Rahaabile lisandus 19. XII 2010 moraalne — SVR-i variasutuse FAP — toetus-avaldus keskerakonna esimehele. Avalduse eestindus allpool, siin originaaltekst:
Является ли в Эстонии поддержка православных общин уголовно наказуемым деянием?
Руководство ФАП считает возмутительными и абсурдными утверждения некоторых эстонских политиков и СМИ о том, что мэр Таллина Эдгар Сависаара своими действиями, направленными на поддержку религиозного меньшинства, коим в Эстонии являются православные верующие, создает угрозу национальной безопасности Эстонии.
Фонд АП по мере возможности оказывает поддержку православным верующим в Израиле, на Украине, в Сербии и в других странах мира. Мы стараемся откликаться на просьбы местных православных общин и изыскивать средства на строительство и реставрацию храмов, на распространение духовной литературы, материальную поддержку верующих.
Впервые мы сталкиваемся со столь циничным использованием религиозных чувств верующих в предвыборных целях. Ни в Израиле, ни на Украине, ни в других странах наших партнеров не обвиняли в подрыве основ государственности.
Как соотносятся подобные заявления, в случае если они не находят осуждения со стороны руководства Эстонии, с демократическими ценностями, являющимися основой внутренней и внешней политики Европейского Союза?
Подобные обвинения в адрес политиков, оказывающих поддержку православной общине, могут быть восприняты другими местными политическими силами, общественными и коммерческими организациями как сигнал: «ни в коем случае не помогайте русским». Подобные безответственные действия некоторых эстонских политиков и СМИ могут быть расценены как экстремизм и попытка разжигания межрелигиозной и межнациональной розни.
В сложившейся ситуации необходимо услышать позицию руководства Эстонии о том, является ли поддержка русскоязычного населения, православных общин уголовно наказуемым деянием? Вызывает интерес, какую оценку дискриминации религиозных меньшинств в ходе предвыборных баталий дадут руководители Европейского Союза.
Также требует отдельного разбирательства вопрос, связанный с организованной контрразведкой Эстонии КаПо в преддверии очередной предвыборной кампании слежкой за лидером партии, не входящей в правящую коалицию.
Püha Apostel Andrease (Andrei)** Sihtasutuse avaldus Tallinnas ehitatavat õigeusukirikut ümbritseva olukorra puhul.
Andrease Sihtasutust ärritab mõnede Eesti poliitikute ja meedia jabur väide, justkui ähvardaks Eesti julgeolekut Tallinna linnapea Edgar Savisaare tegevus religioossete vähemuste abistamisel, kelleks Eestis on õigeusklikud kristlased.
Püha Andrease Sihtasutus püüab võimaluste piires toetada õigeusklikke Iisraelis, Ukrainas, Serbias jt maades. Me püüame vastata kohaliku õigeusu kogukonna taotlusile ja koguda raha kirikute ehituseks ja restaureerimiseks, religioosse kirjanduse levitamiseks, usklike aineliseks abistamiseks.
Esmakordselt seisame silmitsi usutunnete nii küünilise toomisega valimisvõitluse altarile. Ei Iisraelis, Ukrainas ega mujal riikides pole me partnereid süüdistatud omariikluse aluste kahjustamises.
Kuidas on sellised ütlused, mis pole leidnud Eesti juhtkonna hukkamõistu, kooskõlas demokraatlike väärtustega, mis on Euroopa Liidu sise- ja välispoliitika aluseks?
Sarnaseid süüdistusi õigeusu kogukonda toetavate poliitikute vastu võivad ülejäänud kohalikud poliitilised jõud, avalikkus ja ärikoondised võtta signaalina: ärge mingil juhul venelasi abistage! Mõnede Eesti poliitikute ja massimeediumide sedavõrd vastutustundetut tegevust võib pidada ekstremismiks ja püüdeks õhutada usulist ja rahvuslikku vaenu.
See olukord nõuab Eesti juhtkonna seisukohavõttu — kas venekeelse elanikkonna, õigeusu kogukonna abistamine on kriminaalkorras karistatav tegevus? Huvitav, kuidas EL-i juhid hindavad usuvähemuste diskrimineerimist valimiseelses võitluses?
Samuti nõuab eraldi uurimist küsimus, mis tuleneb Eesti vastuluure Kapo valimiskampaania eelõhtul korraldatud jälitustegevusest valitsusliitu mittekuuluva erakonna juhi suhtes.
Märkusi ja osutusi:
Edgar Savisaar tunnustas 16. XII 2010 Püha Andrease e Andrei Pervozvannõj fondi (FAP) hoolekogu esimeest, Venemaa raudteejuhti Vladimir Jakuninit* abi eest Lasnamäe õigeusukiriku rajamisel ja kinnitas, et on küsinud talt raha. See oli vastus Postimehe sama päeva kirjutisele sellest, et vastuluure peab kesk-erakonna esimeest Savisaart Venemaa mõjuisikuks ja ohuks EV julgeolekule. Postimehe järgi olevat Kaitsepolitseiamet teinud presidendile, peaministrile ja siseministrile vastava ettekande. Peaminister Ansip teatas ER-ile samal päeval, et on kuulnud, nagu oleks Savisaar küsinud Jakuninilt oma erakonnale 3000000€ ning mõne aja pärast olevat talle lubatud 1500000€.
Sihtasutuse FAP 19. detsembri vastuavaldus ei selgita toetussumma(de) suurust. Ja ainus isikunimi — Edgar Savisaar — avalduses viitab, keda nii toetada soovitakse. Salateenistuse kombel hoidutakse avalduses ka Savisaare skandaalis tõusetunud (KGB) terminist agent vlijanija (mõjuisik)
* Vladimir Jakunin (*1948 Venemaa Vladimiri obl) — aastatel 1985-1991 ÜRO-s diplomaadi variametit pidanud KGB I peavalitsuse (PGU) salaluuraja, knd-ltn; alates 2000 VF-i transpordi aseminister, (2003) 2005 Venemaa Raudteede (ase)president, 2002 Transkreditbank nõukogu em, 2004... K° Transtelekom nõukogu em; Jakunini praegune n-ö avalik tegevus on samuti seotud variasutustega: KGB riigikultuskeskuse (CNSR / ЦНСР — Центр национальной славы России) ja Püha Andrease Sihtasutuse (täisnimetus Фонд Святого Всехвального апостола Андрея Первозванного) hoolekogude esimees; samuti Russkij Miri Sihtasutuse (Фонд «Русский мир») nõukogu liige. Tema isa Ivan Jakunin oli Eestis sovetiokupatsiooni ajal KGB piirivalvevägede ohvitser. Savisaare superrealsitlikku visiooni "sõber Jakuninist" vt E Savisaar "Kes on Lasnamäe kiriku toetajast ärimees V Jakunin" — Pealinn, 29. XI 2010, nr 294 lk 10 (NB! Savisaare artiklis pole mainitud ei luuramist, KGB-d ega SVR-i)
** Apostel Andreas (Andrei Esmakutsutu — vk: Andrej Pervozvannyj) — Tsaari-Venemaa lipupühak; Jeesus nimetas Andrease enda esimeseks jüngriks (Kristuse I apostel 12-st)
Moskvas valitsev gebistlik hunta kasutab talle sülle kukkunud maagaasi- ja naftatulusid ostmaks üles masuse maailma korruptsioonialteid poliitikuid ning immutab välismaad oma salaagentide, mõjuisikute ja variorganisatsioonidega. Siin on luubi all variasutused, mis on kasutusel ka välispoliitilise instrumendina, osa neist on postituse lõpus eraldi esile toodud.
Valitsuse hallatavate valitsusväliste organisatsioonide (moodne inglise termin GONGO — government organized/ operated/ non-governmental organizations) kuulsaim näide on noorte massiorganisatsioon Naši (ek: Omad) Našismi jms ülaltalgatatud ühsikondlike liikumiste mõte on tõelise kodaniku-ühiskonna võrseid lämmatada. Ent našistid ilmutavad end ka välispoliitika-rindel, nt Eesti Moskva-saatkonda jt ebamugavaid diplomaate kimbutades. Sarnased surverühmad näitlevad kodaniku-ühiskonda, kuid võivad teeselda ka vaba meedia edendamist, teadustööd, ka usutundeid. Sama ebausutav on äsjaste teaduslike ateistide, gebistide ja deržaava-meelsete ümbersünni siirus, kui nad heiskavad Püha Andrease lippu (vt FAP ja CNS) või toetavad palavalt uute riikide teket, eriti oma n-ö lähivälismaal (vt gongo IINES) Rahvusvahelist mõju taotles Kreml oma käealuste organisatsioonde kaudu juba sovetiajal. Vt pikemalt Isekiri: Variasutused NSV Liidus ja Balti riikides. Anastatud Eestis püüti kasutada sel eesmärgil kodumaist luteriusukirikut (EELK), kelle juhtkond stalinismi õitseajal suudeti pea täielikult infiltreerida. Kuid selle liitmine välismaise E.E.L.K.-ga* õnnestus alles tänavu sügisel, vt Isekiri: Kas kirik oli variasutus? Erinevalt õigesuskiriku Moskva partriarhaadist EELK-d variasutuseks muuta ei õnnestunud, väärib aga imestust, millist edu saavutati mõne teadusorganisatsiooni nagu Balti Instituudi (BI) infiltreerimisega brežnevliku seisaku ajal. Gebistliku infiltratsiooni (nt EELK-s) ja mõjutegevuse (nt BI-juhtumi) võrdlus näitab variasustuse eripära, mis seisneb peamiselt selles, et põhiosa variorganisatsiooni rahast tuleb leivaisa(de)lt. Infiltreeritud organisatsioon, asutus või firma on seevastu märksa kasu(m)likum, sest võimalus saavutada Moskva kihutustöö sihte Eesti usklike annetuste eest või Rootsi maksumaksja rahaga (nagu õnnestus BI puhul) on kahtlemata kulutulusam rahapesust ja valuuta konspiratiivsest ekspordist.
PILGUHEIT LÄHIMINEVIKKU Aastal 1979 Tallinnas kompartei halli maja heakskiidul hoo sisse saanud kontrapropaganda aktsioonid jõudsid BI osas kõrgpunkti 5 aastaga. Ühe kaasilminguna paisus eriturism BI konverentsidele. Et juunis 1985 läkitada Stockholmi VIII Balti teaduslikule konverentsile Andrus Porgi** juhitav 11-liikmeline grupp — n-ö Eesti NSV delegatsioon! — selleks saatis Indrek Toome 15. märtsil palvekirja*** Moskvasse välisturismi riiklikku komiteesse, kust võib lugeda:
"VIII teadusliku konverentsi üritusi on otstarbekas kasutada ära meie vastupropagandistlike aktsioonide jätkamiseks antisovetlike jõudude vastu Rootsis ja kuulajate teavitamiseks NSVL-is saavutatud edusammudest rahvuskultuuride arengu valdkonnas. Sel eesmärgil palume erandkorras eraldada üks kohalikul tasandil vormistatav turismigrupp…"
Kiri oli kooskõlastatud Mihhail Murnikovi, Arnold Mere, Arno Köörna jmt seltsimehega. Moskva nõusolek saadi. Veel üks lõik samast Toome kirjast:
"Teadlased on alates 1979. aastast osalenud sarnastel konverentsidel, mis põhjalikult muutis konverentside töist sisu ja sihti, põhjustas lõhenemist baltimaalaste pagulaskonnas ja osutas toetust ja positiivset mõju edumeelsetele jõududele ja ühiskondlikule arvamusele Rootsis."
Vastuses lubati Rootsi saata 25-liikmeline grupp, kui tuleb kooskõlastus sidemetearendamise komitee nõukogu SSOD (veel üks KGB variasutus, VEKSA jmt katus) käest.**** Praegu meenutab see sovettide välismaale suunatud kihutustöö + eriturism + kahtlase väärtusega teadustöö palju vähemas mõõtkavas, aga mudelina seda enam Impressumi-nimelise meediakeskuse Kremli-meelset mõjutegevust Eestis. Rootsi pahempoolsete intellektuaalide ja väliseestlaste naiivse osa asemel on nüüd sihtauditooriumiks siinsed n-ö kaasmaalased, keskerakondlik "vaba ajakirjandus", punaprofessuur jms element. Lähiajalugu näitab, et agentuuri värbamine polegi vajalik — vabatahtlikud mõjuisikud on juba ootel ja ise järjekorda rivistunud, organisatsioonid on loodud ning ootavad professionaalset abi, ülevõtmist või natukenegi raha.
APRILLIRAHUTUSTE NÄIDE Nii selgus aprillimässu juhtneliku kõmulisel kohtuprotsessil, et Eestis aastal 1996 registreeritud MTÜ Öine Vahtkond (vk Nočnoj Dozor — ND) ja rahvaliikumine ND ei ole üks ja sama — nende liikmeskonnad ei kattu ja sisuliselt oli tegemist organisatsiooni identideedi kaaperdamisega 2006. aastal Moskva-meelsete (sh Naši) aktivistide poolt, kes end muuseas seostasidkirjanik Sergei Lukjanenko vampiiriraamatu (ND ilmus 1998) ning selle järgi 2004 vändatud mängufilmiga. Eesti kohus ei leidnud teatavasti põhjuslikke seoseid ei päris-ND ega võlts-ND tegevuse ja "antifašistliku" aprillimäratsemise vahel.
Lause kohtunik Kõvaski otsusest: "[Kohtul] tuleb arvestada sellega, et kogu demokraatlikus maailmas tegevus, mis on seotud antifašismiga, on igati legaalne ja seaduslik."
Kuigi Linteri—Reva—Klenski—Sirõki kohtuasja läbikukkumine räägib tõesti-tõesti ka Kapo küündimatusest (2 erineval moel), olgu see mikroskoopiline lõik 90-leheküljelisest kohtuostusest siin vaid näitamaks sovetliku näivtõeluse kinnistumist reaalsusena — see on halvasti varjatud sovetiretoorika, kus ühte lausesse on mahutatud loosungid "tõelisest demokraatiast" ja Kommunistliku Internatsionaali "antifašistliku võitluse" doktriin. Kuid miks on lahutatud väljendid "legaalne ja seaduslik"? Küllap saanuks kohtunik Violetta Kõvask (pildil) oma väitele kaalu juurde 'õiguspärasus'e teisigi sünonüüme lisades. Sisult esindab Harju Maakohtu 5. I 2009 otsus prosovetlikku propagandat ja seda EV nimel. Eesti Vabariigi kohtuid komplekteerides 1990-kümnedil rakkesse pandud kaadrit arvestades võib tegu olla niihästi kommunistliku ajupesu kui võõra mõjuagentuuri infiltreerimise või kummagi tulemi summaga.
NÄITEID IDAST JA LÄÄNEST Sovetiajal erimeelsena tuntuks saanud Aleksandr Podrabinek kirjeldab gongode laastavat mõju praeguse Venemaa kodanikualgatusele ja -ühiskonnale:
Kiusatust võimuga üht jalga käia on kogenud mitmedki inimõiguslased. Kiusatusele vastu ei pane paraku paljud. Kahjuks on MTÜ-de ja GONGO-de vahelisel teel välja kujunenud ühesuunaline liiklus. Valitsusvälised organisatsioonid triivivad riigi poole ja mitte kunagi vastupidi. Hulk inimõigusliikumise aktiviste, kellest mõned on hästi teada, on kaasatud just nende riiklike struktuuride ühiskondlikesse nõukogudesse, kust inimõigusrikkumised lähtuvad — jõuministeeriumide, presidendi ja valitsuse omadesse. — Vt Aleksandr Podrabinek "GONGO na marše" 3. VIII 2010 Ežednevnyj žurnalis — ing k kokkuvõte "GONGOs Returning in Force in Russia Today..." 4. VIII 2010 WindowOnEurasias
Niihästi oma ametlike esinduste kui ka salatalituste kaudu mahitab Kreml sadade miljonite viisi rublasid laiali jagades (vt faksiimilet 16. III 2009 ametlikult eraldatud summadega), niisiis, kodanikualgatuse alternatiivi ülalt. Sel viisil teeseldakse narodovlastie ja suveräänse demokraatia siltide all vene tsiviilühiskonda ja vastustatakse samas läänedemokraatiat. Kuid ega Moskva sel alal üksi pinguta. Näiliselt põhjakorealasete "kodanikeühendust" kujutav Chongryon on massiivne ideologiseeritud survegrupp ja sisuliselt ka Korea punarežiimi saatkond Jaapanis. Jaapan on seda organisatsiooni üha sagedamini süüdistanud pigem relvastuse, inimeste ja ravimite salakaubaveos, samuti kui Pyŏngyangi kihutustöö levitamises. Ameerika Demokraatia Sihtasutus (NED) loodi aga Ronald Reagani presidentuuri ajal (1983) selleks, et tugevdada demokraatlikke institutsioone maailmas ka valitsusväliste jõupingutuste kaudu. Washington Posti (21. III 2007) andmeil on seegi eraõiguslik MTÜ gongo, mida rahastab USA valitsus. Leht pööras nii tähelepanu gongode vohamisele ja vajadusele krediidireitingu moodi sõltumatu gongoreitingu agentuuride järele, mis kaaluksid taolistelt organisatsioonidelt lähtuvat kahju ja kasu kodanikuühiskonnale.
Vene pehme pealetungi (uue külma sõja) kaasnähteks on mitut sorti libameediumid lugematute pseudoanalüütikute, veebiagentuuride, variraadiote või sirmüllitistega. Niisugune ajaleht või -kiri võib olla päris trükis, aga võib ka pelgalt soliidsemat muljet taotleda. Näiteks kunagi Nistru jõe kaldail isehakanud Moskva-meelset "vabariiki" puššinud Tiraspol Times — Weekly Review, mis ilmus 2006-2008 ja millest on kirjutanud (vt Uus külm sõda. Tln, 2008, lk 143) Edward Lucas:
Kõige võimsam desinformatsioonikampaania käib inglise keeles, kusjuures igati üritatakse varjata teabe päritolu. Näiteks ajaleht Tiraspol Times (…) jätab endast mulje kui tavalisest ajalehest: võrguküljel võib näha (olematu) trükiversiooni pilte ja sõnaohtrat nädalaülevaadet. (…) Ühtki ajakirjanikku, kes väidetavalt töötavad toimetuses, ei ole kunagi nähtud (…) ühelgi avalikul üritusel, isegi mitte neil, millest nad näiliselt otseallikaile tuginedes teavitavad oma veebisaidil. (…) Ajalehe rahaallikad on saladuslikud: reklaame on veebiküljel vähe, tellida lehte ei saa. Kirjastajaks märgitud pea kättesaamatu iirlane Des Grant ajab Iirimaal päris meediaäri, omab enda sõnul Transnistriaga romantilist suhet ja kinnitab, et ajaleht saab raha sponsoreilt, ent täpsustamast keeldub (…) Veebikülg on regitreeritud Transnistru Vabariigi pealinna reaalsele aadressile, aga uurimisel selgub, et seal asuvad hotell ja ühe kohaliku suurpartei peakorter. Kumbki ei tea Tiraspol Timesist midagi.
VENE RAHVUSVAHELISED GONGOD:
◊ Natsismivaba Maailm (Mir bez natsizma — MBN, ingl lüh: WWN) on Prantsusmaal registreeritud ja Strasbourgis peaassambleed pidav rahvusvaheline katusorganisatsioon, mis toetab Kremli välispoliitilist propagandat, levitab prosovetlikku ajalookäsitust ja õigustab kommunistliku totalitarismi pärandit summutamaks demokraatlikke pürgimusi, poliitilist sõltumatust ja vabadust eeskätt endise N Liidu kunagisel mõjualal. Kaitsepolitsei on 2011 kirejeldanud MBN-i Moskva propagandaorganina. Asutajaks (2010) ja esimeseks juhiks on Boris Spiegel, Kremli-sidemetega vene-juudi oligarh. Et Eestist MBN-i räästa alla saada, tuleb luua estofoobne + piisavalt Kremli-meelne koondis. Nii istubki MBN-i presiidiumis Andrei Zarenkov (MTÜ Natsivaba Eesti) ja Dmitri Linter (ND), MBN-i üritusil löövad kaasa Maksim Reva, Mihhail Stalnuhhin, Dmitri Kondrašov, Alisa Blincova… Miks möllab MBN just Strassbourgis, küsis sügisel 2012 Eesti rahvasaadik Andres Herkel oma blogis, ja vastas:
Natsismita Maailma peaassambleele Strasbourgi Hiltonisse tuuakse kohale hulk delegaate ja mõjutustegevus ulatub mitmesse riiki. Selliseid organisatsioone kutsutakse Gongodeks. Gongod ehivad end sulgedega, mis nendele ei kuulu. Nii üritab MBN luua seost Strasbourgiga. Aga see väike Kreml on Strasbourgi katedraali kõrval naeruväärne. Tema tegelik mõju Euroopa Parlamendi või ENPA dokumentidele on nullilähedane. Kriitika Eesti või Läti aadressil kõlab mõnikord mõne parlamendiliikme kõnes, kuid sel pole juba aastaid olnud väljundit ENPA-s vastu võetud dokumentidesse. Natsismita Maailma puhul on nii Kapo aastaraamat kui Eesti ajakirjandus üle reageerinud. "Aktuaalne kaamera" käis lennujaamas Stalnuhhinit Strasbourgi saatmas, olles nädal varem tähelepanuta jätnud üle 7 aasta ENPA-l vastu võetud Venemaa-raporti. Aga sellised valikud mõjutavad meie arusaama maailmast ja me jäämegi endile masohhistlikult sisendama, nagu oleks MBN midagi tähtsat, mis seondub rahvusvahelise poliitikaga Strasbourgis. Ei, see on üks armetu gongo, mis üritab Euroopa ukse taga lobi teha.
◊ (Rahvusliku) Julgeoleku-, Kaitse- ja Õiguskorra Probleemide Akadeemia (ABOP + veebikülg WWW.ABOP.SU 2002-2005) loodi 1999-2000 "konsolideerimaks riigi julgeoleku- ja kaitseküsimusega seotud ühiskondlikke organisatsioone" peaminister Putini algatusel ning likvideeriti 8 aastat hiljem (kui Putin Kremlist jälle peaministriks taandus) prokuraratuuri algatusel. Põhikiri näitas ABOP-i isemajandava organisatsioonina, mida rahastati liikmemaksu ja riikliku julgeoleku alaste teadustööde tellimustega. Tellijaiks olid Kreml, VF-i julgeolekunõukogu ja jõuametid. Igasugu pagunikandjaid tulvil akadeemia tegi mida iganes peale teaduse, ent läks liiale võltstiitleid ja mänguordeneid jagades. Uurimine tuvastas ABOP-i tegevuses VF-i mainet kahjustavaid seaduserikkumisi, nagu militaarmoega vormirõivastuse kehtestamine, riiklikele sarnanevate tunnistuste, auastmete ja -märkide jagamine. Veel enam õõnestas ABOP aga variasutuste institutsiooni, sest oma sidemeist ja koosseisust ei teinud ABOP sugugi saladust. Prokuratuur uuris välja ka ABOP-i aastaeelarve, mis oli oma miljon dollarit. Akadeemia president kindral Viktor Ševčenko sai VF-i Ülemkohtult 2008. aastal kõigi seadusrikkumiste eest trahvi 500rbl ($20USD). Tagajärjena jätkas tegevust vaid ABOP-i õppeharu, tagasihoidlik mitteriiklik ülikool (ANBOP), kus akadeemia nimetusele on lisatud täiend 'rahvuslik' (nacional'nyj)
◊ Uusimate Riikide Rahvusvaheline Instituut (Meždunarondyj Institut Noveiših Gosudarstv — ingl lüh: IINES) asutati Moskvas 2008 vahetult enne sõda Gruusiaga loomaks platvormi tunnustamata riikide seisundi ja arengu diskuteerimiseks, monitoorimiseks ja nende uusriikide "tsiviilühiskonna arendamiseks". Hoiab peale oma kaasaegsete Lõuna-Osseetia — Abhaasia fookuses ka selliseid veel sündimata uusriike, nagu Krimm ja ajalooline Must-Venemaa (Podkarpatskaja Rus') Ukrainas, samuti Transnistru Vabariiki ja Gagauziat Moldovas. Vt Paul A Goble blogi ingliskeelset ülevaadet.
◊ Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituut (Venemaa TA Evgeni M Primakovi nim… vk Institut mirovoi èkonomiki i meždurnarodnyh otnošenii — ingl Primakov National Institute of World Economy and International Relations — lüh: IMEMO) asutatud Kominformi (1947-1956) järglasena 1956 Moskvas; on hiljem jagunenud USA ja Kanada Instituudiks, Aafrika Instituudiks, Rahvusvahelise Töölisliikumise Instituudiks jmt eraldi teadustöö- (vms katte all tegutsevaks vari-) asutuseks; tänapäeval 20-kordses hoones töötav pooltuhande-päine IMEMO on kujunenud ajastuomaselt Putini/Kremli agressiivset välispoliitikat õigustavaks institutsiooniks.
◊ Õigeusu sinod — Vene Õigeusukiriku (VÕK) Moskva patriarhaat. Kiriku toetus oli vajalik võidu jaoks II maailmasõjas, seda enam et soveti- (Vene) -impeeriumi läänealadel polnud jõutud kiriku hävitamiseks piisavalt palju ette võtta ja et lääneliitlased olid seadnud sõjalise abi andmise tingimuseks kirikute sallimise, sestap andis riigis ainuvalitsev kompartei VÕK-ile 1943 rohkem õigusi (a) peamiselt näitamaks välismaailmale usu- ja (b) sõnavabadust N Liidus ja (c) lootes kirikut ära kasutada ka imperialistliku poliitika jaoks. Lisa vt Isekiri: VÕK kui variasutus
◊ Kirikute nõukogu (KN) — loodi 1959 usuasjade nõuniku, NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a Usuasjade Nõukogu otsealluvuses töötava ametniku poolt (a) selleks, et Lääne kristlaste delegatsioonide sagenevad külaskäigud Eestisse kulgeks KGB kontrolli all ja (b) suurendamaks Moskva ideoloogilist mõju rahvusvahelises oikumeenilises liikumises, eriti Kirikute Maailmanõukogus (ing k WCC — asutati 1948 Genfis; algusest peale oli WCC-s E.E.L.K, 1961 liitus Vene Õigeusu Kirik, samuti 1962 EELK) Tegelikult Eesti NSV sisest kiriku- ja kogudusetööd eri konfessioonide lähendamiseks, so reaalset oikomeenilist tegevust KN praktiliselt ei teinud. Veebruaris 1989 asutati Kuremäel selle asemele uus Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mis ei näe järglust KN-iga... Ometi oli EKN-i kokkukutsumise algatajaks "õigeuslik" kirikupea Aleksei Rüdiger ehk agent Drozdov ENSV KGB-s ning EKN-i esimeseks juhatajaks sai noil aastail 1987–1994 ühtlasi EELK peapiiskopiks olnud Kuno Pajula ehk agent Rein ENSV KGB-s — viimase kohta vt Eesti Meel: ... Külma sõja varjud. Kuigi EKN väidab, et tal olevat…
enam kui 400 tuhat liiget (?!)
— ei esinda EKN päriselt mitte kedagi peale oma looja, so Kolmainsus = Ateistlik Riik + Riiklik Julgeolekukomitee + Kuri Vaim. Kuna EKN-i tegevusviljana märgatavat liikumist ei oikumeenilise neoreligiooni ega ühtse lääne-ristiusu poole ei ole näha, siis on kirikutenõukogu praeguseks täiesti õõnes ja sisutu kest, kui asja sisuks mitte lugeda korrapärast rahalüpsi EV riigieelarvest.
"Minu arhiivis töötamise suurim vapustus oli saada teada, kui totaalne oli kiriku alistumine KGB-le," tõdes Arvo Pesti. Viiekümnendate aastate lõpul moodustati oikumeeniline kirikute nõukogu. Arhiivis on säilinud KGB-s koostatud tabel vaimulikest peapiiskop Jaan Kiivitiga (EELK peapiiskop 1949-1967) eesotsas: nimi, värbamise kuupäev, agendinimi ning lühikesed erimärkused. Nimekirjas on sadakond nime, kõigi lahtrid täidetud. Üksnes värskelt ametisse seatud Tartu õpetaja nime taha on värbamisaja asemel kirje "töö käib" (...) Aruanded ei näita ainult arve, vaid ka KGB aktsioone, inimeste kinnipanekuid, kimbutamisi ja tähtsamate värbamiste käiku. Teostajad on esitatud agendi-, mitte isikunimega, ent isik on sageli äratuntav kontekstist — töö- või elukohast, fikseeritud sugulussidemeist. (...) "Eelnevast on näha, kui põhjalikult vallutati pagulus ja kirik. Pole põhjust arvata, et intelligentsiga (kes ette võeti aastast 1960) sama edukalt toime ei tuldud," arvas Pesti. — Vt Maris S Kaasik "Vaateid Eestile ja pagulusele arhiivist" (30. IX 1996 Postimees)
◊ Püha Andrease Sihtasutus (vk: Fond Andreja Pervozvannogo — FAP, vt lähemalt Isekiri: variasutus toetab Savisaart) asutatud 1992, praegune president on Sergei Ščeblygin (*1956) endine ateist ja kompartei-ajaloolane, kes osales agaralt kampaanias Leningradi/SPb nime taastamise vastu; ühtlasi juhib Ščeblygin FAP katus-organisatsiooni Leningradi gebiste—putiniste koondavat n-ö heategevat ühingut Centr nacional'noj slavy Rossii — CNSR (ka CNS) Nii FAP kui ka CNSR-i hoolekogude esimeheks ja FAP rahastute tegelikuks haldajaks on endine KGB kindralleitnant Vladimir Jakunin. Tegeleb usulise konservatismi egiidi ja Andrease lipu varjus päriselt hoopis veneviha + ühiskonna lahkhelide + vaenu külvamisega. Püha Andrease Sihtasutus oli sunnitud SVR-i variasutusena eeslavale tulema AD2010 Eesti Keskerakonna rahaküsimise ehk nn kirikuskandaali tulemusel pärast seda, kui Kaitsepolitseiameti andmeil (PDF-fail) esiteks 9. veebruaril saavutati ja 26. XI 2010 avalikult allkirjastati Lasnamäe õigeusukiriku ehituse rahastamise leping Püha Andrease Sihtasutuse, Moskvale alluva EÕK ja Tallinna Linnavalitsuse poolt. Lepinguga püüti Kapo andmeil varjata Edgar Savisaare ja ta partei rahastusskeemi, vastav summa oli eri hinnanguil €1,5… 4,5mln, raha kogusummast on seni otseselt pühakoja ehitusse panustatud 863 tuhat eurot. Eestis võib FAP olla rahastanud veel abordi- ja geivastast SA-d Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.
◊ Rahvusvaheline meediaklubi Impressum — sügisel 2008 Eestis registreeritud MTÜ on õieti ajupesumaja, mis EV lääneorientatsiooni vastustades korraldab Eesti ajakirjanikele artiklite kirjutamise õpitubasid ja odavreise Venemaale. Samal ajal Impressumiga loodi Moskvas meediaklubi Format A3, mis tegeleb analoogilise ajupesuga Ukrainas, Moldovas ja Lätis. Mõlema variasutuse esindusnäoks on aastast 1989 Komsomol'skaja pravda Eesti "asjatundjana" tegutsev Galina Sapožnikova ja mõlema peamiseks sihtpublikuks on vene keele oskajaskond, kellesse püütakse istutada Kremlile paslikke arusaamu.***** Justkui muu seas on Impressumist saamas ka NKVD—KGB—FSB arhiivimaterjali publitsistide ja rahvusvahelise kaliibriga estofoobide peamine maaletooja. Näide mõjuklubi 26. III 2009 avalikust kohtumisest Tallinnas Meriton Grand Hotelis:
Algas nn pressikonverents. Esireas istuvad vene ajakirjanikud said esitada küsimusi suuliselt ning ülejäänud saalisviibijad kirja teel. Kusjuures kirjalikest küsimustest jättis moderaator Galina Sapožnikova välja n-ö provokatiivsed. Olid need provokatiivsed (Venemaalt toodud FSB-publitsisti) Aleksandr Djukovi suhtes või vastupidi või mõlemat, jäi täpsustamata. (...) Pressikonverentsi kiirelt kokku tõmmanud, tänas Sapožnikova esinejaid ning leidis, et vähemalt ühte õnnestus tolle õhtuga tõestada — AD ei ole koletis, vaid meeldiv intelligentne inimene. (Alo Raun «Koletist» ja kagebiite kuulamas — 27. III 2009 Postimees)
Kirjanik Sofi Oksaneni järgi: Impressum ongi Moskva Eesti-vastase kihutustöö nimi — "selle tulemusi oleme aastate vältel juba küllalt näinud. Impressumi nimi ütleb ise põhilise ära — tegemist on vaimse mõjutamisega."
◊ Rahvusvaheline Demokraatlike Institutsioonide ja Riikliku Suveräänsuse Nõukogu (International Council for Democratic Institutions and State Sovereignty — ICDISS) väidetavalt Washingtonis asuv mõttekoda. Moskva spondeeritud AM-kampaania raames kuulutas see suvel 2006, et Nistru-äärse Moldova Vabariigi (vk PMR, Pridnestrovie) suveräänsus on rahvusvahelise õigusega kooskõlas ja et PMR väärib riiklikku tunnustust. Kuigi ICDISS-i eestkõneleja Megan Stephenson eitas hämarat tausta, kinnitas ajakiri Economist 3. VIII 2006, et ICDISS-i ei ole füüsilise kehandina olemas, et see ei suuda tõestada ka enda eelnevat olemasolu ega varasemat tegevust. Economist lisas, et ICDISS-i Transnistria-alane pseudoraport osundas tuntud õigusteadlasi, kel pole organisatsiooniga kunagi mingit ühendust olnud. Economist märkis ka, et Wikipedias tänaseks hävinud kirje ICDISS-ist oli osa ilmses maailma üldsuse eksitamise kampaanias, näitamaks "rahvusvahelise arvamuse kaldumist Kremlile sobivas suunas", ehkki peatselt...
... kadus aruanne ka ICDISS-i veebiküljelt (...) keerukas desinformatsiooniüritus langes liigse enesekindluse ohvriks. (Edward Lucas, Uus külm sõda. Tln, 2008, lk 144)
◊ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RSUI), kelle teadurina 1996-2002 Eesti ajakirjanduses esines Kapo 5. II 2002 teadaande nr 391 järgi endise KGB I Peavalitsuse ohvitser ja Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia presiidiumi välissuhete osakonna endine töötaja Aare Raid (*1939, pildil), avaldades muuseas euroatlatismi-vastase credoga kirjutisi:
Terve instituut (RSUI) tehti koos kolleegidega, kust siis Eesti suhtes just mitte eriti sõbralikku “sotsiaalteadust” välismaale levitati. Ega Aare Raid olnud ka kohapeal kitsi seletama, kui valesti ja rumalalt me Eestis asja ajame. Tõi meile veel ka USA eksperdi, kellegi (Washigton, D.C.-s baseeruva globaalstrateegi, Raidiga 1980-kümnendil Soomes tutvunud) Warren K Christoloni. Võidu kirjutasid nad lehtedesse, et tegelikult me NATO-sse ei saa, keegi meid ei taha ja see polekski Eesti huvides. Kuni lõpuks soliidsemad lehed neist kaastöist loobusid. Aga veel läinud sügisel (2001) sai Raid ajalehes maha kirjatööga, mille sisuks see, et peaminister Mart Laar olnudki 10 aasta eest see mees, kes vallandas sõja Čečeenias. Nimelt andes neile (EV-s 1992 käibelt eemaldet) rublad. Ajastus oli sobiv — Venemaa koalitsioon jänkidega terrorismi vastu ja Eesti NATO-püüdlused realiseerumas.
Muuseas, juba päev hiljem võis leida Raidi kiusujutu üleilmsest võrgust inglise keeles. Näiteks Financial Timesi andmebaas pakkus loo välja ühena kolmest, mis märksõnade Estonia või Laar alt välja tulid. Kena reklaam küll Eestile, kes aastaid teinud pööraseid jõupingutusi selleks, et maailmas üldse kuidagi välja paista! — Vt Kaarel Tarandi "Risk ei väärinud küünlaid" 3. IV 2002 Eesti Päevalehes (Tln)******
◊ Demokraatia ja Koostööinstituut (Institute of/ for/ Democracy and Cooperation) — asutatud 2008, bürood Moskvas, Pariisis (Natalia Naročnickaja) ja New Yorgis (Andranik Migranjan), tegevuse eesmärk — vastustada USA Venemaa-suunalisi humanitaar- ja demokraatianõudeid.
◊ USA ja Kanada Instituut (vk Institut SŠA i Kanady AN SSSR, ing k Institute for the US and Canadian Studies) 1967-1992… hiljem ISKRAN — (ing k International Relations Institute of the Russian Academy of Sciences), sajandivahetusel oli seal 202 kaastöölist (üks neist — Igor Sutjagin viibis 1999-2010 vangis hoopis Lääne spioonina)
Moskva USA ja Kanada Instituudi noore relvateadurina osales hr Sutjagin konverentsil Inglismaal Birminghamis ja kohtus Briti nõustamisfirma AlternatiivFutuurid esindajatega. Nad pakkusid talle kuulepingut $1000USD, mis ületas ta põhipalka. Vastutasuks tegi ta enda sõnul avalikel allikail, nagu ajalehed ja valitsuse avaldused, põhinevaid analüüse. Oktoobris 1999, kaks kuud pärast seda, kui endine KGB polkovnik Vladimir Putin sai presidendiks ja asus julgeolekuametite autoriteeti taastama, esitati hr Sutjaginile reetmissüüdistus. (Peter Baker "Ruing Exile, Russian Says He’s No Spy" 12. VIII 2010 NYT)
Igor Sutjagin: Kui aus olla, oli töö brittidele vaid kõrvalots. See oli ka mitu korda paremini tasustatud kui mu põhitöö, millele ma pühendasin oma hinge, südame, tervise ja aja. Olen investeerinud ka oma raha, et seda tööd saada. Aga see oli haltuura. Kui keegi palkab teid veoautot laadima, kas te hakkaks uurima, kes maksab? Võiks muidugi, kuid milleks? Mis mõttega? See oleks jabur. — Igor Sutjagini intervjuu RFE—RL-ile (Natal'ja Golicyna) 14. VIII 2010: Igor Sutyagin Discusses Spy Swap, Life In England — Игорь Сутягин: Я работал на Россию
Viieteistaastane vanglakaristus Sutjaginile küsitava spionaažiafääri eest paljastas sügava haava, tõreduse ja kättemaksuiha Venemaa vastuluurajate suhtumises oletatava vaenlase askeldamisse Kremli tagahoovis. Ebavõrdse spioonivahetusega 10:4 vastu saavutas Venemaa uue tõendi anglomaeeriklaste (Lääne) järeleandlikust loomusest, kuna ameeriklased vahetusega soostudes osutasid omakorda Moskva salaluureürituste laiale ulatusele ja vene agentide kergekaalulisusele...
MÄRKUSI: * Sarnaselt Eesti luterliku pagulaskiriku allaneelamisega toimus 3a varem, mais 2007 VÕK-i Moskva Patriarhaadi ühendamine välismaise vene õigeusukirikuga Vladimir Putini eestvõttel. ** Andrus Pork (m.n. Andrus Park) oli August Porgi — Eesti NSV Ministrite Nõukogu nõuniku ja KGB erukindrali poeg. *** Siin jj on tsiteeridud salajast arhiividokumenti, vt ERA—R-1—5—1142—49-51. **** Vt V Lebedevi, N Liidu riikliku välisturismikomitee asetäitja 26. III 1985 salakirja Indrek Toomele ERA—R-1—5—1142—50. ***** Vt Oleg Samorodnij, Dvulikij "Impressum". Tln, 2011, lk 196. ****** Vrd Aare Raidi vastulausega "Vähene asjatundlikkus ja väärsüüdistused" 8. V 2002 Kesknädalas, kus Raid, heitmata valgust RSUI telgitagustesse, näitab selle tegevust kaasa-aitamisena Eesti NATO-pürgimusele ("Rõhutasime vajadust luua kiirreageerimisüksus ja toota julgeolekut.")
NÄHTAVA TAGA ON MIDAGI VARJUL? Kodumaise ja pagulaskiriku kokkusidumine ei kaota vaimset lõhet ega silu ajaloolisi arme. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)
"nähtavat ühtsust kinnitava lepingu"
sõlmimine 13. XI 2010 Tallinna Toomkirikus sarnanes mõneti Kremli tseremooniaga mais 2007, kui Vladimir Putin paljude väärikate KGB kaastöötajate kohal viibides ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga.
Juba mitu aastat enne seda avaldas Aleksei Makarkin (Poliittehnoloogia Keskusest) saladuse, et tõuge ühinemiseks tuli aastal 2002 oma erisaadikud välismaale laiali saatnud president Putinilt (=KGB/SVR-ilt) endalt — vt Makarkin "Bej poljakov..."Soveršenno sekretno, november 2004, nr 11/186. Mis ja kes on aga E.E.L.K. allaneelamise taga?
Juba väljakujunenud kuulatavus siinse vene keelt valdava publiku seas on üle 2,5%. See tähendab oma paarikümmet tuhandet igitruud kuulajat, mis on umbes kümnendik potentsiaalsest auditooriumist. Kaugeltki mitte nõrk tulemus, sest peale Euro FM-i tegutseb Eestis kehtiva ringhäälinguloa alusel veel 7 venekeelset raadiot. Kuid veel tähtsam võib olla sellega kaasnev poliitiline ja õiguslik pretsedent.
MIS ON EURO-FM? Kaheksa EV-s ametlikult tegutseva venekeelse raadio seas on Euro FM (venekeelne kutsung: Evro-FM!) noorim. Ja mis teeb ta eriliseks? Euro FM ületab kohaliku ringhäälingu-loaga talle antud volitusi — vt lisa 1. Kinnistunud sagedusega edastab Evro-FM argipäeviti igal pooltunnil 1:1 idanaabri riigiraadio päevauudiseid + täistunnil omauudiste kõrval ka idanaabri spordisõnumeid — Moskva raadio uudised väljastatakse pooltunnist tunnini küündiva viivitusega, väljastatakse allikale viitamata ning Moskva kutsungeid ja tunnushelisid püüdlikult välja lõigates. Samamoodi, aga veidi pikema faasinihkega antakse edasi teisigi Venemaa saateid, korrates mõnda neist kuni 7 korda nädalas, vaheldades kogu seda salakaupa enda valitud muusikaga ja miksides kodukootud Evro-kõllidega. Kohati on tegu peagu otse-ülekannetega Moskvast, ehkki Evro-FM evitab retransleerimise asemel siiski failiimporti. Nii osutub üks kohalik ringhäälingu-jaamake tegelikkuses partisanraadioks ja Venemaa riigiraadio sirmiks — variraadioks e variasutuseks — ja seda kinnitab ka…
Euro FM-i kava struktuur ja muutuste suundumused AD 2011. Ööpäevaringse segakavaga raadio eetriaja mahuline jaotus on viimastel kuudel väheke muutunud. Kui mullu (vt Isekiri: Moskva kämmal…) täitis Euro FM-i saatekava (7x24h=100%) ülekaalukalt…
MUUSIKA (u 2/3) — ja seda nii et varem domineeris europopp, nüüd jääb Lääne muusika aga allapoole kolmandikku (30-33% kava üldmahus), seejuures on praktiliselt hüljatud eesti autorid + esitajad (alla 1%) ning liidripositsiooni on hõivanud vene muusika (36-41%);
SÕNASAATED (u 1/3) — Moskvast üle kantud venekeelsed saated on ainus muutmatult püsiv näitaja, mis hõlmab endiselt lõviosa kogu sõnalises ja vähemalt viiendiku (20-24%) Euro FM-i üldises eetriajas; kuna…
sh OMASAATED (alla 1/10), mis ringhäälinguloa kohaselt Evro-programmis peaksid olema aukohal, pälvivad Euro FM-is endistviisi madalaima koha — alla kümnendiku (6-10%) üldsaatemahust.
PILOOTPROJEKT. Eesti kohaliku raadio partnerlus Kremli ametliku ruupori — Venemaa üleilmse riikliku ringhäälinguteenistusega (РГРК Голос России/ Международное русское радио/ RUVR/ VoR) — algas suvel 2009, so samal ajal, kui RUVR/VoR asus enesele pingsalt otsima ülekande- ja kohalike raadiojaamade hõlvamise võimalusi maailmas. See tegevus on praktikas kulgenud 2 erineval moel:
mitteametlikul moel, võõrasse eetriruumi vaikselt või salaja sisse imbudes.
Kui levi laiendamise ametlik viis on leidnud rakendamist võõrkeelsete saadete puhul ja peamiselt kaugemail ülemeremail — Kurdistanist Washingoni DC-ni, siis teist moodust rakendatakse venekeelsete saadete levitamiseks eeskätt lähivälismaal ja siin on RUVR-i koostöö Euro FM-iga omamoodi eesrindlik + igati õnnestunud pilootprojekt. Andmed sest jõudsid avalikkuseni novembris 2009. Projekti õiguslik–organisatsiooniline tugikeham loodi aprillis 2010 — vt V Rossii načalo rabotu Meždunarodnoe ob"edinenie russkojazyčnyh veščatelej (RUVR, 5. IV) või Golos Rossii pomožet russkojazyčnym radiostancijam za granicej (Lenta.RU, 5. IV 2010)
«Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» ( Tln, 2011,264lk; vk, pehmed kaaned, fotodega; hind 7€ ) ⍟⍟♾ VariasutusImpressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010
KURIKUULUS SERGEI MARKOV — Moskva hinnatud politoloog + rahvasaadik + Kremli ajaloo-võltsimis-vastase komisjoni liige — soovitas Venemaa Hääle (Golos Rossii — GR) saates pöörata WikiLeaksi löögirusikas Eesti vastu…
Sergei Markov: Siin pole midagi uut, me peame püstitama küsimuse globaalselt, peame tegema agarat koostööd rahvusvahelise kodaniku-ühiskonnaga, mis muutub üha mõjusamaks. Tuleb WikiLeaksiga töötada. Võtame näiteks venelaste diskrimineerimise probleemi Lätis ja Eestis — kuni me neile Moskvast survet avaldame, tajutakse seda üle ilma kui tohutu Venemaa imperialistlikku sõdimist vabadust armastavate väikeriikidega. Meil tuleb väisata hoopis pahemparteisid Brüsselis, Berliinis ja Prantsusmaal ning sedasama WikiLeaksi. Laseme temal materjale avaldada Eesti salateenistustest, kes seavad oma peasihiks venemeelsete organisatsioonide lagundamist.
MOSKVA PROPAGANDA nii, kuis seda koos sõsarraadio- ja TV-kanalitega vahendab GR, ei lahkne kunagi Kremli välispoliitikast. Siingi valitseb lühinägelik ja vene kaasmaalasi endid kahjustav püüdlus lähinaabrite sisepoliitilist stabiilsust häirida. Nii naasti selleski vihamalli järgivas ja eeskujulikult poliitpornograafilises usutluses 50-minuti kestel muulaste väidetava diskrimineerimise juurde Eestis, teisel katsel tehti seda aga vikilekke kaudu.
Markov: Kõik on väga lihtne — hästi (suhtun Vikileketesse siis), kui paljastakse teisi, ja halvasti, kui paljastatakse meid. WikiLeaksi ootab ees aina laiem tegevusväli.
Nii tõusetus välispoliitika loodesuuna lemmikteema «Euroopa Liidu häbiplekid Eesti ja Läti» (позор Евросоюза) samas saates uuesti, kui saatejuht Armen Oganesjan küsis: kuidas võtta WikiLeaksi ähvardust üllitada Venemaad kompromiteerivaid dokumente? Sergei Markov eelistas vastustamisele vikilekitajate positiivset hõlvamist, kuna WikiLeaksi pealetungi ei peata miski. Markov kirjeldas ses samas Euro FM-i kaudu eetrisse jõudnud GR-i saatesWikiLeaksi kui valitsuste ja riikide vastu rusikasse tõmbunud ja oma võitluses internetti rakendavat rahvusvahelist üldsust, mida ka Isekiri vikilekkeid lahates on täheldanud — vt Wiki-Leaks toob afgaanidele rahu?
Markov: Me saame näha globaalse kodanike-ühiskonna võitlust kõigi maade valitsustega. Siia globaalsesse üldsusse kuuluvad peale vikilekitajaist õiguskaitsjate ka transnatsionaalsed korporatsioonid, ekspert-struktuurid (…) Otse meie silme all käib rahvusvaheliste parteide moodustamine, mis on varem toiminud vaid koondistena. Üheks selliseks parteiks on (ka) inimõiguslased, kelle hulka kuulub ka Wikileaks. Teiseks on homoseksuaalid, kellel on samuti täiesti rahvusvahelised taotlused. Kolmandaks parteiks on need, keda seob ROK, st sportlased (…) Keskkonnakaitsjad — ka see on üleilmse mõjuga võimuerakond. Me saame selliste globaalparteide poliitikasse ilmumise tunnistajaiks…
MARKOV ON MEILE HÄSTI TUNTUD pärast mehe mullust ülestunnistust, et ta oli löönud aprillis—mais 2007 kaasa küberrsõjas Eestiga, ja eriti kuulsaks tegi teda muidugi järgnev Langi—Paeti—Pihli skandaal.
Eesti Meel: Estofoobne politoloog ja rahvasaadik Sergei Markov (*1958) on endine (1989-1992) sots, kes detsembris 2007 jõudis Ühtse Venemaa saadikuna ka Riigiduuma koosseisu. Märtsis 2009 ühe rahvusvahelise ümarlaua vestlusringis on ta omaks võtnud (kaudse) osaluse kümberrünnakuis Eesti vastu (vt RFE 6. III 2009 uudist "Eesti küberründe taust" — Behind The Estonia Cyberattacks), misjärel EV nõudis talle välja Schengeni maade sissesõidukeelu, mis aga praktikas ei rakendunud. Ehkki veel sama 2009. aasta kevadel oli piiriteenistus Saksamaal Markovi korra kinni pidanud, vabanes ta juba suve hakul pärast teatud nööritõmbeid Brüsselis ka formaalse viisakeelu alt. Kuid ületamatuid takistusi Schengeni alal liikudes ei ole talle kunagi tehtudki.
MOSKVA KÄMMAL ulatub meieni aga mitte üksnes Brüsseli võimukoridore pidi. Samavõrra või paremini õnnestub see ka venekeelse ringhäälingu, niihästi kaug- kui ka lähivälismaal tegutseva abil. Ja vähe sellest, Markovi jt temasarnaste poliitkaabakate meievastaseid rünnakuid mahitavad ka EV valitsusvõimud...
Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?
Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:
… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.
Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:
50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"
Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.
Misasi on KGB variasutus? Variasutuse, katte- või sirmorganisatsiooni loob ja seda kontrollib mõni teine asutus, organisatsioon, ettevõtte või huvirühm, nt salaluure, nagu antud juhul, või halva mainega või illegaalne, nt kuritegelik rühmitus, keelustatud poliitiline või usuline organisatsioon. Variasutuse ja sirmorganisatsiooni tagamõte on toimida varjatud ühenduse hüvaks nõnda, et tema tegevust varjatud ühendusele ei omistataks. Allpool juhatab huvilist edasi asjalike viidetega pikitud KGB variasutuste ja sirmorganisatsioonide loetelu.
Ülevaade KGB (NKVD) sirmina tegutsenud asutustest ja organisatsioonidest APN, ER-i välissaated, Injurkolleegium, Inturist, NL-i Rahukaitsekomitee, RAI, SORVVO, VAAP, VEKSA jmt.
Kuidas Tallinnas poolsajandi eest Ameerika Häält (VoA) püüti… veristada.
EETRITÕKKED JA -SILLAD. Eestlaste globaalkommunikatsiooni suurüritusteks 1950.-1980. aastail said need ainulaadsed USA valitsuse välisraadio toel loodud eetrisillad, millel kohtusid eestlased kummaltki poolt raudrimpa. Kui palju seejuures oli tegu peene kihutustöö või teabevoolu vabaduse aatega, selle üle võib igaüks ise otsustada. Kas või täna ja siin pakutavate viidete abil neid 50 aasta vanuseid helisalvestusi järelkuulates, mis viimatise aastapaariga Arhiiv.ERR.EE koduküljele on lisatud.
Vast võiks ERR-i kuidagi VoA salvestiste ladustamise eest digitaalarhiivi kiitagi, kui tol 1963. ja 1964. aasta audiodokumentide varamul ei oleks juures roima paakund hõngu. Uhkeldada oleks siin autum veel kui uppuda omaenda ropagandaali. Kollaborantlik Kremli-ülistus ja tulejuhtimine omade pihta… Analoogseid moraalivabu sooritusi ei lunasta kui tahes kirev digitulevik, sest E(R)R-i jaoks on VoA eetrisalvestis täpselt sama haiglane trofee, nagu Miami kondomiiniumi kliimaseadmes peidet vereslaidid sarimõrvar Dexter Morganile. Jääb üle ainult kurvalt kaasa elada.
Võib kindel olla järgmises: tal on 1 abikaasa, ta on olnud 6 parteis, ta kontos on paar tuhat raadio- ja TV-kommentaari. Kindlus aga puudub tema teoste arvus — osa on tõlked või kompilatsioonid ning ühe raamatu puhul otsustas 6.10.1987 kohus, et autor ei olegi tema.
GEBIST GRIGORJEV ( *1942 ) kirjutas oma memuaarides 15 aasta eest, et Rootsis aastal 1977 lähemalt tundma õpitud kolleegiga Tiit "Made-in-Estonia"ga tema kunagi luurele ei läheks, kuna Made oli saatkonnas tuntud antisovett ja kõige veneliku vihkaja…
Väga kummaline, et keskkomitee väljasõidu-komisjon sellise inimese üldse välismaale lasi ja et teda pealegi taluti nii pikalt saatkonnas, kus igaüks — residendist ja suursaadikust kõige väiksema asjapulgani — kõik teadsid, kui riknenud puuviljaga on Made puhul tegu.
Seda ühemõttelist hinnangut on püütud siin—seal tõlgendada kummati Made kasuks ja vähe sellest — ka N Liidu salavõrgustikku kuuluvuse eitusena — mida Grigorjev otseselt küll ei kinnita. Kõige üldisemalt destilleerub Grigorjevi mälestusi lugedes mulje Madest kui omapäi käivast kassist. Aga sovetliku salateenistuse veteranide kirjutisi ei saa kunagi puhta kullana võtta. Sestap tohib Grigorjevi-taolistelt tõe t r u u d u s t oodata ainult erandjuhul ja parimal juhul arvestada prosovetliku memuaristika tõe p ä r a s u s e g a .
Ehk saab TM-ilt endalt nüüd usaldusväärse(ma) vastuse?
PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.
Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.
NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?
Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″
Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:
‶venevastane a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.
VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)
Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne ᵛɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…
Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…
Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:
Если в стране ЕС,как пишет "Шпигель", апартеид, не должен ли ЕС вспомнить о ценностях и принять санкции?Или ценности применяются выборочно?
Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.
KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.
Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.
EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.
Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:
Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!
Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…
LOHUTUS ﹠OOTUS. Kui nüüd keegi ᵛɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.
Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.
Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.
Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.
Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.
Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…
Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.
KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…
V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s
Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?
Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.
FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.
Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.
Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.
