Surmakutsar Jõesaar taas pukis

Tapja-Volvo

Ettevaatust kõik, kes te liigute jala või ratastel! Tänasest tuleb tänaval tähelepanelikum olla, sest 7. juulist on rooliroimar Jõesaarel taas mootrosõiduki juhtimisõigus ning soovi korral võib ta iga hetk naasta liikluskeerisse!
-------------------------------------

Tema surmasõidust saab 10 päeva pärast aasta täis. Mis on läinud aastaga selgeks saanud. Et mees jäi süüdi, kuigi oma süüd eitas. Et ta leppis süüdistusega vaid kohtuvälise kokkuleppe võimalust arvestades. Et mees vabatahtlikult ei taandu meediajuhi positsioonilt, kuigi seda lakkamatult lubas. Et seega pole ka roima kahetsetud, kui tast loodud kurblik meediakuvand muidugi kõrvale jätta. Et mees on tõepoolest võimekas spetsialist… meediamanipulatsiooni valdkonnas. Ja meie meedia on manipuleeritav.

Jõesaare kriminaalasja meediakajastus moondus samal põhjusel, miks see oli tavatu — sest õigusrikkuja oli avaõigusliku ERR-i nõukogu ja ka muidu tuntud meediategelane Andres Jõesaar. Riigieelarveline elektronmeedia oli nii või teisiti Jõesaare kontrolli all. Kuid ka peavoolu esindav trükiajakirjandus, mis teatavasti eraõiguslik, võttis algusest peale mõistva ja pigem õigustava seisukoha. Nii saime juba 23. VII 2010 Eesti Ekspressist teada,  k e s  Jõesaar  e i  ole — "ei ole rullnokk"! Aga vastamata on küsimus…

KES TA SIIS ON? Aastast 2003 Ringhäälingunõukogu juhtiva Andres Jõesaare muust ametitegevusest teame, et ta vahepeal on ehk ajutiselt eksinud ka eraõiguslikku sfääri.

• Ta on üle 11 aasta (2000-2011) töötanud Tele-2 juhtkonnas.
• Samuti TV-3 juhatuses, oli AS-i asepresident (1996-1999).
• Ta oli ka Eesti esimese eratelekanali Reklaamitelevisiooni (RTV) asutaja 1992, ent see juhtus veel riikliku Telemaja katuse all…

Niisiis sattus Jõesaar nende ärastajate sekka, kes riigieelarvelise ETV kasumlikumad otsad sobival hetkel oma taskusse suunasid. Milline oli Jõesaare osa: esiteks oli ta ETV reklaamiosakonna juhataja (1990-1992) ning siis juba Reklaamitelevisiooni ärijuht (1992-1995) ehk teisiti öeldes — EKP KK poolt riigi-TV juhiks määratud sm Siimanni parem käsi. Viimane muutis vastse telekanali esiešeloni kommunistide ja venevõimu käsikute ühenduse Koonderakonna valmismootoriks. Erakanal RTV aitas ka omanikku ennast — Mart Siimannist sai pea EV valitsusjuht — ning veeretas rahva kukile lõpuks ka korrputiivsema Vähja-valitsuse. Peaminister Tiit Vähi oli see kübaratriki-mees, kes ärastas Toompea kabinetis istudes Silmeti nii, et tema omandus selgus alles tagantjärele. Nüüdseks on end ühes naha ja sarvedega nii itta kui läände maha müünud…

Meedia juurde naastes küsigem, mis tõi end avalikus sfääris korruptandina juba näidanud Jõesaare AD2000 tagasi ETV ja ER-i manu, neid riigieelarvelisi meediume juhtivasse nõukokku. Kelle huve ta seal praegu esindab? Miks ei saa, ei tohi see mees astuda nõukogust tagasi? Nii traagilise juhtumi, nagu kellegi ränga vigastamise — ja seda hullem — surma põhjustanu ei peata oma tegevust meediajuhina!? Kui avalik-õiguslik meedia on tõesti Jõesaarele päriskoduks, ja kui ta nii suur meediaspetsialist on — kuidas ta siis avaõiguslikule meediale enda poolt tulenevat kahju ei mõista? Või on Jõesaar oma juhtumist teinud mingi haige eksperimendi? On see päris inimene või moraalitu monstrum?

NARR KARISTUS… Tänasest peale on Jõesaarel praktiliselt kantud talle määratud kriminaalkaristus — juhtimisõiguse äravõtt 4 kuuks. Leebemat karistust oskaks kujutella ehk mõni paduliberaal nagu Paul-Eerik Rummo. Aga ei, isegi tema ütleb:

Kes on reegleid rikkudes põhjustanud inimohvriga liiklusõnnetuse ise eluga pääsedes, tuleb roolist pöördumatult kõrvaldada. (Vt Paul-Eerik Rummo: Kuidas muuta inimest… 26. VII 2010 Postimees — EestiMeel)

Jõesaare juhtum näitab, kuivõrd äraspidine on avaliku vastutuse käsitus Eestis. Vastutustunde-puudust, süüdimatust ja moraalilagedust ei panda mehe puhul tähele või peetakse Jõesaarele usaldatud avaõigusliku (ühiskondliku, parlamendi poolt antud) positsiooni puhul teise/kolmanda/viimase-(!)-järgulisks, st endastmõistetavaks. Aga asi peaks käima vastupidi. Sellisest mõjuvõimust pidanuks taanduma koguni oma süütuses kindel olles, välistamaks kõiki kõrge ametikoha mõjuväljast lähtuvaid alusega ja aluseta kahtlustusi. Jõesaar sai seda teha ja pidanuks ka tagasi astuma ise, ent piirdus sellekohase kampaaniaga, veeretas otsustuse raskust kolleegidele, ja seda ilma taandumise tegeliku kavatuseta, nagu näitab tema praeguseni säilinud avaõiguslik positsioon.

EESTILIK KAMBAKRAATIA. Vastutus ühiskonna ees näeb välja teisiti, on isiklikust vastutustundest määratult kaalukam. Ei siin saa riske võtta, riigi ja rahva maine ja käekäiguga mängida — kõik see välistatakse eos. Kui avaliku elu tegelane seda ise ei mõista, siis peaks teda paika panema ülejäänud — lähem kaaskond vaikse mõjutusega või terve ühiskonna avalik surve. Eestis pole ei üht ega teist Jõesaare süüasja puhul märgata. Küll võib täheldada üldist moraalimorbiidsust või survemehhanismide sumbumist, olgu avaliku debati puudumise, summutamise vm põhjusel.

Eesti Meedia AS-i üks vaatlejaid arvas repliigi korras imekombel küll, nagu oleks kõlbeline valulävi rootslaste rahvusvahelises ettevõttes Tele2 AB koguni kõrgem kui eestlastel avalikus sektoris:

… (Eesti) poliitikud kiitsid tema (Jõesaare) käitumise vaikimisi heaks, kui jätsid teda ringhäälingu-nõukogusse. Kuid Rootsi firmale oli seda (Jõesaare-kriminaali) ilmselt ikka liiga palju… (Vt Andrus Karnau, Rootsi taluvuslävi. Postimees, 20. mai, lk 2 — K-2, 21. V 2011)

PROTESTANTLIK ÄRIEETIKA? See võis üldiselt ja kaudselt niiviisi ollagi, kuid otseselt andsid vallandamistele hoogu muud, firmasisesed tegurid: struktuurne manööver, majanduslik põhjendus, haruettevõttes maad võttev stagna-mentaliteet. Teisisõnu, rootslasel sai villand Tele-2 arenguseisakust Eesti turul ja klientuuri kehvast teenindamisest — vt Tele2 AB Euraasia-piirkonna juhi Niklas Sonkini intervjuud 23. V 2011 Äp-le.

Seega alustas välisomanik puistamist juhtumisi küll märtsist, Jõesaare kohtuotsuse kuust, ent seda mitte süüme või konkreetse süüasja ajel, vaid n-ö kevadise suurpuhastuse korras, minnes enam-vähem kogu kohaliku juhtkonna kallale. Ka uueks direktoriks määratud leedulane Mindaugas Ubartas märkis intervjuus 3. VII 2011 Äripäevale, et Tele-2 Eesti-haru ladvikuvahetust nõudis edasimineku-tarve. Üks aju- ja verevahetust õigustav tulem ongi ju näha:

Tehnilise Järelevalve Ameti andmeil võitis juunis numbriliikuvusest enim Tele-2, kellele lisandus 1150 klienti. Tele2 AB Eesti-juhatuse esimees Mindaugas Ubartase sõnul tulid kasuks edukas müügitöö ja sooduskampaaniad. Juunis 2011 vahetas operaatorit Eestis 6100 taskutelefoni. Enim telefoninumbreid (1850) kaotas EMT, Tele2 AB-st paar korda pisema võidu sai suuruselt kolmas mobiilside-operaator Elisa. (Vt Äripäev 6. VII 2011: Tele-2 krabas enim kliente)

On sootuks iseasi, mida Jõesaare-taoline eraõiguslikus sfääris teeb või kui kõrgel karjääripulgal istub. See pole põhimõtteliselt kellegi asi, peale ta enda või tema tööandja. Vastutuse ulatust määratlevad sel juhul erahuvid, isiklik raha ja vara — ühesõndaga äri, mitte üldine hüve. Rootsi ja Norra telekomi- või meediakontsernid, ka Brüsseli meediaregulatsioon meie eest kodutööd ära ei tee.

MIS SAAB EESTI RIIGIMEEDIAST? Me saame Jõesaare juhtumi taustal paremini sotti avaõigusliku meedia allakäigust ja moraalsest pankrotist, mida näitab ka riigieelarvelise ETV järsk menulangus. Teleharjumuse muutust ETV kahjuks kinnitab lõppenud kuu andmestik TNS Emorilt: Eesti keskmine vaataja jälgis telerit läbilõikes 3,1 tundi päevas, sellest ajast kulus omakorda:

• 14,7% Kanal2-le
• 12,1% TV3-le
• 11,3% PBK-le
• 10,6% ETV-le
•   4,3% NTV Mirile
•   4,1% RTR Planetale
•   3,3% ETV2-le
•   3,3% TV3+le
•   2,5% RenTV Estoniale
•   2,4% TV6-le

Eesti avaõiguslik põhikanal ETV langes seega pingerivis eelnevate kuudega võrreldes 2 kohta ja kaotas korraga 1/3 senisest populaarsusest. Kes võiks ütelda või ära arvata, mida selle vastu ette võtta?

Järgmisel kuul, 30. augustil kaitseb Tartu Ülikooli nõukogu saalis väitekirja "EU media policy and survival of public service broadcasting in Estonia 1994–2010" (Trt, 2011, 67lk; ek: EL-i meediapoliitika ja avaõigusliku ringlevi elumine Eestis 1994-2010) taotlemaks doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal — ei keegi muu kui Andres Jõesaar. Oma töö kokkuvõttes esitab ta avaõigusliku TV ellujäämise nimel sellise Eesti elektronmeedia-maastikku kultiveeriva tegevuskava:

• luua Eestis kogu ringlevi reguleeriv sõltumatu keham;
• eraõigusliku TV osas — tugevdada turukaitse-mehhanisme ja kehtestada avalikust huvist lähtuvaid kohustusi (üleriigilistele) kommertskanalitele;
• avaõigusliku TV osas — anda ERR-ile õigus müüa reklaamiaega spordiülekande õiguste ostukulude katteks ning kasvatada ERR-i riigieelarvelise toetuse summasid riigi majanduskasvu 2% ületava tempoga.