Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.

Vello Salum

Sõnavõtt, mille Vello Salum oli pidanud ühel kirkutegelaste koosviibimisel, ilmus lõpuks raamatuna välismaal ning leidis seejärel kajastust ka rahvusvahelistes raadiosaadetes, veidi põhjalikumalt aga alles 1983 ühes Vabadusraadio (RFE—RL) sarisaates. Ameerika Hääl (VoA) märkis Salumi nime ja tegevust samuti. Eriti tähelepanuväärselt sügisel 1982, kui see sai ära mainitud USA valitsuse vaateid esitlevas juhtkirjas, mis seega sattus VoA kõigi, rohkem kui 40 keeleteenistuse kohustuslikku playlisti, kuna VoA oli ju USA ametlik välislõit. Katkend juhtkirjast:

"Ei ole kahtlust, mida ütleb 1975. aasta Helsingi lõppdokument usuvabaduse kohta," alustas VoA juhtkiri, lisades hiljem muuhulgas, et "rahvusvahelist tähelepanu on äratanud ka luterliku kirikuõpetaja Vello Salumi juhtum N Liidu poolt okupeeritud Eestis".

Kuid sovetivõimude silmis olid lugu halvem vabakoguduste ja kõige halvem sõltumatute baptistide rühmitustega Eestis. Need valmistasid 1980. aastail tõsist peavalu nii N Liidu komparteile, riiklikule usuvalitsusele, ENSV nukuvalitsusele, kui ka partei kilbi & mõõga — KGB siintegutsevale struktuurile. Partei mõõga teravik sihtis vene + volgasaksa usurühmitusi, kelle sidemed Lääne-Saksamaa jm usukaaslastega ärritasid nii KGB II osakonna vastuluurajaid kui ka V osakonda, so ideoloogilise õõnestuse vastast üksust.

Kuidas ENSV ja KGB tõrksaid baptiste taltsutasid

Nii arreteeriti jaanuaris 1981 Valga linnas Dmitri Minjakov (*1921 Дмитрий Миняков), kes mõisteti ENSV KrK §194' järgi sama aasta augustis 5 aastaks sunnitööle. Ta saadeti Magadani kanti (pildil Uptari laagris). Valga oli saanud üheks ilmaliku sekkumist vastustavate usklike tandriks Eestis 1970-kümnendi lõpust, kui N Liidust asus siia mitu reformeeritud babptistikiriku (EKB KN v EKB KL, vk Sojuz/Sovet Cerkvei Evangel'skih Hristian Babtistov, СЦ ЕХБ) liiget. Nad olid Valga linnas ostnud maju volgasakslasilt, kes siit edasi Läände elama läksid.

Samasugune riiklikku meldimist vältiv ja tagakiusu trotsiv kogudus oli ka Narvas. Reformeeritud baptistide põrandaaluse tegevuse üheks küljeks oli omakirjastus. Ateistlik võim ei suutnud kõigi pingutuste kiuste sellele tõhusat piiri seada. Ent vähemalt üks vaimuvara kirjastaja pandi Jaanilinnas (Vene NFSV-s) tollal ka kinni... Aastast 1965 olid baptistid taotlenud eri tasandi ametivõimude käest luba usukirjanduse, sh Piibli trükkimiseks riigitrükikodades, muid ju sovetiajal polnud. Tulemuseta. Siis käivitasid reformibaptisid ise oma kirjastuse Hristianin (Ristiusklik), aastal 1971 hakkas ilmuma nende venekeelne infobülletään jne. Alul aeti läbi oma käel rajatud trükikodadega, hiljem toodi trükikoja varustust salamisi sisse välismaalt. Kohapeal aga hangiti hiljukesi paberit, segati valmis trükivärv. Baptistide põrandaalune omakirjastus oli uskumatult ulatuslik ja visa, võimurid jõudsid vaevu hävitada ühe trükikoja, kui teine juba poolelijäänut jätkas. Lätis õnnestus KGB-l pika otsimise peale 1974. aastal avastada trükikoda ja vahistada 7 seda teenindanud isikut, aga paar päeva pärast aresti ilmusid Hristianini kirjastusel nende fotodega illustreeritud kinnivõtmise lugu. Aastal 1977 leidis KGB üles veel ühe trükikoja, kuid kirjastustegevus kestis edasi. Ilmus isegi raamatuid, sh Uus Testament, hümnikogumikke, "Pilgrimi ränd", mitu Charles C H Spurgeoni teost. Kümme aastat pärast esimese piibliraamatu (Jh) ülitamist jõuti kevadeks 1978 nii kaugele, et vene keeles ilmus trükist terve omakirjastuslik Piibel...

Kuid tagasi Valka, seekord Eesti TV ühe peatoimetaja lahkel juhatusel. Nõukogude Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) mittekoosseiline kaastöötaja, ühtlasi Eesti TV koosseisuline toimetaja Uno-Georg Maasikas tegi ETV-s 1981-1982 Moskva Kesk-TV (Central'noe TV) 1. prorgrammi tarvis n-ö tõsielufilmi “Kes on kes?” Mõni ETV-1 või ETV-2 vaataja ehk ei usu Eesti televisiooni lühikese ajaloo kuulsusetute lehekülgede olemasollu, aga TV-manipulatsiooniga tegeldi juba siis ja "Kes on kes?" on üks näide. Kui asjalik see ka ei kostaks, oli tegemist kontrapropagandistliku paljastusžanri tüüpilise pealkirjaga. Maasikas tõi oma filmimeeskonna seks ajaks juba vangi pandud Minjakovi talu õele ja — näitlikustamaks usuliikumise põrandaalust vaenutegevust — puges esiteks kartulikeldri ja lasi seejärel filmida, kuis reporter Maasikas täispikkuses, mikrofon käes, sealt välja ronib samas kaamera ees praalides:

Vaat mis salajaste põgenemiskäikudega nood illegaalsed baptistid oma maju varustavad...

Propagandast ei piisanud. Valga rajooni komparteijuhks oli sellal Mai Kolossova (m.n. Tea-Mai Pärda) ning paar aastat hiljem kandis see seltsimees salaraportiga oma juhtkonnale Tallinnas ette, kuidas riiklikku möllimisse tõrksalt suhtuvate kristlaste usuelu Valgas jälgitakse, nende kodusid läbi otsitakse, jumalateenistusi laiali aetakse ja teenistusel osalenuid halduskorras karistatakse. Meenutuseks — see toimus Gorbačovi ajal, võitleva ateismi poliitilist sõda ei peatanud niisiis ka perestroika väljakuulutamine ega muud kompartei mainekujunduslikud trikid.

Nagu Valgamaa parteijuhi salaettekandest oma ülemustele nähtub, saatis usuelu mahasurumist 1980. aastate keskel ka baptistide eraelu igakülgne seiramine ja valikuline võimuvägivald vahistatud usumehe perekonna kallal. Ja kui usklikud endi osaks langenud ülekohut julgesid avalikustada, siis seda tigedamalt KGB nende kallale ässitati. Näiteks edastas venekeelne VoA saade “Religija v našej žizni” (Religioon meie elus) märtsis 1986 kuulajaskonnale teavet, mis puudutas perekond Minjakovi (ka Menjakov) rasket olukorda (Minjakovil oli suur pere). Selle peale tegi Kolossova koos alluvatega mitmekuise uurimise tulemusel kindlaks, kes selle teabe välismaale läkitas.

Lääne-Saksamaale oli helistanud üks Valga baptist, — teatas EKP Valga rajoonikomitee I sekretär Kolossova 29. oktoobril 1986 EKP KK 1. sekretärile Vainole (vt ERAF 1—302—492—15-20)

Trotsimeelsete uskkondade poststalinstlikud sulustamise ja tasalülitamise üritused Eestis algasid hiljemalt 1970/1980-kümnendi vahetusel, nagu kinnitab dokument "Eestis tegutsevate usuühingute seisust ja tegevusest 1981. aastal", mis on Leopold Piibu, N Liidu valitsuse j.a usuasjade nõukogu Eesti NSV voliniku sala-aruanne Karl Vainole jt toonastele võimusnikele. Sellest võib lugeda, et...

"On tehtud lõpp avaldustele, millega taotleti usulisel ajendil N Liidust väljasõidu õigust." Ja et "sellega tegelenud põrandaalused grupid nagu Minjakovi oma, mis varem oli arvukas, 200-liikmeline, on vähenenud 30-ni. Minjakov sai ebaseadusliku tegevuse eest 5 aastat vabaduskaotust. Herbert Murd vahistati ja talle mõisteti 2 aastat vabaduskaotust mittetöötamise ja parasiitliku eluviisi eest. Villu Jürjo sürjutati kultuseteenrite registrist noortelaagrite ebaseadusliku korraldamise eest." Aga samas pidi Piip nentima, et veel... "Leidub 15 seadusevastaselt tegutsevat ja enamikus ekstremistlikult meelestatud gruppi, sh nelipühilasi (suuremais linnades), jehoviste (hajali üle Eesti) ja registreerimata babtiste (Valgas ja Kirde-Eestis)." (ERA R-1—5—1085—28-59)

Harri Mõtsnik

Kuidas KGB ja EELK tegid Harri Mõtsnikust märtri

Peale Vello Salumi, kes Uno-Georg Maasika telefilmi kohaselt käis aeg-ajalt puhkamas Jämejala mõisahäärberis (loe: paigutati vaimuhaiglasse), sai 1980-kümnendi usumärtriks Eestis ka kirikuõpetaja Harri Mõtsnik. Ta vangistati 3. VI 1985 pooleks aastaks oma jutluste ja mitme pöördumiste pärast, sh luterliku kiriku juhtkonna poole. Tema jutlusi vahendas siinseile kuulajaile vähemalt 2 eestikeelset välisraadiot: esmalt 1984. aasta oktoobri algul VoA ühes sovetiimpeeriumi usuelu teemalises saates ning veidi hiljem ja ulatuslikumalt RFE pühapäevaste usuminutite raames, alates 1984. aasta oktoobri lõpust kuni Mõtsniku vahistamiseni aprillis 1985.

Eelnevalt 1984, enne usuteenri kinnipanekut järgmisel aastal, oli EELK emba-kumba, kas ateistliku võimu ettekirjutusel või suisa oma algatusel Mõtsniku igaks juhuks Urvaste koguduse kirikuõpetaja ametist vabastanud. Kuna KGB süüdistusmaterjali sattus ka Harri Mõtsniku kiri EELK peapiiskopile, kelleks oli juhtumisi KGB agent Ego, alias Edgar Hark, siis võib oletada, et saadetise teekond EELK Konsistooriumist Pagari tänavale polnud teab kui keeruline. Pastor Mõstniku enda arvamust selle vm kohta vt Harri Mõtsniku raamatust "Kurjategijale ei naeratata: vangi mälestused" (Stockholm, 1992, 47lk.)

Seejuures ei tehtud Mõtsnikust poliitilist kangelast välismaal, mis siis, et just nii püüdis kogu asja kujutada KGB oma variasutuste kaudu — ajalehtedes Kodumaa, Homeland, Eesti Raadio välistoimetuste mitmekeelseis saateis meretagusele auditooriumile ja Pressibüroo salajastes ettekannetes KGB-le. Lääne välissaateis jäi autori poliitiline tegevus tagaplaanile. Ehk oleks seda selgitada võinud artikkel “Vastamisi ateismiga”, ent Mõtsniku seda kirjutist VoA ega RFE saateis ei tsiteeritud. Ka kohtuprotsessil, kus KGB esitas tõendina pastori vastu pressibüroo (Eesti Raadio Pressibüroo — ERPB) õiendi Lääne ringhäälingus kõlanud teabest Mõtsninku kohta, viidati kokku 12 RFE ja VoA saatelõigule; seejuures ei osundanud aga ükski neist Mõtsniku poliitilisi traktaate, kõik ERPB abiga kogutud tõendusmaterjalid olid algselt pärit jutlustekogust “Mis on rahuks vaja?” (1984)

Harri Mõtsniku oli EELK lähetanud mõne aasta eest Puškini linna Venemaa luterlasi teenima. Seal elades oli ta 1977. aasta sügisest hakanud kuulama Vabadusraadio (RL) eesti saateid. Läks siiski umbes 5 aastat enne, kui Mõtsnik püüdis teha sama, mida tegid Poola roomakatoliku kiriku vaimulikud 1970-kümnendist peale. Nemad olid nimelt kaitsnud ja toetanud streikinud jm avalikul viisil kommude vastu läinud ja valitsusvõimude käe läbi kannatanud inimesi. Teisisõnu astus Mõtsnik teele, mis oli 1980-kümnendi EELK-le liig — kaitsta ateistliku võõrvõimu vaenu alla sattunuid ei olnud siinse kiriku viisiks.

Mõtsniku kriminaalasjale lisas KGB niisiis ka ERPB salaraporti, mille analüüs lubab oletada, et ausa kohtupidamise korral ei oleks see süüd raskendavaks argumendiks kõlvanud. Küll sobis raport aga lisaraskusena n-ö süüd kinnitavate tõendite rusuvalt kolossaalsele kogumile, millega KGB uurijad Mõtsniku 1985. aasta kevade ja suve jooksul nurka surusid. Pressibüroo, mis ametlikult tegeles teabe kogumisega ETV ja ER-i väliskommentaaride ja -uudiste tegijaile, loodi õigupoolest seni saladuskatte all tegutsenud nn raadiopüüde (vk radioperehvati toortõlge) osakonna asemele 1978, andis KGB-le nüüd ülevaate Mõtsniku teoste välismaale jõudmise kohta, nende kasutamisest Lääne ajakirjanduses, sh RFE—RL-i ja VoA saateis. Kohtunikele oli vajadus otseselt ERPB dokumenti osundada ülearune, kuna kohtualune oli ka ise saateid salvestanud ja nende sisuks olnud jutlused omaks võtnud. Tsitaat kohtutoimikust:

"Teos [Mis on rahuks vaja] avaldati Eesti Kirikus nr 3 (Stk) ja siis Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl — nad on väga tragid kõike levitama, eks püüdsid kinni...” (ERAF 130—10554—26—120-121)

Aga arvestada tuleb ka Mõtsniku enda hiljem (29. VII 2005) antud hoiatust:

Nii nägi tollal välja õigusmõistmine. Iseenesest suur ülekohus. Siin ma rõhutaksin ka seda, et salateenistuse poolt või ka kohtunike, kes harilikult olid salateenistujate oheliku otsas, protokolle ja seletuskirju ei tohi aprioorse tõena arvesse võtta. Sest need on suurelt osalt fantaasia, ütleksin silmakirjalikud. Kirjutatud ikkagi inimeste poolt, kes endid orjaks müünud. Nüüd — jah! — on nad suured vabadusevõitlejad ja Eestile iseseisvuse toojad. Valetasid siis ja valetavad praegu edasi.

Mõtsniku süüasja kasutasid võimurid ka teiste, temasse mitte puutunud isikute poliitiliseks ahistamiseks. Näiteks okeanoloog Tarmo Soomere (*1957), vennastekoguduste ja luterikiriku vaimustunud poolehoidja juhtum, keda vaenati ka seoses Harri Mõtsniku kriminaalasjaga. Soomerele pandi KGB poolt süüks järgmist aastail 1976-1986 sooritatud tegevust: ideoloogiliselt ebasobiva kirjanduse paljundamise kristlik ja omakirjastuslik tegevus, trükiste paljundamise korraldamine ja kasuga edasi müümine, samuti sajakonna ladina tähestikuga kirjutusmasina toomine Eestisse. Tema hirmutamise kõrgpunkt saabus jaanuaris 1986, mil ta isiklikult julgeoleku-kindralilt Karl Kortelainenilt sai ametliku hoiatuse — vt Tarmo Soomere juhtum (1986) — Lisandusi mõtete ja uudsite vabale levikule Eestis, IV. Stockholm, 1988, lk 753-759.

Tarmo Soomere: Otseselt riigivastaseid kirjutisi tuli vältida, muidu oleks säärane töö väga lühikeseks jäänud. Muidugi oli see minu kui noore inimese nahaalsus võimuorganite nina all vähemalt paarsada nimetust ja tuhandeid raamatuid liikvele lasta. Ka oma ajakirja, mis levis üsna mitmekümnes eksemplaris, sai aasta aega iga kuu välja antud. Süsteemi käimashoidmine eduka õppetöö kõrvalt oli karm kool. Kestis see päris mitu aastat, enne kui 1980-ndate keskel kallale tuldi. Eks ma sain päris kõvasti ka sakutada. — Tarmo Soomere intervjuu Margus Maidlale, KesKus nr 5 (2010)

Augustis 1985 sattus arhitekt Tiit Pädam (*1958) kristliku tegevuse tõttu vahi alla, seda kuni novembrikuuni, mil talle ENSV KrK §86 (valuutaoperatsioonid) alusel määrati 3-aastane tingimisi karistus.

Märtsis 1986 anti Mõtsnikule armu, reaalne vanglakaristus asendati tingimisi karistusega. Enne tuli avalikult endale tuhka pähe raputada, vt Mõtsniku 3. veebruari kirja Sirbis ja Vasaras 14. II 1986. Arnold Rüütli allkirja saanud armuandmise paberitest aga loeme:

"Mõtsnik, olles Urvaste koguduse ja Leningradi soome luterliku koguduse pastor, tegeles ajavahemikul 1979-1985 aktiivselt Nõukogude-vastase agitatsiooni ja propagandaga. [---] 1983. aastal koostas ja paljundas Mõtsnik eriti ohtlike riiklike kuritegude eest süüdimõistetud isikute Pareki, Pesti ja Ahoneni tegevuse õigustamiseks 2 avaldust."

Eesti Raadio välissaadete eestikeelses pooltunnis anti sel puhul 1986. aasta 31. märtsi hilisööl edasi reportaaž pealkirjaga "Harri Mõtsnik tahab lunastada oma süü", mis juhatati sisse teadustusega:

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Varbla koguduse ja Puškinis tegutseva soome koguduse endine õpetaja Harri Mõtsnik mõisteti 5. X 1986. aastal süüdi riigivastases tegevuses ja sai karistada 3-aastase vabaduskaotusega. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium rahuldas tema armuandmispalve 27. III 1987 ja järgmisel päeval astus mees vabadusse. Vabanemise päeval andis Harri Mõtsnik intervjuu, kus lubab lunastada oma süü.

Jätkas eestikeelsete välissaadete kaastööline Uno Vettner, ER-i endise salajase raadioseire-osakonna üks toimetajaid, kes nüüd oma (ja KGB) suva järgi kasutas illustratsiooniks väljalõikeid Harri Mõtsniku intervjuu salvestusest.

Gebistlik vari-ajakirjandus. Autoriteks müstiline Hando Parikas ja Jüri Raudsepp, praegune Tallinna TV juht ja sihtasutuse juhatuse liige.