras. Seepärast jätsid afgaanid räpase ja määrdunud mulje. Tegelikult ei ole puhtus nende, asiaatide jaoks üldse nii tähtis. See vammus oli kasutusel igaks otstarbeks: laudlinaks või aluseks, millel tänava ääres kaupa müüa, seda kasutasid nad ka magamistekina ja kes teab kuidas veel. Muidugi oli see palvetades ka vaibaks, millel põlvitati... Aga ülemused paistsid kohalikes tingimustes alati silma, kandes tavaliste afgaanide jaoks keigarlikke jopesid, mida meil soome jopedeks nimetatakse. Aga kišlakkides on euroopalik riietus väga võõrastav. Küladesse saabuvad ametnikud olid nii oma riietuse kui kavatsustega külaelanike seas võõrkehaks.
Küsija: Aga kuidas partei- ja võimuametnikud suhtusid teisse?
Vastaja: Meie suhtlemine oli piiratud: keeletakistused. Aga muidu jäi mulje, et olime neile justkui kilbiks. Erilist vaimustust me neis muidugi ei tekitanud, olime nagu jämedaks ja hirmuäratavaks kaikaks, millega teistes kartust äratades saab ise julgust juurde. Vaenulikud nad N sõjaväelastesse kunagi ei olnud, sest ilma meieta ei oleks nad hakkama saanud.
Vastaja: Keda nad kartsid? Rahvast?
Küsija: Loomulikult ei võinud nad ette teada, kust hoop tuleb. Rahvas ei suhtunud neisse ju poolehoiuga ja igas kišlakis olid oma relvastatud afgaanid, kes tegutsesid avalikult või salaja, öö varjus.
Küsija: Sa ju nägid vabadusvõitlejaid ka. Kuidas nad relvastatud olid?
Vastaja: Vabadusvõitlejad – Afganistanis nimetati neid mujahedidideks [mitmuses mujahedin; vastavalt eesti 2008. aasta keelenõuandele - ainsus 'mudžahiid'] – olid tavaliselt viletsate vanade püssiloksudega või siis kalašnikovidega...
Küsija: Need on Nõukogude automaadid?
Vastaja: Jah, on küll.
Küsija: Aga välismaised relvad?
Vastaja: Mõnelt mujahedidilt olla ära võetud ka välismaa automaate ja laskemoona, ameerika ja egiptuse päritoluga. Mina seda näha ei saand, aga usun, et välismaa relvi on afgaanidel ka.
Küsija: Kuidas satuvad Kalašnikovi automaadid afgaanide kätte?
Vastaja: Loomulikult röövitakse ja vallutatakse neid sõjaväeladudest või surnutelt. Nii on need relvad afgaanidele kõige kättesaadavamad. Mingil määral jõuab neid vabadusvõitlejateni kaubitsemise teel. Peale isiklike asjade võivad mõned oma relva ka maha kaubelda, sest segases olukorras saab relva kadumist põhjendada mitut moodi.
Küsija: Mida afgaanidelt vastu saadi?
Vastaja: Põhiliselt toitu. Sardaseid, need on dõnjad [kollase viljalihaga melon], apelsine, igasuguseid vilju. Mõnda ei oska eesti keeles nimetadagi. Võetakse muudki toidupoolist, jooke ja isegi leiba. [---] Muidugi, ega ainult relvade eest toitu saadud. Teedel võtsime läbipääsu eest maksu. Mõnikord mindi siis välja isegi röövimisele. Aga inimesed võtsid seda paratamatusena ja andsid tihti ilma ähvardamatagi. Mõned püüdsid afgaanidelt hašišit saada. Narkootikume nuiasid muidugi rohkem asjaga rohkem tuttavad [N Liidu] Kesk-Aasia vabariikide omad.
Küsija: Kuidas hoolitseti N sõdurite kultuurilise teeninduse eest? Ameeriklasi lõbustasid Vietnamis kuulsused...
Vastaja: Noh-jah, narkomaania on rohkem haigus ja see vist vaba aja sisustamisest ei sõltu. Ega Afganistanis vabasse aega nii ei suhtutud. Igal rahulikul hetkel püüdsime puhata. Ülemustel oli võib-olla lahedam, nemad ei olnud narkomaanid. Rahustada ja jahutada end mõtetest ja pingetest viina―veiniga on nende lõbu ja vaba aeg. Loomulikult polnud Afganistanis meiele ei kino ega raamatuid. Kabulis korraldati suurele hulgale N sõjaväelastele üks kontsert, millele saime meie ka. Aga see mind eriti ei vaimustanud, nagu tõi natuke vaheldust, aga rohkem viha- ja kibedustunnet. Afganistan oli mind surmani ära tüüdanud...
Küsija: Kes sel kontserdil esinesid?
Vastaja: Vene rokkansambel Golubye Gitary.
Küsija: Millal see toimus?
Vastaja: Eelmise aasta [1982] detsembris. Mul oli siis veel paar kuud Afganistanis olla ja see tegi olukorra peaaegu väljakannatamatuks. See ansambel tekitas nagu mingi viha- ja kadedusetunde, tundus nagu oleks meid narrimas käidud.
Küsija: Miks nii?
Vastaja: Asi polnud muusikas, vaid selles, et käivad meid nagu lõbustamas ja n-ö võitlusele innustamas, aga ise ronivad tagasi mugavat Moskva-elu elama. Nad pidid ju ka Lõuna-Afganistanis kontserdi andma, aga lõid kartma, keeldusid ja nende reis sinna jäi ära.
Küsija: Kui nüüd lõpuks küsida, kas oli ka midagi sellist, mida ei tahaks Afganistanis olemise ajast enam meenutada: oli selliseid väga ebameeldivaid juhtumusi, mida tahaks mälust ära pühkida?
Vastaja: Ei, seda teha ei tohiks. Isegi kui mälestused on kohutavalt valusad. Selliseid oli muidu rohkesti. Neid ei tohi ega saakski tegelikult unustada, need peavad püsima, samuti peavad teised kõigest teada saama. Muidugi on need mälestused rasked ja jäävad mind alati vaevama... Tihti olen juhtunud asjades ise ränk kaassüüdlane. Pean silmas mitmesuguseid operatsioone afgaanide vastu. Tuli meil ju tulistada enamasti rahulikke elanikke kišlakkides, kus veel polnud N sõjaväge sisse viidud ja Afganistani uut võimu paika pandud. Hävitada tuli kõik ettejuhtuvad... Eriti õudseks muutus olukord mulle 1982. aasta suvel, kui olime juba Lõuna-Afganistanist ära tulnud, peale iga uut kallaletungi meie ladudele või baasidele rünnati neid külasid, millele kahtlus langes.
[---]
Taktika karistusoperatsioonide puhul oli põhiliselt ühesugune. Kui külasse sisenesime, tuli kõik vähegi kahtlased inimesed maha lasta. Kahtluse all olid kõik võitlusvõimelised mehed. Sama loomulikult kõik, kes väliselt kahtlust äratasid, näiteks šadri-riietuses inimesed. Seda kannavad üldiselt naised, aga nii võivad ringi käia ka mehed. Šadri puhul on nägu kaetud looriga ja nii on end hea varjata. Kes pistis meie eest jooksu või end kuidagi varjata püüdis, neid tuli tulistada kohe. See oli meile juba enne operatsiooni selgeks tehtud nõue.
[---]Ma rääkisin praegu operatsioonidest üldisemalt, aga kui meile väiksemast kišlakist relvastatud vastupanu osutati, tuli üldjuhul kõik ettejuhtuvad surmata. Afgaani külad on ju hoopis teistmoodi kui eesti külad. Kõigepealt on need rahvarohkemad, maja on majas kinni, küla oma madalate savimajakeste ja sisehoovidega on kui savist labürint. Seal on raske orienteeruda ja kunagi ei tea, mis sind järgmise nurga taga ootab. Alati peab tulistama, kas inimesi on või mitte, sellest ei sõltu midagi. Enne kui kõrvaltänavale või majahoovi edasi lähed, pead pimesi valangu andma ja alles siis ise sinna hüppama. Samuti majade kontrollimisel: enne valang, siis ise. Selliste kišlakkide puhul on verd rohkesti, küla on pärast seda vaevu elujõuline. Pääsevad ainult külad, kus mujahedin kišlakki kaitsta suudab. Muidugi tuleb siis peale meie esimese, n-ö lihtsa rünnaku taluda veel teisi, põhjalikumaid. [---] Meid siis tavaliselt enam ei kasutatud. Kõige hullem, mis sellisel rünnakul juhtub, on see, et paljud marodeerivad ja muutuvad lausa metsikuks. Sellistel puhkudel paistavad mõned sadistid olevat. Et su ees ja taga on surm, lasud, valangud ja selles metsikus tormis ise justkui mõistust kaotades röökima hakkad, nagu enese julgustamiseks – see kõik viib ekstaasi, nii et sa üldse endale aru ei anna, midagi ei mõtle, vaid aina tulistad valangu valangu järel.
[---]Ma olin paratamatus olukorras. Kui poleks mina lasknud, siis oleks võidud lasta mind. Mujahedidid ja meie – me ei saanud ju üksteist usaldada. Vahel ma mõtlesin sellele, mis saaks, kui ma ennast vangi... kui ma vangi langeksin. Võib-olla oleks sellest afgaani vabadusvõitlejatele kasu olnud, aga mind poleks nagunii ellu jäetud. Oli ju teada, et mujahedin vange ei võta. Pealegi ei oska nad ju keelt ja meie ka mitte. Neil pole võimalust vange hoida. Ise on nad ju pidavas jälitamise ohus... Lahingud... Nende jaoks olid kõik vaenlased, kes pole nende usku või on natuke heledama nahavärviga.
[---]
Küsija: Siiski, mida sa arvad, kas verevalamist saaks vähendada vangiandmise võimaluse laiema praktiseerimisega?
Vastaja: Võib-olla. Nõukogude sõjaväelaste olukord on niivõrd talumatu, et sellist, kes poleks mõelnud enda vangiandmisele, sellist pole.
[---]
Küsija: Kas sind ei piina südametunnistus, et äkki jätsid midagi tegemata verevalamise vähendamiseks Afganistanis? Et sa ei teinud kõike, mis sinu võimuses?
Vastaja: Me ei kujuta ette, mida ma oleksin saanud teha. Ma olin nõus rääkima Afganistanist, sest ma võin sellest üht―teist rääkida, kuna olin seal, vaatamata sellele [vaikimisvande?] allkirjale. Ja tõepoolest, ei teata Afganistani kohta veel paljutki ja oleks kohutav, kui see maha vaikitaks.
Küsija: Muidugi on see nii. Loodame, et mingil määral aitab seegi, mida sa rääkima nõustusid. Aitäh sulle!”
Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega“[---]
Küsija: Kui sageli oli kokkupuuteid dušmanitega?
Vastaja: Mida üldse tähendab dušman?! Dušman tähendab vaenlast. Ma ei kuulnud afgaani kunagi ennast dušmaniks nimetamas. Hoopis meile aina sisitati seda sõna.
Küsija: Aga kuidas neid nimetada?
Vastaja: Lihtsalt afgaanideks. Muidugi polnud Afganistanis kõik äärmuslikult N Armee vastu – ei saanudki olla. Aga enamusele olime ikkagi kohutavalt vastumeelt.
Küsija: Ma mõtlen neid võitlusrühmitusi, kes teie vastu võitlesid. Võib neid nimetada partisanideks?Vastaja: Võib-olla... Aga siiski, Nõukogude vägede olukord oli nii kriitiline ja segane, et raske on öelda täpselt, kes oli partisaniväeks, kes mitte. Oli alasid, kuhu meie üldse ei julenud, poleks saanudki tegelikult minna, sest sageli olid ülestõusnud mõnele territooriumile kindlustunud. Mina olin seal ikkagi N armee sõdur ega saa ülevaatlikult iseloomustada Afganistani olukorda. Kuid seda võib öelda, et meie väe tegevus ja võimalused olid vabadusvõitlejate võimutsemise tõttu äärmiselt piiratud.
Küsija: Tähendab, neid afgaane võib teiega kõneldes nimetada vabadusvõitlejateks?
Vastaja: Jah... Olin ju tõesti N Armee sõdur, kunagi me seal omavahel afgaane vabadusvõitlejateks ei nimetanud, see ei tulnud tõepoolest mõttesse, kuigi – võib-olla kusagil sügaval alateadvuses – et nemad on iseseisvuse nimel väljas – ja meie... Aga vist meie endi momendi-olukord takistas – segas seda endale tunnistamast. Võib-olla olen alles praegu nõus neid vabadusvõitlejateks pidama.Kõrvalt võib ehk tunduda kõik hoopis lihtsam, kuid meie olime seal surutises. Mõtlemine oli halvatud... Sinu ees ja taga tärisevad kalašnikovid, ise jooksed ja tulistad... Ees ja taga on surm. Kui ise ellu jääda tahad, siis jookse, lase, ära ainult seisma jää ega ümber pööra...
Küsija: Kas kokkupõrkeid oli sageli?
Vastaja: Iga päev, kogu aeg. Ma ei tea, mida te kokkupõrkeks nimetate. Mõtlete kokkupuuteid afgaanidega?
Küsija: Relvavõitlust.
Vastaja: Seda oli ka tihti. Sageli olime relvastatud ainult meie ja meie vastased relvastamata. Mulle meenub mitu eriti õudset vaatepilti.
Küsija: Ma usun, et Afganistanis polnud kerge ei afgaanidel ega teil, N [Liidu] sõjaväelastel. Ma ei vali võib-olla jälle õiget väljendit, aga – oli tegemist N [Liidu] okupatsiooniga, st Afganistani vallutamisega N riigi valdusse, sõjavõimu valdusse? Kuidas sulle kui N Armee sõjaväelasele paistis? Meile võib siin sõjalise rahu tingimustes ja viie tuhande kilomeetri kaugusel mõndagi vääriti tunduda. Aga kuidas mõistsid olukorda sina?
Vastaja: Seda on raske öelda. Afganistanis – ma juba rääkisin, millises rusuvas meeleolus olime – seal me sellistele asjadele eriti mõelda ei saanud. Selleks oleks olnud vaja külma, liiga külma verd. Minu seisukoht võib olla hoopiski ebaõige, kuid arvan, et see on okupatsioon. Mida enam ma sellele mõtlen, seda kindlam see tundub. Afganistanis ise pihtide vahel olles oli seda raske tunnistada.
Küsija: Kas N Armee tegutseb Afganistanis üksinda? Kas ta pole lihtsalt abistamas Afganistani demokraatliku [vabariigi] armeed? Kuidas on lood Afganistani armeega?
 |
| Propagandafoto ADV rahvaarmeest. "VALVEL!" © Abbas, 1986. |
Küsija: Kas neid sõprusaktsioone oli palju?
Vastaja: Need tähendasid, et meie järjekordsele lahing-ülesandele anti kaasa mõned Afganistani armee sõdurid. Need olid tavaliselt mingite väeosade riismed, kes omaette tegutsema ei olnud suutelised.
Küsija: Miks riismed? Kas ülejäänud olid deserteerunud?
Küsija: Võib-olla nad saboteerisid?
Vastaja: Ei, nad lasid oma kaasmaalasi innukalt, aga nad olid kuidagi – noh, ma ei tea – ebardlikud. Või mulle tundus nii. Näiteks Afganistani―Pakistani piiri lähedal teeäärsetes kontrollpunktides oli ka tsarandoilasi – so rahvamiilits – ja need olid puha turbanis ja hallikarva pulstunud habemes vanamehed, isegi ätid. Ei tea, kust olid sellised välja otsitud?!
Küsija: Kas teil oli palju pistmist piiriga?
Vastaja: Ei, paaril korral sattusin selle lähedale. Olime neil puhkudel autokolonne saatmas. Tee oli seal Jalalabadist lääne pool ohtlik. Kaubaautosid saatsid alati vähemalt BMP-d, jalaväe lahingumasinad – boevaja mašina pehoty.
Küsija: Kas oli veel mingeid kokkupuuteid Afganistani olmega, ametimeestega?
Vastaja: Autokaravanid polnud kõik Afganistani omad. Kaitsesime korra ka mingit venelaste ekspeditsiooni, kui see kuskile uurimistöödele läks, olid maavarasid uurimas. Aga afgaanid, keda olime kaitsmas Kabuli lähedal, vedasid kütust ja toitu. Afganistani võimumehed olid riides väga silmatorkavalt, kui võrrelda üldpildiga. Tingimata ei äratanud juba nende välimus poolehoidu kohalikes kišlakkides. Nad sõitsid sinna näiteks väetisi jagama. Afgaanid riietusid lihtsalt, üldiselt olid neil seljas patuud – tekid tumedast paksust puuvillasest riidest. Patuusid kasutasid nad igas olukorras. Seepärast jätsid afgaanid räpase ja määrdunud mulje. Tegelikult ei ole puhtus nende, asiaatide jaoks üldse nii tähtis. See vammus oli kasutusel igaks otstarbeks: laudlinaks või aluseks, millel tänava ääres kaupa müüa, seda kasutasid nad ka magamistekina ja kes teab kuidas veel. Muidugi oli see palvetades ka vaibaks, millel põlvitati... Aga ülemused paistsid kohalikes tingimustes alati silma, kandes tavaliste afgaanide jaoks keigarlikke jopesid, mida meil soome jopedeks nimetatakse. Aga kišlakkides on euroopalik riietus väga võõrastav. Küladesse saabuvad ametnikud olid nii oma riietuse kui kavatsustega külaelanike seas võõrkehaks.
Küsija: Aga kuidas partei- ja võimuametnikud suhtusid teisse?
Vastaja: Meie suhtlemine oli piiratud: keeletakistused. Aga muidu jäi mulje, et olime neile justkui kilbiks. Erilist vaimustust me neis muidugi ei tekitanud, olime nagu jämedaks ja hirmuäratavaks kaikaks, millega teistes kartust äratades saab ise julgust juurde. Vaenulikud nad N sõjaväelastesse kunagi ei olnud, sest ilma meieta ei oleks nad hakkama saanud.
Vastaja: Keda nad kartsid? Rahvast?
Küsija: Loomulikult ei võinud nad ette teada, kust hoop tuleb. Rahvas ei suhtunud neisse ju poolehoiuga ja igas kišlakis olid oma relvastatud afgaanid, kes tegutsesid avalikult või salaja, öö varjus.
Küsija: Sa ju nägid vabadusvõitlejaid ka. Kuidas nad relvastatud olid?
Vastaja: Vabadusvõitlejad – Afganistanis nimetati neid mujahedidideks [mitmuses mujahedin; vastavalt eesti 2008. aasta keelenõuandele - ainsus 'mudžahiid'] – olid tavaliselt viletsate vanade püssiloksudega või siis kalašnikovidega...
Küsija: Need on Nõukogude automaadid?
Vastaja: Jah, on küll.
Küsija: Aga välismaised relvad?
Vastaja: Mõnelt mujahedidilt olla ära võetud ka välismaa automaate ja laskemoona, ameerika ja egiptuse päritoluga. Mina seda näha ei saand, aga usun, et välismaa relvi on afgaanidel ka.
Küsija: Kuidas satuvad Kalašnikovi automaadid afgaanide kätte?
Vastaja: Loomulikult röövitakse ja vallutatakse neid sõjaväeladudest või surnutelt. Nii on need relvad afgaanidele kõige kättesaadavamad. Mingil määral jõuab neid vabadusvõitlejateni kaubitsemise teel. Peale isiklike asjade võivad mõned oma relva ka maha kaubelda, sest segases olukorras saab relva kadumist põhjendada mitut moodi.
Küsija: Mida afgaanidelt vastu saadi?
Vastaja: Põhiliselt toitu. Sardaseid, need on dõnjad [kollase viljalihaga melon], apelsine, igasuguseid vilju. Mõnda ei oska eesti keeles nimetadagi. Võetakse muudki toidupoolist, jooke ja isegi leiba. [---] Muidugi, ega ainult relvade eest toitu saadud. Teedel võtsime läbipääsu eest maksu. Mõnikord mindi siis välja isegi röövimisele. Aga inimesed võtsid seda paratamatusena ja andsid tihti ilma ähvardamatagi. Mõned püüdsid afgaanidelt hašišit saada. Narkootikume nuiasid muidugi rohkem asjaga rohkem tuttavad [N Liidu] Kesk-Aasia vabariikide omad.
Küsija: Kas sina ka proovisid?
Vastaja: Ei, mul pole narkootikumide vastu huvi. Pole ka alkoholi vastu. Olen sellisena juba välja kujunenud, kuigi täiskarsklane ma ka pole. Olen sellega palju võitnud, et juua ega suitsetada ei armasta. Need on nõmedad harjumused, mis inimestele nende nõrkuse ja tahtejõuetuse pärast külge jäävad. Nii et mul hašiši isu polnud.Küsija: Kuidas hoolitseti N sõdurite kultuurilise teeninduse eest? Ameeriklasi lõbustasid Vietnamis kuulsused...
Vastaja: Noh-jah, narkomaania on rohkem haigus ja see vist vaba aja sisustamisest ei sõltu. Ega Afganistanis vabasse aega nii ei suhtutud. Igal rahulikul hetkel püüdsime puhata. Ülemustel oli võib-olla lahedam, nemad ei olnud narkomaanid. Rahustada ja jahutada end mõtetest ja pingetest viina―veiniga on nende lõbu ja vaba aeg. Loomulikult polnud Afganistanis meiele ei kino ega raamatuid. Kabulis korraldati suurele hulgale N sõjaväelastele üks kontsert, millele saime meie ka. Aga see mind eriti ei vaimustanud, nagu tõi natuke vaheldust, aga rohkem viha- ja kibedustunnet. Afganistan oli mind surmani ära tüüdanud...
Küsija: Kes sel kontserdil esinesid?
Vastaja: Vene rokkansambel Golubye Gitary.
Küsija: Millal see toimus?
Vastaja: Eelmise aasta [1982] detsembris. Mul oli siis veel paar kuud Afganistanis olla ja see tegi olukorra peaaegu väljakannatamatuks. See ansambel tekitas nagu mingi viha- ja kadedusetunde, tundus nagu oleks meid narrimas käidud.
Küsija: Miks nii?
Vastaja: Asi polnud muusikas, vaid selles, et käivad meid nagu lõbustamas ja n-ö võitlusele innustamas, aga ise ronivad tagasi mugavat Moskva-elu elama. Nad pidid ju ka Lõuna-Afganistanis kontserdi andma, aga lõid kartma, keeldusid ja nende reis sinna jäi ära.
Küsija: Kui nüüd lõpuks küsida, kas oli ka midagi sellist, mida ei tahaks Afganistanis olemise ajast enam meenutada: oli selliseid väga ebameeldivaid juhtumusi, mida tahaks mälust ära pühkida?
Vastaja: Ei, seda teha ei tohiks. Isegi kui mälestused on kohutavalt valusad. Selliseid oli muidu rohkesti. Neid ei tohi ega saakski tegelikult unustada, need peavad püsima, samuti peavad teised kõigest teada saama. Muidugi on need mälestused rasked ja jäävad mind alati vaevama... Tihti olen juhtunud asjades ise ränk kaassüüdlane. Pean silmas mitmesuguseid operatsioone afgaanide vastu. Tuli meil ju tulistada enamasti rahulikke elanikke kišlakkides, kus veel polnud N sõjaväge sisse viidud ja Afganistani uut võimu paika pandud. Hävitada tuli kõik ettejuhtuvad... Eriti õudseks muutus olukord mulle 1982. aasta suvel, kui olime juba Lõuna-Afganistanist ära tulnud, peale iga uut kallaletungi meie ladudele või baasidele rünnati neid külasid, millele kahtlus langes.
[---]
Taktika karistusoperatsioonide puhul oli põhiliselt ühesugune. Kui külasse sisenesime, tuli kõik vähegi kahtlased inimesed maha lasta. Kahtluse all olid kõik võitlusvõimelised mehed. Sama loomulikult kõik, kes väliselt kahtlust äratasid, näiteks šadri-riietuses inimesed. Seda kannavad üldiselt naised, aga nii võivad ringi käia ka mehed. Šadri puhul on nägu kaetud looriga ja nii on end hea varjata. Kes pistis meie eest jooksu või end kuidagi varjata püüdis, neid tuli tulistada kohe. See oli meile juba enne operatsiooni selgeks tehtud nõue.
[---]Ma rääkisin praegu operatsioonidest üldisemalt, aga kui meile väiksemast kišlakist relvastatud vastupanu osutati, tuli üldjuhul kõik ettejuhtuvad surmata. Afgaani külad on ju hoopis teistmoodi kui eesti külad. Kõigepealt on need rahvarohkemad, maja on majas kinni, küla oma madalate savimajakeste ja sisehoovidega on kui savist labürint. Seal on raske orienteeruda ja kunagi ei tea, mis sind järgmise nurga taga ootab. Alati peab tulistama, kas inimesi on või mitte, sellest ei sõltu midagi. Enne kui kõrvaltänavale või majahoovi edasi lähed, pead pimesi valangu andma ja alles siis ise sinna hüppama. Samuti majade kontrollimisel: enne valang, siis ise. Selliste kišlakkide puhul on verd rohkesti, küla on pärast seda vaevu elujõuline. Pääsevad ainult külad, kus mujahedin kišlakki kaitsta suudab. Muidugi tuleb siis peale meie esimese, n-ö lihtsa rünnaku taluda veel teisi, põhjalikumaid. [---] Meid siis tavaliselt enam ei kasutatud. Kõige hullem, mis sellisel rünnakul juhtub, on see, et paljud marodeerivad ja muutuvad lausa metsikuks. Sellistel puhkudel paistavad mõned sadistid olevat. Et su ees ja taga on surm, lasud, valangud ja selles metsikus tormis ise justkui mõistust kaotades röökima hakkad, nagu enese julgustamiseks – see kõik viib ekstaasi, nii et sa üldse endale aru ei anna, midagi ei mõtle, vaid aina tulistad valangu valangu järel.
[---]Ma olin paratamatus olukorras. Kui poleks mina lasknud, siis oleks võidud lasta mind. Mujahedidid ja meie – me ei saanud ju üksteist usaldada. Vahel ma mõtlesin sellele, mis saaks, kui ma ennast vangi... kui ma vangi langeksin. Võib-olla oleks sellest afgaani vabadusvõitlejatele kasu olnud, aga mind poleks nagunii ellu jäetud. Oli ju teada, et mujahedin vange ei võta. Pealegi ei oska nad ju keelt ja meie ka mitte. Neil pole võimalust vange hoida. Ise on nad ju pidavas jälitamise ohus... Lahingud... Nende jaoks olid kõik vaenlased, kes pole nende usku või on natuke heledama nahavärviga.
[---]
Küsija: Siiski, mida sa arvad, kas verevalamist saaks vähendada vangiandmise võimaluse laiema praktiseerimisega?
Vastaja: Võib-olla. Nõukogude sõjaväelaste olukord on niivõrd talumatu, et sellist, kes poleks mõelnud enda vangiandmisele, sellist pole.
[---]
Küsija: Kas sind ei piina südametunnistus, et äkki jätsid midagi tegemata verevalamise vähendamiseks Afganistanis? Et sa ei teinud kõike, mis sinu võimuses?
Vastaja: Me ei kujuta ette, mida ma oleksin saanud teha. Ma olin nõus rääkima Afganistanist, sest ma võin sellest üht―teist rääkida, kuna olin seal, vaatamata sellele [vaikimisvande?] allkirjale. Ja tõepoolest, ei teata Afganistani kohta veel paljutki ja oleks kohutav, kui see maha vaikitaks.
Küsija: Muidugi on see nii. Loodame, et mingil määral aitab seegi, mida sa rääkima nõustusid. Aitäh sulle!”
Illustratsioonidena on kasutatud Vladimir Tomarovi ja Luke Powelli fotosid Agfanistanist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar