Kas kirik oli variasutus?

  Sergei Elkin
 New Times 2007 

NÄHTAVA TAGA ON MIDAGI VARJUL? Kodumaise ja pagulaskiriku kokkusidumine ei kaota vaimset lõhet ega silu ajaloolisi arme. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)

"nähtavat ühtsust kinnitava lepingu"

sõlmimine 13. XI 2010 Tallinna Toomkirikus sarnanes mõneti Kremli tseremooniaga mais 2007, kui Vladimir Putin paljude väärikate KGB kaastöötajate kohal viibides ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga.

Juba mitu aastat enne seda avaldas Aleksei Makarkin (Poliittehnoloogia Keskusest) saladuse, et tõuge ühinemiseks tuli aastal 2002 oma erisaadikud välismaale laiali saatnud president Putinilt (=KGB/SVR-ilt) endalt — vt Makarkin "Bej poljakov..." Soveršenno sekretno, november 2004, nr 11/186. Mis ja kes on aga E.E.L.K. allaneelamise taga?
Sümbolite keeles on juhtunut nimetatud "demokraatia võiduks" ja "Nõukogude aja" ning "Berliini müüri" kadumiseks eesti luterlaste kirikuelust. Kummagi kiriku koduküljed kinnitavad:

EELK: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku ühendamise nõukogu väljendas 30. III 1993 Stockholmis seisukoha, et me oleme olnud üks kirik. (---) Kiriku ülemkarjane on peapiiskop, asukohaga Tallinn, ning Välis-Eesti piiskopkond jätkab tööd oma ajalooliselt välja kujunenud piirkondades väljaspool Eestit.

E.E.L.K: Anno Domini 2010 pidid E.E.L.K. Kirikukogu liikmed andma oma hääle kodumaal ja eksiilis tegutsevate kirikute ühinemise poolt või vastu. Selle ajaloolise sammu astumise ettevalmistus on päevakorras olnud juba EV taasiseseisvumisest alates. Nii pooldajad kui vastased on saanud pea 20 aasta vältel oma seisukohti ammendavalt väljendada ning otsust põhjalikult vaagida. (---) Toimunud hääletamistulemus (38:17) on seega E.E.L.K. Kirikukogu demokraatlikult sündinud otsus, mille alusel on võimalik taastada kodumaal ja paguluses tegutsevate kirikute nähtav ühtsus. Ühinemislepingule kirjutavad alla EELK peapiiskop Andres Põder ja E.E.L.K. (tänasest endine) peapiiskop Andres Taul.

  Toomkirikus  13. XI 2010  

Kuigi EELK-d suudeti oma pilli järgi tantsitada, ei pälvinud luterikirik sovetivõimude silmis sama usaldust mis ortodoksne õigeusukirik. Sestap said välismaised luterlikud kirkud EELK-ga suhelda harva teisiti kui Moskvale alluvate ortodokside kaudu. Lisaks eriti usaldusväärsete "EELKGB-laste" õppe-, propaganda- jm välisreisid.

KURI MUSTER. Ka usuasjade volinik Eestis aastail 1945-1954 Johannes Kivi (21. III 1912 — 2. I 1955) polnud ikkagi mitte "kultuse" ekspert, vaid juuraharidusega mees, julgeoleku-major, kelle valitsev kompartei lähetas usuvolinikuks N Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) Eestis tegutseva struktuuri II osakonna (vastuluure) ülema asetäitja kohalt. Veel suvest 1941, mil ta juhtis NKVD Virumaa osakonda, saatis Kivi Johannest pehmeloomulise, kuid kohusetundliku gebisti maine (Joh Kivist vt dr Riho Altnurme  "EELK ja N riik" Trt, 2001, lk 35-51). Uuel kohal juhindus Kivi võõrvõimude soovist piirata usuühingute mõju ühiskonnas ja vaigistada ebasoovitavaid usutundeid, ehkki see kõik leidis aset ametlikus rahuliku koeksistentsi ja näilise sallivuse õhustikus. Voliniku ametkondlik positsioon oli Altnurme järgi kummaline ja veidi tõrjutud, kuna tal tuli vahendada kiriku ja ilmiku valitsusvõimu suhteid...

"… riigis, mis ideoloogilistel põhjustel kirikut taunis ja pragmaatilistel sallis." (EELK ja N riik, lk 42)

Kuigi julgeolekul ja usuasjade ametnikul oli kummalgi "oma tegevusala" (EELK ja N riik, lk 56) ning vahel volinik lausa kaitses kiriku-ringkondi liigse kimbutamise eest, lõi ta siiski julgeoleku-organite kõigi suuremate operatsioonidega kiriku vastu aktiivselt kaasa.

AGA MIKS valiti sõjaaegsed ja -järgsed usuvolinikud NKVD ridadest? Hiljem leiti ju usaldusväärseid usuvolinikke mujaltki kui riikliku julgeoleku kaadrireservist.

Esiteks lähtuti siin Moskvast saadud mallist. Nimelt oli NSV Liidu valitsuse j.a usuasjade nõukogu loodud 14. septembril 1943 NSVL-i Rahvakomissaride Nõukogu otsusega. Moodustis paistab iseenesest küll välja NKVD/KGB järjekordse variasutusena, ent oli ka hädatarvilik puhver riigist ametlikult lahutet kirikuga. Teiseks, erariietes gebistid pandi sovetimpeeriumi keskvalitsuse loodud ja Vene Õigeusukiriku (VÕK) asjade nõukogu nimelist puhverorganit juhtima, kuna see ametkond oli kirikuasjadega kõige paremini kursis. Kes siis veel?! Aastast 1918 oli Venemaa ristiusklike elu kulgenud alul VČK/GPU ning — pärast N Liidu moodustamist — OGPU/ NKVD/ NKGB/ MGB valvsa pilgu all. Need suhted olid vaenulikud ja viisid aina sügavama lõheni riigi ja kiriku vahel, kuna ka usujuhid ei soostunud koostööle ususalgajate surverežiimiga. Jumalas nagu kirikuski nähti väljasurevat ja reaktsioonilist igandit, kommunismiürituse jaoks lootusetult minetatud usklikud aga väärisid ja saidki tähelepanu vaid repressioone ja/või vastuluuret teostavailt asutusilt.

Teise maailmasõja ajal otsustas Kreml teatud põhjusil loobuda antiklerikaalse järelevalve ja surve alal salapolitsei monopolist, seades valitsuse ja õigeusukiriku patriarhi vahele uue institutsiooni — VÕK-i asjade nõukogu, mis hiljem kujunes üldiseks usuasjade nõukoguks (UN).

KUIDAS SEE JUHTUS... Laupäeval, 4. septembril 1943 kohtus Stalin, alias Jossif Džugašvili VÕK-i metropoliitide Sergiuse, Alexiuse and Nikolausega ja lubas neil kokku kutsuda kirikukogu, mis 4 päeva hiljem koguneski, et valida Sergius Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Seda on peetud XXX apostliku kaanoni rikkumiseks, kuna kirikuhierarhe ei tohi pühitseda ilmalikud asutused. Uus patriarh oli siiski paigas, teoloogilised õppeasutused avanemas ja sadade kirikute uksed usklikele jälle lahti. Aga liberaliseerumine oli näiline...

Õigeusukiriku asjade nõukogu kujunes peagi universaalseks ja rangelt tsentratliseeritud organiks — UN-i aparaat omas mitu haldustasandit läbistavat (kraide, vabariikide, oblastite...) volinike võrgusitikku. Ilma nende nõusolekuta ei saanud VÕK ega teised uskkonnad edaspidi õieti midagi olulist otsutada: ei kirikujuhti valida, piiskopkonnale piiskoppi või kogudusele vaimulikku määrata ega ainsat palvemajagi ehitada. Volinikud võisid sekkuda kiriku siseasjusse seminarikandidaatide väljavalimisest kuni vaimulike kustutamiseni "kultuse"-teenrite registrist. Nad püüdsid jälgida ka jutlusi tabamaks õigeaegselt "laimavaid väljamõeldisi" sovetliku usupoliitika kohta. Kuid UN oli vaid pool kogu murest...

Sovetiajal tagandatud õigeusu-preestri ja VÕK-i kauaaegse kriitiku ja dissidendi Gleb Jakunini järgi oli sovetlik salateenistus sisuliselt Moskva Patriarhaadi emafirma ja patriarhaat seega KGB tütarettevõte. Nii Jakunin, kel õnnestus 1990. aastate algul KGB arhiividokumentide juurde pääseda, kui ka paljude teiste vaatlejate sõnul tõestavad arhiividokumendid VÕK-i hierarhide osalust KGB mitmesugustes luureüritustes.

Vene Õigeusu Kiriku mitmeid tegelasi oli rakendatud Külma sõja ajal luuretegevusse ja kogu kirikut, eriti selle välisosakonda kasutati NSVL-i välispoliitika käepikendusena, [nagu] kinnitavad kaudselt VÕK-i sinodi poolt 2000 aastal formuleeritud sotsiaaleetilised seisukohad "Bases of the Social Concept of the Russian Orthodox Church", milles mh öeldakse, et "kirikul ei tuleks osaleda luuretegevuses ja piiskopil või preestril tuleb püsida kiriku, aga mitte riigi teenistuses" (---) Oleks naiivne arvata, et VÕK on näinud aastal 2000 esimest korda mingit ohtu, et kirik võiks hakata tegelema ka luuretegevusega. (Vt Riho Saard «Soomlaste "tõrjesõda" ja venelaste "sissepääsupilet"» Meie Kiriku 15. XI 2007 veebianne)

TEENIDES JUMALAT JA…? Luuretegevust dokumenteerivad ka kohtulahendid. Üks USA kõigi aegade kõrgeim sõjaväe-teenistuja, keda spionaažis on süüdi mõistetud ja kes paigutati 27. IX 2001 kohtu poolt eluks ajaks türmi, ja nimelt George Trofimoff (KGB/SVR-i agendinimed Antej, Markiz, Konsul) sai kohtuotsuse (PDF-faili kiirvaade) järgi 1960. aastate lõpul KGB/SVR-i teenistusse värvatud vaimulik Igor Susemihli poolt (†1999, ka Zuzemil', vaimulikuna Irineius, KGB agendina Ikaros), kes kuulus VÕK-i tippvaimulikkonda ning teenis kõigekõrgemat+veneluuret nii Müncheni kui Viini ja Austria piiskopkonnas, olles seal ka metropoliidiks. Isa Irineius polnud aga üksnes värbaja. Ta oli salakuulamise juures veerand sajandi vältel abiliseks ja vahemeheks, Riikliku Julgeolekukomitee luurevahendite-, -teabe- ja rahakanaliks Trofimovile ja vastupidi.

Alates 1943. aasta otsusest taastada patriarhaat, on VÕK liikunud käsikäes NSVL-i ja VF-i valitsusvõimuga, tehes vahel isegi kirikudoktriinist tulenevate väärtuste hinnaga kõike, mida Kreml iganes tahab. Vastutasuks lojaalsuse eest on Moskva välis- ja eriteenistuste kaudu kaitsnud või taastanud VÕK-i varasid välismaal ning lasknud kirikul osaleda Venemaa uskkondade täieõigusliku esindajana rahvusvahelistel üritustel, mis vähemalt VÕK-i juhtkonna silmis on tugevdanud arusaama, et õigeusk ongi Venemaa riigiusk, kuigi viimastel andmetel viiendik Venemaa usklikke palves hoopis Mekka poole kummardab.

TAGAKIUSAMISEST LÕIMUMISENI. Kui tekkis sõjaline vajadus tagala konsolideerimiseks, hakati ka ideoloogilist dikataati mingil määral lõdvendama. Südametunnistuse vabaduse (svoboda sovest'i) loosungiga varjatud ateismikursil vahetati käiku ja Stalin lubas teisi "iidoleid" enda kõrvale. Eks kommunistlik entusiasm oli ka seljataga. Teisalt oli kiriku sallimine sunnitud käik sakslaste vastu, kes okupeeritud alade elanike heakskiidu saatel olid punaste suletud usutemplid pea kõikjal taas avanud. Aga ka piiarlik nõks lääneliitlasile oma usuvabaduse demonstreerimiseks. Pärisedu välispoliitika vallas saabus aga alles Külma sõja ajal, kui Kirikute Maailmanõukogust kujundati...

"… organisatsioon, mida kontrolliti KGB poolt VÕK-i tegelaste kaudu, (nii et see oli) täiesti impotentne NSVL-i (inimõigusrikkumiste) suhtes..." nagu märgib professor Riho Saard juba viidatud kirjutises.

Õigeusukiriku hingelepuhumine Stalini poolt seletub üldlevinud arvamuse kohaselt usklike toetuse ja püha sõja aura taotlemisega nn Suurele Isamaasõjale. See on kindlasti tõsi vähemalt osaliselt — niivõrd, kuivõrd Stalin seda nõnda paista ja usutegelased väga uskuda tahtsid. Ühesõnaga — näivtõelus, mis tõenäoselt mõjutas ka tegelikkust. Kirik oli järelmina Kurjuse impeeriumi mõjus võimuvahend, eriti rahvusvahelisel areenil. Kuna EELK-d tervikuna sest areenist eemal hoiti, võiks küsida, miks üldse võõrvõim vajas EELK-d. Luterikirikust Eestis ei saand päris VÕK-i moodi variasutust...

RAHVAKIRIK EELK? Ometi oli tulemus ateistlikke ponnistusi väärt — rahvakiriku tasalülitamine, kollaboratsioon, sisuline riigistamine. Ideoloogiliselt saavutati märksa kahjutum mugavuskirik kui näiteks Leedus antisovetliku vastupanukoldena püsinud katoliiklus. Reauskliku ja rohujuure tasandilt õnnestub sovetiaegset EELK-d vaadelda maksimaalselt kui aseainet vaimsele opositsioonile. Kirikukülastusi võeti ka usulise sisuta väljakutsuva ühiskondliku poosina. Olgu peale — see oli lõpuks suurim eestlasi koondav organisatsioon väljaspool EKP-d...

Ilmaliku, suisa roimarliku poliitilise režiimi leplikkust ja üldse Moskva spetsiifilist "kultuse"-poliitikat sõjajärgse Eesti osas võisid tingida mitut laadi tegurid, millest siin tarvitseb kindlasti ära tuua kolm:

• kultuuriline — kuna sovetiimpeeriumi luterlaste põhisosa elas Eestis, siis tegi selle uskkonna domineerimine eestlasi sarnaseks alistatud saksamaalasile, miska siingi kardeti "reaktsioonilisi ja profašistlike tendentse"...
• sisepoliitiline — kõiki anastatud Balti riike käsitati sovetiimpeeriumis laialdaselt ja alati kui erisust, n-ö sisemise välismaana (vk naša zagranica)...
• välispoliitiline — poliitilisi pagulasi teispool raudrimpa oli tarvis igati tasalülitada ning eksiilkontakte — seda enam kontrollida ja minimeerida...

Nii oli Stockholmis juba tegutsevale luterikirikule — ELK keskusele — ruttu vaja vastukaalu, upitades jalule kodumaist EELK-d. Tõrksamad vaimulikud taltsutati või kõrvaldati, kohutatud ja leplikumad kodustati, kirikuladvik sai täielikult infiltreeritud. Luterikiriku legaliseerimine mõjus kommunistliku riigi välisele mainele võiduna. Usuelu taastumine ühes taluvuse ilmutamisega ristiusu suhtes pakkus N Liidule globaalset võimalust ka sõjalist võitu kindlustada.

GEBISTLIK IMMUTUS JA KESTEV MÕJU LUTERIKIRIKUS. Teatavasti võttis luterliku rahvakiriku n-ö sovetiseerimine mitu head aastat. Alles kevadeks 1949 sai EELK Konsistoorium pea täielikult salateenistuse poolt infiltreeritud (vt Riho Altnurme "Religioon ENSV-s") Kui esimene kodumaine peapiiskop NKVD-le vaid ühe isiku ära andis, aga ise sattus sellegipoolest Gulaagi, siis ta ametijärglased olid nii ilmaliku kihutuse- kui koostöö vallas palju ustavamad ateistliku režiimi jüngrid. Selle koostöö tagajärgedest vt Isekirja postitusi:

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis ja
… VIP-jumalateenistus!
Lisaks Eesti Meel: … Külma sõja varjud