Uusi punaraamatuid

Viimase aastaga on ilmunud hulk huvitavaid teoseid kommunismist. Kuna igasugu raamatuid ilmub niigi palju ja enamus uudisteoseid jääb ka kriitikute tähelepanuta, siis lugeja kas ei tea neist või on laia (ostu-) valiku ees nõutu. Isekiri seab vastseimad punaraamatud pingeritta ja arvustab mainimisväärsemaid. Kuid esmalt nentigem: endiselt tuleb ettevaatlik olla, alati tasub oodata, sest mõned raamatud on esimesel korral letile jõudes kõvasti üle hinnatud ning… kõige paremad raamatud on eesti keeles ikka veel ilmumata.
Pesueht ketšupiefekt — tükk aega pudeli raputamist… ja siis tuleb liiga palju! Korraga 2 prekuraamatut, üks Valguse ja teine Varraku kirjastuse üllitusena. Valguse oma on pehmem, õhem ja tuumakam. Varrakul on tõlge halvem, kujundus plakatlik, see ei kehti aga käsitluse kohta. Viimasest alustagem…

Leonid Mletšin «Brežnev» Tln, 2011 (vk orig 2008), 503lk. Kõvad kaaned. Hind 22€. ⍟⍟♾   Publitsist Mlečin kirjutab, et võimu ülakorrustel puudusid töövälised suhted täielikult, üksteisel külas ei käidud ja “koguni armastatud jahiretkele võis sõita kas üksinda või koos peasekretäriga” (lk 340-341). Vastastikune umbusk ja vandeseltskonnad juuriti Leonid I Brežnevi (LIB) valitsusajal välja nomenklatuurse kaadripoliitikaga. Kompartei keskkomitee peasekretari palk tõusis 1970-kümnendil üle reatöölise 10-kordse palgataseme piiri ning 1978. aastal ulatus koguni 1500 rublani (lk 345).

Leonid Mlečin (TVC 2011)

Pangem tähele, et Venemaal ilmus see raamat väga soliidses, mõneti panegüürilises suurkujude-sarjas "Säravad elulood" (Žizn' zamečatel'nyh ljudej) kusagil Sandro Botticelli ja Joseph Brodsky biograafiate vahel. Autorit ei hülga LIB-st kirjutades hetkekski kommunimiusk, mis teeb teose põhitooni prosovetlikuks. See võib olla olemuslik joon, mis avaldub ilmekalt ka autori diskussioonis ajaloolase Mihhail Sokoloviga Leonid Mletšini varasema teose üle — «Adolf Gitler i ego russkie druzja» (ek: Hitleri vene sõbrad. M, 2002, 459lk; 2006 ja 2008, 427lk) — vt RFE—RL-i 4. VIII 2008 vk vestlussaate teksti v kuula saadet siit.

Mlečin lisab LIB valitsusaja kirjedusele rahvusvahelist perspektiivi — LIB sai välispoliitika-maitset tunda aastal 1972, vaimustus sellal välisvisiitidest ja maailma juhtide väisamisest (lk 323) ning hakkas endale üleilmse rahuvõitleja loorbereid taotlema. See lisas LIB-le indu ja tarmu ümber veenda ka oma põmmpäiseid kindraleid, kes läänelikus tähenduses tsviilkontrolli mõistagi eirasid täielikult. Võrdlused on kõnekad:

“Nõukogude sõjaväelised esindajad olid väga närvis, kui ameeriklased esitasid [SRP-2/SALT II läbirääkimistel] selliseid andmeid N [Liidu] relvastuse kohta, mida N [Liidu] diplomaatidel ei olnud ettenähtud teada. Sõjaväelased ei pühendanud diplomaate oma saladustesse. Ameeriklastel oli vastupidi: diplomaadid hoidsid sõjaväelasi teadmatuses...” (Lk 306-307)

Sisepoliitikast kirjutab autor kahtlemata ausalt ja teadjana, ent ajakirjaniku lobedusega, kes oma ajastut reprodukteerib, üksikasju kuhjates ei märka olulist välja tuua. Ka vahe-pealkirjades vohavad kujundid (... Partei tulehoidja... Arveteklaarimine Ivan Denissovitšiga) ei aita orienteeruda. Ta käitub nagu prekuaja pettunud laps, kes ootas näärivanalt (LIB) iseliikuvat robotit, aga sai jonnipunni.

See on ajakirjanik Leonid Mlečini (* 12. VI 1957 Moskva) kolmas eesti keelde tõlgitud teos, mis ei sobi käsiraamatuks, küll aga täidab kuhjaga iga (N)ostalgiku ja parteintriigide-huvilise ootused. Raamat on registrita.

Boris Sokolov (BBC 2007)

Boriss Sokolov «Leonid Brežnev ja tema 'kuldne ajajärk'» Tln, 2011 (vk orig 2004), 327lk. Hind 12€. ⍟⍟⍟♾ Pehmekaaneline, sestap ebaõiglaselt ülehinnatud. Pealkiri viitab venelaste jaoks müütilisele kuldajastule, mis algupärandis on jutumärkideta — ja erinevalt Eesti (N)ostalgikuist — seostub venelastel teatud kümnendi asemel konkreetse võimulolijaga (LIB), Brežnevi-aja näivtõeliku muretuse ja "vankumatu" sovetiimpeeriumiga. Ka selles raamatus tuleb ette anekdootlikke lugusid, kuid kõik on paremini dokumenteeritud. Sokolov näitab asjaosaliste mälestuste ja säilinud dokumentidega, et LIB ajal püsis valitsemise tavades põhimõtteline võimujärglus ja puudusid kildkonnad (vt lk 199jj)

Omareklaami järgi on selle teose peamine küsimus: kuis selline keskpärasuse kehastus nagu LIB sai üliriigi liidriks? Ja autor vastab, tuues argumente LIB keskpära vastu. See on ajaloolase Boriss Sokolovi (* 2. I 1957 Moskva) seitsmes eesti keelde tõlgitud teos, asjalik, tabav, aga ilma registrita, kuid mitmesuguste lisadega. Sobib kõigile.

Kokkuvõttes lummab mõlemat autorit vaid LIB sooja südamega isiksus, ehkki raamatud sisaldavad märkusi ka režiimi olemusest ja annavad möödaminnes vihjeid LIB otsustava rolli kohta bürokraatlik-nomenklatuurses püramiidis. Prekuajastu peamised saavutused olid aga propagandistlikud müstifikatsioonid, millest need autorid justkui pimestatult mööda kõnnivad. Brežnevi nimel olevate kommunistliku kihutustöö rekordite kolmik on:

• arenenud sotsialismi (õieti: varjamaks kommunismi reaalse tähtaja AD1980 edasilükku) +
• ühtse sovetirahva tekke (… varjamaks sürdrahvustamist = denatsioneerimist) loosunglik väljakuulutamine +
• uue konstitutsiooni kehtestamine (… varjamaks totalitaarset reaktsiooniaega).

Neid töövõite kuulutati välja epohhiloova pretensiooniga kompartei kongressidel ja mitmesugustel juubeliüritustel, seejuures AD1967 esitas LIB…

arenenud sotsialismi ajastu

… saabumise kontseptsiooni. See olla juhtunud 1960-kümnendi keskel ehk siis, kui paleepöördega toodi võimule LIB. Järgnevail aastail täpsustas rahvas ise selle ajastu määratlusi kompartei juhtidest paremini:

Arenenud sotsialism on siis, kui…
/a/ … raha eest enam ei saa, aga ilma veel ei anta.
/b/ … arenguprobleemid asenduvad probleemide arenguga.

Kuni Mihhail Gorbačov nimetas selle stagnatsiooni-, seisaku ajaks (vk zastoj, vremena zastoja) põhjendamaks oma perestroika-poliitikat. Aastail 1971-1972 oli LIB rõhutanud loosungit — sellega ühtaegu ideoloogiliselt põhistades sovetiimpeeriumi ja N Liidu äärealade sürdrahvustamist —

uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast

… kuna agitpropi töötajad ideed edasi arendades kinnitasid 1970-kümnendi lõpus kogunisti, et too supraetniline ühendus ongi juba tekkinud. Teesi kattevarjus edendati tegelikult uut üleliidulist venestuskampaaniat. "Arenenud sotsialismile" vastava loosungliku konstitutsiooni kehtestamiseni jõuti AD1977 (tollast põhiseadust vt siit) Konstitutsioon ega loosungid elu oluliselt ei parandanud, ja sellest kõnelesid ka prekuaja lõpuaastate anekdoodid.

Mis on arenenud sotsialismi 3 võitu?
—
Süüa on vähevõitu.
—
Sabad on pikavõitu.
—
Elu on s...võitu.

Uute punaraamatute ülevaate II osa